Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

I.T tunnistati KarS § 424 süüdi selles, et ta juhtis 29.09.2009.a Tallinnas Vabaduse puiesteel mootorsõidukit MB ML270 reg märgiga XXX XXX alkoholijoobes (joove 0,75 mg/l), millega rikkus LS § 20 lg 3 ja § 20 lg 31 p 1 ning Vabariigi Valitsuse 02.02.2001.a määrusega nr 48 kinnitatud liikluseeskirja § 76 p 1 nõudeid. Maakohus mõistis I.T-le rahalise karistuse 360 päevamäära ulatuses, s.o 18 000 krooni. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 12 000 krooni. Eelvangistuses viibitud 3 päeva (9 päevamäära) arvati karistuse hulka ning tasumisel kuuluvaks rahaliseks karistuseks mõisteti 11 550 krooni (231 miinimumpäevamäära). KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti I.T-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 kuuks.

APELLATSIOONI SISU

I.T kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellandi põhjendused on järgmised. KarS § 424 järgi on karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis juhul, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 3 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte p-s 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus (otsus nr 3-1-1-76-09 p 10). Siseministri 22.06.2009.a määruse nr 20 „indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ § 4 lg 3 ja 4 kohaselt tõendusliku alkomeetri mõõtetsükkel koosneb kahest puhumisest ning mõõtmise lõplik lugem on näidikule kuvatav kahe puhumise vähim tulemus. Kriminaaltoimikus olevast ARAF-0031 testist nr 150 nähtub, et esimese puhumise lugem on 0,35 ja teise puhumise lugem 0,82. Seega eelnimetatud määruse § 4 lg 4 kohaselt oleks tulnud aluseks võtta vähim tulemus (0,35), millest tuleb omakorda maha arvestada laiendmääramatus (0,007). Seega saame puhumise tulemuseks 0,28 mg/l. Kogutud tõenditest ei nähtu, et süüdistataval oleks tuvastatud selliseid väliseid muutusi, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega, seega LS § 20 lg 31 p 1 kohaselt tuleb süüdistatav lugeda alkoholijoobes mitteolevaks, sest tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli eeltoodust nähtuvalt vaid 0,28 milligrammi alkoholi. Kaitsja märgib veel, et isegi juhul, kui lähtuda tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis (tl 7) toodust, mille kohaselt oli mõõtetulemuseks 0,75 mg/l, tuleb eelviidatud Riigikohtu lahendi kohaselt lugeda süüdistatav alkoholijoobes mitteolevaks, sest protokolli kohaselt I.T

tuvastatud alkoholijoove ei ületanud LS § 20 lg 3 p-s 1 toodud määra.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon põhjendatud ei ole, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Kaitsja toetas apellatsiooni, leides, et tema kaitsealusel ei tuvastatud alkoholijoovet määras, mis võiks kaasa tuua vastutuse KarS § 424 järgi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kohtukolleegium peab apellatsioonis väidetut, nagu oleks tõendusliku alkomeetri ARAF 0031 testi väljatrüki kohaselt olnud esimese testimise lugem 0,35, eksitavaks. Et nimetatud väljatrükis on jälgitav kõikide numbrite trükipilt, siis ei saa esimeses lugemis tegemist olla numbriga 3. Väljatrükis fikseeritud number saab silmaga nähtavalt olla vaid halvasti trükitud number 8 (vt lk 7). Et kõne all olevas tõendis on esimeseks lugemiks 0,82, kinnitab veel kohtueelse menetleja poolt ringkonnakohtule saadetud ARAF-0031 fail exceli tabeli kujul, millest nähtub, et tõendusliku alkomeetriga teostatud I.T väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse mõõtmiste lugemiteks oli 0,85 ja 0,82 milligrammi alkoholi ühe liitri õhu kohta. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul I.T puhul õigesti lähtutud testi lõplikust lugemist 0,82, millest on maha arvatud laiendmääramatus 0,007 ning süüdistuse aluseks võetud alkoholijoove 0,75 mg/l. Apellandi poolt viidatud siseministri 22. juuni 2009.a määruse nr 20 „Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ sätteid ei ole kohtukolleegiumi hinnangul käesolevas süüdistusasjas rikutud. Kaitsja seisukohaga, mille kohaselt isegi juhul, kui lähtuda tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis toodud mõõtetulemusest 0,75 mg/l, tuleb süüdistatav lugeda alkoholijoobes mitteolevaks Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-76-09 p-s 10 väljendatud seisukohast lähtudes, kohtukolleegium samuti ei nõustu. Nimetatud otsuses viitab Riigikohus otseselt LS §-le 20 lg 3 1 p 1, mille kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seaduse sõnastusest tuleneb üheselt, et KarS § 424 järgi vastutab isik, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi või rohkem. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendist, et Riigikohtu kriminaalkolleegium oleks asunud seisukohale, et LS §-s 20 lg 31 p 1 sätestatut tuleks tõlgendada seaduse tekstis sätestatust teisiti. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on I.T põhjendatult KarS § 424 järgi süüdi tunnistanud, maakohtu otsus on seaduslik ning apellatsioon selle tühistamiseks alust ei anna. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 01.10.2009.a otsuse muutmata ja I.T kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.