1-08-8125/13 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.2 Vastupidiselt maakohtu seisukohale leiab apellant, et tunnistajate G. L. ja M. T. ütlused kattuvad täielikult süüdistatava ja kannatanu ütlustega. Kaitsja leiab, et G. L. ja M. T. ütlustesse on suhtutud eelarvamusega üksnes seetõttu, et tegemist on eelmenetluse käigus kaitsja poolt taotletud tunnistajatega. Apellant osundab, et A. T. ja K. K. ütlused on vastuolus juba elementaarsetes asjades. Muuhulgas märgib apellant, et K. K. istus kannatanust 2 laua kaugusel ega jälginud ümbrust. Samas lauas istuvad tunnistajad L. ja T. aga nägid tahestahtmata kõike. Kohtu suhtumine viimatinimetatud tunnistajate ütlustesse on eelotsustuslik ja ebaobjektiivne. 2.3 Kohus on kontrollitud tõendite hulgas viidanud kannatanu fotografeeritud vigastustele tl 5-6. Samas nähtub kohtuistungi protokollist, et viidatud tõendite avaldamist keegi menetlusosalistest ei taotlenud. Kaitsja leiab, et juhul kui kaitsja käsutuses olnud toimiku numeratsioon ei vasta kohtutoimikule, kuulub kriminaalasi saatmisele uueks arutamiseks juba üksnes sellel alusel. 2.4 Apellandile jääb arusaamatuks kohtuotsuses esitatud analüüs hädaseisundi või selle puudumise kohta. Kaitsja rõhutab, et tegu on naise kehalise puutumatuse ning au ja väärikuse ühe võimalikest jõhkrama riivega. Kaitsja pole rahul väitega, et joobes oleva isiku väljakutsuv ja vulgaarne käitumine, mis on seotud füüsilise valu tekitamisega, jätaks naisele eriti palju valikuid ründe vastu kaitsevahendi valimiseks. Avalikku korda rikkus üksnes kannatanu A. T.. Ei saa ju väita, et tema käitumine kõnesoleval juhul on olnud kooskõlas heade kommete, normidega ja reeglitega kinnistatud isikutevaheliste suhetega. 2.5 Ä. Särevi käitumine ei ole apellandi arvates kvalifitseeritav KarS § 263 p 1, 3 järgi. Kohus on viidanud oma põhjendustes Riigikohtu lahendile, mis on oma aktuaalsuse juba minetanud (otsus 3-1-1-102-03). Üksikasjalikumalt on Riigikohus käsitlenud oma seisukohti hoopis lahendis 3-1-1-24-07, millest nähtub, et vägivallategusid avaliku korra rikkumisena kvalifitseerides tuleb lisaks vägivallale tuvastada, kas sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku korda ja kahjustasid seeläbi avalikku korda. Isegi juhul, kui tüli häiris asjassepuutumatuid isikuid, ei anna see asjaolu veel iseenesest alust kvalifitseerida vägivallategu avaliku korra rikkumisena. Ei ole ju käesoleval juhul näiteks tuvastatud, et lärmi, millele tunnistajad viitavad, oleks põhjustanud Ä. Särev. Kaitsja viitab veel Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-7-07. 2.6 Eelnevat arvestades leiab kaitsja, et Ä. Särevi poolt tehtud liigutus klaasi hoidva käega oli instinktiivne reaktsioon temale ootamatult tekitatud valule. Ä. Särevi käitumise eesmärk ei olnud rikkuda avalikku korda mistahes viisil. Ta ei väljendanud vastumeelsust mitte ühiskonnaelu ja avaliku korra reeglite, vaid konkreetse isiku suhtes. Kannatanu poolt naise eneseväärikust sügavalt alandav käitumine ei andnud Ä. Särevile mingeid võimalusi eneseväärikuse kaitse vahendite valikuks ja polemiseerimiseks. Kaitsja arvates jättis kohus täielikult analüüsimata süüteokoosseisu olemasoluks vajaliku subjektiivse külje olemasolu või puudumise. Apellant viitab Riigiohtu otsusele nr 3-1-1-4-08 ning leiab, et kujunenud situatsioonis ei olnud Ä. Särevil võimalik ette näha asjaolu, et tema spontaanne ja hooletu tõrjeliigutus klaasiga võib tekitada kannatanule kehavigastuse. 2.7 Kehtiv kriminaalseadus ei näe ette vastutust isiku kehalise väärkohtlemise eest ettevaatamatuse teel, v. a juhul, kui kannatanule on tekitatud raske tervisekahjustus. Ä. Särevile esitatud süüdistusele õigusliku hinnangu andmisel on lähtutud tegelikkuses üksnes tema eelnevast

4.Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon väärib tähelepanu, maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. 4.1 06.03.2008.a leidis Pärnu kohvikus N. L. aset järgmine sündmus: lauda, kus veetis aega süüdistatav Ä. Särev koos G. L. ja M. T.ga, istus kutsumata ka alkoholi tarvitanud kannatanu A. T., kes muutus süüdistatava suhtes pealetükkivaks, tegi nilbeid ettepanekuid ja märkusi ning haaras süüdistataval rinnast, mille peale süüdistatav karjatas ja lõi käes olnud klaasiga A. T.le vastu nägu. Klaas purunes kokkupuutest näoga ja löök tekitas kannatanu näole lahtise haava. 4.2 Nende faktiliste asjaolude põhjal on Ä. Särevile esitatud süüdistus, mille kohaselt lõi Ä. Särev isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus kohvikulauas istunud A. T.le ühel korral klaasiga näo piirkonda, põhjustades kannatanule valu ja tervisekahjustuse 5-6 cm pikkuse haava näol, millega kaasnes verejooks, häirides sellise käitumisega rahu ja avalikku kindlustunnet, millega väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. 4.3 Nii süüdistusest kui ka tuvastatud faktilistest asjaoludest tuleneb, et just klaasiga löök, mis põhjustas tervisekahjustuse, oli kohvikus viibijate rahu häiriv ja lugupidamatuse väljendus ühiskonna vastu. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada (ka kaitsja poolt apellatsioonis viidatud) Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-7-07 väljendatud selgitustele KarS § 263 objektiivse koosseisu kindlakstegemisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et KarS § 263 koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo – avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise – toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (KarS § 263 p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (KarS § 263 p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (KarS § 263 p 4). Seega on KarS §-d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Muu tegu, mis on toime pandud grupi poolt, vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega, KarS § 263 objektiivset koosseisu ei täida, kuid võib olla karistatav Karistusseadustiku mõne muu sätte järgi. Seetõttu tuleb kohtutel KarS § 263 järgi esitatud süüdistuses esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS § 262 sisalduvale

süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. 4.4 Maakohus ei ole eelnevalt refereeritud juhiseid järginud, pidades süüdistatava käitumisele õigusliku hinnangu andmisel oluliseks üksnes asjaolu, et sündmus leidis aset avalikus kohas ning tähtsust mitteomavaks seda, millises faasis teiste isikute rahu rikkumine toimus, märkides, et oluline on üksnes fakt, et selline tegevus toimub avalikus kohas, millega on häiritud teiste isikute turvatunne (lk 9). Samas ei viita süüdistuse sisu ega ka ükski tõend sellele, et süüdistatava käitumine oleks peale vägivalla kasutamise kannatanu suhtes, olnud hinnatav KarS § 262 järgi. Kohus on tuvastatuks lugenud, et nn tüli sai alguse kannatanu käitumisest, mis on hinnatav õigusvastase ründena süüdistatava õigushüvele – kehalisele puutumatusele, kannatanu poolsele ründele järgnes vahetult süüdistatava karjatus ja löök klaasiga. Järelikult, jättes kõrvale vägivalla, mis oli toime pandud klaasiga (relvana kasutatav muu ese), ei rikkunud süüdistatav avalikus kohas teiste isikute rahu, mistõttu on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus, hinnates Ä. Särevi käitumise KarS § 263 p 1, 3 järgi, kohaldas vääralt materiaalõigust. Ä. Särevi käitumises puudub KarS § 263 p 1, 3 ettenähtud kuriteo koosseis. 4.5 Võttes arvesse, et löök klaasiga põhjustas A. T.le tervisekahjustusi, mis ei olnud eluohtlikud ning mis põhjustasid lühiajalise tervisekahjustuse kestusega kuni 4 nädalat (kohtuarstlik ekspertiisiakt tl 13-15/, siis vastab Ä. Särevi tegu KarS §-s 121 kirjeldatud süüteokoosseisule, s.o kehaline väärkohtlemine. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et KarS § 121 kohaldamisel ei ole käesoleval juhul rikutud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-41-07 esile toodud nõuet, mille kohaselt uue materiaalõiguse normi kohaldamine peab tuginema samadele faktilistele asjaoludele nagu seda süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni puhul ning otsuses nr 3-11-46-08 rõhutatut, mille kohaselt kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. 4.6 Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium, kas Ä. Särevi poolt toimepandud tegu on õigusvastane KarS § 27 tähenduses. 4.7 Maakohus on tuvastanud ning puudub vaidlus selles, et Ä. Särev tegutses hädakaitseseisundis ning et ettevõetud hädakaitsetegevusega tõrjus Ä. Särev A. T. vahetut rünnet. Tuvastanud hädakaitseseisundi, leidis maakohus, et Ä. Särev ületas hädakaitse piire - kasutatud vahend ei olnud sobiv ega vastanud ründe ohtlikkusele, Ä. Särevil oli võimalus kutsuda isikut verbaalselt korrale, tõrjuda kannatanu käsi eemale, informeerida asjaolust kohviku töötajaid (lk 11). 4.8 Seega, olles hädakaitseseisundis, oli Ä. Särevil õigus kaitsetegevuseks. Kohtukolleegium osundab, et kaitsetegevus määratletakse KarS § 28 lg-s 1 sõnadega „.. kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri“. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-17-04). Siinkohal vajab aga rõhutamist, et õigus hädakaitsele ei sõltu võimalusest põgeneda või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole. Selline põhimõte sisaldub KarS § 28 lg-3, milles on sätestatud, et võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Seega ei olnud maakohus õigustatud Ä. Särevile ette heitma, et viimane ei pöördunud kohviku töötajate poole.

4.9 Lahendades küsimust hädakaitse piiride ületamisest, tuleb juhinduda KarS § 28 lg-st 2, mille kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. 4.10 Siinjuures soostub kohtukolleegium maakohtu hinnanguga kaitsevahendi sobimatuse kohta. Arvestades ründe iseloomu, ei olnud Ä. Särevile kättejuhtunud klaas säästvaim kaitsevahend. Kriminaalasjas tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik järeldada, et A. T. rünnet ei oleks saanud lõpetada muul moel, kasvõi ühekordse käelöögiga. Tuleb märkida sedagi, et arvestades ründe iseloomu, oleks Ä. Särevil ka leebema kaitse nurjumise korral jäänud alles riskivaba võimalus minna üle aktiivsemale kaitsetegevusele. 4.11 Nagu eelpool öeldud, tuleneb KarS §-st 28 lg-st 2, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Need tahtluse liigid puudutavad hädakaitse piiride ületamist, mitte aga tegu kui sellist. 4.12 Kohtukolleegiumi hinnangul oli Ä. Särevile selge, et klaasiga kannatanut näkku lüües ületab ta ilmselgelt hädakaitse piire ning selline löök tekitab arvestades tema vastu suunatud ründe iseloomu kannatanule liigset kahju. Seega on Ä. Särevi käitumine hinnatav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. 4.13 Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, mille kohaselt Ä. Särev üksnes lükkas klaasi hoidva käega kannatanut ning tal ei olnud võimalik ette näha, et hooletu tõrjeliigutus võib tekitada kannatanule kehavigastuse. Maakohtu poolt tuvastatud tehiolud (sealhulgas ka tunnistajate K. K. ja G. L. ning kannatanu ütlused) annavad aluse vaieldamatuks järelduseks, et tegemist ei olnud ettevaatamatusest toime pandud teoga vaid löögiga kannatanu ründe tõrjumiseks. 4.14 Kaitsja märkus selle kohta, et maakohus on kontrollitud tõendite hulgas viidanud kannatanu fotografeeritud vigastustele tl 5-6, kuid keegi menetlusosalistest nende tõendite avaldamist ei ole taotlenud, on põhjendatud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kohtuliku uurimise lõpus prokurör taotlenud järgmiste toimiku materjalide avaldamist: tl 2 SA Pärnu Haigla 06.02.2008.a teatis; tl 3-4 kannatanu A. T. ütlused; tl 8 koopia A. T. patsiendikaardist; tl 8-10 fototabel kannatanuna ülekuulamise protokolli juurde; tl 13-22 isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt. Maakohus on prokuröri poolt loetletud toimikumaterjalid avaldanud. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuivõrd kannatanu A. T. viibis kohtuistungil ning ta kuulati ka KrMS § 288 ja 289 sätteid järgides üle (KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta sätestatut), puudus maakohtul seaduslik alus kohtuliku uurimise lõppedes tema kohtueelses uurimises antud ütluste avaldamiseks. Väljaspool ristküsitlust võib kohus kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes KrMS §-s 291 sätestatud juhtudel (kui tunnistaja on surnud, keeldub ütlusi andmast, on raskelt haigestunud, mistõttu ei saa kohtuistungile ilmuda, asukohta ei ole suudetud kindlaks teha, ei saa ilmuda muu kõrvaldamatu takistuse tõttu). Kuivõrd fotode näol oli tegemist kannatanu ülekuulamisprotokolli lisana (tl 4) ning toimiku lehekülgedele 5-6, millistel nimetatud lisad asuvad, ei ole oma kriminaalasja materjalide avaldamise taotluses viidanud prokurör ega ka kohus toimiku materjale avaldades, tuleb need fotod tõendite kogumist välja jätta. See minetus ei too aga endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks.