lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-08-656/12

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 28.09.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-08-656/12
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
28.09.2009
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3256
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-08-656/7Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja13.03.20091-08-656/119Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja12.01.20161-08-656/129Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja02.11.20171-08-656/170Harju Maakohus Tallinna kohtumaja05.04.2022

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-08-656

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tallinna Ringkonnakohus 28. september 2009.a Tallinn 1-08-656 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Jüri Paap Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja 7. september 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht Juri Tšerkašini süüdistuses KarS § 114 p 5 ja KarS § 114 p 1,4 - § 25 lg 1,2, KarS § 200 lg 2 p 4,7, KarS § 121 ja § 199 lg 2 p 4 järgi Kriminaalasi H.Z süüdistuses KarS § 114 p 1,5 - § 25 lg 1,2, KarS § 200 lg 2 p 4,7, KarS § 202 lg 1 ja § 121 järgi Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis

Apelleeritud kohtuotsus

Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Kaitsja

Harju Maakohtu 13. märtsi 2009.a otsus üldmenetluses Süüdistatav Juri Tšerkašin ja tema kaitsja Leelo Viil, H.Z kaitsja Uido Truija, kannatanu Aleksandr Lõssenko Natalia Vester Juri Tšerkašin (ankeetandmed esimese astme kohtuotsuses) H.Z (ankeetandmed esimese astme kohtuotsuses) Vandeadvokaat Leelo Viil ja advokaat Uido Truija

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 13. märtsi 2009.a kohtuotsus Juri Tšerkašini ja H.Z suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 28. septembril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

1(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.
Harju Maakohtu 13. märtsi 2009.a üldmenetluse otsusega mõisteti J. Tšerkašin süüdi ja karistati KarS § 114 p 1,5 ning KarS § 114 p 1,4,5 - § 25 lg 2 järgi 19 aasta vangistusega, KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi 5 aasta vangistusega, KarS § 121 järgi 6 kuu vangistusega ja KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 1 aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mõisteti 19 aastat 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusega Harju Maakohtu 19. märtsi 2008.a otsusega mõistetud karistus 7 kuud 29 päeva, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti liitkaristuseks 19 aastat 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 28. detsembri 2006.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 2 kuu vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 20 aastat vangistust. Karistusaja alguseks loeti 19. juuli 2007.a H.Z mõisteti sama kohtuotsusega süüdi ja karistati KarS § 114 p 1,5 - § 25 lg 1,2 järgi 9 aasta vangistusega, KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi 5 aasta vangistusega, KarS § 202 lg 1 järgi 1 aasta vangistusega ja KarS § 121 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 9 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 11. juuni 2007.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 30 päeva võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 9 aastat 30 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 19. juuli 2007.a. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti süüdi veel D. H.Z, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.
2.J. Tšerkašin mõisteti KarS § 115 p 1,4,5 järgi süüdi selles, et ta 18. juulil 2007.a Tallinnas Xxxxx xxx xx asuval aiaga piiratud territooriumil, seoses röövimisega pani julmal viisil toime N. Š. mõrva. Vägivalda kasutades võttis J. Tšerkašin ära N. Š. dressid, jope ja mobiiltelefoni kokku 1699 krooni väärtuses ning viskas ta seejärel pea ees lahtise luugi kaudu 10 meetri sügavusse kütusemahutisse, mille põhjas oli umbes 1,5 meetrit masuuti ja vett. J. Tšerkašin viskas N. Š.t telliskividega seni, kuni veendus, et sai kannatanule pihta ning tema keha masuuti vajus. J. Tšerkašin mõisteti süüdi KarS § 114 p 1,4,5 - § 25 lg 1,2 ja H.Z KarS § 114 p 1,5 järgi süüdi selles, et pärast N. Š. mõrvamist J. Tšerkašini poolt üritasid nad samal päeval ja samas kohas seoses röövimisega julmal viisil mõrvata M. B.. Nad peksid M. B. käte ja jalgadega pähe ning kehasse, võtsid ära tema sõrmused ja mobiiltelefoni kokku 1025 krooni väärtuses ning viskasid M. B. kütusemahutisse. Kuritegu jäi nende tahtest olenemata lõpule viimata, kuna M. B.l õnnestus kütusemahutist välja ronida ja teatada juhtunust. J. Tšerkašin ja H.Z mõistet KarS § 121 järgi süüdi selles, et nad koos D. H.Z-iga 18. juulil 2007.a Tallinnas XXXXXXXXX X asuva restorani G. juures ja seejärel Põhja puiesteel asuva mahajäetud katlamaja territooriumil peksid N. G. käte ja jalgadega pähe ja kehasse, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. J. Tšerkašin mõisteti KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna 18. juulil 2008.a Tallinnas XXXX XX-X asuvast korterist varastas A. L. ja N. Š. isiklikke asju kokku 2339 krooni väärtuses.

2(8)

J. Tšerkašin ja H.Z mõisteti KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi süüdi selles, et nad 18. juulil 2007.a, pärast M. B. mõrvakatset, Tallinnas XXXX XX-X asuvas korteris peksid käte ja jalgadega pähe ning kehasse A. L.t ja röövisid temalt isiklikke asju kokku 660 krooni väärtuses. Nad püüdsid ära võtta ka käe peal olnud käekella, kuid see ei õnnestunud, sest A. L. jooksis korterist välja. H.Z mõisteti KarS § 202 lg 1 järgi süüdi selles, et ta 18. juulil 2007.a omandas ja hoidis kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara. Nii sai H.Z J. Tšerkašini käest N. Š.lt röövitud dressid ja jope ning hoidis XXXX XX XX-X korterist varastatud A. L. ja N. Š. vara.

APELLATSIOONIDE SISU

3.J. Tšerkašini kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist J. Tšerkašini süüditunnistamises KarS § 114 p 1,5 ja KarS § 114 p 1,4,5 - § 25 lg 1,2 järgi ning uue otsuse tegemist, millega mõista J. Tšerkašin M. B. mõrvakatses KarS § 114 p 1,4,5 - § 25 lg 1,2 järgi õigeks ning mõista ta süüdi N. Š. tapmises KarS § 113 järgi ja tema asjade varguses KarS § 199 lg 2 p 4,5 järgi. Taotlust põhjendatakse asjaoluga, et kogutud tõenditest ei nähtu J. Tšerkašini poolt tapmise toimepanemine julmal viisil, kahe inimese suhtes ja seoses röövimisega. Ühtlasi taotletakse J. Tšerkašinile mõistetud karistuse kergendamist. 3.1 Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vaidle kaitsja sellele vastu, et J. Tšerkašin pani toime N. Š. tapmise, mis oleks õige kvalifitseerida KarS § 113 järgi. Tapmine ongi julm tegu, mistõttu ei vaja täiendavat kvalifitseerimist KarS § 114 p 1 järgi. J. Tšerkašin valis N. Š. tapmiseks lihtsalt sellise viisi. 3.2 N. Š. tapmine ei olnud samaaegne röövimisega. Vägivalda, mis põhjustas kannatanu surma, ei kasutatud asjade äravõtmiseks.
3.3.Kohus on J. Tšerkašini põhjendamatult süüdi mõistnud M. B. mõrvakatses. Kohtu järeldused põhinevad peamiselt kannatanu M. B. ütlustel, sest tunnistajad tapmist pealt ei näinud. Kaitsja leiab, et kohtul ei olnud alust lugeda J. Tšerkašini ja H.Z omavahel kooskõlas olevaid ütlusi ebausaldusväärseteks ning tunnistada J. Tšerkašin süüdi M. B. mõrvakatses, tuginedes vaid kannatanu ütlustele ja tunnistajate ütlustele, mis tulenesid M. B.lt kuuldust. 3.4 J. Tšerkašinile mõistetud karistus ei vasta toimepandule ja süüdimõistetu isikule ega ole kooskõlas valitseva kohtupraktikaga. KarS § 114 sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse mõistmist ei ole veenvalt põhjendatud.
4.Süüdistatava J. Tšerkašini apellatsiooni sisu ja taotlused on analoogsed kaitsja apellatsiooniga, kuid lisaks sellele vaidlustab ta enda süüdimõistmist A. L. röövimise episoodis KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi. J. Tšerkašin tunnistab, et peksis A. L.t, kuid asju ei ole tema käest vägisi ära võtnud. Ta ei oska küll seletada, kuidas sattusid A. L. asjad H.Z korterisse, kuid oletab, et ta võis need salaja varastada. Ta tunnistab, et kui ta on purjus, siis on tal kalduvus pidevalt varastada.
5.H.Z kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist H.Z süüditunnistamises KarS § 114 p 1,5 - § 25 lg 1,2, § 200 lg 2 p 4,7 ja § 202 lg 1 järgi ning uue otsuse 3(8)

tegemist, millega mõista H.Z süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi õigeks ning mõista ta süüdi M. B. ja N. G. kehalises väärkohtlemises KarS § 121. 5.1 Kaitsja leiab, et M. B. suhtes kasutatud vägivald tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi isiklikul ajendil toime pandud kehalise väärkohtlemisena. H.Z ja M. B. vahel tekkis tüli, sest H.Z nõudis M. B.lt võla tasumist. M. B. andis asjad üle võla katteks vabatahtlikult. Lisaks sellele oli H.Z armukade, sest M. B. kandis N. G. jopet, mida H.Z oli talle kinkinud. Kõik tülis osalejad olid raskes alkoholijoobes, mistõttu M. B. võis ise masuudihoidla avast sisse kukkuda. 5.2 Kaitsja ei vaidlusta N. G. suhtes toime pandud teo kvalifikatsiooni KarS § 121 järgi, kuid leiab, et ei ole tõendatud asjaolu, et H.Z, J. Tšerkašin ja D. H.Z peksid N. G. koos ajaliselt, ühisel ajendil ja tahtlusel. Kõik isikud, sealhulgas kannatanu, olid tugevas alkoholijoobes. Joobnud isikute omavahelised tülid ja jagelemised toimusid ajaliselt mitme tunni vältel ja erinevas kohas, alates restoran G. tagusest jäätmete konteinerist Müürivahe tänaval kuni Põhja puiesteel asuva masuudihoidlani. H.Z lõi ka N. G. armukadedusest, mille põhjustas M. B. seljas olev jope. 5.3 Õhtul J. Tšerkašinilt kingituseks saadud jopet ja spordidressi vastu võttes H.Z ei teadnud, et N. Š. on surnud ja need asjad on temalt röövitud. N. Š. surmast kuulis H.Z alles hommikul. 5.4 XXXX tänava korteris ei ole keegi A. L. suhtes vägivalda tarvitanud ega tema asju ära võtnud. J. Tšerkašin kahtlustas, et A. L. on varastanud korteriomaniku asju, mistõttu käskis tal asjad taskust välja võtta. Mingeid asju ei ole keegi korterist välja viinud.

6.Kannatanu A. L. taotleb H.Z-ile karmima karistuse mõistmist, sest peab teda kuritegude initsiaatoriks ning vanglas olles õhutab ta kaaskinnipeetavaid kannatanu A. L. suhtes vägivalda tarvitama. Kannatanu kardab vanglas oma julgeoleku pärast, mistõttu ei soovi ringkonnakohtu istungist osa võtta ja taotleb asja arutamist tema osavõtuta.
7.Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

8.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks

4(8)

olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. 8.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on J. Tšerkašini ja H.Z kokkulangevad ütlused kõrvale jätnud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ütluste usaldusväärsust. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-77-05 ( RT III 2005, 29, 298) väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 – RT III 2005, 15, 148). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kuna J. Tšerkašini ja H.Z ütlused ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, siis on kohus kohtukolleegiumi hinnangul nende ütlused põhjendatult kõrvale jätnud. 8.3 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et J. Tšerkašin ei tapnud N. Š.t julmal viisil. Kehtivas seadusandluses ei ole julmuse mõistet defineeritud. See on fakti küsimus, millele annab lõpliku hinnangu kohus. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-1-114-06 märgitule, et julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Sarnaselt piinava viisiga võib ka julm viis ilmneda tapmisteos, kuid see viis ei eelda ohvri kestvaid füüsilisi kannatusi (RT III 2007, 7,53). Senise kohtupraktika kohaselt võib julm viis väljenduda ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist, kuriteo toimepanemise ajas ja kohas, kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamises, puu külge sidumises, lahtiriietamises, riiete minemaviskamises vms, millest nähtub eriline põlgus ohvri vastu. Apelleeritud kohtuotsuses on tuvastatud, et J. Tšerkašin viis N. Š. lahtise kütusemahuti juurde ja sundis teda lahti riietuma. Seejärel viskas ta N. Š. pea ees kütusemahutisse, milles oli masuut. Kannatanu jäi masuuti kinni. J. Tšerkašin püüdis teda tabada telliskividega ja tegi seda seni, kuni kolju murdus ja laip masuudi sisse vajus. Telliseid käis J. Tšerkašin mitu korda juurde toomas ca 20 meetri kauguselt. N. Š. seisis aga kogu selle aja masuuti aheldatuna ja ootas oma surma. Kohtuarsti arvamuse kohaselt leiti N. Š. kopsudest masuuti. See näitab, et N. Š. oli masuudi sisse kukkudes elus. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis esimese astme kohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et N. Š. tapeti julmal viisil.

5(8)

Tapmise julma viisi põhjendades märkis kohus seda, et J. Tšerkašin tegutses N. Š. surma suhtes kavatsetult, so tahtluse kõige raskema liigiga. Samas leidis kohus, et M. B. mõrva pani J. Tšerkašin toime otsese tahtlusega. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2.märtsi 2005.a otsuses nr 3-1-1-141-04 märgitule, mille kohaselt kavatsetuse puhul ei ole koosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb, so toimepanijat liikumapanevaks jõuks (RT III 2005, 9, 82). Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk. Kohtukolleegiumi hinnangul sai J. Tšerkašin kahtlemata aru, et N. Š.t kütusemahutisse visates ja kividega loopides põhjustab ta kannatanu surma. Sellest arusaamine ei tõenda aga seda, et ta tegutses N. Š. tapmise eesmärgil. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et ka kaitsja on oma apellatsioonis märkinud, et J. Tšerkašin lihtsalt valis sellise tapmisviisi. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et J. Tšerkašin tappis mõlemad kannatanud otsese tahtlusega. 8.4 Samuti ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et N. Š. tapmine ei olnud samaaegne röövimisega. Senise kohtupraktika kohaselt tapmine seoses röövimisega eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise kui röövimise koosseisu. Sisuliselt tähendab see, et süüdlane peab asja äravõtmiseks kasutatava vägivallaga põhjustama kannatanu surma, tegutsedes surma suhtes otsese või kaudse tahtlusega. Röövimine on asja äravõtmine vägivallaga, kusjuures vägivald võib olla ka psüühiline. Vägivald peab ajaliselt olema seostud asja hõivamisega. See tähendab, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast asja üleminekut süüdlase valdusesse. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et J. Tšerkasin viis N. Š. masuudihoidla avatud luugi juurde, käskis tal dressid ja jope seljast võtta ja maha panna, viskas N. Š. pea ees läbi luugi masuudihoidlasse, loopis ta telliskividega surnuks, võttis lahkudes kaasa N. Š. käest ära võetud asjad, millistest jope ja dressid kingib H.Z-ile , aga kannatanu mobiili jätab endale. Kohtukolleegiumi hinnangul J. Tšrkašini selline käitumine kinnitab esimese astme kohtuotsuse järeldust, et J. Tšerkašin tappis N. Š. seoses röövimisega. 8.5 Kohus on põhjendatult arvestanud kannatanu M. B. ütlustega, sest ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus samasisulisi ütlusi, mis on kooskõlas teiste tõenditega (sündmuskoha vaatlusprotokolliga, isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktiga, ehete äratundmiseks esitamise protokollidega). Kannatanu A. L. ütlustest nähtub, et pärast masuudihoidlast väljaronimist ütles M. B. kohe, et seda tegi H.Z . Rohkem ei jõudnud ta rääkida, sest siis sekkus juba politseitöötaja. D. H.Z-i ütluste kohaselt ütles talle J. Tšerkašin, et tema ja H.Z viskasid M. B. masuudihoidlasse. Seepeale ehmus D. H.Z sedavõrd, et viskas H.Z käest saadud M. B. telefoni merre. D. H.Z sai aru, et M. B. on surnud. Seega on kannatanu M. B. ütlused kooskõlas ka kannatanu A. L. ja süüdistatava D. H.Z-i ütlustega. 8.6 Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuses toodud seisukohaga, et XXXX tänava korteris toime pandud A. L. röövimine on tõendatud kannatanu A. L. ütlustega tema suhtes toime pandud vägivalla ja esemete äravõtmise kohta. J. Tšerkašini ja H.Z ütlused on vastuolulised ja ebaloogilised, mistõttu kohus on need kui ebausaldusväärsed põhjendatult kõrvale jätnud. Süüdistatavate ütluste paikapidamatust kinnitab seegi fakt,

6(8)

et H.Z korterist leiti A. L. pleier. Süüdistatavad ise seda asjaolu selgitada ei oska. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et süüdistatavad ei ole A. L.lt asju röövinud. 8.7 Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanu N. G. ütlustega, sest need on kooskõlas tunnistaja M. T. ütlustega ja isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktiga. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse põhjendatult, et süüdistatavad olid tugevas alkoholijoobes ja norisid tüli kõikidega, kellega kokku puutusid. Kvalifitseerimaks kuritegu KarS § 121 järgi ei ole tähtsust asjaolul, mis põhjusel kannatanu suhtes vägivalda tarvitatakse. Seetõttu ei oma tähtsust apellatsiooni väide, et H.Z peksis N. G. armukadedusest. 8.8 Esimese astme kohtuistungil on H.Z end kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamises ja hoidmises süüdi tunnistanud. Tema ütluste kohaselt tõi A. L. ja N. Š. asjad kilekottides nende korterisse J. Tšerkašin. J. Tšerkašin kinkis talle jope ja dressid. H.Z oli näinud neid riideid samal, so tapmise päeval N. Š. seljas. J. Tšerkašini käitumisest ja kujunenud situatsiooni arvestades sai H.Z aru, et N. Š. on surnud ja need on tema asjad. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse põhjendatult, et kuriteo kvalifitseerimisel ei oma tähtsust, millise kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara H.Z omandas ja hoidis. Kanntanu A. L. ütluste kohaselt oli H.Z sama päeva õhtul öelnud, et N. Š. sõitis Ämarisse, mis ei vastanud tegelikkusele. Kahtlust äratas asjaolu, et H.Z-il oli seljas N. Š. spordidress, mida viimane oli samal päeval kandnud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi taotlusega H.Z süüdistuses KarS § 202 lg 1 järgi õigeks mõista. 8.9 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatavate süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et tegemist on äärmiselt jõhkrate isikuvastaste kuritegudega. Mõrv on neist kõige raskem isikuvastane kuritegu. J. Tšerkašin pani ühel päeval toime ühe isiku mõrva ning teise isiku mõrv jäi katse staadiumi, kuna kannatanul õnnestus imekombel masuudihoidlast välja ronida. Vaatamata oma noorusele on J. Tšerkašinit varem viis ja H.Z-i kolm korda kohtu poolt karistatud, seda nii reaalse kui tingimusliku vangistusega. Uued kuriteod panid nad toime kohtu poolt määratud katseajal. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. J. Tšerkašini puhul on karistust kergendavaks asjaoluks loetud N. Š. mõrva osas puhtsüdamlik kahetsus. KarS § 114 näeb karistusena ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. J. Tšerkašinit karistati mõrva ja mõrva katse eest 19 aasta vangistusega ning H.Z-i mõrva katse eest 9 aasta vangistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul on neile mõistetud karistused vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Samas aga kohtukolleegium märgib, et karistus mõistetakse ikkagi konkreetsele isikule konkreetse kuriteo toimepanemise eest, arvestamata seejuures mingeid riigi keskmisi näitajaid.

7(8)

Kuna mõlemad süüdistavad panid kuriteod toime katseajal, siis on kohus neile mõistetud karistust KarS § 65 lg 2 alusel põhjendatult suurendanud eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Samas ei anna kannatanu A. L. apellatsiooni väited alust H.Z-ile mõistetud karistuse karmistamiseks. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et kohus mõistab süüdlasele karistuse konkreetse kuriteo eest, mitte aga selle järgi, kuidas süüdistatav pärast kuriteo toimepanemist ennast üleval peab.

9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 13. märtsi 2009.a otsus J. Tšerkašini ja H.Z suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Jüri Paap

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.