Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus mõistis F.D süüdi KarS § 424 järgi ning karistas 4 kuu ja 15 päevase vangistusega. KrMS § 238 lg.2 alusel vähendas F.D-le mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõistis 3 kuulise vangistuse. KarS § 65 lg.2 alusel suurendas mõistetud karistust 02.10.2008.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud üldkasuliku töö ärakandmata tundide võrra s.o. 144 tundi ehk 2 kuud ja 12 päeva, mõistis F.D-le liitkaristuseks 5 kuud ja 12 päeva vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel luges eelvangistuse aja alates 26. detsembrist 2008.a. kuni kohtuotsuse tegemise päevani 12.03.2009.a. s.o. 2 kuud ja 16 päeva karistusaja hulka. F.D kandmisele kuuluvaks karistuseks luges 2 kuud ja 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohtuotsuse tegemise päeva 12.03.2009.a. KarS § 50 lg.1 p.1 alusel võttis lisakaristusena F.D-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 5-ks kuuks.

APELLATSIOON:

Esitatud apellatsioonis süüdistatav märgib, et tunnistab oma süüd ja kahetseb. Vahi all viibides kaotas naise, lapse ja korteri. Tal on veel võimalus asuda tööle vanas töökohas. Kui ta peab kandma otsusega mõistetud karistust kaotab ka töökoha, ja elatusvahendid. Ta on juba 41 aastane ja vangla teda enam ei paranda. Ta ise tegi endale järeldused, et on valesti elanud. Töökoha kaotamisel pole muud võimalust kui kuritegusid toime panna. Peab kandma karistust kuid leiab, et karistus on liialt karm.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja taotles vangistuse tähtaja lühendamist. Kaitsja toetas apellatsiooni ja palus kergema karistuse mõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus kooskõlas seadusega ja apellatsiooni alusel maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Esmalt peab apellatsioonikohus vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui

tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-07 on leitud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 424 sanktsioon näeb vangistuse kõrval ette karistusena ka rahalise karistuse ning kohus on tulenevalt seadusega pandud kohustusest põhistanud miks tuleb F.D karistada vangistusega ja seda seaduses ettenähtud minimaalse vangistuse ligilähedases tähtajas. Kohtukolleegium täielikult nõustub maakohtu sellekohase põhistusega ega pea vajalikuks seda korrata. Kohus on arvestanud karistust kergendava asjaoluna F.D poolt süü tunnistamist ja karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ega ka arvestanud. Põhjendust alkoholijoobe seisundis sõiduauto juhtimiseks, mida oleks kergendava asjaoluna võimalik karistuse mõistmisel arvestada, kohus ei ole tuvastanud ja selliseid asjaolusid ei kajasta ka apellatsioon. Võimaliku töökoha ning perekonna kaotus ei ole asjaolud, mis annaksid ringkonnakohtule seadusliku aluse mõistetud karistuse tühistamiseks. F.D on varem alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest korduvalt kriminaalkorras karistatud / t.lk. 12-13/ Teda karistatud nii rahalise karistusega kui vangistusega, millest teda on tingimisi ka vabastatud samuti reaalse vangistusega, mis on asendatud üldkasuliku tööga. Tegemata endale õigeid järeldusi on F.D jätkanud mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimist. Kohtukolleegium leiab, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on ohtlik kuritegu, mis ka raske tagajärjeta toob endaga kaasa range karistuse Analoogset seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-26-03, RT III 2003, 7, kus on märgitud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Kohtukolleegium leiab, et analoogseid kuritegusid varem korduvalt toime pannud isikule uuesti alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest mõistetud 4 kuu ja 15 päevane vangistus, mis tähtajalt on ligilähedane seaduses ettenähtud miinimumvangistusele, on seaduslik ja kooskõlas nii süü suuruse kui ka süüdlase isikuga. Kuna tegemist oli lühimenetlusega, on faktiliselt kandmisele kuuluvaks karistuseks vaid 3 kuud vangistust.

KarS § 65 alusel liitkaristuse kohaldamine tuleneb seadusest kuna uus kuritegu oli toime pandud asenduskaristuse kandmise ajal ja selles osas mingeid muudatusi ringkonnakohtul võimalik teha ei ole. Puudutavalt F.D-le mõistetud lisakaristust peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdlasele lisakaristuse mõistmine, mille sisuks antud juhul on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, on kooskõlas seadusega. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et KarS § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta/ Riigikohtu otsus 3-1-1-69-03, RT III 2003, 20, 190/. Kohtukolleegium ei tuvastanud erandlikke asjaolusid, mis annaksid seadusliku aluse jätta lisakaristus kohaldamata. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 12 märtsi 2009 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

JÜRI PAAP

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.