Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus tunnistas Z.F-i süüdi KarS § 199 lg 1 järgi ja karistas 45 päevase vangistusega, KrMS § 238 lg 2 alusel mõistis karistuseks 30 päeva vangistust. Kohaldas KarS § 73 sätteid ja määras katseajaks 3 aastat. Mõistis tsiviilhagide katteks välja M. K. kasuks 4300.00 krooni, E. A.’u kasuks 9438.64 krooni.

APELLATSIOON:

Kaitsja leiab, et asja materjalidega ei ole tõendatud kaitsealuse süü varguse toimepanemises ulatuses, nagu see on fikseeritud kohtuotsuses. Tema poolt omaksvõetud sularaha varguse hulk oli oluliselt väiksem. Kaitsja toob ära kriminaalmenetluse raames kogutud, kohtus avaldatud ning kohtuotsuses loetletud tõendid, millised kinnitavad vargusega 4300 (neli tuhat kolmsada) krooni suuruse kahju tekitamist M. K. ning 9438, 64 (üheksa tuhat nelisada kolmkümmend kaheksa krooni 64 senti) krooni suuruse kahju tekitamist E. A.. Loetletud tõenditest osa on vargusega tekitatud kahju suuruse tuvastamise aspektist vaadatuna kõrvalised, neutraalsed, need on fikseeriva iseloomuga dokumendid. Määrus elukohast lahkumise keelu kohta ei ole seostatav varguse ulatusega. R. V. ei viibinud varguse juures ega saa midagi teada varastatud sularahast. Z.F ise ei ole omaks võtnud vargusega nii suurte kahjude tekitamist, nagu temale süüks on pandud.

Kannatanute M. K. ja E. A. ütlused on paljasõnalised; kumbki kannatanutest ei ole suutnud esitada mingisuguseidki kirjalikke või muid tõendeid (näit. pangaväljavõtted, tunnistajate ütlused jne.) nendelt varastatud rahasumma suuruse kohta. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud varguse toimepanemine süüdistatava Z.F-i poolt ja ta on seda ka tunnistanud. Ei ole aga tõendatud kohtuotsuses süüdistatavale inkrimineeritud varastatud sularaha ulatus. Asjas ei ole mingisuguseid, ei otseseid ega kaudseidki tõendeid, millised välistaksid kannatanute poolt avaldatud kahjusummade meelevaldsuse. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 3; 340 lg 2 p 5 kaitsja palub muuta Harju Maakohtu otsus Z.F-i süüdimõistmise kohta ning vähendada tema poolt kannatanutele vargusega tekitatud kahju ulatust ning jätta M. K.i tsiviilhagi rahuldamata ja E. A. tsiviilhagi 9240 krooni ulatuses rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja kinnitas, et tema ei ole sellises ulatuses sularaha varastanud. Apellant- kaitsja toetas apellatsiooni, leidis, et sularaha olemasolu kannatanutel on tõendamata, süüdistatav on sellise rahasumma vargust eitanud. Kaitsja taotles otsuse tühistamist kahju väljamõistmise osas ning taotles uue otsusega kannatanute poolt esitatud hagide rahuldamata jätmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja tsiviilhagide rahuldamine on põhjendatud ja toetub kannatanute poolt korduvalt antud ütlustele. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt selgitada, et KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaselt kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud. Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Antud juhul on maakohus esitatud tsiviilhagi rahuldamise osas oma põhjendused esitanud. On jälgitav millistele tõenditele kohus oma järeldused rajas ja millistele seadustele on maakohus

oma järeldustes tuginenud, seega on järgitud nii põhjendatuse, siseveendumuse jälgitavuse kui ka tsiviilhagi rahuldamisel materiaalõigusliku aluse äranäitamise nõuet. Tulenevalt apellatsiooni sisust peab kohtukolleegium vajalikuks korrata, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla nii varaline kui mittevaraline (lg 1) . Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (lg 3). VÕS § 1043 kehtestab, et teisele isikule, kannatanule, õigusvastaselt kahju tekitanud isik, antud juhul süüdistatav, peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kehtestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Antud juhul on tuvastatav, et süüdistatav Z.F tungis võõrasse sõiduautosse ja varastas sealt kannatanutele kuuluvad rahakotid ja teisi esemeid. Seega on tuvastatav, et kannatanutele tekitatud kahju on otseselt süüdistatava poolt varguse toimepanemise tagajärg, ta on kannatanute vara varguses süüdi, kahju tekitamine oli õigusvastane. Süüdistatav on võõra vara vargust tunnistanud, samuti ka kannatanutele kuulunud ja rahakotis olnud kaartide põletamist, kuid vaidlustas varastatud sularaha summat. Leidis, et sularaha oli seal vaid tema poolt tagastatud summas. Andes hinnangu süüdistatava ütlustele osundab kolleegium, et maakohtu istungil on Z.F andnud ütlusi, et raha oli 400.00 krooni, 5 eurot ja rootsi kroone oli ka/ t.lk. 61/. Samas on kriminaalasja materjalidega, sealhulgas süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolliga ja kannatanu poolt antud allkirjadega osa varast tagasisaamise kohta, tuvastatav, et eesti kroonidest leiti süüdistatava kodust ja saadi tagastada vaid üks kümne kroonine ja kaks kahe kroonist. Seega on tema ütlused varastatud sularaha summa osas olnud muutuvad, millega on seadnud kahtluse alla apellatsioonikohtus esitatud väidete usutavuse sellest, et sularaha oli vaid tagastatud summas. Kannatanud M. K. ja E. A. on läbivalt kogu kohtueelse uurimise andnud ühesuguseid ütlusi sellest, et M. K. rahakotis oli sularaha 4300.00 krooni ja E. A.u rahakotis oli muuhulgas 3000 krooni, 400 eurot. M. K. on andnud selgitusi raha päritolu kohta ja nimelt, et kuna nii emal kui õel olid sama kuul sünnipäevad, laenas ta sularaha E. A.ult kinkide ostmiseks. E. A. on andnud ütlusi sellest, et selline rahasumma oli tal jäänud nii autode kui kinnisvara müügist. TsMS§ 229 kohaselt on tsiviilkohtumenetluses kannatanu ütlus üks tõend, mille alusel kohus teeb kindlaks nõude sisu ja millele kohus seaduslikult oma järeldustes võib tugineda. Süüdimõistetu ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis tekitaksid kohtus kahtlusi kannatanu ütluste tõelevastavuses ja adekvaatsuses. TsMS § 230 lg 1 sätestatud tõendamisreegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui nõudele vastuväiteid esitav isik soovib nõude aluseks olevaid väiteid ja asjaolusid vaidlustada või ümber lükata, ei piisa üksnes paljasõnalisest viitest nõude ebapiisava tõendatuse kohta.

Süüdistatav on tunnistades varguse toimepanemist, andes erinevaid ütlusi varastatud rahasumma kohta, vaid väitnud, et nii suurt summat sularaha rahakottides ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole alust kahelda kannatanute ütluste usaldusväärsuses ning fakti, et sularaha laenamise kohta lepingut ei koostatud mida siis oleks võimalik tõendina kohtule esitada, või et asjaolu, et sularaha pole saadud pangakontolt mille kohta oleks võimalik kirjalik tõend esitada, ei sea antud juhul kahtluse alla kannatanute muutumatud ütlusi sularaha olemasolust ja nende summadest. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsiooni väited sellest, et esitatud tsiviilhagide rahuldamiseks tõendid puuduvad on ekslikud ning maakohus on seaduslikult kannatanute poolt esitatud hagid rahuldanud ja kuriteoga tekitatud kahju süüdistatavalt välja mõistnud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 04 septembri 2009 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA

JULIA KATŠKOVSKAJA

JÜRI PAAP

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.