Tallinna Ringkonnakohus
otsuse tegemise aeg ja koht
08. detsember 2009.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-08-8587
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Paavo Randma
Kohtuistungi sekretär Tõlk
Maaria Rei Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
23. november 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn
Kriminaalasi
Aleksei Milohhovi süüdistus KarS § 113, 200 lg 2 p 7, 8 – 25 lg 2 järgi; Vadim Atraškevitši süüdistus KarS § 113, 120, 200 lg 2 p 7, 8 – 25 lg 2 järgi ja J.R-i süüdistus KarS § 120, 121 ja 136 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 04. veebruari 2009.a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava Aleksei Milohhovi kaitsja adv. Artur Umuršadjants ja süüdistatav Vadim Atraškevitš
Prokurör
Toomas Tomberg
Süüdistatav
Aleksei Milohhov sünd 09.06.1984.a xxxxxx xxxxxx, elukoht xxxxxxxxx x xxxxxx xxxx xxxxxx xxxx xxx-xxxxxxx varem kahel korral karistatud, viimati 15.11.2006.a Tartu Maakohtu poolt KarS § 424 ja 263 p 1 alusel 1 aastase vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks, vahi all alates 08.01.2008.a. Vadim Atraškevitš sünd. 02.04.1985.a, xxxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx xx-x xxxxxxxxx, ei tööta, karistatud 27.03.2007.a Harju Maakohtu poolt KarS § 118 p 1 järgi vangistusega 3 aastat ja 4 kuud tingimisi 2 aastase katseajaga, vahistatud 11.01.2007.a.
Kaitsjad
Adv Artur Umuršadjants ja Talvi Vaske, Vladimir Kuznetsov
Jätta Harju Maakohtu 04. veebruari otsus Aleksei Milohhovi ja Vadim Atraškevitši suhtes muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
kasutatava muu esemega löömisega ja V. Atraškevits haaras jopest ja üritas jalaga lüüa P. Š., kuid ei viinud kuritegu lõpuni, kuivõrd kannatanud põgenesid. 1.3 KarS § 120 järgi tunnistati V. Atraškevitš süüdi selles, et ta koos J.R-iga 30.12.2005.a kella 6.30 paiku Tallinnas XXXXXXXXXX XX maja koridoris ähvardas A. O. löömise teel tervisekahjustuse tekitamisega ning seejärel noa abil tapmisega. Kannatanu teada olid mõlemad ka varemalt vägivaldsed ja ründe hetkel kannatanu arvates joobes ja agressiivsed.
KarS § 117 järgi. Selles otsuses märgib riigikohus, et kohtud ei ole piisava hoolikusega tuvastanud, kes millisel määral osales kannatanu peksmises ja tühistas kohtuotsused. 3.6 Ka ei nõustu V. Atraškevitš enda süüditunnistamisega KarS § 200 lg 2 p 7, 8 – 25 lg 2 järgi. Süüdistus on tõendamata. Apellant seab kahtluse alla isiku äratundmiseks esitamise ja leiab, et kannatanud tundsid ta ära politsei teene tõttu. Ta ei olnud võimeline Š. juba ainuüksi oma kasvu tõttu põlvega kõhtu lööma. Kannatanu ise ütles, et süüdistatav üritas teda lüüa, aga ainult riivas. Samuti ei ole tõendatud, et Milohhovil ja teisel kurjategijal oli kokkulepe kasutada kangi, see oli Milohhovi initsiatiiv, ilma esemeteta oleks see olnud kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 järgi. 3.7 V. Atraskevits ei nõustu ka enda süüditunnistamisega KarS § 120 järgi. Kannatanu teatas, et Atraškevits olla öelnud, et pussitab ta ära. Tunnistaja A. B. enam kõike ei mäletanud. Mitte keegi ei näinud tema käes nuga, ähvardused olid ebareaalsed. Juba kaks aastat tagasi oli politsei ja prokuratuur tema vastu kriminaalmenetluse alustamisest. A. O. aga palkas advokaadi ja menetlust alustati. KarS § 120 näeb ette et oleksid reaalsed alused karta ähvarduse realiseerimist. Aga neid ei olnud. Miski ei takistanud teda tänavale minemast ja A. O.l pead maha võtmast, aga seda ei juhtunud ei siis ega kolmel järgneval aastal. 29.12.2005.a asetleidnud juhtumi eest on politsei teda juba KarS § 262 järgi karistanud. Kohus mõistis temalt ebaseaduslikult välja 1 416 krooni A. O. kasuks. Ka prokuratuur leidis, et kuriteo koosseisu ei ole. Apellant kinnitab, et ei ole süüdi A. O. rahalistes kuludes.
4.1 Prokurör leidis, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata, need ei anna maakohtu põhjendatud ja seadusliku otsuse tühistamiseks alust. 4.2 Süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone. A. Milohhov ja tema kaitsja taotlesid mõistetud karistuse leevendamist, A. Atraškevitš ja tema kaitsjad taotlesid otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
5.2 Mis puutub kaitsja seisukohta, mille kohaselt ei ole maakohus kergendavaid asjaolusid A. Milohhovi puhul piisavalt arvestanud, siis kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et karistuse mõistmine kujutab endast kohtuniku antud väärtusotsustust, milles omakorda kajastub konkreetsele õigusrikkumisele õiguskaasluse poolt antud hinnang. Karistuse leidmisel mänguruumi piires ei ole tegemist mitte punkte või kriipse sisaldava joonise ega ka arvutusega, vaid kohtuniku väärtushinnanguga. Ei ole olemas teaduslikku meetodit, mille abil seda väärtushinnangut selliselt mõõta, et saada vastusena kontrollitav tulemus ehk üks ja ainuõige karistus. 6.1 Vadim Atraškevitši apellatsioon on samuti põhjendamatu. Arusaamatuks jääb tema taotlus kriminaalasja uuesti arutamiseks saatmiseks esimese astme kohtule. Apellant märgib, et rikutud on seadusesätteid, kuid ei täpsusta, milline on taotluse seaduslik alus. Kohtukolleegium rõhutab, et kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise alused on sätestatud KrMS §-s 341, mille 1. lõike kohaselt tühistatakse kohtuotsus ja saadetakse kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule siis, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis on sätestatud §-s 339 lg-s 1. Apellant sellistele rikkumistele ei viita. Kui aga apellant käsitab oma väidet, mille kohaselt ei vasta maakohtu otsus tuvastatud faktidele, KrMS § 339 lg-s 1 p-s 8 (kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele) ettenähtud rikkumisena, siis kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt antud selgitustele, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumiseks tuleb lugeda olukorda, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, kus kohtuotsuse põhiosas kohtu tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu ( nt Riigikohtu lahendid 3-1-1-55-06; 3-1-1-3-07) Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kohus põhistab otsuse põhiosas süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas mõistab aga sama isiku süüdi või vastupidi. Vaidlustatud kohtuotsusest selliseid vastuolusid võimalik täheldada ei ole. 6.2 KrMS § 341 lg 2 kohaselt saadetakse kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks juhul, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine § 339 lõikes 2 sätestatud korras ning seda rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtu istungil kõrvaldada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kohus rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme nimetatud sätte mõttes. Apellant väidab, et kohus jättis rahuldamata tema kaitsja taotluse tunnistaja N. O. kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks, rikkudes sellega menetlusõiguse norme. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise juhul, kui need ütlused on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Tunnistaja N. O. ütlustes aga puudusid vastuolud /I kd tl 124-127 ning IV kd tl 103-104/, mistõttu jättis kohus kaitsja taotluse põhjendatult rahuldamata. 6.3 Apellatsioonis leitakse, et kohus jättis põhjendamatult rahuldamata ka taotluse kuulata tunnistajana üle L. A., kellele oli V. J. avaldanud, et nägi peksmist, kohtus aga kinnitas, et magas peksmise ajal. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ka selle taotluse põhjendatult rahuldamata jätnud, kuivõrd L. Atraškevitš sai ütlusi anda üksnes asjaolude kohta, mida ta oli kuulnud kohtus üle kuulatud tunnistajalt. 6.4 Apellandi arusaam, nagu rajaneks tema süüditunnistamine KarS § 113 järgi üksnes kaassüüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlustele on ekslik ega ole kooskõlas maakohtu otsusest tulenevaga. Kohus on V. Atraškevitši süü tuvastanud väga mitmete tõendite analüüsi ja kogumis hindamise tulemina. Kohus on põhjendanud, miks ta leiab, et süüdistatavad
tegutsesid grupis, on tuvastanud vastavuses Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohtadele tuginedes kuriteo subjektiivse külje ning leidnud põhjendatult, et kuritegu on süüdistatavate poolt toime pandud kaudse tahtlusega. 6.5 Apellandi arusaam, nagu ei oleks maakohus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-43-06 väljendatud seisukohti järginud, on ekslik. Nimetatud otsusest tuleneb üheselt, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis nimetatud otsuses, et kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad, on iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel. Sellest seisukohast on maakohus oma otsust tehes ka lähtunud ning kuivõrd kohtus kontrollitud tõenditele tuginedes tuvastati V. Atraškevitši tagasihoidlikum roll kannatanu peksmises, siis karistusmäära valikul on seda ka küllalt olulisel määral arvestatud. 6.6 V. Atraškevitši tegudele õigusliku hinnangu andmise seisukohast lähtudes jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks kohtuarstliku ekspertiisi tulemuste käsitlus apellandi poolt. Maakohus on eksperdiarvamusele tuginedes viidanud N. M. tuvastatud eluohtlikele tervisekahjustustele, muuhulgas ka 28 roidemurrule, tuvastanud kontrollitud tõenditele tuginedes peksmise kestuse – 10 minutit ning leidnud põhjendatult, et süüdistatavad panid toime tapmise kaudse tahtlusega. Välist teopilti arvestades on selge, et süüdistatavad möönsid mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumise võimalikkust. 6.7 Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole V. Atraškevitšit KarS § 113 järgi süüdi tunnistades rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. 6.8 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooniga ka KarS § 200 lg 2 p 7, 8 -25 lg 2 järgi hinnatud kuritegu puudutavas osas. Apellandi väited on eksitavad ega haaku kohtuistungil tuvastatuga. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnanud ning leidnud põhjendatult, et A. Milohhov ja V. Atraškevitš nõudsid kannatanutelt telefone ning käskisid kõik asjad välja võtta. V. Atraškevitš lõi kannatanu P. Š. põlvega rindkere piirkonda ning A. Milohhov ähvardas rauast esemega, vehkides sellega kannatanute ees. V. Atraškevitš, kasutades ise vägivalda, aktsepteeris ka A. Milohhovi poolt rauast eseme kasutamist kuriteo toimepanemise hõlbustamiseks. Tuvastatud tehioludest nähtuvalt oli süüdistatavatel ühine kuritegelik eesmärk – võõra vallasasja äravõtmine omastamise eesmärgil – ning nad tegutsesid ühiselt selle eesmärgi saavutamiseks. Muuhulgas tuleneb kannatanute ütlustest, et süüdistatavad tegutsesid kooskõlastatult. Ka on A. Milohhov kinnitanud, et monteerimisvõti (rauast ese) oli esialgu V. Atraškevitši käes, kuid vahetult enne Madala bussipeatuseni jõudmist, andis selle A. Milohhovi kätte, kes võtme hiljem ära viskas. Kannatanute ütlustest tulenevalt lõi V. Atraškevitš P. S. samal ajal kui A. Milohhov kannatanuid rauast võtmega ähvardas. V. Atraškevitši käitumisele hinnangu andmisel ei oma tähtsust kui nõrgalt või tugevalt ta kannatanu P. Š. lõi, vaieldamatult on tuvastatud, et ta vägivalda tarvitas ning telefonide üleandmist nõudis. 6.9 Mis puutub isiku äratundmiseks esitamistesse, siis kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et äratundmiseks esitamise protokollid ei ole olnud kohtu jaoks V. Atraškevitši süü
tuvastamisel määrava tähtsusega ning märkida tuleb sedagi, et kannatanutest üksnes A. V. on V. Atraškevitši kindlalt ära tundnud ning selgitanud, millised isiku tunnused on teda sellisele veendumusele viinud /III kd tl 25-27/. Kannatanud V. D. ja P. Š. on aga väitnud, et üks äratundmiseks esitatud isikutest (V. Atraškevitš) sarnaneb küll neid rünnanud mehega, kuid päris kindlad nad selles ei ole /III tl 22-24; 28-30/. Apellandi väide politsei teenete kohta äratundmiseks esitamistel jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. 6.10 KarS § 120 järgi on V. Atraškevitš samuti põhjendatult süüdi tunnistatud. Apellandi käsitlus seda kuritegu puudutavas osas on eksitav. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Maakohus on kontrollitud tõenditele tuginedes veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et A. O.l oli alust karta ähvarduste täideviimist (kohtuotsuse lk 13). Tähtsust ei oma, kas V. Atraškevitšil oli võimalus tegelikkuses oma ähvardust täide viia või mitte, tähtsust omab see, kas A. O.l oli alust võtta V. Atraškevitši ähvardust tõsiselt. 6.11 Eksitav on apellatsioon ka osas, milles leitakse, et V. Atraškevitšit on juba 29.12.2005.a asetleidnud juhtumi eest KarS § 262 järgi karistatud. Väärteo korras karistati V. Atraškevitšit A. B.i ukse lõhkumise eest, millel ei olnud mingit puutumust A. O. ähvardamisega /II kd tl 14/. Asjaolu, et A. O. kuriteokaebuse alusel jäeti esmalt kriminaalmenetlus alustamata ning süüdistusasi saadeti kohtueelse menetluse läbiviimiseks Põhja Politseiprefektuuri Riigiprokuratuuri määrusega, ei oma samuti V. Atraškevitši süüküsimuse otsustamisel tähendust. 6.12 Kohtukolleegium on seisukohal, et V. Atraškevitš on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 113, 200 lg 2 p 7, 8 – 25 lg 2 ja 120 järgi, maakohus ei ole tema süüditunnistamisel rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 6.13 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 04. veebruari 2009.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Malle Preimer
Igor Amann
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.