1-07-8709
Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus 4. juuni 2009.a Tallinn 1-07-8709 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Igor Amann ja Paavo Randma Tatjana Derkatš Kohtuistungi sekretär Irina Leetberg Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja 18. mai 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht D.B süüdistuses KarS § 118 p 1 ja Kriminaalasi § 121 järgi lühimenetluses Harju Maakohtu 19. veebruari 2009.a otsus Apelleeritud kohtuotsus D.B Apellatsiooni esitaja Ruta Rammo Prokurör D.B Süüdistatav ik: xxx, elukoht xxxxxxx xxxxxxxx xx-xx, töötab OÜ D., varem kohtu poolt karistamata Peep Rajavere Kaitsja
Tühistada Harju Maakohtu 19. veebruari 2009.a otsus D.B-le KarS § 73 alusel määratud 3 kuu vangistuse kohese ärakandmise ja temalt 128 930 (ühesaja kahekümne kaheksa tuhande üheksasaja kolmekümne) krooni väljamõistmise osas ning teha uus otsus, millega Välja mõista D.B-lt 63 680 (kuuskümmend kolm tuhat kuussada kaheksakümmend) krooni J. S. kasuks. Apellatsioon rahuldada. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 4. juunil 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
vangistusega. KarS § 63 lg 2 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti neli aastat vangistust. KrMS § 238 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti kaks aastat kaheksa kuud vangistust. KarS § 73 alusel määrati koheselt ärakandmisele kolm kuud vangistust ning kaks aastat viis kuud jäeti tingimisi täitmisele pööramata neljaaastase katseajaga. Üks päev vangistust loeti karistusest kantuks.
2(4)
5.1 Kohtukolleegium nõustub apellatsiooni väitega, et D.B suhtes ei ole nn šokivangistuse kohaldamine vajalik. Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. D.B näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 63-aastasel isikul on väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud. Käesolevaks ajaks on D.B invaliidistunud ja kaotanud oma tervisliku seisundi tõttu töökoha. Kohtukolleegium loodab, et süüdistatav on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ka minimaalse, kuigi suhteliselt pikaajalise katseaja jooksul. Seetõttu kohtukolleegium tühistab esimese astme kohtuotsuse osas, millega määrati D.B KarS § 73 alusel koheselt ärakandmisele kolm kuud vangistust. 5.2 Kohtukolleegium nõustub ka selle apellatsiooni väitega, et D.B-lt kannatanu J. S. kasuks välja mõistetud 100 000 krooni mittevaralise kahju hüvitist on põhjendamatult suur. VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatav D.B kannatanu J. S. noaga ründas ja talle eluohtliku tervisekahjustuse tekitas. Seda liiki tsiviilasjade lahendamisel valitseva kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kohus mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvestanud sellega, et tüli algatajaks oli kannatanu J. S., kes lõi apellandile rusikaga näkku ja põhjustas verejooksu silma. Tüli tekkis ühise alkoholi tarvitamise käigus. Kui alkohol lõppes, siis käidi ühiselt alkoholi juurde muretsemas. Kannatanu oli haiglaravil ühe nädala ning kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanul oleks saadud vigastuse tõttu tervis jäädavalt halvenenud. Kannatanu abikaasa ja laste psüühilised kannatused ei oma käesoleva kaasuse lahendamisel tähtsust, sest VÕS prg 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohtukolleegium nõustub apellandi väitega, et mittevaralise kahju väljamõistmisel ei ole kohus arvestanud apellandi varalist olukorda ja ei ole veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa apellandi heaolu olulist langust. Nimelt vabastati D.B seoses töövõime olulise kaotusega töölt ja on käesoleval ajal invaliiduspensionär. Süüdistatava omandis on ainult tuba ühiselamus. Kogu varalise kahju on süüdistatav kohtueelse uurimise käigus kannatanule hüvitanud. Eeltoodud asjaolusid ja analoogsete tsiviilasjade kohtupraktikat arvestades peab kohtukolleegium D.B-lt kannatanu J. S. kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju mõistlikuks suuruseks 40 000 krooni. 3(4)
5.3 KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire, sõltumata apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Apelleeritud kohtuotsusega on D.B-lt muuhulgas välja mõistetud kannatanu J. S. kasuks 5250 krooni riigilõivu, mille kannatanu oli tasunud tsiviilhagi esitamiseks mittevaralise kahju nõudes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi on riigilõivust vabastatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Sellise regulatsiooniga soodustatakse kuriteost tekkinud kannatanu varaliste nõuete lahendamist kriminaalasja raames ja kaitstakse kannatanu huve. Samas ei näe säte ette, et kriminaalmenetluses oleks riigilõivust vabastatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, seda eelkõige vältimaks alusetuid avaldusi kriminaalmenetluse alustamiseks ja kriminaalmenetluse koormamist põhjendamatute nõuete lahendamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12. mai 2009.a otsuses nr 3-1-1-41-09 märkinud, et eeltoodu ei piira siiski seadusandja vabadust sätestada riigilõivuseadusega teatud valdkondades riigilõivuvabastusi, mis võivad puudutada nii tsiviilkohtumenetlust selle kitsamas tähenduses kui ka tsiviilhagi lahendamist kriminaalmenetluses. Normi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda nii selle sõnastusest kui ka lahenduse efektiivsusest õigussüsteemi jaoks tervikuna. RLS § 22 lg 1 p 11 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju hüvitamise nõudega (vt võrdluseks RLS § 22 lg 1 p 3). Samuti puudub alus asuda seisukohale, et seadusandja soovis võimaldada riigilõivuvabastust vaid kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Sellisel juhul paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikuid, kellele on selline kahju tekitatud kuriteoga, võrreldes nendega, kelle õigus mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise tõttu tekkis muul alusel. Lisaks võib selline lähenemine põhjustada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist tsiviilkohtumenetluses ja varalise kahju hüvitamise nõude esitamist kriminaalmenetluses, mis on kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik lahendus. Seega leidis riigikohus, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka sellise nõude esitamisel kriminaalmenetluses. Seoses sellega tuleb apelleeritud kohtuotsus D.B-lt J. S. kasuks välja mõistetud 5250 krooni osas tühistada. Seega kuulub D.B-lt väljamõistmisele 40 000 krooni mittevaralise kahju hüvitist, 23 600 krooni õigusabikulusid ja 80 krooni kriminaaltoimiku koopiate eest, kokku 63 680 krooni. Riigilõivuseaduse prg 12 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg p 4, § 338 p 2,4 ja § 340 lg 2 p 4,5 kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu 19. veebruari 2009.a otsuse D.B suhtes osaliselt ja teeb uue otsuse.
Meelika Aava
Igor Amann
Paavo Randma
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.