1-08-4276/54 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kohtu seisukoht, et CC tegutses kooskõlastatult TT-ga, sooviga soodustada Rävala 8 müügiprotsessi käigus pakkujat Y on vastuoluline, pole tõenditega tuvastatud nagu ka järeldus CC poolt müügikorra teadlikust rikkumisest. Kohtu järeldused R tagatisraha äravõtmise ebaseaduslikkuse kohta on ebaõiged. Kohus on jätnud tähelepanuta et kahe äriühingu taga oli sama isikute grupp, kes püüdsid ostu- müügi tehingut nurjata. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et R esitatud kaebused ja hagid ei ole tõenditena arvestatavad. Nimetatud kohtulahendites on antud hinnang R tegevusele pärast parimaks pakkujaks tunnistamist. Maakohus on jätnud põhjendamatult tsiviil-ja halduskohtu otsustes tuvastatud asjaolud arvestamata. Kohtu järeldused XX sundimisest koostööle ja kohtuvaidlustest loobumisele ning kinnistu müümisega Y-le soodustuse tegemise kohta ei tulene tõenditest ega asetleidnud sündmustest. Kinnistu müügiprotsessis vastuvõetud otsused lähtusid pakkujate käitumisest ja tahteavaldustest. Komisjoni poolt müügikorra kehtivust pole pakkujate poolt vaidlustatud ja seda ei rikutud Y-lt kahe lõpliku pakkumise vastuvõtmisega. Kinnistu ostmine oma teise pakkumise alusel oli KKM-le kasulik, äriühingule kahjulik. CC käitumises puudub ametiseisundi ärakasutamine pistiseandja huvides. Väide, CC poolsest nn teisest vastuteenest- Y-lt ja R-lt äravõetud tagatisrahade tagastamise lubamise kohta on meelevaldne ja oletuslik, kohtus uuritud tõendid seda ei kinnita. CC käitumises puudub tagatisraha küsimuse käsitluses süüteo koosseis. Tuvastamata on objektiivse koosseisutunnusena pistise eest sooritatav ametiisiku poolne vastuteene kui ekvivalentsussuhte üks alusest, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja CC nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Puuduvad otsesed tõendid CC süü tõendamiseks, et TT tegutses pistise nõudmisel XX-lt CCi teadmisel. Jälitustegevusega kogutud tõendid kinnitavad, et CC ei ole iseseisvalt ega vahendaja kaudu nõustunud pistise pakkumisega või ise pistist nõudnud. Kohus pole võtnud seisukohta tõendite suhtes, mis käsitavad süüdistatavate omavahelist suhtlemist. CC suhtlusest XX ja TT-ga nähtub ministri huvitatus, et müügiprotsess jõuaks lõpuni riigile võimalikult kasuliku tulemusega. Ebaseadusliku jälitustegevuse tulemusena kogutud teavet ei ole võimalik kasutada tõendina, mistõttu tõendite hulgast tuleb välja jätta 09.augustil 2006 salvestatud XX ja TT vestlus. Määrav on, et TT ja XX vahelises suhtluses ja tegevuses CC roll puudub. Puuduvad tõendid, et TT tegevus XX nõustamiseks vestlusest tuleneval viisil oleks kantud CC tahtest või tegudest. Kaitsja leiab, et tõendeid kogumis hinnates on ainuvõimalikuks järelduseks et CC seos pistise küsimisega ja selleks TT-le korralduste andmine on tõendamata. TT tegevust ei saa seostada ministriga ning neid tuleb vaadelda iseseisvalt. Jälitustegevuse käigus enne tehingu sõlmimist talletatud telefonivestlusi on kohus hinnanud ebaõigesti. Ja kohtu seisukohti ei kinnita ka pärast tehingu sõlmimist toimunud vestlused. Otsus on rajatud oletustele kuna jälitustegevuse toimingutega kogutud teave ega tunnistajate ütlused ei tõenda CC-le süüdistuses omistatud käitumisakte. CC tegevuses puudub KarS § 293 lg 2 p 2,4 kuriteo objektiivse külje elemendina pistise nõudmine või sellega nõustumine, mistõttu tuleb ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus on ebaõigesti lähtunud XX kohtueelsel uurimisel antud ütlusest, jätnud tähelepanuta tema kohtulikul uurimisel antud ütlused. Tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi teised usaldusväärsed tõendid ei kinnita. Tunnistajate tuletusliku iseloomuga ütlusi ja ka XX kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei saa käsitada süüd kinnitavate tõenditena. Kohtu järeldused HL seotusest Rahvaliidu ja CC-ga ning tema rollist pistise vahendamisel on meelevaldsed, tuginevad oletustel.

4.TT kaitsja esitatud apellatsioonis taotletakse süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue otsusega TT õigeksmõistmist. Apellant vaidlustab otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kohtuotsus on sisustatud isikute ütlustega, kes said teavet kolmandatelt isikutelt, samuti eritoimingutega saadud tõendite hindamisel kahtlustuste tõlgendamisega TT kahjuks. Otsuses puuduvad tõendid, et TT tegutses CC ülesandel. Faktiliselt tõendamist leidnud sündmustik ja asjaolud kuriteo koosseisulisi tunnuseid ei kätke. Kohtuotsus on vastuoluline kuna riigivara müük oli õiguspärane, kuid samas tehti CC poolt nn soodsaid otsuseid, neid otsuses täpselt sisustamata. Meelevaldne on süüdistuse seisukoht, et soodsa otsusena tuleks käsitleda tagatisrahade lubatud tagastamist. Maakohtu otsusest võib järeldada, et süüdistuse selline seisukoht pole kinnitust leidnud. Kriminaalasjas pole ühtegi tõendit kus TT oleks kordagi maininud CC-t kui XX-lt või tema äriühingult raha saada soovijat. XX ütlusi ei saa kasutada TT vastu kuna teda polnud võimalik küsitleda. Kaitsja toob ära kohtumised episoodid ja leiab, et TT on nende kohta oma selgitused andnud ning need on kooskõlas teiste tõenditega. Kohtuistungil kontrollitud kirjalikud tõendid ei kinnita süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid ja süüteokooseisu esinemist TT käitumises. Kaitsja esitab HL, MV AS TP, AK’i ja KKM töötajate tunnustajatena antud ütluste olulised momendid ja kaitsja poolt esitatud tõendid, millistele kohus pole hinnangut andnud. Leiab, et esitud tõenditega on kummutatud süüdistuse väited, et TT oleks nõudnud juulis 2006 XX-lt või temaga kokku leppinud kinnistu müügis hinnaga 380 miljonit krooni ja pangagarantiide sissenõudmises ja tagastamises. Et nad oleksid kokku leppinud OÜ R poolt pakkumisest taganemises ja sellel järgnenud pakkumise tagatise sissenõudmises. Et TT ja CC tegevus oleks olnud AS Y’i soosiv või et TT oleks esitanud XX-le nõude tasuda CC-le, Rahvaliidule pistist. Tõendite hulgast tuleb välja jätta DT poolt XX-le edastatud ja salajase jälitustegevusega kogutud teave. Kohus ei keelanud lubamatu tõendi avaldamist, see võis mõjutada kohtu siseveendumuse kujunemist, kohus rikkus menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kaitsja apellatsioonile on lisanud oma kirjaliku selgituse ka TT, kus kokkuvõttes märgib, et peab Rävala 8 kinnistu müüki üheks tema kutsetegevuse saavutuseks.

CC kaitsja on viidanud KrMS § 339 lg 1 p 7 nimetatud rikkumisele ehk otsuses puuduvad põhjendused. Sellise olulise rikkumise juurde jäi kaitsja ka apellatsioonikohtus. Ka TT kaitsja leidis, et maakohus on rikkunud otsuse põhjendatuse nõuet. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et KrMS § 339 lg 1 p -s 7 sätestatud rikkumise näol on tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellist taotlust kaitsjad apellatsioonides ei ole esitanud, vaid on leidnud, et ringkonnakohus peab tegema uue, õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium möönab, et otsuse põhiosa algus on liigselt koormatud tõendite loeteluga ja nende sisu avamisega, esitamata analüüsi, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, kuid otsuse 232 leheküljest alates on kohus, asetades uuritud tõendid omavahelisse konteksti neid analüüsinud, esitanud oma tõenditele toetuvalt oma järeldused. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei ole alust tühistada maakohtu otsust põhjenduste puudumise motiivil, mis annaks aluse saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud ka kaitsjate poolt viidatud Riigikohtu lahendites esitatud nõuet otsuses kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavusest. Kohus on ära näidanud milliste tõendite alusel ta luges tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteod ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et otsus on mahukas ei anna alust tuvastada et maakohtu siseveendumuse kujunemine ei oleks jälgitav. XX kaitsja on leidnud, et esitatud süüdistus oli laialivalguv ja ebaselge ning kaitseõigust oli raske teostada, ehk on otsuse tühistamise alusena viidatud süüdistuse ebakonkreetsusest tuleneva kaitseõiguse rikkumisele. Kolleegium osundab, et süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Riigikohus on oma lahendites / nt otsus 3-1-1-122-03/ osutanud, et kui isik anti kohtu alla ja mõisteti süüdi puudulikus, s. o konkretiseerimata süüdistuses, sest tema teole on antud ebatäpne õiguslik kvalifikatsioon, siis on rikutud süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole alust tuvastada, et süüdistuse sisust tulenevalt poleks jälgitav millised on XX-le etteheidetavad teod, või et poleks esitatud õiguslik kvalifikatsioon, mis süüdistuse versiooni kohaselt vastab toimepandud tegudele. Riigikohtu lahendites on korduvalt sedastatud / nt. 1-1-18-07/, et puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Sellised süüdistusele esitatavate nõuete rikkumised pole antud juhul täheldatavad. Apellatsioonis väidetu, et kogutud ja kontrollitud tõendid kogumis ei anna alust tuvastada süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo koosseisulisi asjaolusid, ei ole tõlgendatav süüdistuse ebakonkreetsusena. TT kaitsja on apellatsioonis leidnud ja kinnitas ka apellatsioonikohtu istungil, et kohus, istungil avaldades ehk vahetult uurides tõendeid, mis kaitsja arvates on ebaseaduslikud, rikkus KrMS 339 lg 2 mõttes oluliselt menetlusnorme kuna kohtu siseveendumuse kujunemine võis toimuda lubamatu informatsiooni kaasamisega.

Kohtukolleegium leiab, et selline etteheide on asjakohatu kuna KrMS § 61 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi ning teeb seda pärast nõupidamistuppa lahkumist kui otsustab kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste üle, sealhulgas tõendite seaduslikkuse ja sealt edasi usaldusväärsuse üle. 7.2 Kaitsjad on vaidlustanud kohtu poolt jälitustoiminguga saadud teabe seaduslikeks tõenditeks tunnistamist. On leitud, et advokaadi ja kliendi vahelise vestluse ja ka 09.08. 2006 aastal TT ja XX vahelise vestluse protokollide tõendina kasutamine on ebaseaduslik kuna on rikutud KrMS § 114 lg 1 ja § 118 lg 3 nõudeid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et 09.08.2006 aastal jälitustoiminguga saadud teave, mis on vormistatud jälitusprotokollis, mis omakorda on KrMS § 63 alusel rangeks tõendiks on käsitatav seadusliku tõendina ja hinnatav tõendite kogumis. KrMS § 111 kehtestab, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Seega erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. KrMS § 112 lg 3 kohaselt seadustiku § 118 nimetatud jälitustoimingutega võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal, millele on viidanud ka kaitsjad, kuid samas näeb KrMS § 114 lg 4 ette ka olukorra, kus seadustiku § 118 nimetatud toimingute teostamiseks pole eelnevat kohtu luba vaja. Oluline on seejuures, et tegemist on edasilükkamatu juhuga ning, et juba teostatud jälitustoimingust prokuratuur viivitamatult teatab eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või jälitustoimingu jätkamiseks loa andmise määrusega. Seega on seadusandja näinud ette võimaluse, et edasilükkamatu jälitustoiming teostatakse kohtu loata ja kohus kontrollib juba teostatud toimingu lubatavust ning teeb selle kohta määruse. Antud juhul on tuvastatav ja selles puudub vaidlus, et prokuratuur esitas oma taotluse jälitustoiminguks loa saamiseks eeluurimiskohtunikule 09.08.2006 aasta õhtul kell 17.20. Seega on pöördutud kohtu poole toimingu teostamise loa saamiseks juba enne toimingut, ehk on tagatud kohtu kontroll selle seaduslikkuse üle ja kohtu poolt on antud luba eesseisva jälitustoimingu tegemiseks. Kirjalikult vormistas eeluurimiskohtunik loa, uuesti taotluses esitatud põhjendusi kontrollides, järgmise tööpäeva alguses, andes määrusega loa nii 09.08.2009 aasta pärast 17.20 toimunule kui ka andes loa jälitustoimingu jätkamiseks tulevikus vastavalt seaduses ettenähtud tähtajale. Jälitustoimingu seaduslikkuse kontroll, millele on osundatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6308 on kohtuliku uurimise käigus prokuröri taotluse alusel läbi viidud, kuigi kohtuistungi protokolli kohaselt on just kaitsjad vaielnud kontrollile vastu, leides, et see on menetlusõigusega vastuolus/ 4 kd. t.lk. 237-238/. Seega on asjakohatud ja vastuolus materjalidega ka CC kaitsja apellatsioonis tehtud etteheited, et maakohus ei kontrollinud 09.08.2006 läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkust kuigi kaitsjad seda taotlesid. Kaitsjate poolt viidatud DT’i ja XX vestlusi puudutavate jälitustoimingute protokollide lubatavus on apellantide arvamuse kohaselt välistatud kuna seda keelab KrMS § 118 lg 3. Maakohus on sellisele väitele kohtuotsuses oma hinnangu andnud ning on leidnud, et jälitustoimingu protokollid, kus on kajastatud DT sõnum ja tema ning XX vestlus on lubatud tõenditeks. Kohtukolleegium leiab, et kutsesaladuse hoidmise kohustus ei laiene igasugusele informatsioonile. Info, et Riigiprokuratuur on väga kõrgel tasandil XX sõbrale „saba taha pannud“ ja hoiatus, et XX isiklikult midagi üle seetõttu ei annaks, pole hinnatav kui

advokaadile õigusteenust osutades teatavaks saanud andmed, mille suhtes AdvS § 45 lg 1 alusel on advokaadil saladuse hoidmise kohustus. Maakohus on sellise võimaluse välistanud ning puuduvad andmed sellest, et Riigiprokuratuuri juhtimisel jälitustoimingute läbiviimise protsessi oleks õigusteenuse osutamiseks kaasatud DT. Kohtukolleegium nõustub järeldusega, et DT ei saanud XX-le edastatud informatsioonist teadlikuks kutsetegevusega seonduvalt, seega on jälitustoimingu protokollidest saadav teave tõendina käsitatav. 7.3 Vaidlustatud on XX poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina kasutamine. Vastavalt kohtuistungi protokollile / 4 kd. t.lk. 236/ on XX ütluste andmise alguses eitanud pistise andmist või lubamist. Seejärel kasutas oma õigust ütlusi mitte anda, kuid kinnitas kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, lisades et need on rajatud tema oletustele. Prokurör on taotlenud XX poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist ja kohus on KrMS § 294 p 1 toetuvalt prokuröri taotluse rahuldanud ja XX kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldanud. Kaitsjad avaldamisele vastu ei vaielnud ja sisuliselt ei ole sellist vaidlust tõstatatud ka apellatsioonides, kuid on leitud, et XX kohtueelsel uurimisel antud ütlus ei ole käsitatav kaassüüdistatavaid süüstava tõendina. Kolleegium peab samuti vajalikuks korrata Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-73-07, 3-1-1-63-08/ sedastatule, et kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja küsimustele mitte vastata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab see aga, et kui avaldatavad ütlused puudutavad ka kaassüüdistatavaid, ei saa nad ütluste andjat nende vastu antud ütluste osas küsitleda ning seega ka ütluste õigsust proovile panna. Õigus süüdistuse tunnistajat küsitleda kuulub aga õiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 §-s 3(d). Kuigi KrMS § 294 p 1 lubab juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, kohtul kohtumenetluse poole taotlusel avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused, peab kohus arvestama EIÕK-st tulevate piirangutega. Eelnev ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et XX kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina kasutamine ja arvestamine kaassüüdistatavate käitumisele juriidilise hinnangu andmisel ja nende süü tuvastamisel ei ole välistatud vaid nende suhtes süüdimõistev otsus ei tohi rajaneda olulises või määravas ulatuses XX ütlustele. XX kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusväärsusele on kohus oma hinnangu andnud ja kohtukolleegium, pidamata vajalikuks uuesti kõiki tõendeid analüüsida, märgib, et nendes puudub vastuolu teiste kogutud ja vahetult kontrollitud tõenditega. Sellistele vastuoludele ei ole viidatud ka apellatsioonide s, seega ei ole alust seada nende ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Maakohtu istungil esitatud väited, et keegi pole temalt raha küsinud ja apellatsioonikohtus esitatud väited, et raha küsis TT õigusabi kuludeks, on hinnatavad ennast ja kasssüüdistatavaid õigustavateks ega anna alust maakohtu poolt seaduslikult avaldatud ja tõendite kogumis hinnatud ütluste kõrvalejätmiseks või nende ümberhindamiseks ringkonnakohtu poolt. Kohtuotsuses esitatud tõendite analüüsi pinnalt on alust eitada, et TT või CC suhtes tehtud süüdimõistev otsus tugineb täielikult või sellises olulises ulatuses XX kohtueelsel uurimisel

antud ütlustele, mis annaks ringkonnakohtule aluse süüdimõistva otsuse tühistamiseks. Maakohus on oma siseveendumuse kujunemisel toetunud nii kohtule esitatud ja kohtuistungil vahetult kontrollitud kirjalikele tõenditele, kui ka kohtuistungil vahetult uuritud süüdistatavate endi kui tunnistajate ütlustele, andes nende elulisele usutavusele, ja usaldusväärsusele hinnangu nende kogumis. Kaitsjate poolt apellatsioonides leitu, et vahetult uuritud tõendite alusel pole tuvastatavad süüdistatavate käitumises neile inkrimineeritud kuriteo tunnused või et uuritud tõendite alusel on maakohus ebaseaduslikult teinud süüdimõistva otsuse, ei anna alust tuvastada, et kohus XX poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina kasutamisel oleks oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 7.4 Vaidlustatud on osade tunnistajate ütluste tõenditena kasutamine. Kaitsjad on viidanud tunnistajate MV, AS, TP, AK ütlustele ja XX kaitsja ka AU ütlustele, tuues ära viimase puhul ka asjaolu, et tunnistaja ei osalenud kohtuistungitel ja seega polnud kohtul õigus tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustele toetuda. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kohus ei ole tõendina käsitanud AU kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, seega on selline kaitsja väide eksitav. Teised ülalnimetatud tunnistajad on kohtuistungil ristküsitlemise käigus oma ütlused andnud ja seega oli kohtul seaduslik alus neid kogumis teiste tõenditega hinnata. Tunnistajad on andnud ütlusi oma seotusega Rävala 8 kinnistu müügiprotsessiga või oma kohtumistest selles protsessis osalenutega, sealhulgas XX-ga, kes oli nende äripartner. On andnud ütlusi vahetult kogetust. AK on esitanud oma põhjendused ka R OÜ pöördumistest kohtu poole seoses Rävala 8 kinnistu ebaselge müügikorraga. XX-lt 1,5 miljoni krooni küsimise ja maksmise vajaduse põhjuste ning asjaolude kohta antud ütlused kinnitavad kohtu siseveendumust XX kohtueelsel uurimisel analoogsete ütluste usaldusväärsusest. 7.5 Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavatele esitatud pistise võtmise, vahenduse ja andmise süüdistused eeldavad ametiisiku poolt pistiseandja huvides just õiguspärase teo toimepanemise või toimepanemata jätmise. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-118-06 sedastanud, et tuleb silmas pidada, et pistise võtmise moodustab ametiisiku poolt pistiseandja huvides just teo toimepanemine või toimepanemata jätmine. XX kaitsja poolt on apellatsioonis leitud, et tegelikult Rävala 8 müügiprotsessi käigus olid toime pandud mitte õiguspärased vaid õigusvastased teod. Selles osas peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et ametiisiku teo sisuks olev õigusvastane käitumine on ette nähtud KarS § 294 süüteokoosseisus, mis käsitleb altkäemaksu võtmist ning mis on pistise võtmisega võrreldes raskem kuritegu. KrMS § 268 tulenevalt puudub kohtul seaduslik õigus väljuda süüdistuse piiridest süüdistatavatele raskendavalt, seetõttu jätab ringkonnakohus vastavasisulised väited tähelepanuta. 7.6 Süüdistatavatele etteheidetud tegude karistatavuse seisukohalt ei oma sisulist tähtsust kaitsjate ja süüdistatavate väited sellest, et Rävala 8 kinnistu müük tervikuna oli riigile kasulik. Inkrimineeritud teod ei ole seotud riigile kahju tekitamisega, ametiisikut karistatakse selle eest, et ta saab ametiseisundit ära kasutades, ametiülesandeid õiguspäraselt teostades vastuteenena tasu, mida ta tegelikkuses saada poleks tohtinud. Kohtu järeldus sellest, et TT oli isikuks kes koostas ja edastas komisjonile müügiga seonduva dokumentatsiooni, kes aktiivselt osales komisjoni istungitel, et komisjoni liikmed eriliselt juriidilistesse detailidesse ei süüvinud vaid uskusid TT, tugines komisjoni liikmete kohtuistungil antud ütlustele, milliste usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud.

Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osutada, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et KarS §-s 293 kirjeldatud käitumine kujutab endast ametiisiku rikkumist. Selle kuriteokoosseisu järgi on karistatav vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine, kusjuures põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, st piisab nn ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on pistise andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku teole ei seata. Seega on KarS § 293 järgi kaitstavaks õigushüveks esmajoones avalikkuse usaldus riiklike otsuste suhtes; riiklikud otsused kinnitavad ning garanteerivad samaaegselt üldisena kehtivad õigusriiklikke põhimõtteid, sh ametnikkonna äraostmatust. 7.7 CC kaitsja apellatsioonis pole vaidlustanud maakohtu järeldust, et ajavahemikul 10.04.2003 kuni 08.10.2006 oli CC keskkonnaministrina ametiisikuks KarS § 288 mõttes, seega selles osas ringkonnakohus omapoolset põhjendust ei esita. 7.8 Maakohtu järeldust, et TT küsis XX-lt esialgselt 1 miljon krooni, hiljem 1,5 miljonit krooni ei ole vaidlustatud, on aga leitud, et tegemist oli õigusabikuludega, mida XX pidi hüvitama. Kohtukolleegium leiab, et selline versioon on maakohtu otsuses kummutatud ja ringkonnakohtu veendumuse kohaselt on väide meelevaldne. Vastavalt kliendilepingule pidi OÜ Advokaadibüroo Lextal kulud seoses riigivara võõrandamisega kandma keskkonnaministeerium. Seega tõendid sellest, et advokaadibüroo kandis seoses Rävala 8 müügiprotsessiga kulutusi ei anna antud juhul mingit alust väita, et need kulutused pidi kinni maksma enampakkumise võitnud XX juhitud aktsiaselts. Tunnistajate, ministeeriumi töötajad kinnitasid kohtuistungil, et õigusabi kulud pidi tasuma ministeerium pärast kinnistu müügiprotsessi lõppemist. Tuvastatav on ka HL ütlustega, et TT pöördus tema poole, et tunnistaja tuletaks XX-le meelde 1,5 miljoni kroonist võlga nende ees. Samuti on tunnistaja kinnitanud et oli nõus, et XX tema kaudu oma kohustuse TT ees täidab. Selline sündmuste käik annab teha järelduse, et 1,5 miljoni kroonil, mida XX-lt nõuti ei olnud puutumust advokaadi kuludega keskkonnaministeeriumile õigusabi teenuse osutamise eest vaid oli nõutud XX-lt talle soodsate süüdistuses märgitud otsustuste tegemiste eest. Kohtukolleegium leiab, et TT kaitsja poolt kohtuliku uurimise käigus esitatud kirjalikud dokumendid, millistele viitab kaitsja ka apellatsioonis, ei kummuta kohtu järeldusi tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta ega anna alust tuvastada, et 1,5 miljonit krooni oli õigusabi kulud, mida pidi maksma TT advokaadibüroole või keskkonnaministeeriumile XX ja tema juhitud firma läbi kõrvaliste isikute ja vaid TT poolt edastatud nõudmiste alusel. 7.9 Maakohus on otsuses esitanud sündmuste faktoloogia, on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, tõendite kõrvutamise pinnalt ära näidanud süüdistatavate käitumise vastavust inkrimineeritud kuriteokooseisulistele tunnustele. Fakti, et 380 miljoni krooni eest kinnistu ostmine on ostjale kasulikum kui 420 miljoni krooni eest ei pea kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt eraldi põhistama. Seda asjaolu on kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest nähtuvalt kinnitanud ise ka XX. Seega on eksitav XX kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et väiksema summa eest kinnistu ost ei olnud osaühingule soodne. Asjaolu, et väiksema summa eest kinnistu ostmine sai võimalikuks TT poolt XX-le antud selgituste alusel on maakohus jälitustoimingu protokollide alusel tuvastanud nagu ka fakti, et sellise võimaluse eest nõuti 1,5 miljoni krooni maksmist.

XX enda poolt antud ütlustest ja tunnistajate ütlustest ning jälitustoimingute protokollidest saadud andmetest kogumis on tuvastatav, et XX sai TTst aru, et tal tuleb maksta 1,5 miljonit krooni selle eest, et sai osta kinnistu 380 miljoni krooni eest, ehk temale kõige soodsamas variandis, et sellise summa üleandmine peab toimuma HL kaudu ja et see summa on mõeldud mitte TT-le, kes räägib palve edastamisest ja „neile“ võlgu olemisest, vaid eelkõige CC-le, kelle pädevusse kuulus temale soodsa ostutehingu osas otsuse lõplik kinnitamine ning selleks, et oleks võimalik arutada edaspidi XX-ga seotud äriühingute suhtes täiendavate soodsate otsuste tegemist. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud tõendid kinnitavad süüdistust, et XX-le soodsad otsused võeti vastu, et XX oli lubanud 1,5 miljonit krooni nende temale soodsate otsustuste eest tasuda, et nõudmist ja lubamist vahendas TT ning pistise nõudjaks oli CC. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti ülalnimetatud tõendite sisu avada, maakohtu otsuses on need piisava selgusega kajastatud ning kaitsjate väited, et nende tõendite pinnalt pole inkrimineeritud kuritegude koosseisulised tunnused tuvastatavad on vastuolus tõendite kogumist saadud teabega, on kohtu poolt argumenteeritult kummutatud ning põhinevad kaitsjate poolt tõendite meelevaldsele tõlgendamisele. Näiteks kaitsjate poolt viidatud jälitustoimingu protokollis XX poolt lausutu, et ...kõik kujutavad nagu ette, et see läheks nagu C-le, aga tegelikult see nii ei ole.. on tegelikult XX poolt öeldud lause esimene pool. Kaitsjad on eksitavalt jätnud märkimata, et XX jätkab lauset öeldes, et... tegelikult ta ei tea kui palju läheb sealt CC-le. Seega pole XX selle vestluse käigus kinnitanud, et 1,5 miljonit ei lähe CC-le ning selline kaitsjate väide on meelevaldne. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega / nt. otsus nr 3-1-1-77-05/. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses tuvastatavad ja apellatsioonides esitatu ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis nagu seda nõuab KrMS § 61.