1-08-16002
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. detsember 2009 Tartu
Kriminaalasja number
1-08-16002 (07760000105)
Kohtukoosseis
Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau
Kohtuistungisekretär
Liina Parv
Kriminaalasi
Gennadi Ekkeri süüdistuses KarS § 209 lg 1; § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 24. augusti 2009 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava Gennadi Ekkeri kaitsja vandeadvokaat Mall Saar
Prokurör
Ene Timmi
Süüdistatav
Gennadi Ekker isikukood: 35306060224 elukoht: XXX-XX töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistamata
Kaitsja
vandeadvokaat Mall Saar.
Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 24. augusti 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-16002 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 1. detsembril 2009 kell
Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tõendatud, et G. Ekker koostas võlakirja, kuid reaalselt raha üleandmist ei toimunud. G. Ekker, võttes kannatanult allkirja sellisele võlakirjale, pani toime kelmuse, st varalise kasu saamise eesmärgil lõi kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Kannatanu eitas täielikult igasugust võla küsimist ja süüdistatavalt raha võlgu võtmist. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et kannatanu allkiri on kirjutatud selliselt, et kannatanut abistav isik pani sõrme selle koha juurde, kuhu tuleb kirjutada allkiri ja nii ka kannatanu allkirja kirjutas, teadmata ja andmata endale aru, millisele dokumendile ta allkirja annab. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et tema nägemine on äärmiselt halb juba viimased 20 aastat. Kannatanu poolt allkirja andmise mittemäletamine tõendab, et G. Ekker ei selgitanud kannatanule, millise sisuga dokumendile võlakirja allkirjastades kannatanu allkirja annab. Võlakiri oli koostatud ühes eksemplaris ja ainus eksemplar oli süüdistatava valduses. Kui kannatanu valduses oleks olnud teine eksemplar võlakirjast, oleks kannatanu palunud selle uurimiseks abi oma hooldajalt U.H. või näiteks E.S. , kes oli tema hooldaja Vastseliina hooldekodus. U.H. ega E.S. ei avaldanud, et kannatanu oleks küsinud nende käest selgitust võlakirja kohta või avaldanud, et on G. Ekkeri käest saanud laenuks 300 000 krooni sularaha. Kannatanu ja tunnistajate U.H. ning E.S. ütlustega on tõendatud, et tegelikkuses G. Ekker kannatanule 23.05.2005 ega ka hiljem mingit rahasummat üle ei andnud ning et kannatanu varandusliku olukorra paranemist 2005. a suvel või hiljem Vastseliina hooldekodus ei täheldatud. Kannatanu elas Vastseliina hooldekodus äärmises kitsikuses. Ka Vastseliina Hooldekodu juhataja E.A. tunnistas, et E.K. oli hooldekodus pidevalt rahakitsikuses. Tunnistaja K.L. ütlused iseloomustavad G. Ekkerit kui isikut, kes oli huvitatud kinnistute hankimisest XXX vallas ja oli valmis avaldama survet teisele osapoolele. Tunnistajate A.E. ja I.E. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna A.E. emana ja I.E. süüdistatava abikaasana ei annaks süüdistatava seisundit kahjustavaid ütlusi. G. Ekker esitas 21.11.2006 Tartu Maakohtule avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist ja taotles kohtult E.K. kuuluva kinnistu kohta käsutamise keelumärke tegemist ning esitas kohtule oma avalduse tõendamiseks võltsitud omakäeliselt kirjutatud 23.05.2005 kuupäeva kandva võlakirja. Sellega viis G. Ekker lõpule KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise, omandades nõudeõiguse ja saades varalist kasu varalise õiguse näol pettuse teel. G. Ekkeri poolt kuriteo toimepanemine KarS § 344 lg 1 järgi selles, et G. Ekker võltsis ajavahemikul 23.05.2005 kuni november 2006. a omakäeliselt võlakirja, saades sellele kannatanu viletsat nägemist ära kasutades kannatanu allkirja, mille alusel omandas nõudeõiguse E.K. i vastu, on tõendatud kannatanu E.K. i ja tunnistajate U.H. ning E.S. ütlustega. G. Ekkeri poolt KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine on tõendatud koopiaga avaldusest hagi tagamiseks enne hagi esitamist. G. Ekker esitas 21.11.2006 Tartu Maakohtule avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist ja lisas sellele avaldusele võltsitud võlakirja, mis kandis 23.05.2005 kuupäeva. Tartu Maakohtu 28.11.2006 määruse koopiaga on tõendatud, et G. Ekkeri avalduse alusel seati kohtulik hüpoteek E.K. i kinnistule XXX külas G. Ekkeri kasuks 300 000 kroonile. Koopiaga kohtumäärusest 08.01.2007 on tõendatud, et Tartu Maakohus võttis menetlusse G. Ekkeri hagi 19.12.2006 E.K. i vastu 300 000 krooni nõudmises. Seega on tõendatud, et G. Ekker kasutas võltsitud võlakirja eesmärgiga omandada õigusi. Laenulepingus ehk kahepoolses tehingus puudub kannatanu tahteavaldus, sest tegemist on võltsinguga ning seetõttu ei ole see käsitletav tsiviilõigusliku tehinguna. Kahepoolne tehing peab sisaldama kahe isiku tahteavaldust, kuid kannatanul puudus tahe raha laenata.
G. Ekkeril ei olnudki võimalik raha laenata. G. Ekkeri teenistus 2002. aastal oli 168 264 krooni, 2003. a 174 984 krooni ja 2004. a 181 104 krooni. G. Ekkeri kolme aasta töötasu oli seega 524 352 krooni. Kui sellest summast lahutada laenusumma 300 000 krooni, siis jääks süüdistatava pere tarbeks kolmeks aastaks 224 352 krooni. Seega sai süüdistatava pere kulutada oma tarbeks igal aastal 74 784 krooni, kuus 6232 krooni. Ajavahemikul 2002-2004 oli süüdistatav peres ainus isik, kellel oli sissetulek. Sissetulekuga 6232 krooni kuus ei tule neljaliikmeline pere mingil juhul toime. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu G. Ekkeri kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista G. Ekker õigeks ning mõista G. Ekkeri kasuks välja temale apellatsioonimenetlusega tekitatud kahju suuruses 12 000 krooni, s.o. kokkuleppel valitud kaitsjale makstud õigusabi tasu. Apellatsiooni kohaselt: 1.Tuleks kohtuotsus tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Vastavalt KrMS §-le 268 lg 1 toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistuse järgi. Kohus on G. Ekkeri süüdimõistmisel süüdistuse piiridest väljunud. Kelmuse episoodis on G. Ekker antud kohtu alla puudulikus süüdistuses. Süütunnused ei vasta eriosa süüteokoosseisus toodud tunnustele. Süüdistus ei sisalda süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid, milleks kelmuse puhul on tahtlus. KarS § 209 lg 1 kohaselt on kelmus varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse puhul peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. G. Ekkerile esitatud süüdistuses puudub kelmuse süüteokoosseis. Kohtuotsuse kohaselt tegutses G. Ekker otsese tahtlusega ja pani toime kelmuse, s.t. varalise kasu saamise eesmärgil lõi kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Seega on kohus omistanud G. Ekkerile karistusõigusliku vastutuse eelduse, mis süüdistuses puudus. Riigikohus on seisukohal, et süüdistuse täiendamine kohtu poolt on kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Riigikohtu 28.11.2005 määruse nr 3-1-1-130-05 kohaselt kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Sama seisukohta kordab Riigikohus 28.06.2006 otsuses nr 3-1-152-06.
G. Ekkeri poolt 23.05.2005 kuupäeva kandva võlakirja võltsimine ei ole tuvastatud, kuna süüdistus on koostatud puudulikult. G. Ekkeri süüditunnistamisel kohtu poolt süüdistusele karistusõigusliku vastutuse eelduste lisamine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohtu 10.09.2001 otsus nr 3-1-1-82-01 sätestab, et kui ei ole tuvastatud dokumendi võltsimine, siis on ka välistatud sama dokumendi kasutamine võltsitud dokumendina.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
Ringkonnakohtus toetas kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. G. Ekker teatas kohtule, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Ringkonnakohus arutas KrMS § 334 lg 1 p 1 alusel kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral apellatsioonist tulenevalt lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb apellatsioonis märgitud taotlusi ja märgib, et apellatsioonis ei ole esitatud uusi tõendeid. Taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt G. Ekkeri õigeksmõistmist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb G. Ekkeri KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (III kd lk 111-114). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka taotlusele G. Ekker KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi õigeks mõista, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (III kd lk 89 ja 97-107). Sama taotlust korratakse apellatsioonis, kus leitakse, et süü on tõendamata. Lisaks kaitsja leiab, et maakohus on süüdistuse piiridest väljunud ja sellega kriminaalmenetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kaitsja leiab, et maakohus ei olnud tõendite hindamisel objektiivne, sest suhtus süüdistatava ütlustesse kriitiliselt, samas ületähtsustades kannatanu ütlusi. Kaitsja arvates kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, samuti ei saavat arvestada tunnistajate U.H. ja E.S. ütlusi. Täiesti asjakohatu olevat tunnistaja K.L. ütluste kasutamine süüdistatava käitumise iseloomustamiseks. Tegelikkusele ei vastavat kohtuotsuses toodu, et tunnistajad A.E. ja I.E. ei tea raha andmisest midagi, samuti ka see, et G. Ekkeril ei saanud olla kodus 300 000 krooni. Kaitsja leiab jätkuvalt, et tegemist on tsiviilõigusliku vahekorraga ja poolte õigused on kaitstavad tsiviilõiguslike vahenditega. Kaitsja ei ole ka nõus kohtu poolt kohtuliku uurimise uuendamisega peale seda kui kohus lahkus otsust tegema. Kaitsja arvates ei olnud vaja täiendavaid tõendeid koguda ja see ka ei andnud midagi juurde juba olemasolevatele tõenditele. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega G. Ekkeri süü tõendatuse kohta KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuriteo kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud, samuti pole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks süüdistuse piiridest väljunud ja omistanud G. Ekkerile süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. Samuti ei ole tegemist puuduliku süüdistusega, kus väidetavalt kelmuse puhul pole välja toodud tahtluse sisu ehk tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist ja dokumendi võltsimise puhul kannatanult allkirja saamist, kasutades ära tema viletsat nägemist. Ringkonnakohus leiab, et süüdistusaktis (III kd lk 77-79) on nõuetekohaselt avatud kõigi G. Ekkerile inkrimineeritud süüdistuste sisuks olevate tegude ja nendega põhjustatud tagajärgede kirjeldus ning see vastab KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi karistatavate tegude tunnustele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus ei ole olnud tõendite hindamisel objektiivne, kuna on suhtunud süüdistatava ütlustesse kriitiliselt, kuid kannatanu ütlustesse
mitte. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 312 p 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse põhiosas esitatakse kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Maakohus on eeltoodud nõudeid täitnud, tõendeid on hinnatud kogumis ja otsuses on põhjendatud, milliseid tõendeid ja miks ei loeta usaldusväärseks. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele, et maakohus on alusetult lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused ning pole arvestanud süüdistatava ja tunnistajate A.E. i ja I.E. i ütlusi, ringkonnakohus märgib, et maakohus on tõendeid igakülgselt ja objektiivselt hinnanud ning see vastab kohtuistungi protokollis kajastatule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et puudub alus kahelda kannatanu kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses. KrMS § 15 lg 1 kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Väidetavate vastuolude kontrollimiseks kannatanu poolt kohtus antud ütluste vahel toimus vastavate täpsustavate küsimuste esitamine. Sellele vaatamata kannatanu jäi selle juurde, et ta ei ole G. Ekkerilt raha laenanud ja viimane kavalusega pettis temalt võlakirja välja. Seda kinnitab kohtuistungi protokoll (III kd lk 28-34). Maakohus on tõendeid kogumis hinnates neid omavahel kaalunud, nende usaldusväärsust hinnanud ja vastuolude korral otsustanud, millisele tõendile tugineda. Sellekohased põhjendused on välja toodud ning on näidatud (otsuse lk 3-6), milliste tõenditega on tõendatud G. Ekkeri süü KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi. Seejuures on näidatud, et lisaks kannatanule kinnitavad esitatud süüdistust ka tunnistajate U.H. , E.S. ja Ü.R. ütlused ning dokumentaalsed tõendid. Samas on põhjendatud, miks ei arvestata tunnistajate E.K. , A.E. i ja I.E. i ütlusi. Tunnistaja K.L. ütlusi on arvestatud ainult G. Ekkeri isikut iseloomustavatena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mis lükkavad ümber G. Ekkeri väite, et ta pole talle süüks arvatud kuritegusid toime pannud. Maakohtu põhjendusi ei lükka ümber kaitsja väide, et kuna tunnistajad U.H. ja E.S. ei tea midagi võlakirja kirjutamise asjaoludest, siis KrMS § 66 lg 1 kohaselt ei saa nende ütlusi kasutada süüdistust kinnitavate tõenditena. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 62 p 4 kohaselt kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka muuhulgas ka kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Sellest lähtudes ongi maakohus näidanud (otsuse lk 4-5), mida teavad tõendada tunnistajad U.H. , E.S. ja Ü.R. ning mida iseloomustab tunnistaja K.L. . Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega. Samuti ei lükka maakohtu põhjendusi ümber kaitsja väide, et tegelikult tunnistajad A.E. ja I.E. teadsid võlakirja koostamise ja raha üleandmise asjaolusid, kuid maakohus alusetult ei arvestanud nende ütlusi. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 5-6), miks ta ei loe A.E. i ja I.E. i ütlusi usaldusväärseteks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kaitsja leiab, et G. Ekkeri sissetulekuid arvestades oli tal võimalik nii suurt summat omada ja seda välja laenata ning kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendustega, et G. Ekkeril ei saanud kodus olla 300 000 krooni. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 6), miks ta sellisele seisukohale jõudis. Ringkonnakohus leiab, et arvutuslikust küljest on maakohtu selline järeldus asjakohane. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole G. Ekkerit süüdi mõistnud üksnes eeltoodud asjaolule tuginedes, vaid seda on tehtud tõendite kogumi alusel. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on kannatanu ütlusi ületähtsustanud ja sellega jätnud kõrvaldamata üleskerkinud kahtlused, mis tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et süüdimõistev otsus ei rajane ainult kannatanu ütlustel, vaid tõendite kogumil, mille sisu on maakohtu otsuses avatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS § 7 lg 3 sätete rikkumist, nagu seda kaitsja väidab.
Kaitsja leiab jätkuvalt, et tegemist on tsiviilõigusliku vahekorraga, sest võlakiri on kahepoolne tehing. Kui on tegemist pettusega, siis petetud poole õigused on kaitstavad tsiviilõiguslike vahenditega. Tsiviilõigusliku tehingu tegemiseks kasutatud pettus ei ole võrdsustatav võltsimisega kriminaalõiguslikus tähenduses. G. Ekker prooviski vaidlust lahendada tsiviilkorras, kuid seoses antud kriminaalasjaga 26.08.2008 peatati menetlus tsiviilasjas nr 2-06-38805 kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni. Kaitsja leiab, et tegemist ei ole süüteoga KarS § 209 lg 1 järgi, vaid tsiviilõigusliku vaidlusega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on antud küsimust kohtuotsuses käsitlenud (otsuse lk 6) ja on põhjendanud, miks ei ole tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, vaid kuriteoga KarS § 209 lg 1 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kaitsja ei ole nõus sellega, et maakohus 12.05.2009 määrusega (III kd lk 84) uuendas kohtuliku uurimise. Kaitsja leiab, et sellega rikuti Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-67-06 toodud juhiseid, mis asjaoludel ja milliseid tõendeid võib uuendatud kohtuliku uurimisel esitada ja koguda. Antud juhul maakohus kontrollis, kas käekirjaekspert jääb oma arvamuse juurde ja kas G. Ekker oli võlakirja koostamise kuupäeval maal või merel. Sellest kaitsja järeldab, et maakohus kahtles, kas seni kogutud tõendid on piisavad G. Ekkeri süü tõendamiseks. Kaitsja arvates uuendatud kohtulikul uurimisel G. Ekkerit süüstavaid tõendeid ei lisandunud ja järelikult pidid kahtlused G. Ekkeri süü tõendatuses jääma maakohtul püsima, kuid vaatamata sellele mõisteti G. Ekker süüdi. Kaitsja leiab, et sellega eirati süütuse presumptsiooni ja rikuti KrMS § 7 lg 3 sätteid. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega. KrMS § 307 kohaselt kui kohus nõupidamistoas kohtuotsust tehes tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, uuendab ta kohtuliku uurimise määrusega. KrMS § 276 lg 2 ei sätesta, et kohtuliku uurimise uuendamise määrus peaks ilmtingimata kirjalik olema. KrMS § 276 lg 3 kohaselt võib sellist määrust teha ka suuliselt ja see kantakse kohtuistungi protokolli. Antud juhul maakohus tegi selle määruse kirjalikult ja juhindus seda tehes muuhulgas ka KrMS § 305 lg 2 sätetest, mille kohaselt kohtuotsuse tegemisel nõupidamistoas toimunud arutlusi ei avaldata. Sellest tulenevalt on arusaamatu, mis alusel kaitsja väidab, et kohus nõupidamistoas kahtles, kas seni kogutud tõendid on piisavad G. Ekkeri süü tõendamiseks ja vaatamata kohtuliku uurimise uuendamisele pidid need kahtlused jääma püsima. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus kohtulikku uurimist uuendades oleks rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punktide 7 ja 8 kohaselt kohtuliku uurimise uuendamine ei riku menetluse võistlevuse põhimõtet. Kaitsja taotles mõista G. Ekkerile välja tema poolt kokkuleppel valitud kaitsjale makstud õigusabi tasu 12 000 krooni. See taotlus ei kuulu rahuldamisele, sest KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.