Kohtulahend

Kohtutäitur on kontrollinud võlgniku vara olemasolu ning temale teadaolevatel andmetel puudub võlgnikul vara, millele sissenõuet pöörata või ei ole olemasoleva vara väärtus küllaldane katmaks vara realiseerimisega tekkivaid kulutusi. 08.10.2009.a esitas Rakvere kohtutäitur Kersti Vilbo kohtule avalduse P.L-ile Viru Maakohtu 18.01.2007.a. kohtuotsusega nr.1-07-673 mõistetud rahalise karistuse asendamiseks Täitemenetluse seadustiku § 206 lg 2 alusel. Rahalise karistuse nõude suurus on 14000.- krooni. Võlgnik rahalist karistust tasuma ei ole hakanud ja nõude jääk on 14000.- krooni. Kohtuistungil 15.02.2010 esitas P.L kohtule tõendid, millest nähtub, et täiteasjas nr. 163/2007/914 on ta tasunud 4.12.2009 2553 krooni; 05.02.2010 tasus P.L 2599 krooni; 06.01.2010 tasus P.L 2578 krooni. Kokku on võlgnik tasunud 7730 krooni. Nõude jääk on 6270 krooni. Täitemenetluse seadustiku § 206 lg 2 sätestab: Kui rahalise karistusena või varalise karistusena mõistetud rahasummat määratud tähtajaks ei tasuta või kui osastatud rahalise karistuse tasumise tähtaegu ei järgita ja rahalise karistuse või varalise karistuse tasumise tähtaega ei ole pikendatud, pöörab kohtutäitur sissenõude võlgniku varale või vara puudumise korral teeb täitmiskohtunikule avalduse rahalise karistuse või varalise karistuse asendamise otsustamiseks karistusseadustiku §des 70 ja 71 sätestatud korras. P.L toetab oma kaitsja seisukohta ja palub jätta kohtutäituri avaldus rahuldamata. Tema töötasu ei ole piisav, võimaldamaks tasuda rahalise karistuse summa. Juhul kui kohus taotlust ei rahulda nõustub P.L rahalise karistuse asendamisega üldkasuliku tööga

(ÜKT).

Prokurör palub pöörata rahaline karistus täitmisele ja asendada vangitus ÜKT-ga. Kaitsja, leiab, et P.L-ile mõistetud karistus on seoses KarS § 424 järgi mõistetud karistuse määramiseks olnud aluse osas käesolevaks ajaks muutunud väärteoks. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle organismis kuriteo toimepanemise ajal mõõdetud alkoholisisaldus 0,47 mg/l ei ole käesoleval ajal kriminaalkorras karistatav tegu. P.L on tasunud üle poole temale määratud rahalisest karistusest. Kaitsja taotleb kohtutäituri taotluse rahuldamata jätmist ja lõpetada täitemenetlus P.L-i suhtes. Kohtu seisukoht: Täitmiskohtunik, vaadanud läbi kohtutäituri esitatud avalduse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära osapoolte selgitused, leidis, et kohtutäituri avaldus tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas menetluses juhindub täitmiskohtunik Riigikohtu 17.03.2003 3-1-3-1002(Brusilov) kohtuotsuses väljendatud seisukohast:“ Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus laieneb ka kohtuotsuse järgi karistust kandvatele isikutele. Põhiseaduse sõnastamisel on eeskujuks võetud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 15 lg 1, mis kattub Põhiseaduse § 23 sõnastusega. Ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on ette nähtud põhimõte, et kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette leebem karistus, siis kohaldatakse seda karistust. Karistusseadustiku § 5 lg 2 üldisem sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei anna piisavat teavet seaduse tagasiulatuva toime ulatuse kohta.“ Seega puuduvad seadusega määratletud piirangud eelnimetatud sätte kohaldamiseks käesolevas menetluses asenduskaristuse määramise küsimuse lahendamisel. 2 (5)

Eelnimetatud Riigikohtu kohtuotsuse p-s 26. on Üldkogu seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhjendid selliseks tõlgendamiseks oleksid järgmised. 1) Üldkogu arvates tuleb kaitseala määratlemisel eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. 2) Karistusseadustiku § 5 lg 2 sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei sea kaitsealale piire. 3). Piirangut ei õigusta üldkogu arvates ka õigluse argument. Seadusandja arvestab karistuste kehtestamisel, et teo eest ettenähtav karistus vastaks teo ohtlikkusele ja oleks õiglane. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2007.a. kohtumääruses täheldatakse samuti alljärgnevalt: „6. 17. märtsi 2003. a otsuses asjas nr3-1-310-02 (RT III 2003, 10, 95) asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt üldkogu otsuse punkti 26). 28. aprilli 2004. a määruses asjas nr 3-3-1-69-03 (RT III 2004, 12, 143) selgitas üldkogu, et ta arvestas 17. märtsi 2003. a otsuses PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiritlemisel küll selles vaidluses kaalul olnud põhiõigustega - iseäranis vabadusekaotusega kaasneva isikuvabaduse piiramisega -, kuid sellest ei tulene, et õigus leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele kehtiks vaid juhul, kui samaaegselt on riivatud isikuvabadust. Mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine. (Vt üldkogu määruse punkti 26.) Lisaks võib kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu mittelaienemine süüdimõistetutele kaasa tuua õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumise, kuna sellisel juhul koheldaks süüdimõistetuid mõistliku põhjuseta erinevalt võrreldes samal ajal samasuguse kuriteo toime pannud isikutega, kelle suhtes ei ole jõutud seadusemuudatuse jõustumise ajaks kohtuotsust teha (vt üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse punkte 35-39). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks”. KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Võttes aluseks KrMS § 2 p-s 4 ette nähtud Riigikohtu subsidiaarse õigusloomelise pädevuse kehtestada menetluslikke reegleid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Kolleegium arvestab oma seisukoha kujundamisel ka sellega, et täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.12. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 3 (5)

sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. 13. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.

4 (5)

Kohtunik

Loretta Pikma

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.