Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. jaanuar 2010. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-08-13347
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
18. jaanuar 2010. a, Tallinn
Kriminaalasi
L.J süüdistuses KarS § 120 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 17. novembri 2009. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav L.J ja tema kaitsja advokaat Jugans Grossmann
Prokurör
Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann
Süüdistatav
Kaitsja
L.J, ik: xxx, eluk: xxxxx xx x xxxx, xxxxxxxx, xx xxxxxxx, xxxx-xxxxxxxxxxxxxx, emakeel eesti keel, töökoht puudub, varem kohtu poolt kriminaalkorras karistatud kahel korral, viimati 20.03.2008.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 120, § 121 ja § 122 järgi – mõistetud vangistus 3 aastat, karistuse kandmise algus 7.05.2009. a. Vandeadvokaat Jugans Grossmann
otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
2.1.2 Kaitsja leiab, et kohus on vaadanud mööda kirja tegelikust sisust, milleks on süüdistatava soov kohtuda enda pojaga. Selle asemel, et joosta uurimisorganitesse kaebusega tapmisega ähvardamise osas, oleks kannatanu võinud vabalt lahendada tekkinud probleemid oma endise abikaasaga mõistlikul tasemel. Kannatanu püüab seevastu takistada süüdistataval oma pojaga kokku saada ja on üksnes huvitatud võimalikult pikast vanglakaristusest. Seega on L.J süü talle inkrimineeritud kuriteos tõendamata ning ta tuleb õigeks mõista. 2.2
Ka L.J palub maakohtu otsuse tühistada ning ta esitatud süüdistuses õigeks mõista.
2.2.1 Süüdistatav kinnitab, et 20. märtsil 2008. a ta kannatanut ei ähvardanud. Pärast kohtuotsuse kuulutamist ta küll järgnes kannatanule, kuid selle vestluse käigus ta viimast ei ähvardanud ega nimetanud teda ka prostituudiks; küll tunnistab L.J kannatanu nimetamist hooraks, pidades seda aga märkimisväärseks erisuseks, seda ka vastavalt põhjendades. Täiendavalt oli juttu veel kohtumisest pojaga, mida L.J nimetab ka omavaheliste lahkhelide põhjuseks. Samuti ei teinud ta ründavaid liigutusi ega löönud ka autot. Lugedes kannatanu ütlused usaldusväärseteks, on kohus apellandi hinnangul oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 2.2.2 Samuti on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Isegi kui lugeda e-kirjas väljaöeldud fraasid ähvarduseks, siis karistatava teo alguspunkt on määratletud KarS § 25 lg-tes 1 ja 2. Seega isegi kui käsitleda e-kirjas avaldatut teoplaani teatavakstegemisena, ei ole see veel karistatav. Ähvardus peab olema ka konkreetne – apellant toob siinkohal näite relvaga ähvardamisest. Samuti peab ähvardus olema veenev. Kuivõrd tema esmaseks sooviks on aga kohtuda enda pojaga, oleks ebaloogiline arvata, et ta tapaks lapse ema. Apellant kinnitab, et tema ainukeseks sooviks on teha pojale selgeks, et perekond purunes ema süü tõttu, millest tingituna annabki kannatanu teda süüstavaid ütlusi. Seetõttu leiab L.J, et ta tuleb õigeks mõista tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seiskohta motiveerides kirjeldab kriminaalkolleegium esmalt materiaal-ja menetlusõiguslikke põhimõtteid, mille alusel toimub isiku süüküsimuse lahendamine käesolevas kriminaalasjas (I), andes seejärel vastuse apellatsioonides esitatud väidetele (II). I
kuriteo toimepanemise hetkel ka olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist (vt RKKKo 3-1-1-11-00). 5.1 Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise loomist kannatanul. Ähvardamisega karistusõiguse mõttes on tegemist juba siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures on oluline toonitada, et tähendust ei oma, kas selline teisele isikule loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. 5.2 Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut või objektiivselt toimunut vahetult ja kohe toimumise hetkel ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Nii võib öeldu või tehtu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tapmisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise või teo toimepanemise ning selle ähvardusena tajumise vahel ei ole seega nõutav. 5.3 Oluline ei ole seegi, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste kohaselt on selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte ning kas täideviijal on kavatsus n.ö lubatud tegu reaalselt ka toime panna. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu tema poolt väljaöeldut tõsiselt võtab ning seda usub. 5.4 Kannatanul peab tekkima üksnes arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks samaaegselt tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees (mis ei ole konkreetsel juhul aga mõistagi välistatud). See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Silmas tuleb aga samas pidada, et KarS § 120 koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või olemusest on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu teatud ulatuses olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na.
eelnevalt või hilisemalt) kaasnenud asjaolude kontekstis, seega tõendite omavahelises võrdluses ning analüüsis. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-16-04 märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. 6.1 Silmas tuleb pidada veel, et kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas lahutamatult seotud isiku(te) käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Keelatud ei ole tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Põhimõtteliselt võib nimetatud varasem käitumine ulatuda ka eelneva(te) kohtuotsus(te)ga tuvastatuni, mille alusel saab teha kindlaks isiku käitumismallid/harjumused tervikuna või siis näiteks ühe konkreetse isikuga suhtlemisel. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn ) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina, on aktsepteeritud ka RKKK otsustes nr 3-1-1-32-05 ja nr 3-1-1-87-09, kus osundatakse isiku käitumismustri „silmnähtavale sarnasusele“ ajaliselt erinevates olukordades. 6.2 Seejuures ei ole isiku süüküsimuse lahendamine pandud sõltuvusse mitte süüstavate tõendite arvust, vaid nende konkreetsest usaldusväärsusest. Ka kohtupraktika on kestvalt seda meelt, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine näiteks üksnes kannatanu ütluste kui ainukese tõendi alusel (RKKKo 3-1-1-94-04). Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium ka märkinud, et n.ö sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RKKKo 3-1-1-9404). II
ette ka käesolevas kriminaalasjas – ja nimelt kannatanu E. K. (aga ka tema abikaasa) erineva isikuvastase vägivallaga ähvardamine pikema aja vältel. Samuti tunnistati L.J süüdi kannatanu kehalises väärkohtlemises (KarS § 121) ning enda ema piinamises (KarS § 122). Nagu kriminaalkolleegium eelnevalt osundas, on isiku varasem käitumine vaadeldav täiendava kaudse tõendina ka võimaliku hilisema käitumise osas. Tõendamist on leidnud seega, et kannatanuga suheldes oli süüdistatavale omane ähvardav stiil, mis päädis teatud juhtudel ka isikuvastase ründega. Juba nendel põhjendustel ei pea kriminaalkolleegium usutavaks kaitsja ja süüdistatava versiooni, et kannatanu ähvardamist tapmisega tegelikkuses aset ei leidnud ning tegemist on valeütlustega. 8.2 Et kannatanu ning süüdistatava vahelised suhted olid teravad, ei vaja eraldi tõendamist; selles osas on kõik menetlusosalised üksmeelel. Kuid kriminaalkolleegiumil ei ole kahtlust, et see ulatus lisaks erinevate teravuste ütlemisele ka konkreetsetel juhtudel kannatanu ähvardamiseni süüdistatava poolt. Ka süüdistatava esitatud apellatsioon ei jäta kahtlust, et L.J suhtumine enda endisesse elukaaslasesse on arenenud sisuliselt kontrollimatu vihkamiseni; vastuvaidlematuks tõendiks selle kohta on juba kõnepruuk ning väited, mida süüdistatav apellatsioonis kannatanu (ning ka viimase ema) kohta kasutab ning mida ringkonnakohus ei pea vajalikus otsuses sõnaliselt korrata. Ning kui arvestada sinna juurde situatsioon, milles väidetav ähvardamine aset leidis – süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine – ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et süüdistatav väljendas ennast just sellisel kujul ja viisil, nagu seda on kestvalt kinnitanud kannatanu. 8.3 Ringkonnakohus jagab ka arusaama, et tapmisega ähvardamisel oli kannatanul alust karta selle täideviimist. Kannatanu on andud ütlusi, mille kohaselt oli tema ja süüdistatava varasem kooselu täidetud sagedase vägivallaga, mida L.J sagedaselt joobes olles kasutas nii tema kui ka nende ühise lapse suhtes (kd 2, tlk 39). Nagu öeldud, on selline käitumine leidnud jõustunud kohtuotsusega seejuures ka tõendamist (lisaks kannatanu ütlustele käesolevas kriminaalasjas), seejuures ka vanemlike õiguste äravõtmisega L.J-ilt. Kirjeldatud olukorras oli kannatanul seega täielik alus karta, et L.J ähvardused on mõeldud tõsiselt ning need võivad päädida reaalse füüsilise rünnakuga tulevikus (vt kannatanu ütlused kd 2, tlk 38). 8.4 Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus seega sarnaselt maakohtule, et tõendatud on püühilise vägivalla kasutamine KarS § 120 mõttes süüdistatav L.J poolt kannatanu suhtes pärast kohtumajast lahkumist ning apellatsioonis esitatud väited võimalike valeütluste andmise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Kuid silmas tuleb pidada, et sellega L.J tegevus veel ei piirdunud; süüdistatava edasine käitumine kinnitab ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt kannatanu ütluste usaldusväärsust ning paikapidavust.
järgmises lauses, kirjutades, et „kui keegi peaks ärplema tulema, on tal....probleemid (et mitte öelda kabelimats)“. On ilmne, et kirja eesmärgiks oli kannatanu hirmutamine võimaliku asetleidva vägivallaga. 9.2 Edasiselt väljendub L.J kannatanule saadetud kirjas veelgi konkreetsemalt: „Minu vangipanemisega kirjutab kohtunik tegelikult Sinu surmatunnistusele alla“. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik neid lauseid kogumis mõista kui „saatuse poolt tagasitasumist“, nagu süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioonis leiab. Siin loob süüdistatav konkreetse mulje võimaliku kahjuliku tagajärje (surma) saabumisest, mille realiseerimine sõltub tema suvast ning kannatanule tema poolt dikteeritavate nõudmiste täitmisest. Nagu öeldud, ei pea ähvardamine olema KarS § 120 mõttes reaalne; see võib olla ka näiline, kuid peab kannatanule kui ähvarduse adressaadile mõjuma tõsiseltvõetavana. Käesoleval juhul saab ja ka tuleb seda vaieldamatult jaatada. 9.3 Seda kinnitab ka kirja edasine osa, milles L.J kinnitab, et „Sinu elukoht pole mulle saladuseks, mida nii kiivalt varjata üritad“. Ka see näitab täiendavalt, et kannatanul oli kestvalt põhjust karta süüdistatava poolt vägivaldset käitumist, mille vältimiseks püüdis ta L.J poolt varjata enda elukohta; ning see asjaolu oli süüdistatavale teada, mida ta ära kasutas ning omapoolselt veel võimendas. See lause näitabki, et süüdistatav püüdis kinnistada kannatanu teadvuses asjaolu, et viimane võtaks tema ähvardusi tõsiselt ning kardaks nende täideviimist. Eelnevalt võimendab veel kirja lõpuosa, milles L.J annab kannatanule teada, et „Sa ei saa õnnelikuks, Sind ei lasta saada...“; see näitab üheselt, et L.J pidas silmas tulevikus aset leidvaid negatiivseid järelmeid kannatanu jaoks. Täiendavalt kinnitab süüdistatav veel, et „pead elama kogu aeg hirmu all/.../kohtust võib tulla otsuseid igast mastist, aga ühiskonnas toimivad omad seadused...“. Erinevalt kaitsjast ja süüdistatavast leiab ringkonnakohus seega, et kirja tegelikuks sisuks oli eesmärk kannatanut ähvardada KarS § 120 mõttes isikuvastase vägivallaga (tapmisega) ning nagu nähtub kannatanu kohtuistungil antud ütlustest (kd 2, tlk 39), see tal ka õnnestus. Kirja konteksti tervikuna hinnates leiab ringkonnakohus, et see oli ka süüdistatava eesmärgiks. Neil põhjustel peab kriminaalkolleeguim ka täiesti arusaamatuks kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohta, et kannatanu ei oleks pidanud „jooksma“ politseisse, vaid „lahendama probleemid endise abikaasaga mõistlikul tasemel“. On mõistetav, et kui isikut ähvardatakse tapmisega, pöördub ta õiguskaitseorganitesse, mitte aga ei püüa enda ähvardajaga kohtuda; seda iseäranis olukorras, kus süüdistatav oli pikema perioodi vältel kannatanut juba kehaliselt väärkohelnud, mis on, nagu kriminaalkolleeguim eelnevalt osundas, täielikult tõendamist leidnud. Eelneva alusel peab ringkonnakohus seega kannatanule saadetud e-kirja enda sisult piisavalt veenvaks ning konkreetseks, et rääkida KarS § 120 realiseeritusest süüdistatava käitumises ka sellel puhul. 9.4 Süüdistatava apellatsioonile vastates selgitab kriminaalkolleegium aga veel järgmist. Nagu öeldud, kriminaliseerib KarS § 120 psüühilise vägivalla kasutamise teise isiku suhtes, kui viimasel on alust karta kõnealuses paragrahvis loetletud tegude toimepanemist. KarS § 120 näol on tegemist formaalse teodeliktiga, s.t ta ei ole seotud mingi konkreetse tagajärjega. Teisisõnu – karistatav on nt tapmisega ähvardamine, millega samaaegselt ei pea esinema aga tegelikku tapmistahtlust. Vastasel korral oleks tulemuseks, et tapmisega ähvardamise eest saaks vastutusele võtta vaid isiku, kelle käitumine on kantud ka tegelikust teise inimese tapmise eesmärgist; ähvardamine KarS § 120 mõttes kuuluks sellisel juhul sisuliselt mingi teise kuriteo ettevalmistavasse alasse - midagi sellist seadus aga ei eelda. Seetõttu on ainetud süüdistatava viited KarS §-le 25, mis määratleb süüteokatse alguspunkti; täpsemalt – väär on selle sätte sidumine eluvastase kuriteoga (nt KarS § 113), nagu apellant seda aga mõistab. Süütegu oli toime pandud hetkest, mil süüdistatava poolt edastatud ähvardav sõnum jõudis kannatanuni ning tekitas temas tõsiseltvõetavat hirmu. Sest nagu öeldud, on
karistatav tõsiseltvõetava mulje loomine võimalikust tulevikus põhjustatavast tagajärjest ning seadus ei nõua, et lubatut plaanitaks samaaegselt ka ellu viia; kaitstavaks õigushüveks on isiku vaimne tervis konkreetsel ajahetkel, mitte aga tema füüsiline või varaline puutumatus ja julgeolek konkreetse, tulevikus kindla tõenäosusega aset leidva ründe eest.
Paavo Randma
Ivi Kesküla
Meelika Aava
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.