Kohtulahend

Harju Maakohus otsustas 14.jaanuari 2010.a.kohtuotsusega süüdi tunnistada Y.M KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ja mõista karistuseks 5 (viis) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise alguseks lugeda 21.04.2009.a.Tõkend- vahistamine- jätta muutmata. Süüdi tunnistada M.A KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja mõista karistuseks 5 (viis) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise 12.09.2007.a. Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o. 1 (üks) aasta 6 (kuus) päeva vangistust. Mõistes liitkaristuseks ja ärakandmisele kuulub 6 (kuus) aastat 8 (kaheksa) kuud 6 (kuus) päeva vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise alguseks lugeda 06.05.2009.a. Tõkend- vahistamine- jätta muutmata. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel V.F, kelle osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Süüdistatavad mõisteti süüdi selles, et nemad 20. aprillil 2009. a, ajavahemikus kella 18.30-st kuni 19.38-ni, eesmärgiga ära võtta võõrast vallasasja, läksid kannatanu K. K. järel XXXXXX XXXXXXX XX X asuva maja koridori, kus kasutades vägivalda, aga nimelt, pekstes kannatanut K. K., võtsid ära kannatanu jope taskust rahakoti maksumusega 200 krooni, milles oli sularaha summas 600 krooni ja dokumendid kannatanu nimele – juhiluba, töötõend, haigekassakaart, Swedbanki pangakaardid. Pärast seda, tahtlusega ära võtta kannatanu pangaarvel olevat raha, nõudsid kannatanult PIN-koodi ja pärast seda, kui kannatanu oli nimetanud numbrid, läksid pangaautomaadi juurde ja kontrollisid PIN-koodi õigsust. Veendunud, et kannatanu oli nimetanud vale PIN-koodi, tulid tema juurde tagasi ja pannud noa kõrile, nõudsid, et ta nimetaks õige PIN-koodi, pärast seda oli kannatanu sunnitud nimetama õige PIN-koodi, siis nad võtsid ära, võtnud kannatanu käest, mobiiltelefoni Nokia 1650, maksumusega 790 krooni, milles oli maksumuseta SIM-kaart, pärast seda võtsid XXXXX linnas asuva pangaautomaadi kaudu kannatanu pangaarvelt, kasutades temalt röövitud pangakaarti ja tema PIN-koodi, sularaha summas 900 krooni. Seega tekitati kannatanu K. K.le röövimisega varalist kahju summas 2490 krooni.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Y.M vaidlustab esitatud apellatsioonis temale mõistetud karistust. Ta väidab apellatsioonis jätkuvalt, et kuriteo pani ta toime üksi ning kaassüüdistatavad tegutsesid tema käsul ja hirmust oma tervise pärast. Taotlust kergendada temale mõistetud karistust põhjendab apellant sellega, et teda ei ole varem karistatud isikuvastaste kuritegude eest, et ta on oma süüd tunnistanud ning kahetseb toimepandut, et tema oli see, kes kutsus kannatanule ka kiirabi. Kohus ei ole arvestanud ka asjaolu, et vabaduses on temal perekond, väike laps ja et praegusel raskel ajal on tema perekond jäänud toitjata. Taotleb tingimusliku vangistuse mõistmist või reaalse vangistuse lühendamist. Süüdistatav M.A väidab esitatud apellatsioonis, et tema nägemusel on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtumenetluses rikutud jämedalt menetlusõigust kui ka materiaalõigust.

nii

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles apellatsioonidele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ning kuulanud ära menetlusosalised, asus seisukohale, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonides esitatud väidete alusel ei ole põhjust. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida ja seda just M.A apellatsioonist lähtudes, et seaduse kohaselt toimub apellatsioonimenetlus ainult apellatsiooni piirides (KrMS prg. 331 lg 2).Apellatsiooni piirid on paika pandud esitatud apellatsioonis ja kohus peab ümber lükkama vaid apellatsioonis esitatud väited. Seaduseandja ei ole pidanud seega võimalikuks, et apellant esitab apellatsioonis paar väidet ja teavitab kohut, et ta kavatseb ülejäänud väited esitada kohtuistungil. Selline olukord on vastuolus ka seaduseandja poolt kehtestatud normidega, mis reguleerivad apellatsiooni esitamise tähtaega ja apellatsioonile esitatavaid nõudeid (KrMS prg. 319 lg 2,3 ja 321 lg 2 p.4. Apellatsiooni piiridest väljumise õigus on kohtul. Kaitsja on samuti seotud süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni piiridega. Vaidlustatud maakohtu otsusesse puutuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatavate süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatavate süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust ja seda, miks jätab süüdistatavate ütlused kui ebausaldusväärsed tõendid tõendite kogumist kõrvale. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatavate kui ka kannatanu poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. K. süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatavate poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsjate poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Maakohtu seisukoht selles osas, et kõik süüdistatavad tegutsesid röövimise kaastäideviijatena on saanud samuti

põhjaliku motiveeringu ja see põhineb Riigikohtu seisukohtadel, millisele on üles ehitatud valitsev kohtupraktika vaidlusaluses küsimuses. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud motiividega nii süüdistatavate süü, nende käitumisele antud juriidilise hinnangu kui ka neile mõistetud karistuse osas ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses taasesitada. Süüdistatava M.A kaitsja esitas apellatsioonikohtu istungil (lisatud ka kirjalike kaitseteesidena) omapoolse tõendite analüüsi, mis suures osas väljub tema kaitsealuse poolt esitatud apellatsiooni piiridest, kuid, mis ei lükka mingilgi määral ümber maakohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjalikku tõendite analüüsi ja tõendite hindamisprotsessi ning sellest tehtud järeldusi. Süüdistatavate poolt apellatsioonides kohtukolleegium järgmist:

esitatud

väidete

osas

märgib

1) Y.M-i apellatsiooni osas. Maakohus on äärmise põhjalikkusega motiveerinud Y.M-ile mõistetavat karistust. Maakohus on ka selgitanud, et arvestab kergendava asjaoluna seda, et oma süüd Y.M tunnistab ja kahetseb, kuid samas põhjendatult leidnud, et Y.M ei anna kuriteo tehiolude kohta süüd tunnistavaid ütlusi, mistõttu ei ole tegemist puhtsüdamliku kahetsusega. Kohtuotsuses on põhjendatud, miks peab kohus ainuvõimalikuks karistada Y.M-i reaalse vangistusega ja miks tuleb tal kanda reaalset vangistust just konkreetses karistusmääras. Selles osas nõustub kohtukolleegium täiel määral maakohtuga. Mis aga puudutab KarS prg. 74 sätete kohaldamise võimalikkust, siis selles osas on Riigikohus oma seisukohtadega kujundanud selgelt kohtupraktika, mille kohaselt ei saa katseaeg olla lühem mõistetud vangistusest. KarS prg.-s 74 ettenähtud katseaja maksimaalne pikkus on kolm aastat. KarS prg. 200 lg 2 sanktsioon aga algab kolmest aastast. Y.M-ile mõistetud vangistusmäär ületab aga tunduvalt KarS prg. 74 ettenähtud katseaja maksimaalse pikkuse. Seega on sisuliselt välistatud, et raskete isikuvastaste kuritegude eest mõistetakse süüdlasele tingimuslik vangistus (Riigikohtu otsused nr. 3-1-1-99-06;3-1-1-59-07). Arvestades toimepandud kuriteo tehiolusid ja süüdlase isikut, ei ole ka mingit seaduslikku alust vähendada Y.M-ile mõistetud karistust alla sanktsiooni alammäära. Seda, et süüdistataval jäi vabadusse perekond, kellel on ilma temata raske hakkama saada, seda pidanuks eelkõige arvestama süüdistatav ise. Ei perekonna ega väikese lapse olemasolu ei ole Y.M-ile olnud piisavaks põhjuseks, et hoiduda kuritegude toimepanemisest. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. 2) M.A apellatsiooni osas.

Julia Katškovskaja

Igor Amann

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.