Kohtulahend

võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 12.oktoobri 2009.a. otsusega tagastada kriminaalmenetluse käigus P.S-ilt äravõetud sularaha summas 23 000 (kakskümmend kolm tuhat) krooni, 150 (ükssada viiskümmend) eurot ning 155 (ükssada viiskümmend viis) USD P.S-ile kohtuotsuse jõustumisel. Jätta rahuldamata prokuröri taotlus P.S-ilt kohtukulude hüvitamiseks.

konfiskeeritud raha arvelt

Maakohtu põhjendused olid järgmised: P.S poolt toimepandud kuritegude toimepanemise ajal ei kehtinud KarS § 294 lg 5 ega ka selles viidatud KarS § 832 redaktsioon. Kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 lg 1 kohaselt on võimalik tahtliku süüteo toimepanemise vahend konfiskeerida, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. P.S selgitas kohtuistungil, et raha kuulus ainuisikuliselt tema abikaasale. Seda väidet ei ole ümber lükatud. Kuivõrd

kriminaalasjas puuduvad tõendid, millised kinnitaksid, et kõnealune raha kuulunuks P.S-ile , ei ole võimalik KarS § 83 lg 1 alusel ka seda konfiskeerida. Prokurör taotles kohtuistungil rahalise nõude arestimise akti alusel tasumisele kuuluvate kohtukulude ja täitekulude hüvitamist P.S-ilt konfiskeeritud raha arvelt. Kohus leiab, et prokuröri taotlus tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri poolt esitatud rahalise nõude arestimise akt on täies mahus jõustumata. Süüdistav ei ole saanud täitemenetluses tema vastu esitatud nõuetele vastu vaielda, kuivõrd viibis vanglas ning teda teavitati antud aktist alles kohtuistungil . On põhjendatud kaitsja seisukoht, millise kohaselt ei ole hetkel põhjendatud P.S elukohast põhjendamatult ära võetud, temale mittekuuluva sularaha arvel kohtukulude hüvitamine jõustumata akti alusel. Vaidlustatud maakohtu otsusele eelnevad menetlusetapid: I Harju Maakohtu 22.04.2008.a. otsusega mõisteti P.S õigeks KarS § 294 lg 2 p 3 – § 22 lg 2 järgi 07.05.2005.a., 17.05.2005.a. kell 12.30, 17.05.2005.a. kell 14.00 episoodides. H.I-ga tunnistati P.S süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3 järgi 14.01.2005.a., 11.05.2005.a., 14.05.2005.a., 19.05.2005.a., 17.05.2005.a. episoodides ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Samuti tunnistati P.S süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3 järgi – § 22 lg 2 järgi 14.01.2005.a. kell 16.00, 05.05.2005.a., 08.05.2005.a., 12.05.2005.a., 14.05.2005.a., 18.05.2005.a., 19.05.2005.a., 11.06.2005.a. episoodides ning talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. P.S tunnistati süüdi KarS § 296 lg 2 p 1, 2 järgi 13.02.2005.a. episoodis ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks mõistetud raskeima karistusega ja P.S-ile mõisteti liitkaristuseks 5 aastat vangistust, milline jäeti KarS § 73 alusel täitmisele pööramata 4-aastase katseaja jooksul. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 20.09.2005.a. kuni 12.10.2005.a. s.o. 23 päeva. Muuhulgas mõisteti P.S-ilt välja sundraha ning kaitsjatasu. P.S-ilt äravõetud raha summas 23000 krooni, 150 eurot, 155 USD tuli kohtuotsuse kohaselt kanda riigieelarve tuludesse kohtuotsuse jõustumisel. II Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2008.a. otsusega tühistati muuhulgas Harju Maakohtu 22 aprilli 2008.a. otsus osaliselt:

ei kehtinud KarS § 294 lg 5 ega ka selles viidatud KarS § 83 redaktsioon. Eeltoodu põhjal tühistas Ringkonnakohus selles osas kohtuotsuse ja saatis selle uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus Harju Maakohtule. III Riigikohtu 24.04.2009.a. otsusega kohtuasjas 3-1-1-10-09 tühistati Harju Maakohtu 22.04.2008.a. kohtuotsus muuhulgas:

raha tagastamist just P.S-ile mitte tema abikaasale. Seega on vaieldamatult tõendatud, et raha äravõtmisest alates 4 aasta jooksul on P.S ja tema esindaja seda käsitlenud kui P.S-ile kuuluvat raha ja tema kohtuistungil tehtud avaldust saab käsitleda kui püüdu hoida kõrvale kuriteoga saadud raha hüvitamisest ja seadusejõus oleva kohtuotsuse täitmisest. Maakohus, analüüsimata kõiki temale esitatud tõendeid raha päritolu kohta ja väljendades oma otsuses seisukohta, et paljuepisoodilises altkäemaksu võtmises kahtlustatava elukohast raha äravõtmise toimus põhjendamatult, on kohtuliku uurimise läbi viinud ühekülgselt ja puudulikult. Samuti ei vasta Harju Maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludele, kuna tuvastatuks loeti, et raha ei kuulu P.S-ile aga tagastamisotsustus on raha tagastamiseks temale. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni osaliselt – ainult 5000 krooni osas -, kaitsja ja süüdistatav vaidlesid sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele: Kohtukolleegium leiab, et puudub vaidlus selles osas, kas eeluurimisel P.S elukohast läbiotsimisel äravõetud rahasummad kuuluvad P.S-ile või tema abikaasale. Kohtukolleegium leiab, et käesoleva hetke seisuga kuulub see raha P.S-ile . Ei saa nõustuda sellega, et kohus otsustab raha kuulumise süüdistatavale või mõnele kolmandale isikule süüdistatava paljasõnaliste ütluste alusel. Kohtukolleegium leiab, et seni kuni keegi ei ole esitanud nõuet arestitud või eeluurimisel ära võetud rahale põhjendusel, et tegemist ei ole süüdistatava varaga vaid kolmanda isiku varaga, ei saa tunnistada vaidlusaluse vara kuulumist kellelegi kolmandale isikule. Seadusliku valdaja õigust äravõetud vara tagastamise taotlemiseks tunnistab ka KrMS prg. 126. Kohtukolleegium rõhutab seejuures, et ajal, mil P.S poolt olid kuriteod toime pandud, ei tunnistanud seadus laiendatud konfiskeerimist, s.o. kolmanda isiku vara konfiskeerimist (seaduses toodud eranditega – varem kehtinud KarS prg. 83 lg 3) ega ka suuremas summas, kui seda on kohtuotsusega tuvastatud kuritegudega saadud vara. Kohtukolleegium nõustub ka prokuröri põhjendusega, et P.S ei avaldanud ei läbiotsimise käigus, kui vaidlusalune rahasumma ära võeti ega ka süüdimõistvale kohtuotsusele esitatud apellatsioonis, millega otsustati kogu äravõetud rahasumma riigi tuludesse kanda, et raha ei kuulu temale vaid tema abikaasale. Prokurör loobus küll apellatsioonimenetluses taotlusest hüvitada äravõetud raha arvelt ka P.S suhtes kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulud kuna need on käesolevaks ajaks vabatahtlikult tasutud, peab kohtukolleegium vajalikuks siiski selgitada, et selline apellatsioonis esitatud taotlus oli põhjendamatu ja vastuolus Riigikohtu seisukohaga. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-22-07 asunud seisukohale, et tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille

kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele. Võtmaks meetmeid süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks ja lahendamaks küsimust, kuidas toimida süüdistatavate menetluse käigus hagi tagamiseks arestitud varaga, on kohus pädev otsustama, kas kriminaalmenetluses hagi tagamiseks kohaldatud abinõud jätab kohus muutmata või tühistab need. Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks . Kohus ei saa aga lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada. Kohtukolleegium leiab, et samad põhimõtted on kohaldatavad ka konfiskeerimise tagamiseks võetud meetmete otsustuse tegemisel. Täitemenetluse korraldamine ei kuulu kohtumenetluse pädevusse. Kui nõustuda prokuröri apellatsioonis esitatud taotlusega hüvitada eeluurimisel süüdistatavalt äravõetud raha arvelt tema kohtumenetluse kulud, siis tuleks jaatada praktikat, kus igas kriminaalasjas, isegi sellises, kus puudub tsiviilhagi ja kus ei kohaldata konfiskeerimist, toimub vara arestimine eesmärgiga tagada kriminaalmenetluse kulude hüvitamine riigile. Seda praktikat ei ole aga kriminaalmenetluses siiani tunnistatud ja see oleks ka vastuolus konfiskeerimise põhimõtetega – miks peaks saama hüvitatud süüdistatava kulud rahasummadest, millised on tunnistatud kuriteoga saadud varaks ja mis kuuluvad konfiskeerimisele. Asjaolu, et käesoleva kriminaalasja eeluurimise käigus võeti ära suuremad rahasummad, kui seda oli süüdistuses esitatud saadud altkäemaksu kogusumma ei ole samuti selle õigustuseks. P.S suhtes jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on tuvastatud, et tema sai altkäemaksu järgmistes kuriteoepisoodides: 14.01.2005.a. H.Jüriväli ja Z.U-ga ühiselt toimepandud altkäemaksu võtmine summas 2000 krooni. Tuvastatud on, et isiklikult sai P.S 1000 krooni, teine tuhat läks Jüriväli ja Z.U-le. 11.05.2005.a.kuriteoepisood , mis toime pandud koos H.Jüriväliga oli altkäemaksu summaks 500 krooni, mis kanti P.S pangaarvele 14.05.2005.a.koos B.T ja H.I-ga ühiselt toimepandud kuriteoepisood, kus võeti altkäemaksu summas 2000 krooni. 17.05.2005.a. H.T-ga ühiselt toimepandud episood, kus võeti altkäemaksu 500 krooni - H.T sai 400 ja P.S 100 krooni. Seega on neljas kuriteoepisoodis süüdistatavad saanud altkäemaksu summas 5000 krooni. Olenemata sellest, kui palju keegi süüdistatavatest konkreetselt altkäemaksu sai, tulnuks neilt solidaarselt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks 5000 krooni. Selline seisukoht tuleneb nii kuritegude toimepanemise ajal kehtinud Karistusseadustiku redaktsioonist kui ka käesoleval ajal kehtivast seadusest (prg. 84). Sisuliselt on isikud alusetult rikastunud ja seda veel kuriteo

toimepanemisega. 22.aprilli 2008.a. kohtuotsusega ei ole maakohus kohaldanud eelnimetatud kuriteoepisoodides süüdistatavate poolt kuriteoga saadud vara väärtuses rahasumma väljamõistmist. Samas aga otsustas maakohus oma otsusega P.S-ilt eeluurimisel äravõetud rahasumma, mis ületas 5 kordselt solidaarselt väljamõistmisele kuuluvat summat, kandmise riigituludesse. Sellest teeb kohtukolleegium järelduse, et maakohus luges oma otsustusega rahuldatuks riigile tekitatud kahju hüvitamise ja pidas võimalikuks, et süüdistatavate omavahelised nõuded lahendatakse tsiviilmenetluses. Seda kinnitab ka maakohtu poolt teistes, (s.o. nendes, kus P.S täideviijana ei osalenud) kuriteoepisoodides on maakohus solidaarselt süüdistatavatelt süüteoga saadud rahasummad välja mõistnud, seda küll viiteta vastavale seadusesättele. Kuna maakohus ei põhjendanud aga oma otsustust P.S-ile äravõetud rahade riigi tuludesse kandmise osas ja kuna maakohtu poolt riigi tuludesse kandmisele kuuluv rahasumma ületas kordades kuriteoga saadud altkäemaksusummat konkreetsetes kuriteoepisoodides, siis oli maakohtu sellekohane otsustus tühistatud. Kohtukolleegium märgib, et teiste eelnimetatud kuriteoepisoodides osalenud süüdistatavate kaasamine käimasolevasse menetlusse ei ole võimalik kuna nende suhtes on kohtuotsused täies ulatuses jõustunud ning nende olukorra halvendamine käimasolevas menetluses ei ole lubatav. Sisuliselt tulnuks H.Jürivälilt, Z.U-lt ja P.S-ilt 14.01.2005.a. episoodis välja mõista 2000 krooni solidaarselt. 11.05.2005.a.kuriteoepisoodis P.S-ilt ja H.Jürivälilt solidaarselt 500 krooni. 14.05.2005.a. episoodis B.T-lt, H.I-lt ja P.S-ilt solidaarselt 2000 krooni. 17.05.2005.a. kuriteoepisoodis H.T-lt ja P.S-ilt solidaarselt 500 krooni. Asjaolu, et teistelt süüdistatavatelt ei ole vaidlusalustes kuriteoepisoodides saadud altkäemaksu väärtuses summasid välja mõistetud, ei mõjuta P.S-ilt selle summa väljamõistmist. Kui süüdistatavad peavad kuriteoga saadud vara välja maksma riigile solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt süüdistatavatelt kuriteoga alusetult saadud vara kriminaalmenetluses välja mõistetakse, ära seda, kuidas jaotub vastutus nende süüdistatavate omavahelises suhtes. Küsimust vastutuse jaotumisest isikute omavahelises suhtes on võimalik lahendada regressinõudena tsiviilmenetluses. Seega on kohtukolleegiumi arvates igati põhjendatud P.S-ilt KrMS prg. 84 alusel välja mõista riigi tuludesse kuriteoga saadud vara summas 5000 krooni. H.I nimetatud rahasumma kandmiseks riigi tuludesse ei kuulu ülalviidatud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohast tulenevalt kohtu pädevusse vaid see lahendatakse täitemenetluses. Raha on ära võetud, üles kirjutatud ja hoiule antud suuremas summas, kui seda on kohtuotsusega tuvastatud kuritegudega saadud altkäemaksusumma ja kui seda oli ka süüdistus. Raha äravõtmist ei ole vormistatud küll vara arestimisena, kuid selleks puudus ka vajadus kuna Politseiameti rahandusbüroos hoiul olevat rahasummat ei saa ei P.S ise ega keegi tema perekonnaliikmetest käsutada ega kasutada. Käesolevas menetlusstaadiumis ei vaielda selle üle, kas äravõetud rahasumma näol oli tegemist asitõendiga või muu objektiga KrMS prg.

126 lg 5 mõttes. Üheselt on selge vaid see, et äravõetud ja hoiul olev rahasumma, mis ületab 5000 krooni, tuleb P.S-ile tagastada. 5000 krooni jääb edasi hoiule Politseiameti rahandusbüroosse käesoleva kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Nagu varemviidatud Riigikohtu lahendis öeldud, puudub kohtul õigus otsustada selle kandmine riigi tuludesse. Apellatsioonikohtu istungil esitas P.S-ile pinguline kaitsja adv. Raivo Bergson taotluse hüvitada P.S-ile valitud kaitsja töö eest makstud tasu, millleks on 3600 krooni. KrMS prg. 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Prokurör pidas apellatsioonimenetluses õigusabi eest makstud tasu mõistlikuks. Kohtukolleegium nõustub selles osas kaitsja ja prokuröriga ning mõistab 3600 krooni välja Eesti Vabariigilt P.S kasuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 lg 2 p.6; 342344 tühistab kohtukolleegium osaliselt Harju Maakohtu 12.oktoobrist 2009.a. P.S suhtes ja teeb ise uue otsuse.

Julia Katškovskaja

Igor Amann

Jüri Paap

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.