Kohtulahend

Pärnu Maakohus otsustas 10.juuni 2009.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada Jüri Poberežnõi KarS § 113 järgi ja mõista talle karistuseks 7 (seitse) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvata eelvangistuse viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 09.01.2008.a. Jüri Poberežnõi mõisteti süüdi selles, et tema olles alkoholijoobe seisundis, peksis 08.01.2008.a. ajavahemikul kella 15.00 –st kuni 15.30-ni, s.o. pikema ajavahemiku (ca 25 min.) jooksul Pärnu maakonnas, xxxxxx xxxxxx, Xxxxxxxxx xxxxx, maja nr. x korteris nr. x isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus R. H.’it eeluurimisega tuvastamata arv, kuid rohkem kui ühel korral rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale, seejärel lohistas kannatanu kõrvalasuvale toolile, kust R. H. püsti tõusis ning peale seda lõi R. H.’it veel eeluurimisega tuvastamata arvul korral, kuid rohkem kui ühel korral rusikaga näo piirkonda ja eeluurimisega tuvastamata arvul korral, kuid rohkem kui ühel korral rusikaga rindkere piirkonda, mille tagajärjel kannatanu uuesti põrandale kukkus, misjärel peksis maaslamavat ja vastupanu mitteosutavat kannatanut jalaga eeluurimisega tuvastamata arvul korral, kuid rohkem kui ühel korral vastu istmikku ning eeluurimisega tuvastamata arvul korral, kuid rohkem kui ühel korral rusikaga vastu rindkere vasakut külge. Kohtuarstliku eksperdi arvamuse kohaselt on kannatanut löödud tuvastamata viisil ja vahendiga (käega, jalaga) vähemalt 7 korral pea piirkonda ja vähemalt 5 korral rindkere piirkonda, tekitades kannatanule massiivse kehatüve kinnise tömbi trauma koos mõlemapoolsete roiete hulgi murdudega, rinnakukeha murru ja verevalumid ümbritsevates pehmetes kudedes ning südamepauna eesmisel pinnal, millised tervisekahjustused on eluohtlikud ning koos surnukehal esinevate üldise alajahtumise tunnustega põhjustasid kogumina R. H.’i surma sündmuskohal, lahkudes seejärel korterist, jättes liikumisvõimetu kannatanu tavalisest toatemperatuurist madalama temperatuuriga ilma kütteta korteri põrandale lamama. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Jüri Poberežnõi õigeksmõistmist. Kaitsja arvates ei vasta Pärnu Maakohtu otsuses toodud ja Jüri Poberežnõi süüd väidetavalt kinnitavad järeldused käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele, mistõttu on Pärnu Maakohtu poolt rikutud olulisel määral kriminaalmenetlusõigust. Apellatsiooni põhjendused on järgmised: KarS § 113 sätestab, et tapmise subjektiivne külg saab olla ainult tahtlus ning tahtlus peab esinema kõigi tapmise objektiivsete tunnuste – surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Kui kasvõi ühe tunnuse suhtes esineb toimepanijal ettevaatamatus, kuulub kohaldamisele KarS § 117. KarS § 16 sätestab tahtluse 3 liiki: kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Tahtluse voluntatiivse elemendi seisukohalt peab teo toimepanija süüteokoosseisule vastavaid faktilisi asjaolusid tahtma. Tahtmine seisneb otsuses panna toime süüteokoosseisu aspektist relevantne tegu. Seega tuleb tapmise puhul välja selgitada ja tuvastada, et Jüri Pobereznõi tegi otsustuse R. H. tappa ning ka tegutses selle eesmärgi saavutamiseks. Subjektiivsest küljest ja ajalisest aspektist lähtuvalt oleks Pärnu Maakohus pidanud kaitsealuse süüdimõistmisel KarS § 113 järgi tuvastama ka tapmise tahtluse teo toimepanemise hetkel. Nimetatud nõue tuleneb KarS § 17 esitatud koosseisueksimuse definitsioonist, mille kohaselt tahtlus puudub isikul, kes tegu toime pannes ei tea mõnda süüteokoosseisule vastavat asjaolu. Seega omabki käesoleval juhul olulist tähtsust subjektiivne koosseis, st kas süüdistatava tegudes esines tahtlus kõigi tapmise objektiivsete tunnuste suhtes. Pärnu Maakohus oleks pidanud Jüri Poberežnõi süüditunnistamisel KarS § 113 järgi esmalt välja selgitama süüdistatava poolse tegevuse subjektiivse külje, st kas tema soovis R. H.i surma, kas tema teod olid sellised, millised said kutsuda ja ka kutsusid esile/põhjustasid kannatanu surma ning kohus oleks pidanud välja selgitama ka süüdistatava tegevuse ja kannatanu surma vahetu põhjusliku seose. Kaitsja on arvamusel, et käesolevas kriminaalasjas kohtuliku uurimise käigus ei ole tuvastamist leidnud Jüri Poberežnõi tegutsemises/tegudes/tegevusetuses/käitumises tapmise subjektiivne külg kõigi oma elementidega. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, arvestades Riigikohtu seisukohti, et põhjusliku seose olemasolu ei sõltu sellest, kas surm saabus vahetult peale kannatanu peksmist või pikema ajavahemiku möödumisel. Kuid kohus oleks pidanud süüdimõistva otsuse tegemisel välja selgitama, kas süüdistatava tegevusel ja tapmise süüteokoosseisule vastava teo vahel esineb tahtlus kõigi tapmise objektiivsete tunnuste puhul. Jüri Poberežnõi vastutusele võtmiseks KarS § 113 järgi pidi kohus ilma igasuguste kõrvaldamata kahtlustusteta välja selgitama ja tuvastama, et süüdistatav on enda tegevusega tahtlikult realiseerinud tapmise kohta karistusseaduses sätestatud süüteokoosseisu. Ning seetõttu pidi kohus kohtuliku uurimise käigus välja selgitama, et Jüri Poberežnõi tegu vastas kõigile

süüteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele. Kasvõi ainsa süüteokoosseisus kirjeldatud subjektiivse tunnuse puudumisel ei ole süüteokoosseis täidetud ja isiku vastutus lõpuleviidud tahtliku süüteo eest on välistatud. Käesoleval juhul oleks kohus pidanud välja selgitama ka fakti, kas süüdistatav pidas tapmise kausaalahela kulgu, mille tõttu isik sureb, tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasemel võimalikuks. Kuna eeltoodud asjaolusid, millised tõsikindlalt tõendaksid fakti, et Jüri Poberežnõi soovis kannatanut tappa, ei ole tuvastatud, siis tema süüdimõistmine KarS § 113 järgi ei ole õige. Kaitsja arvamusel, et käesoleval juhul saab äärmisel juhul süüdistatava tegevust kvalifitseerida ainult KarS § 117 järgi, so surma põhjustamine ettevaatamatusest. Nimetatud süüteo objektiivne koosseis kattub tapmise objektiivse koosseisuga kuid subjektiivsest küljest iseloomustab KarS § 117 inkrimineeritava kuriteo koosseisu ettevaatamatus. Käesoleval juhul tuleb süüdistava tegevust hinnata kui ettevaatamatusega toime pandud tegu, sest tema tegevuses puudub KarS § 113 ettenähtud tapmise koosseis. Ülaltoodut arvestades ei ole kaitsealusele esitatud süüdistus üheselt ilma igasuguste kõrvaldamata kahtlustusteta tõendatud ja seetõttu on tema süüdimõistmine KarS § 113 inkrimineeritava kuriteo toimepanemises ebaõige. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles selles esitatud taotlusele vastu ning leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga ja kuulanud ära menetlusosalised leiab, et maakohus on andnud Jüri Poberežnõi käitumisele õige karistusõigusliku hinnangu ning apellatsioonis esitatud väited ei mõjuta maakohtu otsuses toodud sellekohaseid järeldusi. Apellatsioonis on esitatud küll põhjendatud juriidilised seisukohad, milliseid tuleks kohtul arvestada käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt süüdlase käitumisele juriidilise hinnangu andmisel ja millised on olulised piiritlemaks tahtlikku tapmist ettevaatamatust tapmisest, kuid apellatsioonist ei ole võimalik välja lugeda, kuidas need seisukohad mõjutavad vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Nimelt, kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on kriminaalasjas kogutud ja kohtus vahetult uuritud tõendite pinnalt tuvastanud R. H.i vägivaldse surma tehiolud ja tulnud põhjendatult järeldusele, et R. H.i surma põhjustanud kehavigastused on tekitatud süüdistatava Jüri Poberežnõi poolt. Maakohtu otsuses on argumenteeritult esitatud kohtu seisukoht, miks on välistatud, et keegi teine oleks saanud tekitada kannatanu surma põhjustanud kehavigastused. Samuti on

maakohus põhjalikult motiveerinud oma järeldust põhjusliku seose olemasolus tekitatud kehavigastuste ja saabunud tagajärje, s.o. R. H.i surma vahel. Kohtukolleegium nõustudes kõigi nende järeldustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Seega sisuliselt on vaidlus selles, kuidas kvalifitseerida Jüri Poberežnõi käitumine. Esiteks märgib kohtukolleegium, et lähtudes maakohtu poolt tuvastatud tehioludest saab vaidlus olla selles, kas õige on kvalifitseerida toimepandu tahtliku tapmisena või KarS prg. 118 p.1 ja 117 kogumina. Seega ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et äärmisel juhul saab olla tegemist vaid KarS prg. 117 sätestatud süüteokoosseisuga e. ettevaatamatu tapmisega. Ka Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-77-07 asunud seisukohale, et juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske tervisekahjustus ja seejuures põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina. Maakohus on tulnud järeldusele, et Jüri Poberežnõi põhjustas R. H.i surma kaudse tahtlusega. Selline maakohtu seisukoht muudab sisutuks apellandi väite, et tähtis on välja selgitada ja tuvastada, et Jüri Pobereznõi tegi otsustuse R. H. tappa ning ka tegutses selle eesmärgi saavutamiseks. Eesmärgipärane tegevus on omane vaid kavatsetusele. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on vaidlusaluse küsimuse lahendamise seisukohast oluline piiritleda kaudset tahtlust ettevaatamatuse liigist – kergemeelsusest. Kaudsest tahtlusest eristab kergemeelsust vaid voluntatiivse elemendi puudumine. Käesolevas kriminaalasjas on kohtuarstliku eksperdi arvamuse kohaselt kannatanut löödud tuvastamata viisil ja vahendiga (käega, jalaga) vähemalt 7 korral pea piirkonda ja vähemalt 5 korral rindkere piirkonda. Seejuures peksis J.Poberežnõi kannatanut, kui viimane maas lamas ja vastupanu enam ei osutanud. Selline teopilt iseenesest annab alust rääkida vaid tapmistahtlusest ja nimelt, et J.Poberežnõi pidas võimalikuks kannatanu surma ja nõustus selle saabumisega e. möönis surma saabumise võimalikkust. Vastupidiselt kaitsjale, kes oma apellatsioonis teeb maakohtu otsusele etteheiteid ja jagab seisukohti, mida maakohus pidanuks tegema, et kvalifitseerida J.Poberežnõi käitumine tahtliku tapmisena, leiab kohtukolleegium, et maakohus on oma põhjendustega ümber lükanud süüdistatava ja tema kaitsja poolt maakohtus esitatud väited, milliseid sisuliselt korratakse veelkord apellatsioonis. Vaidlustatud kohtuotsus on motiveeritud ja kohtuotsuse lugejale on ka arusaadav, miks maakohus kvalifitseeris J.Poberežnõi käitumise just KarS prg. 113 järgi tahtliku tapmisena, mitte ei nõustunud kaitsja poolt väljapakutud kvalifikatsiooniga. Asjaolusid, millised annaks alust maakohtu poolt mõistetud karistuse vähendamiseks, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Maakohus, mõistes Jüri Poberežnõile karistuseks sanktsiooni alammäära lähedase karistuse, on

arvestanud juba kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid. Kohtukolleegiumi seisukohast välistavad tapmise tehiolud, millised iseloomustavad ka süüdistatava süü suurust, karistuse mõistmise sanktsiooni alammääras. Samas , arvestades aga sanktsiooni ülemmäära, mis on 15 aastat, ei saa rääkida Jüri Poberežnõile mõistetud karistuse liigsest karmusest. Käesoleval juhul ei tule kõne allla ka KarS prg. 35 sätete kohaldamine Jüri Poberežnõile karistuse mõistmisel (vt. Riigikohtu otsus 3-1-1-22-09). Nimelt, Jüri Poberežnõil tuvastatud kerge vaimne alaareng ei ole ekspertarvamuse kohaselt hõlmatud määratlusega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“ või „raske psüühikahäire“. Seega antud juhul puuduvad juba süüdimatuse meditsiinilised tunnused, mis on KarS prg. 35 kohaldamise eelduseks. Jüri Poberežnõi tervislikku seisundit on maakohus aga juba arvestanud karistuse mõistmisel. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 10.juunist 2009.a. Jüri Poberežnõi suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Malle Preimer

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.