Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 H.E tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (4 kuud ja 13 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 4 kuud ja 13 päeva vangistust. 1.2 H.E tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, 09.08.2008.a kella 04-05 paiku Tallinnas Xxxxx xx juures ründas selja tagant H-M. V., kattis tal käega suu kinni ja teise käega surus noa vastu kõri, käskides vait olla. Psüühilise vägivallaga ja noaga ähvardades võttis H.E alaealise H-M. V. käekoti, otsis selle läbi ja võttis ära mobiiltelefoni ja fotoaparaadi kokku 9500 krooni väärtuses.

APELLATSIOONIDE SISU

Prokurör ja kohus ignoreerisid fakti, et A. G., kellelt kannatanu telefon kätte saadi, helistas kuriteo toimepanemise ajal samast rajoonist. 2.4 Isikud, kellega koos teda äratundmiseks esitati, ei sarnanenud sugugi temaga. Keegi ei pööranud tähelepanu erinevustele tunnistajate ütlustes. Telefonikõnesid ei olnud esitatud ega ära kuulatud. Neist oleks võib-olla selgunud tõeline süüdlane. Tema poolt taotletud tunnistajat R. G. üle ei kuulatud. 2.5 Kannatanu on eeluurimisel väitnud, et ei tunneks kallaletungijat ära, kuid samas, äratundmiseks esitamisel tunneb ära täpselt tema. 2.6 Kuidas saab äkki kahekordistuda röövitud asjade väärtus, arvestades seda, et need ei olnud uued, vaid remonditud. Kohus ei arvestanud seda, et talle avaldati eeluurimisel prokuröri ja politseitöötajate poolt tugevat survet.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4.1 Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotles süüdistatavale 8-aastase vangistuse mõistmist. H.E apellatsiooni kui põhjendamatu palus prokurör jätta rahuldamata. 4.2 Süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega H.E õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

kohtukolleegium, et nii kannatanu kui tunnistajad on enne isiku äratundmiseks esitamist üle kuulatud ning nad on ülekuulamisel kirjeldanud kuriteo toimepanijat /kannatanu H-M. V. tl 4-6; tunnistaja A. A. tl 37-39/. Äratundmiseks esitamise protokollides on mõlemal juhul märgitud, milliste tunnuste alusel H.E ära tunti. Võrreldes ülekuulamisprotokollides esitatud tunnuseid ja isiku äratundmiseks esitamise protokollides märgitud tunnuseid, on need kokkulangevad /vastavalt tl 14 ja 41/. Seega on kaks isikut kindlalt väitnud, et kannatanu ründajaks oli H.E . Tunnistaja A. O., kes nägi kurjategijat kaugemalt, on teda ka ülekuulamisel kirjeldanud napimalt – kõhna kehaehitusega tüdrukust pikem mees. Isiku äratundmiseks esitamisel ongi ta seetõttu kinnitanud, et H.E üksnes sarnaneb kuriteo toimepanijaga kehaoleku ja pikkuse poolest /tl 34/. Asjaolu, et esmasel ülekuulamisel ei ole kannatanu üles näidanud täit kindlust, et ta teda rünnanud mehe ära tunneks, ei kahanda kohtukolleegiumi arvates isiku äratundmiseks esitamise protokollis kajastatu usaldusväärsust. 5.6 Teatud erinevusi tunnistajate ütlustes (ründaja riietuse osas) on maakohus käsitlenud ja leidnud põhjendatult, et riietuse värvuse nägemine sõltub sellest kui kaugelt hommikuhämaruses keegi süüdistatavat nägi ja kas nägija oli ise valgemas kohas kui sündmuskoht. Kahtlustäratavaid vastuolusid tunnistajate ütlustes ei esine. 5.7 Maakohtu otsuse kohaselt kinnitab H.E viibimist 09.08.2008.a varahommikul Põhja-Tallinna linnaosas jälitusprotokoll, millest nähtub, et H.E-le kuulunud mobiiltelefonilt tehti kell 03.37 ja 07.54 kaks kõnet nende mobiilimastide levipiirkonnas, mille leviala asub Põhja-Tallinnas. Seega ei saanud süüdistatav viibida samal ajal XXX tänava korteris, mis asub Lasnamäel. Ka on väheusutav süüdistatava väide, et unustas telefoni R. G. autosse, kuivõrd H.E enda sõnade kohaselt elab tema seadusekuulekas sõber R. G. XXXXXXXXX tänaval, mis asub aga samuti Lasnamäe piirkonnas, mitte aga Põhja-Tallinnas. Kohtukolleegium osundab, et H.E kinnitas kohtuistungil, kuidas ta õhtul kella 6-7 paiku R. G.ga kohtus ning pärast seda viimane koju sõitis /tl 53/. Kohtukolleegiumi hinnangul on seega maakohus põhjendatult süüdistatava väited paljasõnalisteks ja ennastõigustavateks hinnanud. 5.8 H.E märgib apellatsioonis eksitavalt, et tsiviilhagi suurus on menetluse vältel kahekordistunud. A. V. on nii kohtueelsel uurimisel kui kohtuistungil kinnitanud, et fotoaparaadi maksumus on 4500 krooni ning telefon maksis 5000 krooni /I kd tl 7-8 ja II kd tl 24/. Seega on kohus H.E-lt põhjendatult 9500 krooni kahju katteks välja mõistnud. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada, et VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 1 kohaselt aga tuleb asja kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavale mõistlikule kulutustele. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on neis sätetes sisalduvatest põhimõtetest lähtunud. 5.9 Kohtukolleegium on seisukohal, et H.E apellatsioon on põhjendamatu ega anna alust maakohtu otsuses esitatud tõendite kogumile tuginevate järelduste ümberhindamiseks. 5.10 Prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid ei anna kohtukolleegiumi hinnangul alust H.E-le mõistetud karistuse tühistamiseks.

5.11 Apellandi arvamuse kohaselt on maakohus jätnud arvestamata, et H.E ei avaldanud mingit kahetsust. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri käsitlusega ning osundab, et kohtuotsuse kohaselt on maakohus karistust mõistes arvestanud vastutust kergendavate asjaolude puudumisega, st, et KarS §-s 57 loetletud asjaolusid, sealhulgas puhtsüdamlikku kahetsust ei ole kohus tuvastanud. Raskendavad asjaolud on ammendavalt loetletud KarS §-s 58 ning tuleb silmas pidada, et kahetsuse ja vabanduste mitteavaldamist ei saa käsitada karistust raskendavana. 5.12 Asjaolu, et H.E pani uue kuriteo toime 5 päeva pärast eelmise karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamist, on maakohus arvestanud, analüüsitud on H.E suhtumist õiguskorda ka üldisemalt ning kohus on selgesõnaliselt järeldanud, et kuritegelik käitumine on kujunenud H.E-le elustiiliks (lk 7). 5.13 Vaieldamatult tekitas H.E kallaletungi ja rööviga kannatanule pikaajalisi psüühilisi kannatusi, kuid samas tuleb siiski märkida, et KarS §-s 200 lg 2 on sätestatud kümme koosseisulist vastutust raskendavat asjaolu, sealhulgas näiteks röövimine, mis on toime pandud raske tervisekahjustuse tekitamisega. H.E-le on süüks arvatud röövimine kahe koosseisulise raskendava asjaoluga – H.E on isikuks, kes on varem toime pannud röövimise ning kasutades röövimisel nuga. Raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes maakohus ei tuvastanud ning ühelegi neist ei viita ka prokurör oma apellatsioonis. 5.14 Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast ja ka karistusõiguse teoorias heaks kiidetud põhimõtetest lähtuvalt tuleb karistusmäära valiku lähtepunktiks võtta mitte sanktsiooni keskmine määr, vaid esimene kolmandik, millele järgnevalt tuvastatakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus neid põhimõtteid järginud, arvestanud sealjuures üldpreventsiooni eesmärke. Süü piiridesse jääva karistuse leidmisel on üldpreventsioonil eelkõige alammäära fikseeriv roll. Silmas pidades, et üldpreventsioon peab olema muuhulgas suunatud ka kannatanule, näidates talle tehtud ülekohtu heastamist ja õiguse taastamist ning mõistetav karistus ei tohiks olla ka alla üldsuse poolt veel tunnistatavat miinimumi. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb H.E-le mõistetud karistusest, et maakohus on kõiki eelnevalt esiletoodud põhimõtteid järginud. 5.15 Lõpetuseks osundab kohtukolleegium, et karistuse mõistmine kujutab endast kohtuniku antud väärtusotsustust, millest omakorda kajastub konkreetsele õigusrikkumisele õiguskaasluse poolt antud hinnang. Karistuse leidmisel mänguruumi piires ei ole tegemist mitte punkte või kriipse sisaldava joonise ega ka arvutusega, vaid kohtuniku väärtushinnanguga. Ei ole olemas teaduslikku meetodit, mille abil seda väärtushinnangut selliselt mõõta, et saada vastusena kontrollitav tulemus ehk üks ja ainuõige karistus. Eelnevast lähtudes leiab kohtukolleegium, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited ei anna H.E-le mõistetud karistuse tühistamiseks alust, mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.01.2009.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Malle Preimer

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.