lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-09-2300/15

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 16.10.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-09-2300/15
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
16.10.2009
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2795
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

16 oktoober 2009, Tallinn

Kriminaalasja number

1-09-2300

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Igor Amann ja Malle Preimer

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Tõlk

Irina Leetberg

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

12 oktoober 2009, Tallinn

Kriminaalasi

Sergei Lipski süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8, -§ 25 lg 2, § 121 § 266 lg 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 29 mai 2009 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja E.Rivis

Prokurör

Õnne Neare- Vaarmann

Süüdistatav

Sergei Lipski, ik. 36004090315, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses viibis 2 päeva.

Kaitsja

Vandeadvokaat Alar Neiland

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 29 mai 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-09-2300, Sergei Lipski süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8- § 25 lg 2, § 121 ja § 266 lg 1 järgi, muutmata Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1.
Sergei Lipskile esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p 8 - 25 lg 2 järgi selles, et tema: võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil sõlmis 13.08.2008.a Tallinnas Xxxxxxxxxxx xxx aadressil OÜ M. esindaja M. S. lepingu aadressil XXXX-XXXXXXX XX asuvast kinnisest ja seintega piiratud AS-le Ü. C. kuuluvast tsehhist torutrassi demonteerimiseks, esinedes M. S. ees tsehhi rentnikuna, kellel on volitusi metallkonstruktsioonide eemaldamiseks. Lepingu täitmiseks saatis M. S., kes oli Sergei Lipski poolt tegelikest asjaoludest eksitusse viidud, 13.08.2008.a. kl 11.00 paiku OÜ M. töötaja O. P. XXXX-XXXXXXX XX tsehhi seinte sisekülgedelt torusid maha lõikama. Ajavahemikus kl 11.00 kuni 16.00 demonteeris O. P. metalli lõikamise teel tsehhis 1612 kilogrammi metallkonstruktsioone, millega asus tahtmatult Sergei Lipski teoplaani täide viima, kuna töid jälginud Sergei Lipski valitses tegevust ülekaaluka teadmisega. Sergei Lipski poolt vahendlikult alustatud vargus jäi aga lõpule viimata seoses sellega, et informatsioon varguse toimepanemisest jõudis AS Ü. C. töötaja T. V., kes saabus sündmuskohale ning peatas metalltorude demonteerimise ja andis Sergei Lipski kohale kutsutud politseipatrullile üle. Selleks hetkeks demonteeritud 1,5 tonni metalltorude väärtuseks on vähemalt 1200.- krooni, võttes aluseks vanametalli (metallpraht) minimaalse kokkuostu-hinna. Oma tegevusega alustas Sergei Lipski vahendlikult võõra vallasasja äravõtmist ebaseadusliku omastamise eesmärgil, sissetungimisega.
2.KarS § 266 lg 1 järgi esitati S.Lipskile süüdistus selles, et ta 25.08.2006.a. kella 17.00 paiku lasi uksekella aadressil Tallinn, XXXXXX XX korter X. Pärast seda, kui antud aadressil elav P. U. korteri ukse avas, sisenes Sergei Lipski P. U.i tahte vastaselt korterisse. Sellise tegevusega pani Sergei Lipski toime valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise.
3.KarS § 121 järgi esitatid S.Lpiskile süüdistus selles, et ta 25.08.2006.a. kella 17.00, olles sisenenud P. U.i tahte vastaselt tema korterisse aadressil XXXXXXX, XXXXXX XX korter X, lõi P. U.i rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel P. U. kukkus. Kui P. U. püsti tõusis, hakkas Sergei Lipski teda peksma rusikaga rinna piirkonda kuni P. U. taas kukkus ning seejärel lõi Sergei Lipski teda jalaga vastu selga. Peksmise tulemusel purunesid P. U.i hambaproteesid ning optilised prillid, samuti tuvastati temal näo, vasaku õlavarre, selja, rindkerre ja kõhu põrutus ning vasaku õlavarre marrastus. Oma tegevusega pani Sergei Lipski toime teise inimese peksmise, kahjustades sellega tema tervist ning põhjustades talle füüsilist valu.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

4.Maakohus tunnistas Sergei Lipski süüdi KarS § 199 lg 2 p 8- § 25 lg 2 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega, KarS § 121 järgi ja karistas 9 kuulise vangistusega, KarS § 266 lg 1 järgi ja karistas 3 kulise vangistusega.

KarS § 63 lg 2 alusel luges kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõistis liitkaristuseks 9 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges eelvangistuses viibitud 2 päeva kantud karistuse hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks luges 8 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohaldas KarS § 74 sätteid ja määras katseajaks 1 aasta 6 kuud.

APELLATSIOON:

5.Kaitsja leiab, et vargusekatse episoodi suhtes otsust langetades on kohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et 1/ OÜ M. ja S. Lipski vahel ei ole lepingut sõlmitud – kohtu poolt lepinguna käsitletud paber ei vasta dokumentidele kehtestatud nõuetele, sellest ei nähtu kas, kust ja millist metalli (või miskit muud) maha võtta; milliseid töid, kus ja millal tuleb teostada; sel paberil puudub isegi allkiri. 2/ OÜ M.i töötaja O. P. ütlused ei saa kuidagi kinnitada S. Lipski väidetavat süüd varguskatses. P. täitis vaid oma ülemuse korraldust metall demonteerida; kas, kes ja mida varastada üritas, sellest ei tea ega saagi P. midagi teada. 3/ Ka kohtu poolt tõenditena käsitletud sündmuskoha vaatlusprotokoll, B-kaardi koopia ning volitus ei tõenda, et S. Lipski tahtis metalli varastada. 4/ Asjas ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et S. Lipski oleks sisse tunginud ruumi, millises süüdistuse kohaselt pandi toime vargusekatse. Asja materjalidest nähtuvalt oli ruum avatud. 5/ Asja materjalidest ei nähtu, et S. Lipski oleks juhendanud torude maha-lõikamist; seega ei kinnita asja materjalid kohtuotsuses sisalduvat seisukohta, nagu tegutsenuks S. Lipski varguskatse toimepanekul vahendlikult. KarS § 266 lg 1 ja § 121 järgi esitatud süüdistuse osas kaitsja toob ära kohtu järeldused ja leiab, et kohtu põhistus sisaldab vastuolusid ega ole täpne. Kohus on ühest kannatanust teinud mitu ning lõpetuseks jätnud tähelepanuta, et S. Lipskile süüks arvatud tegude toimepanemisel 25.08.2006 puuduvad tunnistajad, et tegemist oli niiöelda „sõna sõna vastu” situatsiooniga. Kohus ei arvesta tõendina S. Lipski ütlusi; samuti deklareerib kohus, et ei arvesta tõendina S. L. ütlusi. Samas peab kohus otsuse süüd põhistavas osas vajalikuks märkida, kas ja kui hästi/halvasti riimuvad nende kahe isiku ütlused, millistest kumbagi ei arvestata tõendina. Kaitsja leiab, et tõenduslikku tähtsust mitteomavate ütluste omavaheline riimumine või mitteriimumine ei kuulu mitte kellegi, sh ka S. Lipski süüd tõestavate asjaolude hulka; Kannatanu on tõesti püsinud väite juures, et S. Lipski tungis tema korterisse ja peksis teda. Samas on ta andnud erinevaid ütlusi määravat tähtsust omavate konkreetsete üksikasjade kohta. Näiteks on ta väitnud, et teda peksti reedel ja ta ei saanud anda avaldust politseisse enne kui esmaspäeval; samas on ta andnud ütlusi, et teda peksti pühapäeval; ta on andnud erinevaid ütlusi selle kohta, kas S. Lipski koputas 25.08.2006 enne sisenemist tema uksele või andis uksekella (9.10.2006 vastastamisel, et andis uksekella, 20.05.2009 kohtus, et uksele koputati); kohtus seletas ta, et 25.08.2006 ta kukkus, kui S. Lipski teda peksis, ent ülekuulatuna politseis 05.12.2006 kinnitas, et ei kukkunud. Kannatanu P. U. ütlused ei ole menetluse jooksul olnud ühetaolised. N. S. ütlused ei kinnita, et S. Lipski oleks tunginud P. U. korterisse ja teda peksnud. Need tunnistused võivad vaid kinnitada, et P. U. rääkis seda N. S.le. Viimane ise sündmuse juures ei viibinud.

Patsiendikaardis fikseeritud vigastused võivad tõendada küll vigastuste olemasolu, kuid selline fikseerimine ei ütle aga midagi nende vigastuste tekkemehhanismi kohta. Asitõendite, katkiste prillide ja hambaproteeside vaatlemist 2-3 kuud pärast väidetavat rünnet on raske nimetada uurimistoiminguks käesolevas süüasjas – liialt suur on ajavahemik vaatlemise ja väidetava kuriteosündmuse vahel. Selline vaatlemine võib küll kinnitada esemete seisundit, kuid ei ütle jällegi midagi selle kohta, millistel asjaoludel see seisund tekkis ja kellele need asjad kuuluvad. On mõistetamatu ja loogikavastane, miks S. Lipski ning S. L. ütlusi tõendeina mittearvestav kohus rajab oma süüdimõistva otsuse kannatanu P. U. ning N. S. ütlustele. P. U. on menetluse käigus andnud juhtunu kohta erinevaid ütlusi; S. saab aga kinnitada vaid U. kuuldut. Kaitsja palub maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega S.Lipski õigeksmõistmist kõigis temale inkrimineeritud kuritegudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

5.Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotles õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja toetas apellatsioonis esitatud taotlusi ja palus maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega S.Lipski õigeks mõista. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik, ja põhjendatud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust põhjendatud otsuse tühistamiseks. Palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

6.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ja apellatsioonis esitatu ei kummuta maakohtu järeldusi ega anna alust otsuse tühistamiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega / nt. otsus nr 3-1-1-77-05/. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses tuvastatavad ja apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma

kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuses lugejale jälgitav. Kohus on esitanud oma põhjenduse miks ta jõudis järeldusele, et S.Lipski on toime pannud temale inkrimineeritud kuriteod, miks ta on nende toimepanemises süüdi ja on koosseisuliste tunnuste pinnal teinud järelduse ka toimepandu kvalifikatsiooni osas. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks esitada uuesti maakohtu otsuses kajastatud kõikide tõendite analüüsi vaid piirdub apellatsioonis viidatud tõendite hindamisega. 6.1 Kohtukolleegium nõustub kaitsja väitega, et kriminaalasja materjalide juures olev ühe poole poolt allkirjastamata leping ei ole hinnatav sõlmituks loetava kirjaliku lepinguna ega ole käsitatav kriminaalasjas tõendina. Samas nimetatud lepingu tõendite kogumist väljajätmine ei anna alust teiste tõendite ümberhindamiseks või maakohtust erinevale järeldusele jõudmiseks. Antud juhul on M. S. ütlustega tuvastatav, et tema juhatatud firma poole pöördus S.Lipski, kes tellis firmalt XXXX-XXXXXXX XX asuvas hoones metalltorude mahalõikamise teenuse. Koos S.Lipskiga käidi kohapeal ruumi üle vaatamas, kusjuures S.Lipski kinnitas kooskõlastatud tegevust hoone omanikuga. Hoonesse sisenedes avas ukse S.Lipski. Tunnistaja O.P.i poolt antud ütlustest nähtub, et M. S. andis temale tööülesandeks demonteerida XXXX-XXXXXXX XX hoonest metalltorud. Sinna minnes ootas teda ees S.Lipski, kes avas hoone ja kes juhendas tööde tegemist, näitas ette millised torud tuleb lõigata. Apellatsioonis ei ole seatud kahtluse alla tunnistajate poolt antud ütluste usaldusväärsust, seda pole tehtud ka maakohtu istungil ning kohtukolleegium leiab, et tuvastatav on suulise lepingu sõlmimine S.Lipski ja OÜ M.i vahel ning et just S.Lipski oli isikuks, kes tellis osaühingult metalltorude demonteerimistööd ja et S.Lipski oli isikuks, kes näitas ette ja juhendas tööde tegemist, et S.Lipski oli isikuks, kes avas tööde teostajatele hoonesse sissepääsu. Tõendamist on leidnud, et XXXX-XXXXXXX XX hoone omanikuks S.Lipski ei olnud, seega olid hoonesse paigaldatud metalltorud temale võõras vara ning ta tegutses otsese tahtlusega võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kasutades oma eesmärgi saavutamiseks ära teisi isikuid. 6.2 25.08.2006 aastal toimunud sündmuste osas on süüdistatava kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud tema kohtueelsel uurimisel erinevatel aegadel antud ütlused. Kohus on leidnud, et süüdistatava poolt antud ütlused on olulistes asjaoludes olnud lahknevad. Riigikohus on oma lahendites /nt otsus nr. 3-1-1-3-07/ korduvalt osundanud, et kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kohtulikul uurimisel antud süüdistatava ütluste tõendina mittearvestamine ehk osade tõendite mitteusaldusväärsus, peab kohtu poolt olema põhistatud. Selline nõue tuleneb juba KrMS § 312 p-st 2, seetõttu on apellatsioonis esitatud etteheide kohtuotsuses süüdistatava ütluste analüüsimise kohta asjakohatu. Kaitsja väitega, et järelduste tegemisel tuleb toetuda süüdistatava ütlustele kolleegium nõustuda ei saa kolleegiumi hinnangul on maakohus seaduslikult tuvastanud olulised lahknevused. Nii on süüdistatav kohtueelsel uurimisel vastastamisel andnud ütlusi, et P. U. on vaid näinud paar korda XXXXXX XX maja kõrval, 25.08.2006 õhtul viibis oma korteris/II

kd. t.lk. 47/. 18.09.2006 kahtlustatavana ülekuulamisel on andnud ütlusi, et ei tea kus ta 25.08.2006 õhtul oli/ II kd. t.lk. 57/. 07.12.2006 aastal ülekuulamisel on andud ütlusi, et 25.08.2006 aastal viibis kella 14.00 kuni 20.00 linnas koos S. L.. P. U. juures aga käis juriidilist abi pakkumas 22-23.08.2006 aastal/ II kd. t.lk. 63/. 15.08.2007 aastal kahtlustatavana ülekuulamisel on andnud ütlusi, et 25.08.2009 oli S. L. koos kella 14.00 kuni 19.00, siis läks koju. P. U.ga tutvus 2006 augustis, pakkus talle XXXXXX XX XX trepikojas juriidilist abi, hiljem pole kohtunud/ II kd. t.lk. 68/. Kohtulikul uurimisel on andnud ütlusi, et P. U. ei tunne, ei välista et on kuskil linnas näinud. Võib-olla ka XXXXXX XX majas. Ka apellatsioonikohtus süüdistatav andis ütlusi, et võib-olla on kannatanut XXXXXX XX maja juures juhuslikult näinud. Oma erinevate ütluste andmist süüdistatav veenvalt selgitada ei osanud ning kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et sellised erinevad ütlused annavad aluse hinnata need ebausaldusväärsetena ning tõendite kogumist välja jätta. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei ole alust ümber hinnata ka kannatanu P. U. poolt antud ütluste usaldusväärsust. Kõrges eas kannatanu mäluvead kohtuistungil nädalapäevas, millal tema suhtes kuritegu toime pandi, kas tema korteri uksele koputati või avas ta ukse helistamise peale, ei sea kahtluse alla tema muutumatuid ütlusi sellest, et 25.08.2006 aastal tungis tema korterisse S.Lipski ja ebatsensuurselt sõimates hakkas teda peksma. Asjaolu, et kannatanu pöördus traumapunkti, kus fikseeriti tema vigastused, järgmisel hommikul ja politseisse pöördus esmaspäeval, ehk kahe päeva möödudes, ei oma antud kriminaalasja lahendamisel tähtsust ega anna alust tema ütluste õigsuses kahelda. Tunnistaja S. L. ütluste usaldusväärsust on ristküsitluse käigus kontrollitud ja kohus on leidnud, et nendes esinevad vastuolud, millistele tunnistaja loogilist selgitust ei osanud anda. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tunnistaja S. L., kes on süüdistatava hea tuttav, on andnud 25.08.2006 aastal S.Lipskiga koosviibimise aja ja tegevuse kohta erinevaid ütlusi. Samuti nõustub kolleegium kohtu seisukohaga, et S. L. ütlused sellest, et kuigi S.Lipski viibis tema töökohas sageli, kohvikus käisid tihti, mäletab ta just 25.08.2006 õhtul koosviibimist seetõttu, et oli päikesepaisteline päev, ei ole veenev ega kinnita S.Lipski alibit kuriteosündmuse toimumise ajaks ega kummuta kannatanu ütlusi. KrMS § 68 lg 5 kehtestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Kannatanu P. U. oli võimalik kohtuistungil üle kuulata, seega ei ole tunnistaja N.S. ütlused kuriteo subjekti osas tõendina käsitatavad. Küll aga on usaldusväärseks tõendiks tunnistaja ütlused sellest, et 2006 augusti õhtul nägi ta läbipekstud ja verist kannatanut, kellel oli hambaprotees katki löödud. Samuti oli kohus õigustatud oma veendumuse kujundamisel arvestama tunnistaja N.S. ütlustega sellest, et 2005 aastal, kui ta veel elas koos kannatanuga, tuli P. U. ukse taha süüdistatav ja kui ta avas korteri ukse, sõimas süüdistatav neid ebatsensuurselt ja ähvardas. Ka Riigikohus on sedastanud, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire ei saa süüdistust sisustada, kuid süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib ka kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje/ otsus 3-1-1-16-04/.

7.Maakohus on S.Lipskit karistanud kõikide kuritegude toimepanemiste eest lühiajaliste vangistusega ning liitkaristuse mõistmisel on kohaldanud süüdistatavale kergeimat liitkaristuse moodustamise viisi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele ja põhistatud on ka kohtu siseveendumust miks S.Lipskit pole võimalik karistada rahalise karistusega. Apellatsioonis pole märgitud, et süüdlasele mõistetud karistus ei vastaks kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või et tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kohtukolleegium leiab, et tema karistamine lühiajalise vangistusega ja tema suhtes KarS § 74 kohaldamine on seaduslik ja põhjendatud.
8.Väljamõistetud kahju osas peab ringkonnakohus vajalikuks osutada, et Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-41-09 märkinud, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see pole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. VÕS § 127 lg 1 kehtestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsustes nr 3-2-1-53-06, 3-2-1-45-08 märkinud, et VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutama nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on nii varalise kui ka mittevaralise kahju väljamõistmist põhistanud, on ära näidanud õigusnormid, mis moodustavad nõuete rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kohtukolleegium leiab, et S.Lipksi süü kahju tekitamises on tõendatud seaduslikult nagu ka põhjuslik seos teo ja kahju tekkimise vahel. Apellatsioon ei sisalda endas juriidilist argumentatsiooni, mis maakohtu põhistust kummutaks.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 29 mai 2009 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA

IGOR AMANN

MALLE PREIMER

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.