Kohtulahend

SÜÜDISTUS

Seega panid Riho Traks, Arne Vederik ja Oksana Galanina toime prostitutsiooni vahendamise s.o KarS § 268 lg 1(Kehtivas redaktsioonis prostitutsioonile kaasaaitamine vahendamisena KarS § 268’ lg 1) kooseisutunnustega kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

Tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud A.Vederikule esitatud süüdistus prostitutsiooni vahendamises. Jälitusprotokoll ei vasta seaduses ettenähtud vormile, tuleb tõendite hulgast välja jätta. Pole tuvastatud, et A.Vederikul oleks olnud tahtlus prostitutsiooni vahendamiseks. Pole tõendatud, et XXXXXX XXX majas oleks üldse bordell asunud. A.Vederikul ei olnud teiste majas viibivate isikute tegemistega mingit seost. Tema ei korraldanud seal midagi. Apellant leiab, et eeluurimisel rikuti seadust. A.Vederik vahistati alusetult. A.Vederik ei eita majas viibimist kuid eitab prostitutsiooni vahendamist. Ta ei saa vastutada teiste majas viibinud isikute tegevuse eest. Ta ei ole kuritegu toime pannud, ta tuleb õigeks mõista. Hääleekspertiisi tõendina hindamine ei ole võimalik, akt ei vasta seaduses ettenähtud vorminõuetele ning eksperdi järeldused ei tugine faktilistele asjaoludele. Ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt on üheks rääkijaks tõenäoliselt A.Vederik. Kohus on teinud sellest ebaseaduslikult aga kindla järelduse.

Seega olid kohus ja prokurör kriminaalmenetluse käigus suhelnud ajal, mil kohus oli lahkunud nõu pidama ning kohus ja prokurör olid kokku leppinud selles, et kohus uuendab kohtuliku uurimise selleks, et prokurör saaks esitada uue süüdistusakti KrMS § 154 järgides. Vastavalt KrMS § 339 lg 1 p-le 5 ja § 341 lg-le 1 toob kohtunike nõupidamissaladuse rikkumine endaga vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks tagasisaatmise kohtusse, kus selline viga tehti. Seega tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Nõupidamissaladuse rikkumine kujutab endast apellandi hinnangul ka poolte ebavõrdset kohtlemist, võistlevuse põhimõtte rikkumist kriminaalmenetluses ja ausa kohtupidamise riivet. Sellise tegevusega on kahjustatud õiglane kohtupidamine. Seega tuleks sellised minetused ka nendel põhjustel ringkonnakohtul tunnistada kohtumenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 kohaselt ning maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS § 339 lg 1 p 7 tunnistab kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtuotsuses põhjenduse puudumise. Maakohtu otsuse lugejale ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine, faktiliste asjaolude tuvastamise põhistused ja tõendite analüüs jälgitavad. Maakohtu otsuses on piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu refereerides, seostamata neid konkreetse süüdistatava ja talle omistatud üksikute tegudega. Kuna Riho Traks’ile on esitatud ülimalt detailne süüdistus selles, et tema ajavahemikul 20.12.2004.a.kuni 18.05.2005.a. tegeles prostitutsiooni vahendamisega ja toodud ajavahemikul vahendas ta teiste prostituutide hulgas J. P., N. S., M. G., J. P.’e, J. T. ja J. Z. poolt prostituutidena osutatavaid teenuseid, siis peab kohtuotsuses obligatoorselt olema analüüsitud ning näidatud, milles konkreetselt seisnes nende nimetatud väidetavate prostituutide teenuste vahendamine, sest selle tingib KarS § 2681 lg-s 1 sätestatud teokoosseis - mis seisneb vahendamises, ruumi andmise või muul viisil isiku prostitutsioonile kaasaaitamises. Tõendite analüüsi puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi (RKKKo nr 3-1-1-96-05, p 10). , mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Maakohus on tuginenud süüdimõistva otsuse tegemisel selgelt ebapiisavatele tõenditele. Kohtulikul arutamisel uuritud tõendite kogum ei olnud küllaldane, tunnistamaks R. Traks’i talle etteheidetavate tegude toimepanemises süüdi. Kohus on jätnud tähelepanuta mitmed asjas olulised tõendid, rajanud osaliselt otsuse tõenditele, mis on ebausaldusväärsed või lubamatud ning tõlgendanud kõik kahtlustused süüdistatava kahjuks. Kohtulik uurimine ei ole kinnitanud süüdistatavale R. Traks’ile tehtavate karistusõiguslike etteheidete paikapidavust, mistõttu tuleb ta õigeks mõista. Apellant on seisukohal, et mitte ükski kohtulikul uurimisel uuritud tõend ei anna alust Riho Traks’i süüdi tunnistamiseks süüdistusaktis esitatud tegude toimepanemises. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib KrMS §-des 116, 118 ja 119 nimetatud jälitustoimingutega tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. Selline luba puudub (seda ei ole kohtule esitatud), mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha eeluurimiskohtuniku luba jälitustoiminguga tõendite kogumiseks ning see asjaolu välistab selle teabe tõendina kasutatavuse.

Jälitustoiminguga kogutud tõendid tuleb pidada lubamatuteks ning jälitustoimingu teabesalvestised kui tõendid tuleb välistada tõendite hulgast kuna jälitusprotokollis pole märgitud jälitustoimingul kasutatud tehnikavahendi liiki ja marki ning jälitusprotokoll pole allkirjastatud nii koostaja kui ka juuresolijate poolt. Kaitsja esitab süüdistatavate ja tunnistajate ütlused, leides et need ei kinnita R.Traksi süüd. Kohtuistungil avaldati KrMS §-s 289 sätestatud korras nende tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes vastuolude tuvastamiseks tema ristküsitlusel antud ütlustega. Need vastuolud tuvastati, mistõttu eeltoodud tunnistajaid ei saa tõendiallikana usaldada ning need ebausaldusväärsed tunnistajad tuleb tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kokkuvõttes ei ole leidnud tõendamist Riho Traks’ile esitatud süüdistus, mistõttu tuleb tühistada maakohtu otsus ning ta tuleb õigeks mõista talle inkrimineeritud kuriteos KarS § 2681 lg 1 järgi.

Kaitsja esitab KrMS § 268 lg 2 sisu, leides, et pärast kohtuliku uurimise lõpetamist ei ole uue süüdistuse esitamine üldse seaduse kohaselt võimalik. Sellega on kriminaalasja arutamisel oluliselt rikutud kriminaalmenetluse norme. Teiseks ei olnud käesolevas kriminaalasjas alust kohtuliku uurimise uuendamiseks. KrMS § 302 lg 1 alusel on kohtuliku uurimise uuendamine võimalik üksnes juhul, kui kohtuvaidluses on vaja esitada uus tõend, mis võib kriminaalasja lahendamist oluliselt mõjustada. Kohtuliku uurimise uuendamine ilma seadusliku aluseta on samuti kriminaalmenetluse normide oluline rikkumine. Kohtualused on ennast kaitsnud kogu menetluse kestel erineva süüdistuse vastu, kui neile pärast kohtulikku uurimist esitati. Isegi kohtuvaidluste teesid olid esialgselt ette valmistatud KarS § 268 lg 1 järgi. Sellega on muuhulgas rikutud isiku kaitseõigust. Tagantjärgi menetluse uuendamine ning mõningate menetlustoimingute tegemine ei muuda kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi olematuks. Kriminaalasja arutati sisuliselt kohtuvaidlusteni süüdistuse järgi, millest kohtualuseid teavitatud ei olnud, süüdistust muudeti kohtuliku menetluse faasis, millal seda enam seaduse kohaselt teha ei saanud. Juhindudes KrMS § 338 p 3, § 339 lg 1 p 7, § 339 lg 2 kaitsja palub Harju Maakohtu 26.06.2009.a otsuse tühistamist. Uue otsusega mõista Oksana Galanina süüdistuses KarS § 268 ́ lg 1 järgi õigeks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KrMS § 302 näeb ette õiguse kohtul uuendada kohtulik uurimine ja seda nii enda algatusel kui ka poolte taotlusel. Seega oli kohtuliku uurimise uuendamine kooskõlas seadusega. Asja materjalidega on tuvastatav, et 2005 aastal koostatud ja süüdistatavatele esitatud süüdistusakti alusel alustas kohus kohtulikku uurimist 2006 aasta mais, süüdistatavatele oli esitatud süüdistus KarS § 268 lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse prostitutsiooni vahendamise eest. Erinevatel põhjustel, enamuses küll kaitsjate taotlusel või süüdistatavate mitteilmumise tõttu, oli kohus sunnitud aastate vältel kohtuistungeid edasi lükkama. 16.07.2006 aastal jõustus muudatus karistusseadustikus, millega § 268 lg 1 muudeti ning seadustikku täiendati § 2681, mis nägi ette vastutuse prostitutsioonile kaasaaitamise, sealhulgas ka vahendamise eest analoogselt KarS § 268. Küll mitte koheselt pärast seadustikus muudatuste jõustumist kuid siiski kohtuliku uurimise käigus on prokurör esitanud kirjalikult kõikidele süüdistatavatele uue süüdistuse, kus on ära näidatud tegudele antav kvalifikatsioon pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Seega on kohtuliku uurimise käigus teavitatud nii süüdistatavaid kui kaitsjaid seadustiku muudatustest ning ka sellega seotult nende tegudele antavast kvalifikatsioonist pärast seaduse muutmist. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-83-05 kehtestanud, et ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et juba esialgse süüdistusakti lõpuosas äratoodud süüdistuse ja uues esitatud süüdistuses on vaid tehtud täienduseks viide kehtivale karistusseadustiku paragrahvile, muid täiendusi ega muudatusi, seda enam olulisi muudatusi süüdistuses ei tehtud. Samuti ei ole uues seadustiku redaktsioonis muutunud ka sanktsioon ehk pole toimunud ei olulisi muudatusi ega süüdistatavate olukorra raskendamist. Samal kohtuistungil on kaitsjad taotlenud kohtuistungi edasilükkamist, et tutvuda uue süüdistusega. Kohus on kaitsjate sellise taotluse rahuldanud ning on kohtuistungi ligi kahe kuu võrra edasi lükanud. Kohtukolleegium leiab, et anud juhul on igati tagatud süüdistatavate kaitseõigus, kohtuliku uurimise käigus on süüdistatavaid ja kaitsjaid teavitatud millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav ning kuigi uus kvalifikatsioon ei eeldanud mingite uute faktiliste asjaolude tuvastamist ning süüdistus ei muutunud ega olnud süüdistatavale üllatuseks anti neile aeg sellega tutvuda ning kohtuvaidluste käigus oli võimalik kaitseõiguse täielik realiseerimine. Kaitsjate poolt on leitud, et kohtuliku uurimise uuendamine kohtuotsuse tegemisel ei olnud kooskõlas seadusega. Puudusid uuendamise alused ja pärast kohtuliku uurimise uuendamist uue süüdistusakti esitamine on lubamatu. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate sellise seisukohaga. KrMS § 307 kehtestab, et kui kohus nõupidamistoas kohtuotsust tehes tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu uuendab ta kohtuliku uurimise määrusega. Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus kohtuvaidluste käigus oli seatud kaitsjate poolt kahtluse alla jälitustoimingu seaduslikkus ning heideti ette et kohus pole seda kontrollinud. Riigikohus on oma korduvates otsustes / nt 3-1-1-63-08, 3-1-1-181-08/ sedastanud, et kui kohtumenetluse pool on esitanud taotluse kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust kaasneb

kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Seega lasus kohtul kohustus kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ning kohtukolleegiumi veendumise kohaselt kaitsjate poolt kohtuvaidluste käigus nimetatud toimingu seaduslikkuse kahtluse alla seadmine, kusjuures seda ei olnud kohus kohtuliku uurimise käigus kontrollinud, toob endaga kaasa kohtuliku uurimise uuendamise ja vastava tõendi seaduslikkuse kontrolli. Tõepoolest on prokurör esitanud kohtuliku uurimise uuendamise järgselt uue süüdistusakti, põhjendades seda asjaoluga, et kohtuliku uurimise käigus esitati kirjalikult uus süüdistusakti lõpposa, mitte aga kogu süüdistusakt. Kaitsjad on leidnud, et sellega kohus rikkus nii menetluse võistlevuse põhimõtet, võrdsuse põhimõtet ja kaitseõigust ja samuti nõupidamistoa saladust kuna prokurör sai kohtuliku uurimise uuendamisest teada enne kohtuistungit. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-87-09 leidnud, et kui maakohus uuendas menetluse põhjendatult ei ole prokurörile uue süüdistuse esitamise võimaluse andmine käsitatav menetluse võistlevuse põhimõtte rikkumisena. Samuti riigikohus nentis, et kohtuliku uurimise uuendamise järgselt ei ole keelatud uue süüdistuse esitamine KrMS § 268 lg-le 2 tuginevalt. Kohtukolleegium juba eespool esitas põhjenduse sellest, et maakohus seaduslikult uuendas kohtuliku uurimise ning seega pole alust tulla järeldusele, et kohus uuendas kohtuliku uurimise vaid uue süüdistusakti esitamiseks. Ka sisuliselt sama, juba süüdistatavatele ja kaitsjatele esitatud süüdistuse kordamisega, mis nüüd oli vormistatud KrMS § 154 järgides, esitamisega on järgnenud kaitsjate taotlus asja arutamise edasilükkamiseks, kusjuures jällegi on viidatud kaitsjate poolt kaitseõigusele ja kohus on jälle kahe kuu võrra kohtuistungi edasi lükanud. Asjaolu, et kohus avaldas prokurörile, et uuendab asjas menetluse, enne kohtuistungit ei ole antud juhul selline minetus, mis annaks aluse kohtuotsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks. KrMS § 305 kehtestab kohtu nõupidamistoa saladuse kohtuotsuse tegemisel. Antud juhul ei ole kohus teinud kohtuotsust, vaid on kohtuliku uurimise uuendanud ning vaid vastavasisulise menetlusliku käigu avaldamine prokurörile ei anna alust tuvastada, et kohtunik oleks otsuse tegemisel nõupidamistoas toimunud arutlusi avaldanud. Ka asjaolu, et prokurör sai kohtuliku uurimise uuendamisest teada enne istungit ehk enne kaitsjaid ei anna alust tuvastada et oleks rikutud võistlevuse põhimõtet või kaitseõigust kuna kohus pärast kohtuliku uurimise uuendamist lükkas asja arutamise kaitsjate taotlusel edasi. Teiseks kohtuliku uurimise uuendamise põhjuseks oli asjaolu, et kohtuistungil väitis A.Vederik ja kohtulikes vaidlustes leidis tema kaitsja, et jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonivestluse üheks pooleks ei ole A.Vederik. Tegemist oli süüdistatava poolse aktiivse kaitsega, mis eeldab, et süüdistatav peab selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Antud juhul süüdistatav ega kaitsja ei loonud võimalust oma väidete kontrollimiseks ning igasuguste kahtluste kõrvaldamiseks leidis kohus, et on vajalik läbi viia hääleekspertiis, millega oli nõus nii A.Vederik kui ka kaitsjad/ 5 kd. t.lk. 352-353/. Seega sisuliselt võttis süüdistatava aktiivse kaitse koormise endale kohus, kohtuistungil süüdistatav ja kaitsja toetasid nende endi poolt tõstatatud asjaolu uurimist, kuid sellele vaatamata on A.Vederik apellatsioonis vaidlustanud ekspertiisi teostamise vajadust, leides, et kohus rikkus ekspertiisi määramisel menetlusnorme. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on sellised väited asjakohatud. Kui kohus nõupidamistoas tunnistas kriminaalasja lahendamiseks

vajalikuks kaitseversiooni kontrollida, oli kohtul õigus kohtulik uurimine uuendada ja täiendavaid tõendeid koguda. Kohus on andnud menetlusosalistele võimaluse eksperdile omapoolsete küsimuste esitamiseks ja ettepanekute tegemiseks ekspertide osas. Menetluspooled sellist võimalust ei realiseerinud ja kohus seaduslikult valis ekspertiisiasutuseks riikliku ekspertiisiasutuse, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ja riiklikult tunnustatud eksperdi. Eksperti on kohtuistungil küsitletud ja ta on oma selgituse aktis antud arvamuse kohta andnud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited, et ekspertiisiakt ei vasta nõuetele või ekspert pole pädev hääleekspertiisi tegema on meelevaldsed. Vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi põhimääruse § 12 on Infotehnoloogiaosakonna põhiülesanne kujutise töötluse, infotehnoloogia- ja hääleekspertiiside ning -uuringute tegemine. Kaitsja väide hääleekspertiisi tegemiseks akrediteeringu puudumise kohta peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et akrediteerimine on asutuste vastavuse hindamine ja tõendamine laborite/asutuste kompetentsuskriteeriumeid kehtestavate rahvusvaheliste standardite nõuetele, kusjuures reeglina ei hõlma akrediteerimine kõiki labori/asutuse tegevusi. Kohtukolleegium leiab, et puudub alus kahelda, et Instituudis teostatud ekspertiiside kvaliteet vastab standardi EVS-EN ISO/IEC 17025:2006 nõuetele, muudele rahvusvaheliste normdokumentidele töö profiili kohta ning Eesti Vabariigi seadustele ja muudele õigusaktidele ning vastavalt EVS-EN ISO 9001:2001 väljatöötatud EKEI kvaliteedijuhtimissüsteemi nõuetele. Apellatsioonides on samuti leitud, et otsuses puudub põhjendus, millega maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtukolleegium sellise väitega nõustuda ei saa. Riigikohus on tõepoolest korduvalt oma otsustes (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 21 ja nr 3-11-119-04) sedastanud ja sellisele otsusele on viidatud ka R.Traksi kaitsja apellatsioonis, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav, tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on kohus järginud otsuse põhistatuse nõuet. Otsusest nähtub, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, on neid kõrvutanud, andnud neile hinnangu, oma järeldusi põhistanud ja kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. Asjaolu, et kaitsjad ei nõustu kohtu järeldustega või leiavad, et osadele tõenditel on antud väär hinnang, ei anna alust tuvastada, et maakohus on jätnud otsuses põhjendused esitamata. A.Vederiku poolt apellatsioonis tehtud etteheited uurimisasutusele ja prokuratuurile on ainetud. Uurimisasutuse ja prokuröri tegevuse peale kaebamine on reguleeritud KrMS § 8 peatüki 5 jaos ning antud menetluses ringkonnakohtul puudub pädevus prokuröri või uurija tegevusele hinnangu andmiseks. Samuti ei ole ülalnimetatud kontekstis asjakohane viide A.Vederiku vahistamisele kuna kahtlustatava vahistamine toimub kohtumääruse alusel.

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega/ Riigikohtu otsus nr 3-1-1-89-06,/. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Kohus on tõendeid analüüsinud, on põhjendanud osade tõendite ebausaldusväärsust. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 tulenevalt kõikide tõendite analüüsi kordamist vajalikuks. Apellatsioonidega seonduvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida üksnes järgmist. Apellantides on vaidlustatud kohtu poolt jälitustoimingu protokolli hindamist seadusliku tõendina ja selle kasutamist tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel. On leitud, et polnud võimalik kindlaks teha kas jälitustoiminguks oli olemas kohtu luba. Kohtukolleegium leiab, et selline väide on eksitav, kuna kohus on teinud vastavasisulise järelpärimise ja kriminaalasja materjalide juurde on lisatud jälitustoimingu läbiviimiseks loa andmise kinnitus ja nimelt seda perioodi kohta, millise osas on kaitsjad kohtuistungil taotlenud loa olemasolu kontrolli. Samuti on leitud, et jälitustoimingu protokoll ei ole vormistatud seaduse kohaselt, kuna protokollile pole allakirjutanud kõik toimingus osalenud isikud, pole kajastatud kasutatud tehnikavahend. Kohtukolleegium leiab, et selline väide on eksitav. KrMS § 113 lg 1 on antud loetelu mida kantakse jälitusprotokolli ning sinna ei kuulu teave kasutatud tehnikavahendite kohta, samuti on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud, et jälitusprotokollile kirjutab alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Seega kaitsjate ülaltoodud väited pole kooskõlas seaduses sätestatuga. Kohus on seaduse kohaselt hinnanud jälitusprotokolli kui seadusega lubatud tõendit ning apellatsioonides esitatud väited ei anna ringkonnakohtule alust jõuda teistsugusele järeldusele. Vaidlustatud ekspertiisiakti ja selles esitatud arvamuse kui tõendi seaduslikkusele on kolleegium eelpool juba oma hinnangu andnud. A.Vederik on apellatsioonis ka leidnud, et maakohus on aktis antud arvamuse alusel tulnud väärale järeldusele. Ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt on ekspert leidnud, et ekspertiisiks esitatud helisalvestistel kuulub üks hääl tõenäoliselt Arne Vederik’ule/ 5 kd. 372-373/. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu oli kohus õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Asjaolu, et maakohus on tulnud rääkija suhtes kategoorilisele järeldusele on minetus, mis ei sea kahtluse alla järeldust, et ekspertiisiaktis antud arvamus on seaduslik ja usaldusväärne tõend mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega. Jälitustoimingute protokollide kohaselt helistas M.Allahverdijev A.Vederiku kasutuses olevale mobiiltelefoni numbrile, kusjuures alati on tuvastatav, et üheks rääkijaks on Arne nimeline isik. Nii on 23.04.2005 aastal M.Allahverdijev öelnud„ ...selge, hea küll siis, Arne, hüva..“, millele on vastatud „..hüva, näeme siis“. 24.04. toimunud kõne alguses on M.Allahverdijev ütelnud “..tere Arne“, talle on vastatud: „ Tere.“ 28.04. toimunud vastab M.Allahverdijev kõnele kohe“.. jah, Arne“. 06.05. helistab M.Allahverdijev „..tere Arne, kuidas läheb“ Kohtukolleegium leiab, et hinnates nii ekspertiisiaktis antud arvamust kui ka jälitustoimingu protokolli sisu on alust järelduseks, et telefonivestluse üheks pooleks oli Arne Vederik. Apellatsiooni väited, sellest, et pole tõendatud, et A.Vederik oleks üheks rääkijaks, on ekslikud, vastuolus hinnatud tõenditega ning maakohtu poolt juba ümber lükatud.

Maakohus on toetunud tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel, sealhulgas süüdistatavate süü küsimuse lahendamisel, tunnistajate E. Z., J. T., J. P. ja J. P. poolt kohtulikul uurimisel antud ütlustele. Vastupidiselt apellantide väidetele on protokollist siiski arusaadav kes esitas taotlusi kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks ja millises osas seda tehti. Kohus ei ole tuvastanud nende tunnistajate poolt antud ütlustes diametraalseid erinevusi, mis annaks aluse tunnistada need ebausaldusväärseteks. Tunnistajate poolt kohtulikul uurimisel mõningates üksikasjades erinevate ütluste andmist, mis tingis nende poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise, ei tingi nende poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist. Nad on kinnitanud oma kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Tunnistajate poolt esitatud põhjendus, et tegemist oli mäluveaga kuna möödunud on pikk aeg, oli asjakohane, kuna kohtueelne uurimine ja kuriteosündmused leidsid aset 2005 aastal ehk tegemist oli nelja aasta taguste sündustega. Nimetatud tunnistajate ütlustega on tuvastatav, et nad kõik töötasid XXXXXX XXX majas seksteenust pakkuvate prostituutidena. Samal ajal töötasid baaris A.Vederik, R.Traks ja O.Galanina, kes suhtlesid klientidega, kes klientide saabudes kutsusid kohale alumistesse ruumidesse intiimteenusi pakkuvaid tütarlapsi, kellede vahel kliendid valisid endale sobiva. O.Galanina oli isikuks kes tutvustas ruume, selgitas töötingimusi. Pärast tütarlapse väljavalimist maksid kliendid teenuste eest just süüdistatavatele, kes teadsid teenuse maksumust. Samuti olid süüdistatavad isikuteks kes tasusid ka osadele tütarlastele pärast teenuse pakkumist. Asjaolu, et tunnistajad on süüdistatavate poolseid käitumisi kirjeldanud teatava erinevusega tuleneb elulisest faktist, et nende töötamise periood oli erinev, nagu ka kokkupuutest süüdistatavatest baarman- administraatoriga ja asjaolust kui palju olid nad teadlikud nende tegevusest ja kohustustest prostitutsiooni vahendamisel. Tunnistajate ütlusega on ümber lükatud R.Traksi, A.Vederiku ja O.Galanina ütlused sellest, et nemad käisid XXXXXX XXX majas vaid lõõgastumas, vabaaega veetmas, seal ei töötanud, prostitutsiooni vahendamisega ei tegelenud. P. Õ., V. S., E. K. , kes olid XXXXXX XXX külastajad ning kes tunnistasid vaid seda, et nemad käisid seal majas lõõgastumas ja A.Vederikuga saunas, seksteenust neile ei pakutud, ütlused ei kummuta tunnistajate, majas töötavate prostituutide tunnistusi. A.Vederiku poolt viidatud M. V. ja M. H. on andnud ütlusi sellest, et A.Vederik töötas baaris, andis neile kohvi/ 5 kd. t.lk. 236-237/. Sellised tunnistajate ütlused ei kinnita ka A.Vederiku enda ütlusi, et tema oli vaid külalisena majas. Tunnistajate ütlustele lisaks on kohus seaduslikult tuginenud kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud kirjalikele tõenditele, eelkõige jälitustoiminguga saadud teabele. Nii on R.Traksi ja M.Allahverdijevi 11.05.2005 aasta vestlusest aru saada, et R.Traks korraldab kahe tütarlapse saatmist terveks ööks teise majja, et seal ootavad kliendid, samuti on tuvastatav, et just R.Traks nimetab ka teenuse tasu kümme tuhat krooni, mis tütarlaste tellija peab tasuma/ 1 kd. t.lk. 135/. A.Vederiku ja M.Allahverdijevi vahelisest vestlusest on aru saada, et A.Vederik on tööl ja kurdab 24.05 et tüdrukuid on vähe, et autoga käisid kliendid, kes kurtsid, et valik on väike ja M.Allahverdijev lubab välja uurida kus tüdrukud on. 28.04 helistab A.Vederik ja kurdab, et kaks kreeklast on siin ja hiljem tuleb laev kreeklastega ja nad võivad sinna tulla, kuid tüdrukuid on vahe, valik on väike. Kohtukolleegium leiab, et tõendite kogumi alusel saab tulla üheselt järeldusele, et süüdistatavad töötasid XXXXXX XXX majas ning seal toimus raha eest intiimteenuste pakkumine ning nende tegevuseks oli prostitutsiooni vahendamine, mille all mõeldakse igasugust tegevus, mis võimaldab kokku viia prostituut ja klient.

Asjaolu, et O.Galanina ei ole eelvangistuses viibinud, ei anna iseenesest alust tunnistada temale nn šokivangistuse mõistmist seaduslikuks. Neli aastat pärast teo toimepanemist ja pärast seda kui isik on juba eelvangistuses viibinud uuesti 3 kuuks temale reaalse vangistuse mõistmine pole kooskõlas šokivangituse mõistmise eesmärkidega. Süüdistatavate näol ei ole tegemist ka alaealistega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele. Süüdistatavatel peaks olema väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud ja kohtukolleegium loodab, et süüdistatavad on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimelised edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning distsiplineerivalt mõjub neile ka määratud katseaeg. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et mõistetud tähtajaline vangistus vastab KarS § 56 põhimõtetele, jääb toimepanemise ajal ja kehtiva seadusega ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Karistusest tingimisi vabastamine on seaduslik, seda pole ka vaidlustatud, kuid mõistetud tähtajaline vangitus tuleb jätta täielikult täitmisele pööramata. Mõistetud 3 aastane katseaeg on KarS § 73 lg 3 ettenähtud miinimumtähtajas ja kantud karistuse hulka on õigesti loetud ka eelvangistuses viibitud aeg, seega selles osas on kohtuotsus seaduslik ja tühistamisele ei kuulu.

IVI KESKÜLA

IGOR AMANN

JULIA KATŠKOVSKAJA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.