Kohtulahend

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3.1 Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 326 lg p 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta määrusega apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-1-55-07 selgitanud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288). Kohtukolleegiumi hinnangul V.M-i apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada suulises menetluses. 3.2 Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu asjaolule, et tema taotluste lahendamine ei ole ka menetluslikult võimalik, sest KrMS § 233 lg 1 kohaselt lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Seega ei ole kohtumenetluses enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada. Samas oli V.M enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12. veebruari 2008.a otsuses nr 3-1-1-91-07 juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et lühimenetluses läbi vaadatavas kriminaalasjas on täiendavate tõendite esitamine välistatud. Samas otsuses on Riigikohus lisanud, et lühimenetluses on tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt (RT III 2008, 9, 62). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole televiisori pandimajast tagasiostmine selline asjaolu, mis viitaks menetlusnormi rikkumisele esimese astme kohtus. 3.3 Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.M-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et V.M on varem kriminaalkorras kaheksa korda karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude, so varguste toimepanemisest loobuma. V.M ei tööta, kuid tarvitab narkootikume, mistõttu on varguste toimepanemine kujunenud tema peamiseks elatusallikaks. Apellatsioonis ei ilmne asjaolusid, mis tingiksid V.M-ile mõistetud vangistuse lühendamise ühe kuu võrra. 3.4 V.M-ile mõistetud 6 kuu vangistuse alguseks loeti 16. aprill 2009.a, mistõttu apellatsioonikohtu istungi toimumise ajaks on ta mõistetud karistuse juba ära kandnud. 3.5 Täiendavalt selgitab kohtukolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral süüdistatavale V.M-ile kaasa täiendavad kulud määratud kaitsja tasude osas suuruses üle 1000 krooni, mis tuleks välja mõista V.M-ilt . Kohtukolleegium leiab, et see ei ole apellandi huvides.

Ivi Kesküla

Malle Preimer

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.