1-09-1044/18 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.Kohus on alusetult asjakohase tõendina käsitlenud S. T. A.R-i äratundmiseks esitamist. Isiku äratundmiseks esitamise kui menetlustoimingu üks eeldusi on, et äratundja on eelnevalt ülekuulamisel kirjeldanud isikut, kes esitatakse koos võrreldavate isikutega talle äratundmiseks. Äratundmiseks esitamise läbiviimine on põhjendatud üksnes juhul, kui ülekuulamise käigus on kahtlustatavat piisavalt täpselt kirjeldatud. Seda on rõhutanud ka Riigikohus (lahend 3-1-1-21-09), märkides, et enne äratundmiseks esitamist kuulatakse äratundja üle äratundmist võimaldavate tunnuste selgitamiseks. Kui äratundmiseks esitamisele ei eelne sellist ärakuulamist, siis on äratundmiseks esitamise tulemi kontrollimine praktiliselt välistatud. 10.04.2008 tunnistajana ütlusi andes oli S. T. kirjeldus A.R-i suhtes pealiskaudne – talle meenus vaid, et kahtlustatav oli kannatanust pisut pikemat kasvu normaalse kehaehitusega umbes 25-aastane noormees. Ühtegi iseloomulikku tunnust, mis kahtlustatavat võiks eristada – isegi juuksevärvi – ei suutnud tunnistaja nimetada. 09.06.2008 toimunud ülekuulamisel ja samal päeval toimunud äratundmiseks esitamisel kirjeldab S. T., hoolimata, et sündmusest oli möödunud üle kahe kuu, juba palju üksikasjalisemalt kahtlustatavat. Veelgi kaheldavamaks teeb antud tõendi usaldatavuse asjaolu, et S. T. tunneb kahtlustatava ära silmade ja kehaehituse järgi. 10.04.2008 toimunud ülekuulamisel ei osanud tunnistaja ütelda midagi iseloomulikku kahtlustatava kehaehituse või silmade kohta. Kaheldav on, kuidas sai isik tähele panna võõra inimese silmi, kui ta isegi ei näinud kahtlustatava juuksevärvi. 3 Menetlusõigusliku õiguskindluse põhimõtte seab kahtluse alla kohtu väide, et kriminaalmenetluse lõpetamine A.R-i suhtes 01.04.208 ja 09.04.2008 episoodides ei muuda olematuks 31.03.2008 episoodi kohtuliku uurimise esemeks olevat sündmustikku. 02.07.2008 lõpetati osaliselt menetlus KrMS §-de 200 ja 119 lg 1 p 1 alusel A.R-i suhtes 01.04.2008 ja 09.04.2008 episoodide osas, kuivõrd puudus kriminaalmenetluse alus. Asjaolu, miks menetlust ei lõpetatud 31.03.2008 episoodis on arusaamatu. Teistes kahes episoodis , mis leidsid aset samade kannatanutega, tunnistajatena olid ülekuukatud samad isikud ja kahtlustuse kvalifikatsioon oli sama, lõpetati

4.Juhul, kui peaks isiku süü ikkagi tõendamist leidma, siis esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus on küll otsuses märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest, kuid vastav seisukoht on jäänud paraku deklaratiivseks. Kohus on jätnud arvestamata karistuse eripreventiivse eesmärgi – isiku resotsialiseerimise. Karituse mõistmisel tuleb arvestada iga isiku karistustundlikkust – karistatava isikuomadusi, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate repressiivsete ja kasvatuslike abinõude toimet süüalusele. Kohus ei ole arvestanud ka isiku süü suurust – kannatanule ei tekitatud tervisekahjustust, tema igapäevane elutegevus ei häirunud, ka ei kaasnenud kannatanul kuriteo tõttu lisakulutusi. Süüdistuses kirjeldatud tegu polnud suure ühiskonnaohtlikkusega. Pigem oli tegemist isikutevahelise arusaamatusega inimsuhete pinnalt. KarS § 121 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohus, mõistes tingimusliku vangistuse, on jätnud arvestamata nii isikut kui ka tegu iseloomustava. A.R omab kindlat töökohta, tal on piisav sissetulek, et kanda rahalist karistust. Lisaks eeltoodule on A.R ka varem kriminaalkorras karistamata ning asetleidnu on pelgalt üksikepisood muidu igati õiguskuuleliku isiku elus.Teda iseloomustatakse igati positiivselt. Arvestades eelnevat, ei pea põhjendatuks raskemaliigilise karistuse mõistmist. Riigikohtu lahendis 3-1-1-2407 on rõhutatud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Juhul, kui A.R-i süü leiab aga tõendamist, on tema puhul võimalik karistuse eesmärke saavutada, mõistes talle rahalise karistuse miinimummääras. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ega asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja põhjalikult motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süüküsimuses. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab ühelt poolt süüdistatava ja teiselt poolt kannatanu ning tunnistaja sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanu ja kannatanu ütlusi toetavate tunnistajate ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatava kui ka kannatanu ja tunnistajate poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. K. süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud alibile ning põhjendatult leidnud, et süüdistatava väited selles, et ta viibis kuriteo toimepanemise ajal sündmuskohast eemal, on paljasõnalised. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, , peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kuna nõustub nendega täielikult. Omalt poolt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. 1) Kohtukolleegium on seisukohal, et alibi tõendamiseks ei ole piisava alibit kinnitava tõendina arvestatav arvutisse sisselogimise kellaaeg. Kui

jaatada nimetatud asjaolu piisavust alibi tõendamiseks, siis võib kujuneda olukord, kus isik saab endale kunstlikult alibit luua. Nimelt, teatavasti on arvutis fikseeritud kõik toimingud kellaajaliselt ja seda lähtudes arvutis seadistatud kellaajast. Arvutis on aga võimalik kellaaega muuta paari hiireklõpsuga. Seega ei ole välistatud, et isik saab kellaaja seadistada selliselt , et tema poolt kuriteo toimepanemise aeg ja hiljem arvutisse sisselogimise aeg võivad ühtida. Teiseks, mis puudutab veel konkreetset kaasust ja väidetavaid segadusi kellaaja ümber, siis ei ole välistatud , et oma roll on selles ka konkreetsel kuu- ja nädalapäeval ja nimelt, 31.03.2008.a., mis oli esmaspäevane päev. Eeltoodu tähendab aga seda, et sellele eelnenud pühapäevane päev oli esimene päev peale kella keeramist suveajaks ning ei ole välistatud, et paljudel inimestel on veel ümber seadistamata näiteks mobiiltelefonis kellaaeg või käekell või seinakell töökohas, jne. 2) Mis puudutab tunnistaja S. T. poolt süüdistatava äratundmiseks esitamise protokolli, siis maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks seda kasutanud tõendina. Maakohtu otsuses on sedastatud, et tunnistaja S. T. tundis hiljem ära süüdistatava ja kui lugeda maakohtu istungi protokolli, siis tunnistaja annab ütlusi just selle kohta, et kohtusaalis viibiv süüdistatav on isik, kes lõi kannatanut. Samuti peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatava süü ei ole maakohtu poolt tuvastatud mitte ainult tunnistaja ütlustele tuginedes. Peamiseks süüstavaks ja otseseks tõendiks on kannatanu ütlused. Kannatanu on kogu menetluse kestel väitnud, et teda lõi just A.R . Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu ütlustes ei ole alust kahelda. Vaidlust ei ole selles, et kannatanut löödi süüdistuses näidatud ajal ja kohas ja kui see olnuks keegi teine, siis tuleb jaatada seda, et kannatanu annab süüdistatava vastu teadvalt valeütlusi. Esiteks ei ole see usutav kuna sellisel juhul ei saa kannatanu ju kindel olla, et samal ajal ei viibinud A.R hoopis mujal ja sellises kohas, kus viibimist oleks olnud võimalik tõendada üheselt. Teiseks, selleks, et kedagi teadvalt valeütlustega süüstada, peab olema ikka tõsine põhjus. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks peaks kannatanu alusetult süüstama enda löömises just süüdistatavat ja välistama sellega tegeliku vägivallatseja kriminaalvastutusele võtmise. 3) Kohtukolleegium leiab nagu maakohuski, et menetluse lõpetamine teistes episoodides ei välista süüdistatava süüd vaidlusaluses kuriteoepisoodis. Menetluse lõpetamist on põhjendatud ja kohtukolleegium on seisukohal, et need episoodid, millistes menetlus lõpetati ja vaidlusalune episood ei ole tõendite kvantiteedi ja kvaliteedi osas võrreldavad. Menetleja on asunud seisukohale menetluse lõpetamisel, et sõna-sõna vastu olukordades, kus puuduvad muud tõendid jäävad kahtlused kõrvaldamata ja kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Vaidlusaluses kuriteoepisoodis on peale süüdistatava ja kannatanu ütluste ka muud tõendid, mis tõendavad süüdistatava süüd ja milliseid maakohtul oli võimalus tõe tuvastamisel hinnata.

4) Kohtukolleegium leiab, et puudub alus süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et olenemata asjaolust, et KarS prg. 121 sanktsioon näeb ette ka kergema karistusliigi, s.o. rahalise karistuse ja olenemata ka sellest, et A.R ei ole varem kriminaalkorrast karistatud, mis sisuliselt tähendab seda, et ei saa tõesti väita, et kergemaliigiline karistus ei ole olnud piisavaks hoidmaks ära süüdistatava kuritegelikku käitumist, on teda tuleb teda karistada vangistusega. Nimelt, tegemist oli ilmselgelt planeeritud kuritegeliku aktsiooniga, mida kinnitab nii kuriteo toimepanemise aeg, koht kui ka motiiv. Süüdistatav teadis, et just sel ajal ja selles kohas on võimalik kannatanut kätte saada. Ka kuriteo motiiv – jätkuv rahulolematus sellepärast, et kannatanu elab isaga - annab ilmselget tunnistust kavatsetusest. Oluline on kohtukolleegiumi arvates siinjuures fakt, et põhjused, mis ajendasid süüdistatavat konkreetset kuritegu toime panema, ei ole ka käesolevaks ajaks muutunud e. siis õige on maakohtu seisukoht, et hoidmaks ära süüdistatava poolt analoogsete tegude toimepanemist vajab ta järelevalvet. Konkreetse kuriteo tehiolusid iseloomustab ka süüdistatava otsustus klaarida sugulastevahelisi lahkhelisid füüsilist jõudu kasutades sellises kohas nagu seda on koolimaja. Apellatsioonis heidetakse kohtule ette, et süüdistatava allutamine kriminaalhooldusele on üleliigne tema poolt toimepandud tegu, süü suurusst ja isikut arvestades . Siinjuures märgib kohtukolleegium, et seaduseandja tahte kohaselt on KarS prg. 73 justkui kergem võrreldes KarS prg. 74 –ga, halvendaks siiski KarS prg. 73 kohaldamine süüdistatava olukorda, mis ei ole aga võimalik süüdistatatava ja tema kaitsja apellatsiooni alusel. Nimelt, KarS prg. 73 näeb ette pikema katseaja kui seda on KarS prg. 74. Kõrgem on nii alammäär kui ka ülemmäär. Asjaolu, et KarS prg. 73 näeb ette pikema katseaja , võrrelduna KarS prg. 74 lk-ga 3, on seletatav sellega, et süüdlase vabastamisel karistusest KarS prg. 73 järgi, ei määrata isikule muid nõudeid ega kohustusi. Kuna karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, karistusliigiks on ka sel juhul siiski vangistus, siis on kohtukolleegium seisukohal, et mitte niivõrd katseaja pikkus, mis süüdistatavale KarS prg. 73 kohaldamisel kasvõi alammääras, muudaks katseaja võrreldes kohtu poolt mõistetuga poole pikemaks, ei raskendaks süüdistatava olukorda vaid sellega kaasnevad tagajärjed. Katseaja pikkus võib mingil määral mõjutada küll süüdimõistetu psühholoogilist seisundit, nimelt peab isik pikema aja vältel elama teadmises, et uue tahtliku kuriteo toimepanemine võib tuua kaasa ka eelmise karistuse täitmisele pööramise, kuid seda saab õiguskuulekas isik teadlikult vältida. Kohtukolleegiumi arvates on probleem selles, et katseaja pikkus mõjutab karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamise tähtaega. Nimelt, Karistusregistriseaduse prg. 25 lg 1 p.5 kohaselt kustutatakse registrist karistusandmed ja kantakse arhiivi, kui katseaja lõppemisest on möödunud 3 aastat. Eeltoodu tähendab seda, et Kars prg. 74 alusel määratus minimaalsema katseaja korral kustutatakse andmed registrist