Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(6)

3.2 Kohus on tõlgendanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud osa tõenditele hinnangu andmata. Kannatanu kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt tuvastati kannatanul peaaju kõvakelmealune verevalum paremal otsmiku-oimu-kiiru piirkonnas, nahamarrastused otsmikul ja vasaku silma alalaul ning nahaalune verevalum vasaku silma alalaul. Mingeid muid tervisekahjustusi kannatanul SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ei tuvastatud. Eelöeldu kinnitab veelkordselt tunnistaja O. M. ja süüdistatava poolt antud ütlusi ning lükkab ümber tunnistaja I. T. poolt antud ütlused jalalöökide osas. Tunnistaja võis näha süüdistatava jalalööki siis, mis oli tehtud kannatanu suhtes ja tabas kannatanu käelaba, kui kannatanu oli eelnevalt süüdistatavat löönud jalaga. Eelnimetatud kohtuarstlik ekspertiisiakt lükkab ühemõtteliselt ümber tunnistaja ütlused väga tugevatest jalalöökidest selja ja rindkere piirkonda. Tõenäoliselt ei mäletanud tunnistaja varajastel hommikutundidel nähtud sündmuse üksikasju täpselt. Kohus ei ole otsuses andnud hinnangut ega analüüsinud tunnistaja ütlusi, väidetavalt süüdistatava poolt tehtud jalalöökide osas kannatanu selja ja rindkere piirkonda olukorras, kus kohtuarstlik ekspertiiisiakt sisuliselt välistab selliste väga tugevate löökide toimumise ja olemasolu kannatanu kehal. 3.3 Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi käitumise pärast sündmust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et apellant osutas koheselt, pärast kannatanu kukkumist pinnasele, kannatanule abi ja kutsus välja kiirabi. 3.4 Juhul, kui kohus asub seisukohale, et süüdistatav arvas ekslikult, et kannatanu poolt oli tegu õigusvastase ründega, siis tuleb süüdistatava tegevust lugeda eksimusena õigustavas asjaolus KarS § 31 lg 1 tähenduses. KarS § 31 lg 1 sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et ta käitub hädakaitseseisundis, siis tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 119 järgi kui raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest. Süüdistataval puudus igasugune tahtlus tekitada tervisekahjustusi kannatanule. 3.5 Apellant leiab, et maakohus on vääralt ja põhjendamata osaliselt rahuldanud kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi moraalse kahju nõudes. Kannatanu ei ole esitatud moraalse kahju nõuet summas 100 000 krooni ühegi tõendiga tõendanud. Kannatanu on tsiviilhagis täheldanud tervisekahjustusi, mis ei kajastu toimikus sisalduvates meditsiinidokumentides ja isiku ekspertiisiaktis. Kannatanu ei ole millegagi tõendanud töökaotust, mis väidetavalt oli seotud nimetatud sündmusega. Nimetatud nõuet saaks käsitleda saamata jäänud tulu kontekstis kuid mitte moraalse kahjunõudena nagu esitab seda kannatanu. Samuti ei ole millegagi tõendatud, et just nimetatud sündmuse tõttu ei ole ta saanud õigeaegselt maksta korteri ja lapse tantsustuudios osalemise eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kaitsja apellatsioonis korratakse süüdistatava poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid esitatud süüdistuste kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.2 Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda apellatsiooni väitel, mis puudutab tõendite, so süüdistatava R.B ja tunnistajate O. M. ning I. T. ütluste usaldusväärsust. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-77-05 ( RT III 2005, 29, 298) väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 – RT III 2005, 15, 148). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult tunnistaja I. T. ütlustega, sest ta oli täiesti objektiivne kõrvalvaataja, kes ei tundnud kannatanu A. O., süüdistatavat R.B ega tunnistaja O. M.. Pealegi olid kõik sündmuses osalenud isikud tugevas alkoholijoobes, tunnistaja I. T. aga täiesti kaine. Süüdistatava R.B ja tunnistaja O. M. ütlused ei ole omavahel kooskõlas ning need on täiesti vastuolus tunnistaja I. T. ütlustega. Tunnistaja I. T. on andnud ütlusi, et süüdistatav R.B keerles kannatanu A. O. ümber ja peksis teda rusikate ja jalgadega. Tunnistajale jäi mulje, nagu teeks ta mingit liiki poksitreeningut. Hiljem selguski süüdistatava R.B ütlustest, et ta tegeleb juba viis aastat kickboxinguga. Tunnistaja ütlustest nähtub veel, et kui kannatanu A. O. maha kukkus, siis lõi R.B maaslamavale kannatanule jalaga pähe. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt fikseeritigi kannatanu A. O.l eluohtlik peavigastus, mis võidi saada löögist kõva tömbi esemega. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu seegi, et süüdistatav R.B on ka varem analoogse kuriteo toime pannud, kuid siis ei olnud kannatanu vigastus nii tõsine. Nii on ta Harju Maakohtu 11. detsembri 2008.a kohtuotsusega süüdi mõistetud KarS § 121 järgi kannatanu peksmises rusikate ja jalgadega, mis samuti leidis aset öisel ajal ööklubi ees. Kriminaalhooldaja iseloomustusest nähtub, et R.B on väga impulsiivne ja võib alkoholijoobes muutuda vägivaldseks. Eeltoodud põhjustel, eeskätt objektiivse kõrvalvaataja I. T. ütlustele tuginedes, kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu A. O. rünnates R.B hädakaitseseisundis ei viibinud. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et pärast kannatanu A. O. mahakukkumist osutas süüdistatav R.B kannatanule igakülgset abi. Nimelt nähtub tunnistaja I. T. ütlustest, et süüdistatav R.B kontrollis, kas kannatanu on elus, tõstes kannatanu käe üles, kuid lahtilaskmisel kukkus see elutult maha. Süüdistatav R.B

4(6)

kutsus küll sündmuskohale kiirabi, kuid süüdistatav R.B ja tunnistaja O. M. ei öelnud kiirabile ega politseile seda, et nad kannatanu A. O. tunnevad ning et neil oleks olnud kannatanuga eelnevalt mingi tüli. 5.3 Maakohus on süüdistatavalt R.B-lt A. O. kasuks välja mõistnud 30 000 krooni moraalse kahju hüvitist, kuid kohtuotsuse põhjendavas osas ühelegi nõude rahuldamise materiaalõiguslikule alusele viidanud ei ole. Selle kohta märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites juhtinud korduvalt kohtute tähelepanu sellele, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 ja 22. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-22-07 - RT III 2007, 29, 240). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud. Sellisele seisukohale on asutud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsuses asjas nr 3-2-1-73-07 (RT III 2007, 39, 306, p 12). Samuti sätestab TsMS § 438 lg 1, et otsust tehes otsustab kohus muu hulgas, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Kui varasemas kohtupraktikas luges Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsuses tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse äranäitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mida ei olnud ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada, siis 12. mai 2009.a otsuses nr 3-1-1-41-09 muutis Riigikohus oma varasemat praktikat ja leidis, et ringkonnakohtul tuleb see puudus üldjuhul ise kõrvaldada. Seetõttu näitab kohtukolleegium ära õigusnormid, mis olid esimese astme kohtus nõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks. 5.4 Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS § 130 lg 2 sõnastusest

5(6)

tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma hiljutises 13. jaanuari 2010.a otsuses nr 3-2-1-152-09 samuti märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et kannatanu A. O.le tekitas eluohtliku tervisekahjustuse süüdistatav R.B. Kannatanule tehti ajuoperatsioon ja ta viibis pikka aega haiglaravil. Pärast haiglaravi jätkusid tal pea- ja seljavalud, mistõttu tarvitas ravimeid. Halva tervise tõttu ei suutnud ta asuda tööle ja hoolitseda oma perekonna eest. Kuna aga kannatanu A. O. asetas end ise olukorda, kus tema kallal võidakse vägivalda tarvitada, siis on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus põhjendatult vähendanud kannatanu A. O. kasuks välja mõistetud mittevaralise hüvitise määra ja mõistnud tema kasuks välja 30 000 krooni.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Urmas Reinola

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.