1-10-1339/18 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Harju Maakohus otsustas 1.märtsi 2010.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada A.O KarS § 169 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ning mõista karistuseks 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, seega kandmisele kuulub 2 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel mõistetud karistust täielikult mitte pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda 01.03.2010.a. A.O mõisteti süüdi selles, et tema olles vanemana kohustatud maksma Harju Maakohtu 08.08.2007.a määruse alusel elatist tagasiulatuvalt alates 14.12.2006.a igakuiselt 3000.krooni oma noorema kui kaheksateistkümne aastase tütre Ž. (ik XXXXXXXXXXX) ülalpidamiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni, makstes elatise K. K. kontole Hansapangas, rikkus lapse ülalpidamise kohustust jättes süstemaatiliselt maksmata elatusraha ettenähtud ajal ja ulatuses, alates augustist 2007.a kuni jaanuarini 2009.a. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis väidab süüdistatav, et tema poolt toimepandu ei ole õigesti kvalifitseeritud, süüdistus ei ole õiglane ning on ebaõige kuna ta ei ole hoidunud kuritahtlikult kõrvale alimentide maksmisest. Apellant väidab, et alates 2007.a. augustist kuni 2009.a. puudus tal sissetulekut andev töökoht, ta tegeles aktiivselt töö otsinguga ning oli arvel tööbörsil. Asjaolu, et ta ei maksa tütre ülalpidamiseks elatisraha on tingitud tema materiaalsest olukorrast. Tal ei ole tööd ega ka vara, mida kasutada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Käesoleval ajal takistab tütre ema ülalpidamiskohutuse täitmist kuna ei võimalda tal kohtuda tütrega. Apellant rõhutab enda varasemat karistamatust ja eelnevat seadusekuulekat elu ning leiab, et temale mõistetud lühiajaline vangistus on ebaõige karistus kuna see rikub tema tulevikku. Ta tahab sõita välismaale tööotsingutele kuid temale mõistetud karistus muudab kogu tema elu ja takistab töö võimalusi. Palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus õigeksmõistev otsus ning määrata temale vangistuse asemel rahaline karistus.

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, peab vajalikuks märkida järgmist. 1) Süüdistatav tunnistas maakohtus oma süüd ja ka tema kaitsja oli seisukohal, et süüdistus on põhjendatud. Nagu nähtub maakohtu kohtuistungi protokollis oli kohtuvaidluste esemeks vaid mõistetava karistuse liik. Süüdistatav ei soovinud ennast aktiivselt kaitsta ja nõustus lühimenetlusega. Mitte vähetähtis ei ole ka asjaolu, et just süü tunnistamine ja kahetsus olid need kergendavad asjaolud, milliseid maakohus arvestas ka karistuse mõistmisel, kui mõistis süüdistatavale sanktsiooni alammäärale ligilähedase tingimusliku vangistuse ja kohaldas seejuures KarS prg. 73 sätteid, millises ettenähtud tingimused on tunduvalt kergemad, kui seda on KarS prg.-s 74. Prokurör taotles kohtuvaidlustes ühe kuu võrra rangemat vangistust ja KarS prg. 74 sätete kohaldamist. Saanud sellise kohtukolleegiumi arvates suhteliselt leebe karistusõigusliku kohtlemise osaliseks ning teades olukorda, seda vähemalt oma kaitsja vahendusel, et prokuröril puudub seaduse järgi edasikaebeõigus antud juhul ning kannatanu ei esita apellatsiooni kuna ilmselgelt ei ole kannatanu huvi sedaliiki asjades suunatud süüdistatava karistuse rangusele ning seega puudub ka apellatsioonikohtul võimalus süüdistatava olukorda raskendada, otsustas süüdistatav hakata vaidlustama oma süüd. Kohtukolleegium peab selliseid manipulatsioone kohtuga põhjendamatuteks. Süüdistatav ei ole suutnud apellatsioonis ka veenvalt selgitada oma seisukoha muutust võrreldes maakohtus väljendatuga. 2) Selgituseks süüdistatavale peab aga kohtukolleegium vajalikuks märkida, et Perekonnaseaduse prg. 60 ja 61 sätetest tulenevalt on lapse vanematel võrdne kohustus last ülal pidada ja seda ka juhul, kui faktiliselt elab laps ühe vanema juures. Kohtukolleegiumi seisukohast tähendab vanemate võrdne vastutus ka võrdseid pingutusi laste ülalpidamiseks vajalike materiaalsete vahendite teenimiseks. A.O poolt lapse ülalpidamiskohustuse mittetäitmist kinnitab juba asjaolu, et elatis lapse ülalpidamiseks on temalt kohtu kaudu välja mõistetud. See on fakt, mida ei tule eraldi tõendada. Nimelt on Perekonnaseaduse prg. 61 lg 1 kohaselt kohtu poolt elatise väljamõistmise eelduseks vanemalt tema poolt lapse ülalpidamiskohustuse mittetäitmine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr. 3-2-1-108-07 selgitanud, et . Kui elatis on juba kohtuotsusega välja mõistetud, siis on kohtuotsuse täitmine kohustatud poolele kohustuslikuks täitmiseks.

Kohtukolleegium on seisukohal, et needsamad põhimõtted kehtivad ka peale kohtuotsusega elatisraha väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumise fakti tuvastamisel. Maakohus on tuvastanud, et A.O ei ole täitnud ülalpidamiskohustust alates 2007.a. augustist. Otsustamaks, kas süüdistatav on lapsele elatisraha maksmisest hoidunud kõrvale kuritahtlikult või mitte, märgib kohtukolleegium järgmist. Nimelt, kohtukolleegium leiab, et ülalpidamiskohustuse rikkumine on kuritahtlik, kui seda rikutakse süstemaatiliselt või pikema aja jooksul. Maakohus on ka selle asjaolu oma otsuses tuvastanud. Maakohtu sellekohased põhjendused on kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ning kohtukolleegium ei pea oma otsuses neid vajalikuks korrata. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud asjaolud ei ole sellised, millised vabastaksid A.O elatise maksmisest. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr.3-2-1-65-07 asunud seisukohale, Süüdistatav ei ole töövõimetu, kelle võime tööga elatist teenida oleks piiratud. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, on põhjendatud alus väita, et A.O ei ole teinud kõike endast olenevat, et tagada lapse ülalpidamiskohustuse täitmine. 3) Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt A.O-le mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. Maakohus on oma otsuses põhjendanud nii karistusliigi kui ka karistusmäära valikut ja kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. A.O-le karistuseks mõistetud vangistusmäär on ligilähedane sanktsiooni ettenähtud vangistuse alammäärale. Asjaolusid, millised annaks alust selle karistusmäära vähendamiseks, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Kogu mõistetud vangistus on jäetud maakohtu otsusega tingimisi täitmisele pööramata ja seda KarS prg. 73 sätete alusel. Katseaeg, milline on maakohtu poolt määratud vastab seaduses ettenähtud katseaja minimaalmäärale. KarS prg. 73 sätted ei näe ette katseajal süüdimõistetule mingeid kohustusi ega kontrollnõudeid, mistõttu jääb arusaamatuks apellandi mure seoses välismaal töö otsimise ja