Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus tunnistas P.U süüdi KarS § 121 järgi ja mõistis karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust, KarS § 266 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 alusel luges kergema karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõistis 9 (üheksa) kuud vangistust. Vähendas KrMS § 238 lg. 2 kohaselt P.U-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 (kuus) kuud. KarS § 65 lg 2 suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 10.10. 2008.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse – 1 aasta 3 kuud ja 28 päeva vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõistis 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kantud karistuse hulka eelvangistuses viibitud 1 päeva, ärakandmisele kuuluvaks 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges tema kinnipidamise päeva.

APELLATSIOON:

Esitatud apellatsioonis süüdistatav ei nõustu kohtuotsusega. Selgitab, et ta süüdistuses esitatud ajal ja kohas tõepoolest koputas kannatanu korteri uksele, kuid kuna sees mängis muusika nii valjusti siis koputust ei kuuldud. Tema muljus lingile ja uks läks lahti. Korteris oli üks inimene tugevas alkoholjoobes. Tema käskis muusika vaiksemaks panna, kuid teda hakati ebatsensuursete sõnadega sõimama, millega provotseeris tema löömist. Lõi kannatanut vaid ühel korral. Tema abikaasa ootab last ja talle on vajalik normaalne puhkus. Nad elavad nimetatud korteris üürilepingu alusel juba aastaid. Kannatanu tarvitab tihti alkoholi ja korduvalt on avaliku korra rikkumise tõttu kutsutud ka politsei. Kannatanut on ka karistatud. Ta ise provotseerib skandaale. Tema abikaasa ei tööta. Palub vaadata asi uuesti läbi ja muuta karistust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja palus kas rahalise karistuse mõistmist või temale mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja palus eelkõige kaaluda temale mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Prokuröri arvamuse kohaselt on mõistetud karistus seaduslik ja põhjendatud. Palus jätta kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, kohtuotsusega ja apellatsiooniga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-07 on leitud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 121 ja 266 lg 1 sanktsioonid näevad vangistuse kõrval ette karistusena ka rahalise karistuse ning kohus on tulenevalt seadusega pandud kohustusest põhistanud miks tuleb P.U karistada vangistusega ja seda seaduses ettenähtud minimaalse vangistuse ligilähedases tähtajas. Kohtukolleegium täielikult nõustub maakohtu sellekohase põhistusega. Peale seda, et P.U on uue analoogse kuriteo toime pannud katseajal on P.U isik, kelle puudub kindel töökoht ja igakuine sissetulek. Juhutööde tegemine ei taga rahalise karistuse täitmise võimalikkust. Teda on korduvalt karistatud väärtegude toimepanemiste eest rahatrahvidega. Nende tasumine on olnud süüdistatava enda ütluste alusel korrapäratu ja enamus summadest on tasumata. Tema abikaasa on väikse lapsega kodus. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud asjaolud annavad aluse järeldada, et tema karistamine rahalise karistusega ei ole otstarbekas, selle korrektne täitmine on ebatõenäoline. Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt süüdlasele mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud asjaolud pole tuvastatavad. Katseajal kuritegelikku käitumist jätkanud P.U-le on mõistetud lühiajaline vangistus, arvestatud on karistust kergendava asjaoluga, puhtsüdamliku kahetsusega.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et kohtuliku uurimise käigus on süüdistatav tunnistanud oma süüd ja viimases sõnas maininud ka kahetsust, kuid kriminaalasja materjalide põhjal on tuvastatav, et P.U on esialgselt kahtlustatavana ülekuulamisel eitanud üldse kannatanu juures käimist, andis ütlusi, et oli kodus/ t.lk. 23-26/. Hiljem on soovinud oma ütlusi muuta ja on väitnud, et käis väljas, nägi naabrinaist kannatanu ukse taga koputamas kuna sees mängis vali muusika. Ta ei mäleta et oleks kannatanu juures käinud, kuid võis seda teha. Eeldab, et võis kannatanut kõlariga lüüa. Asjalikku midagi selgitada ei oska kuna ei mäleta. Otsustas ütlusi muuta kuna selline fakt võis olla ja viha tõttu ei taibanud mis tegi/ t.lk. 39-42/. Apellatsioonis on aga süüdistatav selgitanud, et läks kannatanu juurde kuna viimase korterist kuuldus vali muusika, mis segas. Koputas kannatanu uksele, läks tuppa ja käskis alkoholijoobes viibival kannatanul muusika vaiksemaks panna, teda aga hakati ebatsensuursete väljenditega sõimama ja provotseeriti sellega löömist. Kohtukolleegium leiab, et ütluste muutmine, alles apellatsioonimenetluses ennastõigustava versiooni esitamine kuigi ennem on andnud ütlusi, et juhtunut ei mäleta, seab kahtluse alla tema poolt apellatsioonis väidetu usaldusväärsuse. Tunnistaja E. R., süüdistatava ja kannatanu naaber, on kinnitanud, et ööl vastu 13.12.2008 aastal ta kannatanu korterist valju muusikat ei kuulnud. Ärkas öösel üles politsei saabumise peale/ t.lk. 43-46/. Tunnistaja N. V., süüdistatava abikaasa, on andnud ütlusi, et 12.12.2008 vastu 13.12.2008 tarvitasid nemad koos süüdistatava ja ühe sõbrannaga enda elukohas alkoholi ja nimelt jõid viina. Sõbrannat ära saates läksid P.U-ga riidu. Riidlesid kodus edasi. Naabrilt kostuvat muusikat mäletab, täpsemalt midagi ei mäeta, oli mälulünk/ t.lk. 28-32/. Seega süüdistatava ütlused 13.12.2008 aastal öörahu ja und häirivast muusikast tunnistajad ei kinnita. Süüdistatava abikaasa on hoopis väitnud, et samas ööl tarvitas süüdistatavaga oma korteris alkoholi kuini mälulüngani ja riidles süüdistatavaga. Kannatanu P. A. on andnud ütlusi, et tema viibis oma korteris kui sinna tungis tema naaber ja ootamatult hakkas teda kõlariga peksma. Lõpuks suutis ta enda kaitsta, kutsus politsei ja siis kutsuti kiirabi / t.lk. 13-14/. Kohtukolleegium leiab, et antud tõendite pinnal pole tuvastatav kaitsja poolt apellatsioonikohtus väidetud karistust kergendav asjaolu, kuriteo toimepanemine kannatanu poolse õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav taotles ka temale mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava taotlus rahuldamisele ei kuulu. KarS § 73 lg 4 näeb tõepoolest ette, et vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga KarS § 69 sätestatud korras. Kuid kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et katseajal toimepandud kuriteo puhul ehk siis olukorras, kui kohus on juba uskunud, et isik ei pane uusi kuritegusid toime ja on võimaldanud tal vabaduses viibida, kuid süüdistatav on jätkanud kuriteo toimepanemist, peavad temale mõistetud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga olema tuvastatavad siiski erandlikud asjaolud. Kohaldamaks isiku suhtes üldkasuliku tööd peab kohtul olema siseveendumus, et vabaduses viibides isik, kes on juba rikkunud raskeimal viisil katseaja nõudeid, ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul kriminaalasja materjalid ega apellatsiooni väited ei anna alust ei ülaltoodud siseveendumuseks ega ole ka tuvastatavad sellised erandlikud asjaolud, mis tooksid vältimatult kaasa KarS § 69 sätete kohaldamise. Apellatsioonikohtu istungil esitatud väide lapse sünnist, pole kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt antud juhul selliseks faktiks mis kaalub üles alkoholijoobes viibiva süüdistatava vägivaldse rünnaku kannatanu suhtes. Oluline on ka fakt, et vaid mõni kuu enne kannatanu suhtes toimepandut oli

P.U juba karistatud just elukoha hoovis 2 kannatanu suhtes toimepandud vägivallategude eest, kusjuures üheks kannatanuks oli ka naisterahvas, teist lõi ta aga telliskiviga pähe. Uue analoogse kuriteo pani P.U toime katseaja alguses. Sellistel asjaoludel kohtukolleegiumil puudub igasugune veendumus, et P.U suudaks vabaduses viibides käituda seaduskuulekalt. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 24 aprilli 2009 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA

MALLE PREIMER

PAAVO RANDMA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.