1-08-9015
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. oktoober 2009, Tartu
Kriminaalasja number
1-08-9015 (07259001365)
Kohtukoosseis
Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau
Kohtuistungi sekretär
Liina Parv
Kriminaalasi
Gunnar Kekkoneni süüdistus KarS § 169; § 199 lg 2 p 4; § 209 lg 2 p 1; § 266 lg 2 p 3; § 263 p 1, 4; § 424 ja § 280 lg 1 järgi F.G süüdistus KarS § 266 lg 2 p 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 16. märtsi 2009 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava Gunnar Kekkoneni kaitsja Anti Aasmaa
Prokurör
Sirje Merilo
Süüdistatav
Gunnar Kekkonen elukoht: XXX, isikukood: 37503045223, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kahel korral
Kaitsja
advokaat Anti Aasmaa.
Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 2 tühistada Viru Maakohtu 16. märtsi 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-9015 osaliselt, see on Gunnar Kekkoneni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi ja mõista ta nimetatud süüdistuses õigeks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
Gunnar Kekkoneni kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsjatasu advokaat Anti Aasmaa poolt Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 2748 krooni jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 7. oktoobrist 2009. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 27. oktoobrist 2009. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 28. oktoobrist 2009.
Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 16. märtsi 2009 otsusega mõisteti Gunnar Kekkonen süüdi ja karistati KarS § 169 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liideti nimetatud karistusele LääneViru Maakohtu 29. märtsi 2005 kohtuotsusega mõistetud ja kandmata karistus 1 aasta 12 päeva vangistust, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 12 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega mõisteti G. Kekkonen süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 1-aastase vangistusega, KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 2-aastase vangistusega, KarS § 266 lg 2 p 3 järgi 2kuulise vangistusega, KarS § 121 järgi 6-kuulise vangistusega, KarS § 424 järgi 4-kuulise vangistusega ja KarS § 280 lg 1 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõistes liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati raskemat karistust ja mõisteti G. Kekkonenile ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati F.G, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas muuhulgas Gunnar Kekkonenile KarS § 169 järgi esitatud süüdistust selles, et tema vanemana hoidub alates 2. jaanuarist 2006 kuritahtlikult kõrvale Viru Maakohtu poolt
Veel arutas maakohus G. Kekkonenile KarS § 266 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema koos F.G-ga 25. detsembril 2007 kella 03.00 paiku tungis omaniku tahte vastaselt ukse lõhkumise teel XXX asuvasse V. V. kasutuses olevasse korterisse. Veel arutas maakohus G. Kekkonenile KarS § 263 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 26. detsembril 2007 kella 00.10 paiku ründas koos A. G. XXX kortermaja trepikojas H. L. , peksis teda käte ja jalgadega kehasse ning tekitas kehavigastusi. Veel arutas maakohus G. Kekkonenile KarS § 424 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles karistatud 31. mail 2004 Ida Politseiprefektuuri poolt liiklusseaduse § 7419 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis rahatrahviga 10 200 krooni, juhtis alkoholijoobes olles 7. veebruaril 2008 kella 21.20 paiku sõiduautot VW Passat, registreerimismärgiga XXX XXX, Lääne-Virumaal XXX. G. Kekkonen tunnistas end süüdi osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu G. Kekkoneni tegevuses tõendatud Viru Maakohtu 20. märtsi 2006 määrusega, kohtutäituri 18. detsembri 2006 ja 1. aprilli 2008 kirjadega, kannatanu I. T.
L. jalaga, sai G. Kekkonen aru oma tegevuse õigusvastasusest, ta sai aru, et põhjustab oma tegevusega H. L. le valu ja soovis seda, pannes seega kuriteo toime otsese tahtlusega. Nii G. Kekkoneni enda ütluste kui ka dokumentaalsete tõenditega (alkoholijoobe tuvastamise protokoll, otsus väärteoasjas nr 2590,04,002892) on kinnitust leidnud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste olemasolu – olles varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, tegi ta seda 7. veebruaril 2008 jälle. Süütegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. F.G, G. Kekkoneni ja kannatanu V. V. kohtus antud ütlustest nähtub, et F.G ja G. Kekkonen sisenesid omavoliliselt öisel ajal V. V. eluruumi, kus viimane oma elukaaslasega magas; G. Kekkoneni ütluste kohaselt viibisid nad seal 5 minutit. On selge, et eluruumi valdaja V. V. luba neil sisenemiseks ei olnud ja seega esineb nende tegevuses KarS § 266 lg 2 p 3 objektiivne süüteokoosseis. Kuna omavoliline sissetung polnud neile eesmärgiks omaette, on kuritegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. G. Kekkoneni karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistust kergendav asjaolu on süü osaline tunnistamine. KarS § 169 järgi kvalifitseeritav kuritegu on osaliselt toime pandud katseajal. Kuriteoepisoodide paljusus viitab sellele, et G. Kekkonen pole teinud õigeid järeldusi varasematest karistustest, samuti pole ta tasunud varasemate õigusrikkumiste eest määratud rahatrahve, mistõttu kohus leidis, et karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada rahalise karistusega ja kohaldada tuleb vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu G. Kekkoneni kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse G. Kekkoneni süüdimõistmises KaRS § 209 lg 2 p 1; § 121; § 169 ja § 266 lg 2 p 3 järgi ning KarS § 74 lg 1 kohaldamata jätmises ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega G. Kekkoneni karistataks KarS § 169 järgi rahalise karistusega ning KarS § 209 lg 2 p 1; § 121 ja § 266 lg 2 p 3 järgi mõistetaks ta õigeks seoses kuriteo koosseisu puudumisega, samuti vabastada G. Kekkonen temale mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi KarS § 74 lg 1 alusel. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Samuti ei vasta G. Kekkonenile mõistetud karistus kuriteo raskusele. KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses tunnistas G. Kekkonen ennast maakohtus süüdi. Nimetatud kuriteo pani G. Kekkonen katseajal toime vaid osaliselt. Kannatanu I. T. andis kohtus ütlusi, et G. Kekkonen on siiski osaliselt elatist maksnud. Kohustuse osaline täitmine on käsitatav karistust kergendava asjaoluna. Karistuse määramisel on kohus jätnud nimetatud asjaolu tähelepanuta. Samuti tuleb arvestada, et vanglast vabanedes ei olnud G. Kekkonenil võimalik koheselt leida püsivat ja stabiilset tööd, mis andnuks võimaluse regulaarselt elatist maksta. Sellest tulenevalt ei ole süüdistatava teosüü nimetatud kuriteoepisoodis niivõrd suur, mis tingiks vältimatult tema karistamise vangistusega. Arvestades G. Kekkoneni teosüüd, tulnuks teda nimetatud episoodi eest karistada rahalise karistusega, mis aga välistab KarS § 65
lg 2 alusel Lääne-Viru Maakohtu 29. märtsi 2005 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse liitmise ning selle täitmisele pööramise KarS § 76 lg 6 alusel. G. Kekkoneni süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi on põhjendamatu. G. Kekkonen on andnud ütlusi, et kõnealuse veoauto ostis tema juhututtav, kellega ta auto asukohta läks. Tuttavat on ta kohtuistungil piisava täpsusega kirjeldanud, samas menetlejal ei ole õnnestunud antud isikut üle kuulata. Seega ei ole kõrvaldatud kohtuliku uurimise käigus kahtlust, et auto ostis kolmas isik ning G. Kekkonen kelmust toime pannud ei ole. Kannatanu M. S. ja tunnistaja V. T. ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanu ütluste näol ei ole tegemist antud asjas otsese tõenditega. Tunnistaja V. T. l on põhjust anda valeütlusi, kuna ta võib karta kannatanule tunnistada, et on müünud tema loata veoauto. KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses ei ole tuvastatav, et G. Kekkonen oleks kannatanut löönud. Nimetatud kuriteoepisoodis on Viru Maakohtu 26. märtsi 2008 otsusega süüdi mõistetud A. G. . Seega on tuvastatud, et KarS § 121 sätestatud kuriteo on toime pannud A. G. . Sellest tulenevalt ei oma käesolevas asjas tõenduslikku tähendust asjaolu, et H. L. pöördus
kohaldades osalt karistuste neeldumist ning seejärel suurendamist. Samuti ei olnud nimetatud karistusi alust KarS § 64 lg 1 alusel üldse liita (raskeimat suurendada), kuna need peaksid kulgema paralleelselt – kergem karistus loetakse kantuks raskeima karistuse kandmise ajal. Peale katseaja lõppu toimepandud kuritegude eest mõistetavaid karistusi ei ole alust suurendada eelneva teistel õiguslikel alustel moodustatud liitkaristusega. Maakohtu otsuse resolutiivosas esineb ebatäpsus seoses apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algusega. Kohus on märkinud, et apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates 2. aprillist 2009. Samas on kohus märkinud ka, et apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu kantselei kaudu 7. aprillil 2009. Apellatsiooni esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. KrMS § 319 lg 2 sätestab üheselt, et apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Selles osas peaks ringkonnakohus maakohtu otsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustama.
õigeksmõistmise KarS § 5 lg 2 kohaldamisel KarS § 424 järgi. Ühtlasi tuleb märkida, et alates
Kriminaalasjas pole nimetatud veoauto ostu-müügi lepingut, M. S. on üheselt kinnitanud, et seoses veoauto ostuga, pole temaga keegi ühendust võtnud ning mingit raha veoauto eest ta saanud ei ole. Ka ei ole ta kellelegi üle andnud veoauto tehnilisi dokumente. Seega puudub ringkonnakohtu arvates igasugune põhjendatud alus väiteks nagu oleks M. S. sõlminud ostumüügi tehingu talle kuuluva veoauto müügiks kellegi kolmanda isikuga. Samas on põhjendamatu ka kaitsja etteheide, et vaatamata G. Kekkoneni poolt sõiduki ostnud kolmanda isiku kirjeldamisele, ei ole kriminaalasja menetleja suutnud tema isikut kindlaks teha. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on G. Kekkonen sellesisulistele küsimustele vastanud, et tegemist oli tema juhututtavaga. Küsimusele, mida ta sellest isikust teab on süüdistatav vastanud, et ta ei tea midagi. Isegi oma juhututtava nime ei osanud G. Kekkonen kohtuistungil öelda. Ka mehe välimust ei ole süüdistatav kirjeldada osanud. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on G. Kekkonen asunud enese aktiivsele kaitsele ja taolisel juhul peab ta oma kaitseversiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. G. Kekkonen aga seda teinud ei ole. Juhul kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellatsioonis esitatud väide V. T. ütluste mitteusaldusvääruses on ringkonnakohtu arvates kaitsja isiklik arvamus, mis ei põhine kriminaalasjas kogutud materjalidel. Ringkonnakohtu arvates on maakohus G. Kekkoneni õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 121 järgi. Kohtuliku uurimise käigus on kannatanu H. L. ühetaoliselt kinnitanud, et kui ta soovis minna
kohtus antud ütlused, milliste kohaselt nad algselt koputasid V. V. korteri uksele ja kui keegi ust ei avanud, siis kaassüüdistatav F.G lükkas korteri ukse õlaga lahti. V. V. korteris liikusid nad mobiiltelefoniga valgust näidates kuni magamistoani kus asus kannatanu. V. V. käskis neil korterist lahkuda ja lõi teda kirvega. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu puudunuks G. Kekkoneni käitumises tahtlus, sest ta on ka varem selles korteris käinud alkoholi tarvitamas ning seetõttu ei saanud ta aru, et siseneb korterisse omavoliliselt. KarS § 266 objektiivse teokoosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et V. V. korteri näol oli G. Kekkoneni jaoks tegemist võõra eluruumiga. Valdaja tahte vastase sisenemisega tema eluruumi on tegemist siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Seejuures peab süüdlane taolist nõusolekut taotlema ja selle ka valdajalt saavutama. Nimetatud luba G. Kekkonen V. V. ei saanud. Ringkonnakohus leiab, et G. Kekkoneni näol on tegemist täiskasvanud süüdiva isikuga, kes lähtudes oma elukogemusest, sai aru, et öösel kella 02.30 võõrasse eluruumis sissetungimine on omavoliline tegevus. Keegi ei olnud G. Kekkoneni nimetatud eluruumi kutsunud ega talle selleks ka luba andnud. Ringkonnakohtu arvates ainuüksi asjaolu, et G. Kekkonen on nimetatud eluruumis varasemalt viibinud ei saanud talle anda alust arvamuseks, et ta on sinna igal ajal oodatud. Kuivõrd prokurör loobus kohtuvaidluste käigus G. Kekkoneni süüdistusest KarS § 424 järgi, siis vastavalt KrMS §-le 301, teeb ringkonnakohus selles osas õigeksmõistva kohtuotsuse ning pikemalt nimetatul ei peatu. G. Kekkonenile karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud KarS § 56 ettenähtud sätetega. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on apellatsioonis esitatud taotlus vabastada G. Kekkonen talle mõistetud karistusest tingimuslikult. Karistamise aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on tema teod talle etteheidetavad. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on G. Kekkonen süüdi tunnistatud kuue kuriteo toimepanemises. Arvestades seda, kuivõrd ulatuslikult rikkus G. Kekkonen õiguskorda on tema süü suurus piisav õigustamaks talle kohtute poolt mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. G. Kekkonen on ka varasemalt kriminaalkorras karistatud, kusjuures teda on tingimuslikult talle mõistetud karistusest vabastatud, kuid süüdistatav ei ole talle antud võimalust kasutanud ning talle mõistetud karistus on pööratud täitmisele. (III kd tl 13-18). Arvestades G. Kekkoneni kuritegelikku aktiivsust ja tema isikut on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu tema karistusest tingimuslik vabastamine. Ringkonnakohus leiab, et G. Kekkonenile mõistetud liitkaristuse kergendamist ei tingi ka asjaolu, et süüdistatav mõisteti ringkonnakohtus KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos õigeks. Süüdimõistmise mahu mõningane vähenemine ei oma antud juhul sellist kaalu, et see eeldaks süüdistatavale uue karistuse mõistmist, seda enam, et maakohus on kergemad karistused KarS § 64 lg 1 alusel lugenud kaetuks raskema karistusega. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigustatult karistanud G. Kekkoneni KarS § 169 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest vabaduskaotusliku karistusega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt G. Kekkonen hoidus elatisraha maksmisest kõrvale pikema ajavahemiku jooksul. Kannatanu I. T. ütluste kohaselt maksis G. Kekkonen lapse ülalpidamiseks raha esmakordselt alles siis, kui tema suhtes oli alustatud kriminaalasja KarS § 169 tunnustel.
Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus G. Kekkonen ei ole tasunud talle väärteokorras mõistetud rahatrahve, on põhjendamatu talle rahalise karistuse mõistmine. Pealegi on G. Kekkoneni nimetatud kuriteo toimepanemise eest karistatud KarS § 169 ettenähtud vangistuse alamäära lähedase karistusega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt liitis maakohus G. Kekkonenile lõpliku ärakandmisele kuuluva liitkaristuse moodustamiseks KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse 1 aasta 3 kuud ja 12 päeva vangistust ja 64 lg 1 alusel moodustunud liitkaristuse 2 aastat vangistust, KarS § 64 lg 1 alusel. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu taolise seisukohaga ning leiab, et antud juhul tulnuks kohtul G. Kekkonenile lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse moodustamiseks lähtuda KarS § 65 lg 2 sätetest, sest tegemist on kohtuotsuste kogumiga. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd nimetatud sätete alusel moodustatud liitkaristus raskendab süüdistatava olukorda, sest KarS § 65 lg 2 alusel toimuva liitkaristuse moodustamisel ei ole võimalik kasutada KarS § 64 lg 1 reeglistikku ja kuivõrd puudub prokuröri sellekohane apellatsioon, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohtuotsust selles osas muuta.
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.