Kohtulahend

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

kukkus ja teadvuse kaotas. Sellise oma tegevusega põhjustas M.H L.J. ́le füüsilist valu M.H-d süüdistatakse ka selles et tema 2007.a novembris enda elukohas Tartu maakonnas Elva linnas XXX korteris kasutas füüsilist vägivalda oma abikaasa L.J. suhtes, üritas kannatanut noaga kõhtu lüüa, kuid L.J. sai oma parema käe noale ette panna, mille tagajärjel sai viga kannatanu parema käe peopesa. Sellise oma tegevusega põhjustas M.H L.J. ́le füüsilist valu. Teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisega, pani M.H toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

juhul tuleb kohtul arvestada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale (näit Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas 3-1-1-12706 ja 3-1-1-60-08), et süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. Käesoleval juhul on aga tekkinud olukord, kus ainus isik, kes saab anda ütlusi toimunud sündmuse tehiolude kohta ei ole kohtus ristküsitletud ja tunnistajad, keda kohus küsitles said avaldada vaid kannatanu poolt neile edasiräägitut. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda tõlgendusreeglit kohaldades peab kohus vajalikuks rõhutada, et kohtul puudub alus arvata, et kannatanu valetab, kuid ütluste järjekindlus ei välista samas ütluste kontrollimise vajadust. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus M.H KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses 2007. a novembris L.J. füüsilise valu põhjustamises õigeks.

Süüdistatav M.H ütluste kohaselt ei ole ta 2008.a. septembris L.J. t rusikaga näkku löönud. Süüdistatav tunnistas, et kannatanu nina sai viga, kuid see juhtus, mitte tema poolt antud löögist vaid seetõttu, et kannatanu kukkus ise peale kahe pitsi konjaki joomist põrandale maha ja vigastas oma nina. Kohus on seisukohal, et tunnistajate ja kannatanu ütlused ning eespool käsitletud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et L.J. oli 2008. a septembris tekitatud nina vigastus. Nimetatud vigastust nägid vahetult tunnistaja A.K. ja vigastuse olemasolu tuvastati hiljem Tartu Ülikooli Kliinikumis arst K. Bušini poolt. Kannatanu kirjeldas vahetult peale sündmust juhtunut tunnistaja A.K. le ja hiljem ka M.T. ning oma pojale O.J.. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütluste tõepärasuses. Vigastuse olemasolu kinnitab konsultatsioonil arsti poolt tuvastatu. Kohtu arvates on süüdistatava ütlused ennast õigustavad ega ole tõesed. Kohus on arvamusel, et juhul kui kannatanu oleks alkoholi tarbinuna ise näoli maha kukkunud, siis ei oleks ta vahetult peale sündmust läinud oma töökaaslase juurde. Kohus leiab, et kannatanu ütlused on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega ja tõendid kogumis kinnitavad, et 2008.a. septembris lõi kannatanut M.H põhjustades kannatanule füüsilist valu. Kohus leiab, et M.H tegutses oma abikaasat lüües otsese tahtlusega, sest teist inimest lüües mõistab iga täiskasvanud mõistlik isik, et löömisega põhjustab ta teisele valu. Kohus ei tuvastanud M.H-d eo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid.

läks kohe kiirabi kutsuma. L.J. ütles, et tal on väga halb olla ja kui kiirabi kohale jõudis vajus kannatanu nii ära, et ei suutnud oma nimegi öelda. Tunnistaja kinnitas, et selle sündmuse ajal nägi ta korraks ka M.H-d , kes seisis enda korteri uksel ja vaatas tunnistaja korteri ukse poole. Tunnistaja kinnitas kohtus, et ta küsis M.H-lt eesti keeles, et mida viimane on teinud, kuid selle peale tõmbas süüdistatav enda korteri ukse kinni ja ei öelnud midagi. Tunnistaja sõnul nägi ta esimesele korrusele koridori valgustit põlema pannes all trepi peal suurt nuga. Kannatanu ja tunnistaja T.V. ütlustega on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fotodega, kust nähtub, et verd oli nii L.J. korteris, muuhulgas diivanil, samuti sisekoridoris ja teistes korteri ruumides kui ka trepikojas. Sündmuskohalt võeti kaasa teo toimepanemise relvana 33 cm pikkune pussnuga, mille tera pikkus on 20 cm. Noa teral oli nähtav verekahtlane määrdumine (tl 30-31). Isiku ekspertiisiaktis nr 155 (tl 40-42) kajastuva eksperdiarvamuse kohaselt esinesid L.J. l seitse torke-lõikehaava seljal, kaks rinnaõõntesse tungivat torke-lõikehaava mõlemal pool rindkere eespinnal, lõikehaava vasaku käe I sõrme päka piirkonnas ning V roide murru vasakul pool. Vigastuste tüsistusena tekkis parempoolne veri-õhkrind ning vasakpoolne verirind. Ekspert on arvamusel, et kannatanul esinevad kehavigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse ja võisid olla põhjustatud 1. novembri 2008. a löökidest noaga. Eksperdiarvamuse kohaselt oli lõikehaav L.J. I sõrme päkal saadud enesekaitse käigus noaterast kinni võtmisel. Tunnistaja O.J. ütluste kohaselt helistas talle tunnistaja T.V., kes selgitas, et isa oli emale kallale läinud, oli tekitanud palju haavu ja palus minna kiirabisse. Tunnistaja sõnul rääkis ema ise samal päeval, et isa tuli noaga kallale ja järgmisel päeval rääkis kogu loo, nii nagu see oli. Tunnistaja rääkis kohtuistungil kannatanu poolt talle avaldatu, mis oli kooskõlas kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel avaldatuga. Süüdistatav M.H väitis kohtus, et ta oli 1. novembril 2008.a. afektiseisundis. Süüdistatav sõnul oli ta sel päeval alkoholi tarvitanud. Tarbitud alkoholi koguste osas andis M.H mitmesuguseid ütlusi, kuid jäi kohtus selle juurde, et hommikul jõi ta õlut ja õhtul jõi viina. M.H väitis kohtus, et mäletab seda, et ta tuli 1. novembril 2008. a koju ja nägi oma abikaasat. Süüdistatav sõnul peale nende kahe kedagi kodus ei olnud. Süüdistatava sõnul kustus ta koju jõudes ära ja ei mäleta edasisest sündmusest midagi. Mälu taastus tal alles väljas tänaval olles ja ta mäletab ka seda, et pärast läks ta keldrisse, kus politsei ta kinni võttis. M.H möönis, et ta võib olla L.J. süüdistuses kajastatud vigastused tekitanud, kuid ta ei mäleta sellest midagi. Süüdistatava sõnul ei ole tal abikaasa L.J. ga mingeid erilisi suuri konflikte olnud.

M.H suhtes viidi 26. veebruaril 2009. a. läbi kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille kohta on vormistatud akt nr 8/6 (tl 100- 107). Eksperdiarvamuse kohaselt esineb M.H-l kerge kognitiivsete funktsioonide langus ja alkoholsõltuvus. M.H-l esinevad psüühikahäired ei ole hõlmatavad määratlustega vaimuhaigus ega nõdrameelsus. Eksperdid asusid seisukohale, et M.H oli 1. novembril 2008. a talle süüksarvatava teo toimepanemise ajal alkohoolse intoksikatsiooni seisundis. Eksperdid avaldasid, et nende käsutuses olevast andmekogumist ei nähtu M.H-l ei talle süüksarvatava teo toimepanemise ajal ega ekspertiisi teostamise ajal selliste psüühikahäirete esinemist, mis oleksid välistanud või välistaksid käesoleval ajal tema võime mõista oma tegude tähendust ning oma käitumist vastavalt sellele juhtida. KarS § 25 lg-te 1,2 - 113 järgi kvalifitseeritav tapmiskatse on tahtlik tegu, mis on suunatud tapmise toimepanemisele. Kannatanu on kirjeldanud üksikasjaliselt M.H tegutsemist. Kannatanu ütlused on kooskõlas isiku ekspertiisiaktis kajastatu ja tunnistajate A.A. ja T.V. ütlustega ning muude kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. Kannatanu on viidanud M.H-le kui isikule, kes teda noaga ründas. Süüdistatav ise kinnitab, et kui ta 1. novembri 2008. a õhtul koju tuli, siis oli kodus vaid L.J. . Tunnistaja T.V. nägi M.H-d vahetult peale kanntanu enda korterisse sisselaskmist süüdistatava ja kannatanu korteri uksel. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et süüdistatava riietel tehti laboratoorse uuringu käigus kindlaks vere olemasolu. Ka süüdistatav ise möönis, et ta võib olla toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo, kuid ta ei mäleta seda ja arvab, et ta oli afektiseisundis. Kohus on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis kinnitavad, et L.J. l tuvastatud kehavigastused põhjustas 1. novembri 2008. a õhtul M.H . Kohtu jaoks püstitub küsimus sellest, milline oli 1. novembril 2008. a M.H poolne tahtluse vorm. Kannatanu ütluste kohaselt istus M.H koju jõudes kohe tema kõrvale diivanile ja võttis ilma midagi selgitamata jope põuest noa ning surus selle kannatanule rindkeresse. Tapmine on toime pandud kavatsetusega, kui kannatanu surm on toimepanija eesmärk. Käesoleval juhul soovis süüdistatav kannatanu surma. Seda iseloomustavad ka süüdistatava poolt öeldud sõnad, mille kohaselt soovitati kannatanul olla rahulik, sest kohe on kõik möödas. Kavatsetust kinnitab M.H edaspidinegi käitumine, täpsemalt see, et kui tal ei õnnestunud kannatanud esimese löögiga tappa, siis surus ta noa uuesti kannatanu südame piirkonda ja kui kannatanul õnnestu lahti rabeleda, siis lõi teda veel seitsmel korral selja piirkonda. Süüdistatav, kes lõi kannatanut 20 cm terapikkusega noaga kahel korral rinna piirkonda ja seitsmel korral seljapiirkonda, pidi ette kujutama ja mõistma, et tema tegu võib põhjustada kannatanu surma. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et M.H on toime pannud L.J. tapmiskatse ja ta tuleb selle toimepanemise eest süüdi tunnistada. Kohus ei tuvastanud M.H teo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid.

hiljem lööb talle seitse noahoopi selga, iseloomustab teo toimepanijat kui jõhkrat ja küünilist isikut. Seega saab asuda seisukohale, et M.H süü vaadatuna teo-ja tagajärjeebaõiguse aspektist on oluline. Kohus ei tuvastanud M.H puhul KarS § 57 ja § 58 kohaseid karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Tõendite uurimise käigus ei ole avaldunud M.H poolt toimepandud tegude kindel motiiv, kuid püstitus kahtlus, et süüdistatav soovis vabaneda oma abikaasast selleks, et elada ilma abikaasata viimasele kuuluvas korteris. M.H-d iseloomustasid pea kõik tunnistajaid kui alkoholilembest isikut, kes tihti kannatanuga tülitses. Karistuse mõistmisel ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et M.H , kes oli varguse toimepanemise ajal 61 aastane, ei ole varem olnud alust karistada ei väärteo-ega ka kriminaalkorras. Karistuse eripreventatiivset eesmärki arvestades peab kohus vajalikuks arvestada muuhulgas ka asjaolu, et käesoleval ajal on M.H pensionil. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus määrata karistusena kas rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus mõista karistuseks kuue kuni viieteistaastase vangistuse. Üldpreventatiivsetel kaalutustel tuleks kohtu arvates mõista M.H-le karistus tapmiskatse toimepanemise eest vastava sanktsiooni keskmises määras, so üheksa aasta pikkune vangistus. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Tulenevalt konkreetsel juhul tuvastatud süü suurusest ja arvesse võttes karistuse üldist ja isikut puudutavat erilist eesmärki, ei pea kohus käesoleval juhul võimalikuks mõista kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest M.H-le karistuseks rahalist karistust. Kehalise väärkohtlemise eest peab kohus võimalikuks karistada M.H-d vangistusega keskmisest määrast väiksemas määras, so mõista karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 kohaselt tuleb käesoleva otsusega mõistetud samaliigilistest põhikaristustest moodustada liitkaristus ja kohus peab põhjendatuks kuritegude süü suurust ja karistuse eesmärki silmas pidades lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga. Eespool kajastatud asjaolusid silmas pidades on kohus veendumusel, et M.H-le mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine on vajalik ja otstarbekas. Kuivõrd M.H oli kahtlustatavana kinni peetud 2. novembril 2008. a., siis kohaldades KarS § 68 lg 1 tuleb nimetatud päevad arvestada karistusaja hulka ja tema karistusaja algus tuleb hakata arvestama kahtlustatavana kinnipidamisest.

34 875.-krooni, KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjale väljamaksmisele kuuluv tasu 14 680,80 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 10 alusel postikulu 197.- krooni.

Kohtunik

Rahvakohtunik

Rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.