Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vitali Jermilov tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi ja karistati 10 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 17.08.2009.a. ning karistuse hulka arvati eelvangistuses viibitud 3 päeva. V. Jermilov tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud isikuna 13.05.2009.a Tallinna xxxxx xxx kauplusest M. varastas pudeli konjakit 385 krooni väärtuses; 23.06.2009.a püüdis Tallinnas XXXXXXXXX tn kauplusest G. T. varastada maiustusi 494.80 krooni väärtuses, kuid peeti turvateenistuse poolt kinni; 20.07.2009.a XXXXXXX XXX K. kauplusest varastas 10 pakikest teed 16.90 väärtuses ja 13.08.2009.a varastas Tallinnas G. OÜ salongist C. C. pealisgeeli 350 krooni väärtuses.

APELLATSIOONI SISU

Vitali Jermilovi hinnangul on maakohtu otsus liialt range. Apellant taotleb veel kandmata karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Peale selle taotleb V. Jermilov enda vabastamist kohtukulude maksmisest (sundraha ja kaitsjatasu), kuivõrd ta on maksejõuetu.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. V. Jermilov ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon otsuse tühistamiseks alust ei anna. Vitali Jermilovile mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V. Jermilovile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavaid asjaolusid, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et ka apellant ise ei ole oma

taotlust karistuse leevendamiseks sisuliselt põhjendanud ega viidanud asjaoludele, mida maakohus tema arvates arvestamata on jätnud või alusetult arvestanud. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). V. Jermilovi näol on tegemist isikuga, keda on varem korduvalt kohtu poolt karistatud ning just samalaadsete, varavastaste kuritegude toimepanemise eest. 27.01.2009.a kohtuotsusega mõisteti V. Jermilov KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi ning karistati 8-kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati. V. Jermilov vabanes 30.04.2009.a, uue kuriteo pani toime vähem kui kuu möödudes ja seejärel lühikese aja vältel veel kolm uut kuritegu. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et varasemad vangistuslikud karistused ei ole oma eesmärki täitnud, mistõttu tuleb kohaldada karistusena vangistust, mille kestus on sanktsiooni alammäärast pikem. Sellistel asjaoludel KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kergema karistuse leevendamiseks puudub alus. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud, miks tuleb süüdistataval mõistetud vangistus reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium osundab, et kui kohus on karistuse mõistmisel otsustanud vangistuse kasuks, on Eesti karistusõigussüsteemis võetud aluseks, et see pööratakse ka täitmisele. Üksnes erandlikud asjaolud võivad viia selleni, et karistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist väita, et V. Jermilovi puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Üldkasulik töö ei sobi karistusena süüdlasele, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi, narkootikumide vms suhtes. V. Jermilov on kohtuistungil möönnud, et vabaduses on tal probleeme narkootikumide tarvitamisega seoses /tl 163/. Teiseks ei saa varem viiel korral karistatud V. Jermilovi suhtes kujuneda kuidagi veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Seega välistavad üldkasuliku töö kohaldamise käesolevas süüdistusasjas V. Jermilovi isikuandmed. Mis puudutab V. Jermilovi taotlust tema menetluskulude (sundraha ja kaitsjatasu) maksmisest vabastamist, siis kohtukolleegium märgib järgmist. KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel kuulub sundraha menetluskulude hulka ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb alati sundraha väljamõistmine süüdimõistetult. Kaitsjatasu suurus

1500 krooni on vastavuses kriminaaltoimiku materjalidega. Kaitsjatasu suuruse arvestamisel on järgitud 26.01.2005.a justiitsministri määrusega nr 2 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra“ sätteid. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstud tasu näol tegemist menetluskuludega. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Samas rõhutab kohtukolleegium, et menetluskulude tasumisest täielikku vabastamist seadus ette ei näe. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et menetluskulude hüvitamine käib V. Jermilovile kui töövõimelisele isikule ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate kohtukulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et V. Jermilovilt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud, nende kulutuste riigi kanda jätmiseks puudub alus. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna kohtuotsuse tühistamiseks alust. Eelnevat arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.11.2009.a otsuse muutmata ja V. Jermilovi apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.