Kohtulahend

Harju Maakohus otsustas 10.novembri 2009.a. otsusega süüdi tunnistada Juhan Saul Gross KarS § 3312 järgi ja karistada teda 8(kaheksa) kuulise vangistusega. Süüdi tunnistada Juhan Saul Gross KarS § 120 järgi ja karistada teda 5(viis) kuulise vangistusega. Vastavalt KarS § 64 lg.1 lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks Juhan Saul Gross’ile mõista 8(kaheksa) kuud vangistust. Vastavalt KarS § 74 lg.1,2,3 kuulub Juhan Saul Gross’il koheselt ärakandmisele 2(kaks) kuud vangistust. Ülejäänud 6(kuus) kuud vangistust jätta süüdimõistetu suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et seda osa mõistetud vangistusest ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane temale kohtu poolt määratud katseajal –2 aasta– jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg.1 p.1-5 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Tõkend-elukohast lahkumise keeld asendada Juhan Saul Gross’i suhtes tõkendiga vahistamine. Võtta Juhan Saul Gross vahi alla kohtusaalis. Koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise alguseks Juhan Saul Gross’il lugeda 10.11.2009a. Vastavalt KarS § 75 lg 5 kontrollnõuete täitmine Juhan Saul Gross’i suhtes peatub osaliselt täitmisele pööratud vangistuse kandmise ajaks. Käesolevaks ajaks on süüdistatava poolt temale mõistetud reaalne vangistus ära kantud. Juhan Saul Gross mõisteti KarS prg. 331-2 järgi süüdi selles, et tema on korduvalt rikkunud kohtu poolt temale kohaldatud lähenemiskeeldu. Nimelt kohaldati Juhan Saul Gross ́ile Harju Maakohtu 28.06.2007 kohtumäärusega nr 2-07-23300 lähenemiskeeld E. E. suhtes tsiviilasja menetluse ajaks, mis keelab Juhan Saul Gross ́il läheneda E. E. ́le äratundmiskauguse, so 100 meetri ulatuses, samuti keelab tal muul viisil, so telefonikõnede, SMSide, tava- ja elektroonilise kirjavahetuse kaudu kontakteeruda E. E. ́ga. Kohus hoiatas kohtumääruses isikut, et lähenemiskeelu rikkumine toob kaasa kriminaalvastutuse. Sellele vaatamata on Juhan Saul Gross lähenemiskeelu kehtimise ajal kuni käesoleva ajani jälitanud E. E. ́d nii tänaval kui autoga järel sõites, saatnud E. E. ́le pidevalt SMSe ning e-kirju, sh vaheldumisi nii käskiva, mõnitava, vulgaarse ja ropu tekstiga kui armastusavaldustega kui igat oma

tegemist kajastava sisuga. Sealhulgas on Juhan Saul Gross saatnud sõnumeid ja e-kirju praktiliselt iga päev ja vahel mitmeid päevas. KarS prg. 120 järgi mõisteti Juhan Saul Gross süüdi selles, et tema ähvardas 11.03.2009 kella 17:05 paiku Tallinnas XXXXXXXXX XX maja juures E. E. ema K. E. ́d tervisekahjustuse tekitamisega, ähvardades viimast elusalt põlema panna, millega tekitas K. E. ́s reaalse hirmutunde ähvarduse täideviimise ees. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellant väidab, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt motiveerimata , tuvastamata on kuriteo toimepanemise aeg ja koht, kohtuotsuses on rajanetud lubamatule tõendile. Seega on tegemist kohtupoolse menetlusõiguse rikkumisega. Samuti ei ole kohus tähelepanu pööranud KarS § 331(2) dispositsioonile, mistõttu on süüteoks lugenud elektronkirjade saatmise, mida kehtiv seadus süüteona aga ei sätesta. Seega on kohus kohaldanud vääralt ka materiaalõigust

Harju Maakohtu 28.06.2007 määruse punktiga 2 keelati KarS § 331(2) mõttes Grossi lähenemine E. 100 meetri lähedusse. Sama määruse punktiga 3 keelati Grossil muul viisil (sms-id, telefonikõned, kirjavahetus) kontakteeruda E. E.ga. Määruse ülesehitusest nähtub üheselt arusaadavalt, et üksnes määruse punktiga 2 kehtestati lähenemiskeeld. Kohus kohaldas esialgset õiguskaitset TsMS § 545 l g 1 kohaselt, mis ütleb järgmist: Kohus võib isiku eraelu või muu isikuõiguse kaitseks kohaldada võlaõigusseaduse § 1055 alusel lähenemiskeeldu või muid abinõusid. Seega kõrvuti lähenemiskeeluga saab kohus rakendada ka muid abinõusid. Kusjuures lähenemiskeelu legaaldefinitsioon on esitatud VÕS §-s 1055 lg 1: Kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld). Seega käesoleval juhul kohaldas tsiviilkohus kahte meedet - 1. lähenemiskeeldu ning 2 muud abinõusid, milleks oli sms-ide ja kirjavahetuse keelamine. Lähenemiskeelu rikkumine on teatud juhtudel karistatav kriminaalkorras, muude kohtupoolt rakendatud abinõude rikkumine on karistatav tsiviilkohtumenetluses. TsMS §-d 46 ja 47 võimaldavad kohtu korralduse ignoreerimisel karistada isikut rahatrahvi või arestiga. Samuti võib muu abinõu rikkumine olla karistatav KarS § 331(1) järgi, kui isikut on karistatud täitevmenetluses. Asjaolu, et ka tsiviilkohus mõistis, et kohaldas lähenemiskeeldu ja sellele lisaks muid abinõusid tuleneb käsitletava määruse viimasest lausest: Kohus on seisukohal, et lähenemiskeelu kohaldamine ja avaldaja poolt taotletud teiste abinõude rakendamine ei koorma Grossi ... . Kokkuvõtlikult on ilmne, et sms-ide ja elektronikirjade saatmine käesoleval juhul ei sisalda endas lähenemiskeelu rikkumist, mistõttu selles osas on aprioorselt välistatud vastutus KarS § 331(2) järgi. Lähenemiskeelu väidetava rikkumise aega ja kohta ei ole kriminaalmenetluses KrMS § 62 p 1 kohaselt tõendatud, mistõttu Grossi vastutus KarS § 331(2) järgi on välistatud.

võib see ka juhtuda (tule räästasse panemine), ei seondu süüdistatavate võimaliku käitumisega. Veel viidatakse Karistussseadustiku kommenteeritud väljaande 2009 - KarS § 120 lk 382, Ähvardamine peab olema veenev, st kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna tegemist on koosseisutunnusega, tuleb asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, eraldi tuvastada. Käesoleval juhul ei ole süüdistusaktis ega ka kohtuotsuses üldse näidatudki ega püütudki tuvastada ähvarduse reaalsust. Seda enam, et kannatanu ütlustel oli Gross juba mitu aastat tagasi lubanud auto põlema panna. Reaalselt aga ühtegi saamu ta selleks ei astunud. Järelikult ei saanud abstraktne sõnakasutus - ma panen sulle tuleotsa - tekitada kannatanul alust karta võimaliku ähvarduse täideviimist. Süüdistatava kaitsja poolt esitatud apellatsioonile esitas oma vastuväited kannatanu esindaja, millised olid edastatud ka süüdistatava kaitsjale. Kannatanu esindaja leidis, et apellatsioon on põhjendamatu ning taotles selle rahuldamata jätmist. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli alljärgnevatele järeldustele. 1) VÕS § 1055 lg 1 sätestab: kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Süüdistatava suhtes kohaldati tsiviilasja menetluse ajaks esialgset õiguskaitset ja keelati temal nii füüsiline lähenemine E. E.le äratundmiskauguse , s.o. vähem kui 100 meetri kaugusele, kui ka muul viisil so. telefonikõnede, sms ́ide, tava- ja elektroonilise kirjavahetuse kaudu kontakteerumine E. E. ́ga. Süüdistuse järgi rikkus süüdistatav mõlemaid kohtu poolt kohaldatud esialgse õiguskaitse meetmeid – jälitas teda pidevalt tänaval , kui ka autoga järel sõites ning saatis sõnumeid ja e-kirju praktiliselt iga päev ja vahel mitmeid päevas. Süüdistuse järgi tegi süüdistatav seda lähenemiskeelu kehtimise ajal kuni käesoleva ajani. Viimatimärgitu on kuriteo toimepanemise ajavahemik, kus väljend „käesoleva ajani“ tähendab vähemalt süüdistuse esitamise aega.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja on esitatud apellatsioonis tõlgendanud KarS prg. 331-2 järgi kvalifitseeritavat kuriteokoosseisu meelevaldselt : kärpinud märgatavalt objektiivset teokoosseisu ning täiendanud kuriteo subjekti erilisi isikutunnuseid. Nii väidab kaitsja, et vaid lähenemiskeelu rikkumine on teatud juhtudel karistatav kriminaalkorras, muude kohtupoolt rakendatud abinõude rikkumine on karistatav tsiviilkohtumenetluses. Kohtukolleegium sellise meelevaldse kuriteokoosseisu „kärpimisega“ ei nõustu. Kohtukolleegium märgib, et selleks, et selgeks saada, millise käitumise seaduseandja kuriteo objektiivse koosseisu alla on koondanud ei piisa kindlasti vaid seadusesätte pealkirja lugemisest. Oluline on pöörata tähelepanu seaduse dispositsioonile. Nimelt on seaduseandja sõnaselgelt oma tahet selles osas väljendanud ja sellest on üheselt väljaloetav, et kuriteo objektiivse koosseisu moodustab tsiviilkohtumenetluses või kriminaalmenetluses määratud lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu rikkumine. Täiendavalt peab rikkumine olema toime pandud korduvalt või sellega peab olema põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Seega on ilmselge, et süüdistatava käitumises on KarS prg. 331-2 kvalifitseeritava kuriteo koosseis ka juhul, kui uskuda tema väidet, et ta ei ole füüsilist lähenemiskeeldu rikkunud, s.t. ei ole lähenenud kannatanule äratundmiskauguse e. lähemalle kui 100 m. Sellist seisukohta kinnitab ka kohtupraktika jõustunud kohtuotsuste näol. Nii on näiteks kriminaalasjades nr.1-07-9361 ja 1-08-16132 isikud mõistetud süüdi mitte füüsilise lähenemiskeelu rikkumise eest vaid just tehnikaajastule omaste vahendite kaudu muul viisil suhtlemise e. lähenemiskeelu rikkumise eest. Karistusõiguslikult koondab mõiste „lähenemiskeelu rikkumine“ enda alla ka muu isikuõiguse kaitse rikkumise. Seda kinnitab KarS prg. 331-2 , kus pealkirja alla „lähenemiskeelu rikkumine“ on koondatud ka muu isikuõiguse kaitse rikkumine. Seetõttu on kaitsja arusaam maakohtu määruses tehtud hoiatusest KarS prg. 331-2 vastutusele võtmise kohta lähenemiskeelu rikkumise juhul väär. Mis aga puudutab kuriteo subjekti, siis subjekti erilise isikutunnuse on seaduseandja samuti sõnaselgelt seadusse sisse kirjutanud – selleks on isik, kellele on kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeeld või pandud kohustus järgida muid isikuõiguse kaitse abinõusid ja sellist erilist isikutunnust nagu isiku varasem karistamine täitemenetluses KarS prg. 331-2 (erinevalt KarS prg. 331-1) ette ei näe. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud tuvastatuks ka füüsilise lähenemiskeelu korduva rikkumise süüdistatava poolt. Seda, et süüdistatav on rikkunud maakohtu määrust selles osas, et kontakteerus olenemata keelust E. E.ga telefoni teel sms-de saatmise kaudu ja elektroonilise kirjavahetuse teel, seda sisuliselt vaidlustada ei saa, sest need rikkumised on jäädvustatud, kontrollitavad ja taasesitatavad. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlustega on maakohus lugenud põhjendatult tuvastatuks ka füüsilise lähenemiskeelu rikkumise. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ja tunnistajate ütlustes

kuna nendes kirjeldatud tegevus on süüdistatava poolt saadetud elektrooniliste kirjade ja sms-ide sisu arvestades temale omane tegevus ning toetab süüdistatava käitumise ühist eesmärki – teha E. E. elu nii ebamugavaks kui vähegi võimalik ja oma psühholoogiliste vägivallameetoditega manipuleerides sundida teda alluma oma nõudmistele. Seejuures süüdistatav oli teadlik temale kohtu poolt kohaldatud lähenemiskeelust ja suhtlemispiirangutest, kuid rikkus neid teadlikult ja kavatsetult. Süüdistatav väitis apellatsioonikohtu istungil, et kannatanu on ise temale lähenenud vähem kui 100 m kaugusele, näiteks oli selline olukord maakohtu istungisaalis aga samuti kordadel, kui kannatanu toob lapse temaga kokkusaamistele või kohtuvad nad ühiste tuttavate juures ja tema, s.o. süüdistatav on pandud olukorda, kus ta rikub lähenemiskeeldu. Samuti on kannatanu mitmel korral ise temaga meili teel suhelnud. Kohtukolleegium selgitab, et kannatanu poolt süüdistatavaga suhtlemine, kui see toimub kannatanu initsiatiivil süüdistatava poolt kirjeldatud olukorras või kohtusaalis nende kohtumine ei ole karistusõiguslikult etteheidetav süüdistatavale. Lähenemiskeeld tähendab siiski seda, et süüdistatav ei tohi olla kontakteerumisel kannatanuga initsiaatoriks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks muu hulgas kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-146-05 märgiti, et kriminaalmenetluse seadustik ei kirjuta ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada (p 11). 18. aprilli 2000. a otsuses asjas nr 3-1-1-51-00 aga leidis kolleegium, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (p 6.2). Sama põhimõtet on korratud ka

võimalik esitada alibit. Mis aga puudutab pidevat autoga jälitamist ja möödasõite, siis arvestades nende rohkust, ei ole võimalik neid tagantjärgi mäletada ja igapäevaselt fikseerida. Süüdistatava tegevusest on ilmselgelt nähtav soov kannatanut oma jälitamisega hirmutada, ilmuda ootamatult tema teele, mistõttu ei ole nende tegude talletamine reaalselt võimalik kuna nende toimepanemise aeg ja koht ei ole ettearvatavad. Ka osutub küsitavaks alibi esitamise korral võimalus tõendada enda viibimist mujal, kui tegemist on näiteks autoga jälitamisega ja möödasõitudega, mis kestab maksimaalselt paar minutit. Mis puudutab kuriteo toimepanemise kohta, siis elektroonilisel teel suhtluskeelu rikkumiste puhul ei ole koht oluline. Füüsilise lähenemiskeelu puhul on kuriteo toimepanemise kohta sisuliselt juba sisse kirjutatud maakohtu määruses ja selleks on ükskõik milline asukoht, mis on vähem, kui 100 m kaugusel kannatanust. Kaitsja on seisukohal, et filmimist, mida teostas käesoleval juhul kõrvaline asjasse puutumatu isik tuleks KrMS § 110 mõttes lugeda ebaseaduslikuks jälitustegevuseks ning sellist tõendit kohtumenetluses lubamatuks. Apellatsioonist võib välja lugeda, et kui sedasama oleks teinud kannatanu, et siis oleks olukord hinnatav nagu iseenda kohtumise filmimine ja tegemist oleks lubatava tõendiga. Kohtukolleegium on seisukohal, et tegemist ei olnud jälitustoiminguga, sest jälitustoiming, sest jälitustoimingute näol on tegemist spetsiifiliste tõendi kogumisele suunatud menetlustoimingutega, mida iseloomustab eelkõige nende teostamise varjatus jälitustoimingutele allutatud isikute eest. Käesoleval juhul toimus filmimine avalikult ja see, et süüdistatava väitel tema filmimist ei näinud (kuigi videokaadrid näitavad, et süüdistatav vaatas konkreetselt kannatanu auto suunas ja seda suhteliselt lähedalt), ei muuda veel filmimist salajaseks. Veel märgib kohtukolleegium, et Riigikohus on öelnud, et tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-52-09 p.11.1). Käesoleval juhul on kohtukolleegiumi arvates tegemist olukorraga, kus konkreetsel juhul ei oleks saanud lähenemiskeelu rikkumist tõendada teisiti kui seda tehti. 2) Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud süüdistatava süüdi ka KarS prg. 120 järgi. Süüdistatava süü on selles kuriteoepisoodis tõendatud kannatanu K. E. ütlustega ja tunnistaja E. E. ütlustega. Maakohtu otsuses on nii kannatanu kui ka tunnistaja sellesisulisi ütlusi tsiteeritud. Kohtukolleegium peab kannatanu ja tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks ning on olemas põhjendatud alus eelistada neid süüdistatava süüd eitavatele ütlustele. Ei ole alust kahelda, et süüdistatav ähvardas K. E. elusalt põlema panna. Riigikohus on öelnud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate

tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-74-05, 3-1-1-61-08 ). KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-33-08). Kohtukolleegium on veendunud süüdistatava süüs vaidlusaluses kuriteoepisoodis. Selline siseveendumus on kohtul kujunenud süüdistatava käitumist kogumis hinnates. K. E. on E. E. ema ja K. E. pidev terroriseerimine ja eesmärk, mille nimel süüdistatav tegutses põhjendab ka süüdistatava viha E. E. ema vastu. Ka on süüdistatava käitumine kogumis selline, mis mingilgi määral ei sea kannatanu ütlusi kahtluse alla. Selline tõendite eelistus on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse tekitamisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav. Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiselt mõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta

kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiselt võtmise suunas). Silmas tuleb pidada samas, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduse koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Käesoleval juhul sisustas süüdistatav vägagi konkreetselt, kuidas ta kavatseb kannatanule tervisekahjustusi tekitada ja kannatanu on ka seletanud, et arvestades süüdistatava eelnevat käitumist ja eriti tema ettearvamatut käitumist, võttis ta ähvardust reaalselt. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavatele esitatud süüdistust ei ole mingit alust pidada puudulikuks. Süüdistuses ei pea ka kohtukolleegiumi arvates olema esitatud süüdistuse poole põhjendusi selle kohta, miks kannatanul oli alust temale tehtud ähvardusi reaalseks pidada. Süüdistuse poole seisukoht selles, et süüdistuse pool peab kannatanu kartusi tehtud ähvarduste osas põhjendatuteks väljendub sisuliselt juba süüdistuse esitamise ja selle toetamise faktis. Tuvastada, kas kannatanul oli alust pidada tehtud ähvarduste täideviimist reaalseks või mitte, see on kohtu kohustus. 3) Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles osas, et maakohtu otsus on täielikult motiveerimata e. et on tuvastatav KrMS prg. 339 lg 1 p. 7 sätestatud rikkumine kohtu poolt. Eeltoodut kinnitab kaudselt ka apellatsiooni lõpptaotlus. Nimelt, olukorras, kus apellant apellatsioonis viitab KrMS prg. 339 lk-s 1 loetletud olulisele menetlusõiguse rikkumisele, saab apellatsiooni resolutiivosa e. lõppjäreldus olla vaid ühene ja nimelt, sellisel juhul tuleb taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Seadus näeb ette

ainuvõimaluse juhuks, kui kohtuotsus tühistatakse KrMS prg. 339 lg 1-s loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja see on sätestatud KrMS prg. 341 lk-s 1. Selline on ka Riigikohtu seisukoht. Nii on Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-46-07 märkinud, et KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks .Eelnevast lähtudes puudub ringkonnakohtul pädevus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise tuvastamise korral seda ise kõrvaldada. Sisuliselt tähendab eeltoodu seda, et kui apellant ei taotle kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, siis ei tunnista ta ka ise sisuliselt seda rikkumist. 4) Süüdistatavale mõistetud karistust on maakohus põhjendanud, seda ei ole sisuliselt vaidlustatud, selle reaalselt ärakandmisele kuuluv osa on süüdistatava poolt ära kantud ning kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust vähendada mõistetud karistust. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 10.novembrist 2009.a. Juhan Gross Sauli suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja

Malle Preimer

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.