Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus
10.novembril 2009.a Tallinn 1-07-11873 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja 2. november 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht V.U süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 3,7 Kriminaalasi ja § 204 lg 1 järgi Harju Maakohtu 14. juuli 2009.a otsus üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg Apellatsiooni esitaja Triin Bergmann Prokurör V.U isikukood xxx, elukoht xxxxx xxxxxx xx, töötab xxxxx, varem Süüdistatav kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Aadu Luberg Kaitsja
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 14. juuli 2009.a otsus V.U suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 10. novembril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 14. juuli 2009.a üldmenetluse otsusega mõisteti V.U süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 3,7 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega ja KarS § 204 lg 1 järgi 3 aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks
1(6)
raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 4 aastase katseajaga.
2.M. Kättamnn mõisteti süüdi selles, et tema tegutsedes koos kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikutega, ööl vastu 04. maid 2005.a rikkus Harju Maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul asuvat ajaloolist Ubina asulakohta, mis on tunnistatud kultuuriministri 27. juuli 1998.a määrusega nr 20 kultuurimälestiseks nr 18854. V.U tegi kultuurimälestise nr 18854 pinnasesse kümmekond sissekaevet, kasutades metalldetektorit, eemaldas osa maapõues olevast hõbeaardest, sealhulgas 108 hõbemünti, 1 hõbeehte ja 1 hõbekangi, ajas sissekaeved kinni ning markeeris sissekaevete kohad kivide ja heinaga, millega rikkus oluliselt ja taastamatult kultuurimälestise kultuurikihti ning hävitas olulist teaduslikku informatsiooni. Seega pani V.U toime KarS § 204 lg 1 ettenähtud kuriteo, so kultuurimälestise rikkumise, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Veel mõisteti V.U süüdi selles, et tegutsedes koos kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikutega, ööl vastu 04. maid 2005.a Harju maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul asuvas ajaloolises Ubina asulakohas peale Ajaloo Instituudi ja Muinsuskaitseameti töötajate poolt arheoloogiliste väljakaevamiste alustamist, varastas Asjaõigusseaduse § 105 lg 1 ning Muinsuskaitse § 30 ja § 31 kohaselt Eesti Vabariigile kuuluvad suure teadusliku, kultuuri- ja ajalooväärtusega 108 viikingiaegset hõbemünti, 1 hõbeehte ja 1 hõbekangi. V.U saatis 42 hõbemünti Saksamaale Soester Münzcabinetti oksjonile, kus nende koguväärtuseks hinnati 8175 EUR, s.o. 127 906.05 krooni. Seega pani V.U toime KarS § 199 lg 2 p 3,7 ettenähtud kuriteo, so. võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui teo objektiks on suure teadusliku, kultuuri- ja ajalooväärtusega ese, toime pandud grupi poolt.
3.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab kaitsja kohtuotsust täies mahus ja taotleb KrMS § 338 p-de 2 ja 3 alusel V.U õigeksmõistmist, sest kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 3.1 Kaitsja hinnangul puudub kohtuotsuses põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised. 3.2 V.U-le KarS § 204 järgi esitatud süüdistuses ei olnud märgitud, milles tema tegevusega tekitatud oluline kahju seisneb. Kuna talle ei olnud esitatud süüdistust olulise kahju tekitamises, siis oleks kohus pidanud ta juba ainuüksi sellel alusel õigeks mõistma. Kohus aga seda ei teinud ja asus ise süüdistust sisustama, millega on oluliselt rikutud V.U kaitseõigust. 3.3 Kaitsja viitab KrMS §-le 300 lõikele 3, mille kohaselt kohtumenetluse pooled võivad enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör oma kõne teksti enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist kohtule ei esitanud. Vaatamata sellele on kohus oma otsuses prokuröri süüdistuskõne tekstile viidanud. Seega on prokuröri süüdistuskõne tekst lisatud toimikusse hiljem.
2(6)
3.4 Kohus on võtnud põhjendamatult tõendina arvesse jälitustegevusega saadud tõendid, ehkki need on saadud menetluskorda rikkudes. Osa jälitustegevusest on toimunud ajal, milleks jälitustegevuse luba ei olnud. Kohtu põhjendused jälitustegevusega saadud teabe tõendina lubatavuse kohta on vastuolulised ja arusaamatud. 3.5 Kui jätta kõrvale otsesed tõendid, kuna need ei ole kohtukõlbulikud, siis kaudsed tõendid ei ole V.U süüdimõistmiseks piisavad. Kaevetööde läheduses sõiduautoga sõitmine ei tõenda veel seda, et M. Käppmann oleks toime pannud kuriteo. Kaitsja esitas kohtule tõendid selle kohta, et V.U ei saanud sellel ajal kaevetööde läheduses sõiduautoga sõita, kuid kohus jättis need põhjendamatult kõrvale. 3.6 Ei ole tõendatud, et V.U pani kuriteod toime grupis teise isikuga. Teise isiku jalajälgede olemasolu ei tõenda varguse toimepanemist. 3.7 Väidetavalt V.U poolt varastatud hõbeesemete maht, koosseis, asukoht ning seos Saksamaalt tagasi saadud 42 hõbemündi ja ööl vastu 4. maid 2005.a varastatud hõbemüntide vahel on jäänud kohtuotsuses tõsikindlalt, jälgitavalt ja üheselt mõistetavalt kajastamata. 3.8 Tunnistaja I. L. ütlusi ei oleks kohus pidanud tõendina arvesse võtma, sest kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitleda tunnistajana.
4.Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja apellatsiooni rahuldamist. Prokurör palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtukolleegiumi põhjendused on järgmised.
5.Esmalt peatub kohtukolleegium kaitsja poolt viidatud võimalikel KrMS § 339 l-s 1 p-des 7 ja 8 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel. 5.1 Kaitsja apellatsioonis on loetlenud rida asjaolusid, mille alusel tema hinnangul tulnuks V.U talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus asus tõendite hindamise tulemusel teistsugusele seisukohale, siis on kaitsja arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, st kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud V.U õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud põhjendused V.U süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta kogu esitatud süüdistuse mahus süüdi mõistetud. Seega kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuses vastuolu puudub. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9. jaanuari 2007.a otsuses nr 3-1-1-106-06 märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt
3(6)
tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (RT III 2007, 2, 16). 5.2 Lisaks sellele analüüsitakse kaitsja apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks V.U talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga. Apelleeritud kohtuotsuses on tõendeid põhjalikult analüüsitud ja jõutud seisukohale, et V.U tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Seda asjaolu on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt rõhutanud, näiteks 24. augusti 2001.a otsuses nr 3-1-1-79-01 (RT III, 2001, 24, 261). 5.3 Kohtukolleegium rõhutab, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, tulnuks kaitsjal taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Viimati on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud seda küsimust 28. mai 2008.a otsuses nr 3-1-1-27-08 (RT III 2004, 38, 386).
6.Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kaitsja apellatsioonis korratakse tema poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid esitatud süüdistuse kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004.a otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga on kohus kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses väga põhjalikult analüüsinud ja kummutanud (RT III 2004, 27, 293). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Seetõttu peab kohtukolleegium vajalikuks vastata vaid kahele kaitsja apellatsiooni väitele.
4(6)
7.Apellatsioonis väidetakse, et kohtu põhjendused jälitustegevusega saadud teabe tõendina lubatavuse kohta on vastuolulised ja arusaamatud. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et jälitustoimingu luba nr 1714 on saadud 25. augustil 2005.a KarS § 117 alusel tõendite kogumise eesmärgil V.U, G. H. ja T. M. kasutuses olevate mobiiltelefonide kaudu edastatud sõnumite fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja ja vastuvõtja isikuandmete ja asukoha andmete kogumiseks ajaperioodil 2. maist kuni 4. maini 2005.a. Jälitustoimingu protokollist ja selle lisadest nähtub, et jälitustoiming, so kõneeristuste ja mobiilside tugijaamade asukohtade analüüs viidi läbi 1. oktoobril 2005.a. KrMS § 114 lg 2 kohaselt antakse jälitustoimingu luba kuni kaheks kuuks. Seega viidi jälitustoiming läbi jälitustegevuseks lubatud ajal. Kuna jälitustegevuseks anti luba 25. augustil 2005.a, siis ei saanud jälitustoimingut kuidagi läbi viia 3. mail 2005.a, mistõttu jälitustegevuse protokollis punktis 3 märgitud kuupäev on ilmselge trükiviga. Apelleeritud kohtuotsuses asus kohus samasugusele seisukohale. Kuna kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist olulise tõendiga, siis pidas kohtukolleegium vajalikuks selle seisukoha veelkord esitada. Seetõttu peab kohtukolleegium eksitavaks apellatsiooni väidet, et jälitustegevuse läbiviimiseks puudus luba.
8.Küll aga nõustub kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kohus on rikkunud KrMS § 300 lg 3 sätteid, kuna on lisanud prokuröri kõne teesid toimikusse pärast nõupidamistuppa lahkumist. KrMS § 300 lg 3 kohaselt võivad kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör esitas kohtuvaidluses oma kõne, mis on protokollitud. Kõnet alustades on ta öelnud, et võib saata oma kõne teksti kohtule elektrooniliselt, mida ta hiljem ka tegi. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri kõne teeside hilisema toimikusse lisamisega on kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuid see rikkumine ei ole oluline, kuna sellega ei ole kaasnenud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemine. KrMS § 155 lg 1 ja lg 2 p 10 kohaselt talletab kohtuistungi sekretär kriminaalasja arutamise tingimused ja käigu ning kohtuvaidluses poolte esitatud taotlused kokkuvõtliku sõnastusena. Seega on prokuröri kõne tavaliselt pikem, kui kohtuistungi protokollis kajastatu. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et prokurör sisustas süüdistuse alles kohtule saadetud kohtukõne teesides. Kohus ei ole prokuröri kõne teesidele kui tõendile viidanud, sest prokuröri kõne ei ole mitte tõend, vaid KrMS § 155 lg 2 p 10 kohaselt kohtuvaidluses esitatud poole taotlus.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 14. juuli 2009.a süüdimõistva otsuse V.U suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
10.Kaitsja esitas apellatsioonikohtu istungil taotluse V.U poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks summas 48 480 krooni. Kohtukolleegium jätab selle taotluse rahuldamata, sest KrMS § 181 kohaselt hüvitab riik menetluskulud vaid õigeksmõistva kohtuotsuse korral.
Meelika Aava
Julia Katškovskaja
Ivi Kesküla
5(6)
Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 12 04 2010 otsusega nr 3-1-1-15-10
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 14. juuli 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
10.novembri 2009. a kohtuotsused V.U süüditunnistamises ning karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 3 ja 7 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.
2.Tunnistada V.U süüdi KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle karistuseks kaks aastat vangistust.
3.KarS § 64 lg 1 alusel lugeda V.U-le mõistetud kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista talle liitkaristuseks kolm aastat vangistust.
4.Muus osas, sh KarS § 68 lg 1 ja § 73 lg-te 1 ja 3 kohaldamise osas, jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
5.Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.