Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
28 aprill 2009, Tallinn
Kriminaalasja number
1-08-13734
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Paap ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Tõlk
Svetlana Talli
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
22 aprill 2009, Tallinn
Kriminaalasi
E.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4- § 25 lg 2, § 199 lg 2 p 9 järgi.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 19 jaanuari 2009 otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav E.G
Prokurör
Ringkonnaprokuröri abi Nona- Salome Barbo
Süüdistatav
E.G, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 05.12.2008
Kaitsja
Advokaat Talvi Vaske
Jätta Harju Maakohtu 19 jaanuari 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-08-13734, E.G süüdistusasjas, muutmata. E.G apellatsioonid jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
Apellant pole viidanud seaduses ettenähtud karistust kergendavatele asjaoludele millised oleksid jäänud maakohtu poolt tähelepanuta ning mis annaks seadusliku aluse ringkonnakohtul mõistetud karistust leevendada. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium leiab, et 10 korral varem kuritegusid toimepannud isiku 7 kuriteo toimepanemise eest mõistetud 1 aasta ja 6 kuuline vangistus, millest seaduse kohaselt kandmisele kuulub 1 aasta, on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja puuduvad alused mõistetud tähtajalist vangistust lühendada. Apellatsioonis ja ka kohtuistungil peamiseks süüdistatava taotluseks oli karistusest tingimisi osaline vabastamine. Ka kaitsja taotles süüdistatava suhtes KarS § 74 sätete kohaldamist. Kohtukolleegium leiab, et sellekohane taotlus rahuldamisele ei kuulu. Riigikohus on korduvalt väljendanud otsustes seisukohta, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega/ Riigikohtu otsused nr 3-1-1-14-02, 3-1-1-79-03/. Antud juhul kuuluvad E.G poolt toimepandud kuriteod oma raskusastmelt teise astme varavastaste kuritegude hulka, kuid arvestada tuleb, et tegemist ei ole ühel korral ega juhuslikult toimepandud kuriteoga vaid süstemaatiliselt kuritegude toimepanemistega. Seega pole sedastatav olukord, kus kuriteo raskus või toimepanemise tehiolud annaksid aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Hinnates E.G isikut ei saa arvestamata jätta faktiga, et teda on varem 10 korral kriminaalkorras karistatud ja nendest üheksal korral varavastaste kuritegude eest, Seega on tema jätkuv käitumine näidanud, et mõistetud karistused sealhulgas reaalselt kandmisele kuuluvad karistused pole oma eesmärki täitnud, E.G pole õigeid järeldusi teinud. Samuti on karistusregistri väljavõtte alusel tuvastatav, et alates 2004 aastast kuni tema kinnipidamiseni 2008 detsembris on E.G korduvalt karistatud väärteokorras sealhulgas enamus ebaseadusliku narkootilise aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest, seega on tegemist aastaid narkootikume tarvitava isikuga. Eeltoodu alusel tuleb teha järeldus, et kuritegude toimepanemistele viinud tegurid pole E.G puhul sotsiaaltööga kõrvaldatavad. Seega pole tuvastatavad E.G isikulised erisused, mis annaksid aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Kriminaalasja materjalidega, eelkõige karistusregistri õiendiga, on tuvastatav, et E.G on varem KarS § 74 alusel tingimisi karistusest vabastatud, kuid ta pole katseaega läbinud vaid on pannud katseajal toime uued kuriteod. Samuti on ta karistuse kandmise ajal toime pannud uue kuriteo. Kohtukolleegium nendib, et maakohtu poolt märgitu, et ta on vabanedes vanglast ennetähtaegselt, pannud katseajal toime uued kuriteod, ei ole täpne, kuna tegelikult pani E.G tema suhtes tehtud eelmise 18.04.2008 otsuse alusel kuriteo toime vanglas, karistuse kandmise ajal, mis tõi kaasa KarS § 65 lg 2 kohaselt liitkaristuse mõistmise. Samas kohtukolleegium leiab, et selline minetus ei anna alust E.G-le mõistetud reaalse karistuse muutmiseks. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-99-06 sedastanud, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja
toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. Kohtukolleegium leiab, et kuna antud juhul pole alust E.G tingimisi karistusest vabastamiseks, siis pole alust ka rääkida nn šokivangistusest, seda enam, et tegemist on isikuga kes on varem korduvalt reaalset vangistust kandnud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 19 jaanuari 2009 kohtuotsuse muutmata ja E.G apellatsioonid rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.