Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. veebruar 2010. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-11024
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
1. veebruar 2010. a, Tallinn
Kriminaalasi
Argo Semmi süüdistuses KarS § 120 ja § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 19. novembri 2009. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Argo Semm ja tema kaitsja advokaat Toomas Liiva
Prokurör
Indrek Kalda
Süüdistatav Kaitsja
Argo Semm - isikukood 37403072729, xx xxxxxxx, haridust x xxxxxx, emakeel eesti keel, ei tööta, kindlat elukohta ei oma, varasemalt kriminaalkorras karistatud üheksal korral Vandeadvokaat Toomas Liiva
sõnade ütlemine ei saanud A. Semmis kutsuda esile tugeva hingelise erutuse seisundit, sest see väljend ei olnud ilmselgelt tema jaoks selline, mida ta kõrvad ei olnud harjunud kuulma. Kohus osundas veel, et A. Semmi poolt väljaöeldud ähvarduse sõnastus viitab selgele mõttele, mitte aga sellele, et ta oleks hingelise erutuses seisundis oma tegude sõnade üle kontrolli kaotanud. Kohtu hinnangul puudusid ka karistust raskendavad asjaolud. 1.3 Edasiselt märgib kohus, et karistuse tuleb arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A. Semm oli seejuures vabastatud tingimisi ennetähtaegselt Pärnu Maakohtu 16.10.2008 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt. A. Semmi kohustati 1-aastase katseajaga järgima kontrollnõudeid, s.h elama Tallinn XXXXXXX XXX XX ja järgima kohustusi, mille hulgas oli keeld tarvitada alkoholi ja keelatud suhelda endise elukaaslase I. V.ga. Seejuures leidis tõendamist, et A. Semmi on alates 2006.aasta lõpust kuni 2009. aasta alguseni korduvalt toime pannud kehalisi väärkohtlemisi I. V. suhtes, mille eest on teda kolmel korral kriminaalkorras karistatud. Ükski kohaldatud karistus – vangistus, mis on jäetud tingimuslikult kohaldamata, üldkasuliku tööga asendatud vangistus ja ka reaalne vangistus, ei ole suutnud A. Semmi mõjutada õiguskuulekalt käituma. Käesolevas kriminaalasjas arutusel olevad kuriteod pani A. Semm toime päeval, mil ta vabanes viimase karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Kuigi A. Semmile oli kohtumäärusega pandud rida kohustusi katsejaks, otsustas A. Semm, et need kohustused ei ole talle täitmiseks ja tema korraldab oma elu nii nagu talle meeldib. Kohtumäärusega pandud kohustused on täitmiseks kohustuslikud ja pandud eelkõige selleks, et aidata isikul õiguskuulekalt käituda. A. Semm rikkus kohustust mitte tarvitada alkoholi ja mitte suhelda oma endise elukaalasega. A. Semm kinnitas kohtuistungil, et samal vabanemise päeval kutsus sõber teda juba tööle, kuid ta ei läinud ja palus sõbral oodata. Selle asemel asus ta alkoholi tarvitama ja pani toime uued kuriteod I. V. suhtes, kellega ta vastavalt kohtumäärusele suhelda ei tohtinud. Eeltoodu näitab, et A. Semm on isikuks, keda ei ole võiamlik mõjutada õiguskuulekalt käituma mingi muu karistuse kui vangistusega. 1.4 Kaitsja leidis, et A. Semmi tuleb karistada vangistusega keskmises määras, kuna A. Semm leiab ise, et 2-aastane vangistus tema tegude eest on liiga pikk. Kohus märkis, et karistuse mõistmise aluseks ei ole süüdistatava enda arvamus, kas karistus on liiga pikk või liiga lühike. Kohus peab lähtuma seaduses sätestatud karistuse mõistmise alustest. A. Semm on tegelikult oma ütlustes selgelt väljendanud, et talle ei mõju ükski karistus, sest tema elab nii nagu tahab. Väitnud, et kriminaalhooldaja kontrolli all elades suudaks ta õiguskuulekalt käituda, väitis süüdistatav samas, et ei ta soovinudki seekord tingimisi enne tähtaega vabaneda, kuna 21 päeva ei ole seda väärt, et aasta aega kriminaalhooldaja juures käia, see segab elu ja ei tohiks kellegi asi olla, kuhu ta peale karistuse kandmist läheb. Ka uute kuritegude toimepanemine eelmise karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabanemise päeval näitas kohtu hinnangul, et A. Semmi tuleb karistada vangistusega, sest uute kuritegude toimepanemise oht A. Semmi poolt on suur. 1.5 Kohus osundab veel, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Tegemist on küll tegudega, mis on toime pandud endise elukaaslase suhtes, kuid on oluline anda mõistetava karistusega selge signaal, et perevägivald ei ole üksnes kahe inimese vaheline asi, vaid et seadusandja on ka isiklike suhete pinnalt tekkinud vägivalla tarvitamise sätestanud kuriteona, millele järgneb karistus. Mingi õigustus vägivallale ei ole kahe inimese sassi läinud suhted ja austada tuleb ka inimese, kellega on olnud lähedased suhtes, õigusi. 1.6 Eelneva alusel leidis kohus, et A. Semmi tuleb karistada seaduses ettenähtud maksimummäära lähedase vangistusega, nagu seda nõudis prokurör. KarS § 121 järgi tuleb A.Semmi karistada lühema vangistusega, kui seda nõudis prokurör, kuna prokurör loobus osaliselt süüdistusest
ja A.Semmi poolt on toime pandud siiski mõnevõrra kergem tegu, kui talle esialgu süüks oli arvatud. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo eest karistas kohus A. Semmi prokuröri poolt taotletud määras. Kuigi kohus vähendas süüdistuse mahtu ja seda kannatanu pihta tehtud löökide arvu osas, ei esinenud karistust kergendavat asjaolu – kahetsust, millega prokurör oli karistuse küsimisel samaaegselt arvestanud.
Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele.
2.1.1 Kaitsja hinnangul on kohus jätnud arvesse võtmata karistust kergendava asjaolu – süüteo toimepanemise õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Nimelt vallandas A. Semmi verbaalse reaktsiooni, milles ta ähvardas kannatanut tapmisega, kannatanu sõbranna öeldud sõnad „kuradi idioot“. See väljend oli ka õigusvastane, mille kinnituseks viitab apellant VÕS § 1046 lg-le 1. Asjaolu, et au teotajaks oli Ü-K. A., kuid ähvardus suunati hoopis I. V. suunas on seletatav sellega, et A. Semm käsitles mõlemat naist kujunenud olukorras ühise vaenlasena. Hingelise erutuse seisundile viitab seegi, et A. Semm ei suuda meenutada, mitu korda ta I. V.t lõi, veel vähem mäletab ta ähvardamist. 2.1.2 Kohus on jätnud arvesse võtmata ka puhtsüdamliku kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu. A. Semm on vähemalt kahel korral teatanud, et ta kahetseb enda tegusid ning kui prokurör ja kaitsja mõistsid neid üheselt, ei saanud ka kohus neid hinnata teisiti. Kohus ei saa süüdistatavale ette kirjutada, millises vormis, kui pikk ja/või südamlik peab kahetsus olema. 2.1.3 Ka on mõistetud karistus Eesti kohtupraktikat arvestades liiga raske. Apellatsioonis osundab kaitsja kõigile kriminaalasjadele, kus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on isikule mõistetud reaalne vangistus. Sellest nähtub, et keskmine reaalne vangistus kehalise väärkohtlemise eest on 7 kuud, maksimaalselt 1 aasta. A. Semmile on mõistetud karistuseks aga 32 kuud reaalset vangistust. Kõiki neid asjaolusid arvestades leiab kaitsja, et karistus ei tohiks ületada kestust poolteist aastat. 2.2
Ka A. Semm leiab, et talle mõistetud karistus on liiga range.
2.2.1 A. Semm kirjeldab apellatsiooni 24 lehel peamiselt asjaolusid, mis jäävad süüteo toimepanemise eelsesse aega, s.o tema suhteid kannatanuga (nii isiklikku kui ka varalist laadi). Süüdistatava kinnitusel on selle eesmärgiks selgitada tema ja kannatanu vahelise suhte keerulisust ning seda, miks on nad nii kaugele jõudnud. Seejuures on kannatanu ise tunnistanud, et ta on teinud vigu, mistõttu ei peaks ka tema karistus olema maksimumi lähedane. I. V. suhtles temaga pidevalt, mille kinnituseks tsiteerib A. Semm apellatsioonis erinevate sõnumite sisu, mida kannatanu talle väidetavalt on saatnud. 2.2.2 Süüdistatav kinnitab, et tema eesmärgiks oli minna kannatanu juurde, näha ära tema suhtumine ning lahkuda. I. V.t ta seejuures taga ei ajanud. Ta lõi kannatanut küll ühe korra näkku, sest ta ei mõistnud, miks tahab viimane talle halba. Mis edasi juhtus, süüdistatav enda kinnitusel ei mäleta, toonitades samas, et I. V. „keris“ ta küll üles, kuid ta ei süüdista teda. Kui sündmuskohale ilmus Ü-K. A., ütles viimane talle halvasti, mille tulemil karjus ta igasuguseid inetusi.
2.2.3 Veel kinnitab A. Semm, et nii praegune kui ka varasemad kuriteod I. V. suhtes jäänuks olemata, kui kannatanu ise ei oleks talle pidevalt helistanud ja temaga suhelnud. Seejuures kirjeldab A. Semm kannatanuga koos veedetud perioodi kui „maha visatud aega“, kinnitades samas, et ta kahetseb toimepandud kuritegu. Seetõttu leiab apellant, et tema karistus ei peaks olema maksimumi lähedane, mis hävitaks tema elu ning võtaks ära elutahte.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
6.1 Teisisõnu – teatav osalussüü peab lasuma hingelise erutuse seisundi esilekutsujal, kelleks saab kõnealuses tähenduses olla vaid kannatanu. Kui seda karistust kergendavat asjaolu tõlgendada sedavõrd laialt, nagu seda teeb kaitsja, oleks tulemuseks, et KarS § 57 lg 1 p 6 rakendamiseks oleks alus ka juhul, kui süüdistatav ründab täiesti asjassepuutumatut kannatanu lähedast, kes ei ole süüdistatava suhtes toimepandud õigusvastase teoga mingilgi viisil seotud. Seega on kõnealune põhimõte rangelt seotud isikuga, kes on ise käitunud õigusvastaselt, sest sisuliselt omistatakse talle (kui kannatanule) KarS § 57 lg 1 p 6 kaudu teatud (kaas)vastutus tema suhtes toimepandud ründes. 6.2 Käesolevat kaasust selline olukord aga ei iseloomusta (süüdistatav ähvardas tapmisega läbipekstult maas lamavat kannatanut), mistõttu puudub täielik alus edasiselt analüüsida, kas A. Semm üleüldse oli hingelise erutuse seisundis või mitte. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks kinnitada, et kriminaalkolleegium soostub täielikult maakohtu argumentidega hingelise erutuse seisundi terviklikus puudumises, pidamata vajalikuks maakohtu asjassepuutuvaid argumente täiendavalt korrata. Seejuures ei vasta tegelikkusele kaitsja väide, et A. Semm ei mäleta midagi väidetavast ähvardamisest. Süüdistatav on kohtuistungil selgesõnaliselt kinnitanud, et ta ähvardas kannatanut (kd 3, tlk 34), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellele küsimusel täiendavalt peatuda. Ringkonnakohus osundab üksnes sellele, et ka hingelise erutuse seisundis on isik teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima. A. Semm oli otsustanud kannatanu ründamise kasuks teda esmalt pekstes ning siis ka tapmisega ähvardades – mingitest „tegu vabandavatest“ asjaoludest (milleks kannatanust esmaselt lähtunud õigusvastane käitumine aga on) sellisest olukorras rääkida ei saa ning seda sõltumata sellest, kas ja mida ütles A. Semmile Ü-K. A..
mõistetud. Ning käesoleval juhtumil kuulubki kohaldamisele karistus sanktsiooni maksimaalse määra lähedases suuruses. 8.1 Nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas, tuleb karistuse vaagimisel esmajoones arvestada isiku poolt toimepandud tegu. Sellega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada ka sellele, et üheski kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses ei olnud vaagimisel olukord, kus isik, kes vabaneb ennetähtaegselt endise elukaaslase suhtes toimepandud kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt, läheb samal vabanemise päeval koheselt kannatanu juurde ning peksab kannatanu pead vastu metallist posti. Sellisel käitumisel puudub igasugune inimlikkus. A. Semmi on kolmel eelneval korral võetud kriminaalvastutusele vägivallategude eest, mis ta pani toime I. V. suhtes. Vaatamata asjaolule, et tal oli keelatud läheneda I. V.le, läks ta sisuliselt kohe kannatanu juurde, pekstes viimase julmalt läbi ning ähvardades teda ka tapmisega. Sellisel juhul on maakohus veatult leidnud, et isiku teosüüle vastab karistus kestusega 2 aastat 8 kuud. Eeltoodud põhjendusel jätab ringkonnakohus süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma
Ivi Kesküla
Malle Preimer
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.