Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
19 jaanuar 2010, Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-17913
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Paavo Randma
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Tõlk
Marina Lepiksoo
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
18 jaanuar 2010, Tallinn
Kriminaalasi
V.F-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 05 novembri 2009 otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav V.F
Prokurör
Ringkonnaprokuröri abi Veera Kremez
Süüdistatav
V.F, ik: xxx, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 03.11.2009.
Kaitsja
Vandeadvokaat Leelo Viil
Jätta Harju Maakohtu 05 novembri 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-09-17913, V.F-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
V.F-ile esitati KarS § 199 lg 2 p 9 -§ 25 lg 2 järgi süüdistus selles, et ta olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud varavastaseid süütegusid, 03.11.1009 kella 15.55 ajal püüdis Tallinnas K P. varastada kaupa kogumaksumuses 1244.00 krooni, kuid peeti pärast kassa läbimist kauba eest maksmata kinni kaupluse turvatöötaja poolt. Seega V.F, vastavalt oma ettekujutusele teost, asunud vahetult süüteo toimepanemisele ning olles isikuks, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt varavastaseid süütegusid, pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.
Maakohus tunnistas V.F-i süüdi KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi ja karistas 1 aastase vangistusega, KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ja mõistis karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges karistusaja alguseks 03.11.2009.
Esitatud apellatsioonis süüdistatav leiab, et mõistetaud karistus on väga karm. Süüdi tunnistati vaid ühes episoodis, ta ei teinud takistusi kinnipidamisel ega takistanud ka uurimist. Andis vabatahtlikult ära varastatud esemed. Karistuse mõistmisel arvestatakse esmalt süü suurust aga mitte isikut. Prokurör palus lühemaajalist vangistust. Palub uue otsusega mõista talle kergem karistus.
Süüdistatav- apellant toetas esitatud apellatsiooni. Palus teda karistada 7 kuulise vangistusega. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja leidis, et mõistetud karistus ei vasta toimepandud kuriteo raskusele. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja mõistetud karistus põhjendatud. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega ja otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et maakohus on piisava selgusega põhistanud oma seisukohta miks V.F tuleb karistada reaalse vangistusega ja seda sanktsioonis ettenähtud keskmisest määrast lühemas tähtajas. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ega pea vajalikuks neid uuesti korrata.
Esitatud apellatsioonist tulenevalt peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et KarS § 56 sätestab tõepoolest karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Antud juhul on maakohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ega neid ka karistuse mõistmisel arvestanud. Apellatsioonis ei viidata KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavatele asjaoludele, mis oleksid jäänud maakohtu poolt tähelepanuta. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka kolleegium. Fakti, et kuritegu jäi süüdlasest olenematult, turvatöötajate kohusetundliku töö tõttu lõpule viimata, ehk kuritegu jäi katsestaadiumisse, oli maakohtule teada ning seda arvestati ka karistuse mõistmisel. Fakti et kinnipidamisel võeti temalt kaup, mida ta oli püüdnud varastada, ära ei ole arvestatav kahju vabatahtliku hüvitamisena KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Kuigi karistuse mõistmisel tuleb keskenduda põhiliselt teole, ei saa arvestamata jätta ka süüdlase isikut. Kuna kohtu poolt mõistetud karistus peaks mõjutama süüdlast edaspidi loobuma süütegude toimepanemisest, siis oli maakohus õigustatud karistuse mõistmisel arvestama faktiga, et V.F on varem 16 korral kriminaalkorras karistatud. Samuti on teda varem korduvalt karistatud väärtegude toimepanemiste eest. Temale mõistetud karistused, sealhulgas lühiajalised vangistused, ei ole mõjutanud teda kuritegude toimepanemistest loobuma, seega maakohus põhistatult mõistis juba vahetult pärast vangistusest vabanemist toimepandud uue kuriteo eest talle 1 aastase vangistuse, mida seaduse kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra kuna tegemist oli lühimenetlusega. Apellatsioonis väidetu osas, et prokurör taotles lühemaajalist karistust kui kohus mõistis, peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Analoogset seisukohta on väljendanud oma lahendis nr 3-1-1-91-07 ka Riigikohus. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 05 novembri 2009 otsuse muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.