Kohtulahend

Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 4. detsembri 2009 otsusega mõisteti H.R süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi 3-aastase vangistusega, KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 1-aastase vangistusega ja KarS § 266 lg 2 p 1 järgi 1-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti H.R-ile lõplikuks karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. Süüdistatav tunnistas ennast süüdi ja nõustus täielikult tsiviilhagide summadega. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendavaks asjaoluks on süüdistatava poolt süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus, raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Lisaks toimepandud süütegude raskusele ja laadile arvestas kohus ka süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral ja väärtegude toimepanemise eest kolmel korral. Süüdistatavat karistati Viru Maakohtu 7. novembri 2006 otsusega 1-aastase vangistusega 2 aasta 6-kuulise katseajaga, katseaega pikendati sama kohtu 30. mai 2007 määrusega 6 kuu võrra, kuid karistus pöörati lõpuks siiski sama kohtu 28. novembri 2008 määrusega täitmisele. Väärtegude korras on süüdistatavat karistatud tubakaseaduse ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse alusel. Süüdistatav on kõik talle inkrimineeritud 35 kuriteoepisoodi pannud toime katseajal ja lühikese perioodi vältel – 8. jaanuarist kuni 16. novembrini 2008. Seega ei ole süüdistatav teinud vajalikke järeldusi eelnevatest karistustest ega ole õigustanud temale osutatud usaldust (vangistuse mõistmine tingimisi, katseaja pikendamine). KarS § 199 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Arvestades kõike ülaltoodut, tuleb süüdistatavat eelnimetatud sätte järgi karistada vangistusega, kuna rahalise karistuse või taas vangistusest tingimisi vabastamise mõistmine ei ole tema puhul millegagi põhjendatud ning selliselt toimides ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Kohus arvestas siinkohal ka süüdistatava poolt toimepandud episoodide

arvu – 31. Kohus leidis, et KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi tuleb süüdistatavale mõista karistuseks vangistus, mis on ligidal sanktsiooni keskmisele määrale – 3 aastat. KarS § 209 lg 2 näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. Kohus leidis, et nimetatud sätte järgi tuleb süüdistatavale mõista karistuseks vangistus miinimummääras, s.o 1 aasta. Aluseid karistuse mõistmiseks alla selle määra kohus ei tuvastanud. KarS § 266 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohus ei pidanud võimalikuks mõista süüdistatavale rahalist karistust ja leidis, et põhjendatud on vangistuse mõistmine määras, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta. Kohus arvestas siinkohal ka toimepandud episoodide arvu – 3. Kohus pidas põhjendatuks liitkaristuse mõistmist mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja mõistis süüdistatavale liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel kuulub mõistetud liitkaristus vähendamisele ühe kolmandiku võrra ning seega jääb lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu H.R palub mõista talle kergema karistuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on apellandile mõistetud karistus liiga karm. Kohus mõistis apellandile karistuse maksimaalmääras, jättes arvestamata apellandi poolt tehtud puhtsüdamliku ülestunnistuse ning selle, et apellant on kõik kuriteod pannud toime üksinda, mistõttu peab tema karistusaeg olema lühem kui grupis toimepandud kuritegude eest. Apellant viibib vanglas juba aasta aega, alates 16. novembrist 2008; kui tema 1-aastane karistusaeg lõppes, ei lastud teda enne kohtuistungit (kohtuistung toimus 24. novembril 2009) vabadusse. Apellant on vanglas viibitud aasta jooksul lõpetanud koolis kaks klassi, alustas õppimist 6. klassis ning praegu õpib 8. klassis. Apellant on püüdnud panna end kirja igasse sotsiaalprogrammi, käib kirikus. Apellant kahetseb toimepandud kuritegusid ja saab aru, et peab tehtu eest vastutama. Apellant on noor ja tal on võimalus parandada tehtud vead, asuda õppima ja töötama ning tasapisi maksta temalt väljamõistetud tsiviilhagisid. Apellant tahab hakata elama koos oma tüdruksõbraga. Vanad sõbrad on apellandi praeguseks unustanud, ei kirjuta talle ega suhtle temaga, hetkel on apellandi sõpradeks tema ema, vanaema ja tüdruksõber, kes teda ootavad, talle kirjutavad ja võivad teda alati aidata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning leidis, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et Viru Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel

keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega tuleneb KarS § 56, et karistuse aluseks on isiku süü s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati H.R süüdi 31-s salajase varguse episoodis, 1-s kelmuse episoodis ning 3-s omavolilise sissetungimise episoodis ning kokku mõisteti H.R süüdi 35 kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohus arvestab H.R-i süü suuruse hindamisel esmalt tema kuritegeliku käitumise aktiivsust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pani H.R talle süüks arvatud kuriteod toime ajavahemikul 8. jaanuar 2008 kuni 16. november 2008. Ringkonnakohus leiab, et taoline lühike ajavahemik kuritegude toimepanemisel näitab veenvalt, et tegemist ei olnud H.R-i poolt juhusliku käitumisega, vaid see oli H.R-i teadlik ja pikemaajaline käitumismudel. Vähetähtis ei ole seejuures asjaolu, et tema poolt toimepandud kuritegudega põhjustas süüdistatav kannatanutele kahju kokku üle 600 000 krooni. Oluline on H.R-i süü suurese hindamisel ka asjaolu, et nimetatud kuriteod pani H.R toime talle Viru Maakohtu poolt 7. novembri 2006 kohtuotsusega mõistetud katseajal. Süüdistatava taoline käitumine viitab üheselt sellele, et H.R-i suhtes ei ole varasemad karistused teda mõjutanud hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades eeltoodut ja asjaolu kuivõrd ulatuslikult rikkus H.R õiguskorda leiab ringkonnakohus, et tema süü suurus on piisav õigustamaks talle kohtu poolt mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu oleks maakohus, vaatamata sellele, et H.R tunnistas end kuritegude toimepanemises süüdi ja kahetses nende toimepanemist, mõistnud H.R-ile karistuse sanktsiooni ülemmääras. Viru Maakohtu otsusest nähtuvalt on H.R karistatud KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi kolme aastase vangistusega, seega sanktsiooni keskmises määras. KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ühe aastase vangistusega, s.o sanktsiooni alamääras ning KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ühe aastase vangistusega, s.o sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Ülaltoodust nähtuvalt ei ole H.R-i karistatud ühegi talle süüks arvatud kuriteo eest sanktsiooni ülemääras. Küll aga on maakohus mõistnud H.R-ile liitkaristuse üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, järgides seejuures KarS § 64 lg 1 ja 3 sätteid. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu süüdistatava apellatsioonis esitatud väide, nagu tingiks asjaolu, et süüdistatav pani kuriteod toime ainuisikuliselt talle mõistetava karistuse kergendamist. H.R ei ole kunagi süüdistatud ega teda ei ole süüditunnistatud salajase varguse, kelmuse ega ka omavolilise sissetungimise toimepanemises grupi poolt ning nimetatud asjaolu ei ole arvestatud ka temale karistuse mõistmisel. Karistust kergendavad asjaolud on loetletud KarS § 57 ning nimetatud loetelus ei ole karistust kergendava asjaoluna toodud kuriteo üksiktäideviimist. Samas on maakohus KarS § 57 tulenevalt H.R-ile karistuse mõistmisel arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust. Ringkonnakohus leiab, et H.R-ile karistuse kergendamiseks ei anna alust ka tema lubadus edaspidi hoiduda kuritegude toimepanemisest ning soov loobuda endistest sõpradest.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt usaldas kohus H.R 2006, mil mõistis süüdistatavale tingimusliku karistuse. Nimetatud usaldust H.R aga ei õigustanud ning talle mõistetud kuid ärakandmata karistus pöörati täitmisele. Ülaltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul veendumus, et H.R suudaks käesoleval juhul oma lubadust pidada.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.