Kohtulahend

(reg kood 10097392, Tallinna linn) kasuks. 5) KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõista R.F-ilt välja sundraha summas 6525.00 krooni riigi tuludesse. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvetele: SEB Eesti Ühispank nr 10220034800017 või Swedbank( Hansapank) nr 221023778606, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Sundraha tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Rahaliste nõuete tähtajaks tasumata jätmisel suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 6) Mõista Eesti Vabariigilt R.F kasuks välja 10 000 (kümme tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 7) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 8) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt . Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu

võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus mõistis R.F ja Andres Sokmanni 21.novembri 2008.a. kohtuotsusega õigeks KarS prg. 209 lg 2 p.2 ja 3 järgi. AS S. poolt esitatud tsiviilhagi summas 1 700 000 krooni jäeti läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2006.a. kohtumääruse alusel 04.10.2006.a. Harju Maakohtu Harju Kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX (vana nr XXXXX) sisse kantud kinnistule, asukohaga Harjumaa, Xxxxx xxxx, Xxxxxx xxxx, nimetusega Xxxxxxxxx, pindalaga 3,90 ha, kohtulik hüpoteek summas 1 700 000 krooni AS S. (reg kood 10097392, Tallinna linn) kasuks tühistada ja kinnistusraamatu vastav kanne kustutada.

R.F-ile kuulub hüvitamisele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 24.07.2006 kuni 26.07.2006.a. kokku 3 ööpäeva eest 2100 krooni. Andres Sokmannile kuulub hüvitamisele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 31.07.2006 kuni 02.08.2006.a. kokku 3 ööpäeva eest 2100 krooni. R.F-ile ja Andres Sokmannile oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla selle, et nemad OÜ M. B. juhatuse liikmetena, kellele Äriseadustiku § 180 lg 1 kohaselt oli pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis- ja varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning mistõttu tulenevalt oma ametiseisundist omasid juurdepääsu OÜ M. B.-ule kuuluvatele rahalistele vahenditele, s.o. ametiisikutena , eelneval kokkuleppel andsid korralduse R. P. ́ile 26.07.2005.a. Tallinnas AS S. esinduses aadressil XXXXXXXXX XXX XX Tallinnas sõlmida AS S.ga suulise ostu-müügilepingu, mille kohaselt OÜ M. B. kohustus müüma ja üleandma AS-le S. 10 sõiduautot Volkswagen Passat ehitusaasta 2003.a. hinnaga 170 000 krooni tk, kokku hinnaga 1 700 000 krooni ning R.F ja Andres Sokmann nõudsid OÜ M. B. nimelt ostuhinna tasumist ettemaksuna R.F poolt allkirjastatud ostuarvete nr 66-75 26.07.2005.a. alusel, lubades sõiduautod AS-le S. üle anda peale ostuhinna tasumist ning teades, et tegelikkuses nad ostjale sõiduautosid üle ei anna ega tagasta ka tasutud ettemaksu. 29.07.2005.a. AS S., kes käitus heas usus ning kellel oli tekkinud mulje, et OÜ M. B. annab üle sõidukid peale ostuhinna tasumist, tasus OÜ M. B. poolt näidatud arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXX 1 700 000 krooni, mille R.F ja Andres Sokmann omastasid, AS-le S. sõiduautosid üle andmata ning said seega varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, põhjustades varalise kahju AS-le S. summas 1 700 000 krooni. Maakohus mõistis süüdistatavad esitatud süüdistuses õigeks, põhjendades oma otsustust alljärgnevalt: - ei ole tõendatud, et süüdistatavad oleks andnud R. P.ile korralduse ASga S. suulise ostu-müügilepingu sõlmimiseks, mille kohaselt pidi OÜ M. B. üle andma 10 sõiduautot VW Passat, üldsummas 1700 000 krooni. Kohus leidis, et R.F ega A.Sokmannil ei olnud mingit seost asjaoluga, et kannatanule – AS S.- kujundati veendumus OÜ M. B. jõukusest ja usaldusväärsusest. - tõendid kinnitavad, et ei R.F ega A.Sokmann ei nõudnud AS-lt S. ettemaksu tegemist. Süüdistuse kohaselt tegutses AS S. ettemaksu tegemisel ja tehingu sooritamisel heas usus, mille aluseks oli neile tekitatud mulje, et OÜ M. B. annab sõidukid üle. Seda mitte vaidlustades maakohus konstateeris, et sellist head muljet, mis tõi endaga kaasa AS S. poolt esialgsete ning kontrollimatute andmete põhjal ettemaksu tegemise täies ulatuses, ei tekitanud süüdistatavad ning ei ole tuvastatud, et R.F või A.Sokmann oleks olnud sellega mingil moel seotud. AS S. tegi ettemaksu summas 1 700 000 krooni mitte süüdistatavate nõudmise tagajärjel vaid OÜ M. B. suhtes usalduse alusel.

-

-

Süüdistuse väide, et R.F ja Andres Sokmann omastasid AS S. poolt 29.07.2005.a. OÜ M. B. arvelduskontole tasutud 1 700 000 krooni, millega said varalist kasu ja põhjustasid varalist kahju AS-le S., on paljasõnaline. Tõendeid kogumis hinnates tuli maakohus järeldusele, et süüdistatavate kaitsepositsioon, et kõik raha, mis laekusid OÜ M. B. kontole, sh AS-lt S. saadud raha, kasutati vaid firma otstarbel, ei ole ümber lükatud. Raha võtsid välja või kandsid oma kontole üle pidevalt kõik kolm juhatuse liiget, ka R. P., kelle puhul teadmata põhjustel ei tekkinud küsimust tunnistaja seose olemasolu kohta tema poolt OÜ M. B. kontolt võetud raha ja kannatanu poolt kontole ülekantud raha vahel. OÜ M. B. konto väljavõttest on näha, et Andres Sokmann on ka varem OÜ M. B. kontolt suuri rahasummasid välja võtnud, seega on tõendamist leidnud, et raha võeti tihti sularahana välja eurodeks vahetamise eesmärgil Kriminaalasjas kogutud ja kohtumenetluses uuritud tõenditest ei selgu, millised R.F ja/või Andres Sokmanni tegevusest tulenevad faktilised asjaolud viitavad nende teadmusele AS-ga S. eesoleva tehingu jõuetusest. Süüdistuse pool ei toonud selle kohta ühtegi tõendit, kui palju ja mil määral olid R.F ja Andres Sokmann üldse kursis arutatava tehingu eelnevate asjaoludega. Uuritud tõenditega ei ole ümber lükatud süüdistatavate kaitsepositsioon selles osas, et mõlemad said AS S. müügilepingust teada , R.F vahendas enne müügipakkumise tegemist vaid vajalikud tehnilised andmed, A.Sokmanni informeeriti veelgi hiljem. Kohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, mille kohaselt ainuüksi asjaolu, et süüdistatavad olid mõlemad OÜ M. B. juhatuse liikmed ajal, kui toimus AS-le S. pakkumise tegemine, tehingu sõlmimine ja ka siis kui AS S. nõudis nende poolt tehingu täitmist ja olid seotud firma juhtimisega, annab tunnistust sellest, et mõlemad süüdistatavad olid teadlikud, et OÜ M. B. algusest peale ei kavatsenud AS-le S. 10 VW Passatit üle anda ega müügilepingut täita. Ka Äriseadustikust tuleneva juhatuse liikme vastutuse tekkimiseks on vajalik tuvastada, millised kohustused on üks või teine juhatuse liige jätnud täitmata, mitte aga piirduda konstateeringuga et tegemist on osaühingu juhatuse liikmega. Maakohus, nõustudes prokuröriga elektroonilise kirjavahetuse lubatava tõendina kasutamises, ei nõustunud sellega, et selle sisu omaks tähtsust teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel. Maakohus märkis, et juba tekkinud olukorra tõele mittevastavat põhjendamist eesmärgil ennast õigustada AS S. eest ja kavatsust tagastada kannatanule ettemakstud raha ei saa käsitleda kelmuse subjektiivse koosseisu tõendina. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust kannatanule tegelike asjaolude moonutamisel enne temapoolse varakäsutuse tegemist, kuid mitte pärast seda ning samuti ei saa seada kahtluse alla võlgniku kohustust kannatanu varaliste nõuete täitmises, kuna see tuleneb otseselt seadusest.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsuse on apellatsioonikorras vaidlustanud prokurör ja kannatanu esindaja. Prokurör leiab apellatsioonis, et kohus on otsuses hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, jättes osaliselt kohtus uuritud tõenditele üldse hinnangu andmata ja need tõendid otsuses kajastamata. Kohtus on avaldatud R.F kohtueelsel menetlusel antud ütlused , millised erinesin maakohtus antud ütlustest oluliselt. Kohtus selgitas R.F eeluurimisel antud ütluste erinevust sellega, et talle anti sellist nõu uurijale ütluste andmise sisu kohta ühel kokkusaamisel, kus osales ka Andres Sokmann, A. Õ. ja T. A.. Sellise kokkusaamise toimumist, kus otsustati uurijale antavate ütluste sisu kohta, kinnitas ka Andres Sokmann. Kohus ei ole otsuses nende ütlustes esinevatele vastuoludele üldse tähelepanu pööranud ja jätnud hinnangu neile andmata. Prokurör leiab, et ei R.F ega ka Andres Sokmann pole mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt suutnud selgitada, miks on erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, mistõttu nende ütlused tuleks ebausaldusväärsetena jätta arvestamata. R.F elukohast on leitud ja kaasa võetud elektroonilise kirjavahetuse väljatrükk, millest nähtuvalt on arvestades selles kajastatud isikute kohta tunnistaja A. Õ. poolt nimetatud hüüdnimesid, R.F ja Andres Sokmann omavahel vestelnud teemal, kuidas sündmuse kohta uurijale ütlusi anda, möönavad, et on mõlemad tehingust isiklikult saanud rahalist kasu ning peavad seega tekkinud võlgnevuse eest ka ühiselt vastutama. R.F kinnitab vestluses, et tema poolt on esitatud kannatanule arved, vastus pretensioonile, et hoida S.t jätkuvalt eksimuses, et tehingut täidetakse. Väljatrükist nähtub, et tehinguga on seotud ka M. L., nagu sellele on ka R.F ja Andres Sokmann viidanud /Kkd 4 t lk 104-107/. Kohus on nimetatud tõendi osas leidnud, et nimetatud vestluse teemaks oli üksnes juhtunu tagajärjed ning arutelu puudutas pigem raha tagastamise võimalust ja süüdistatavate käitumist uurija juurde väljakutsumise korral. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda, kuna lisaks arutatakse selle vestluse käigus ka seda, et mõlemad kohtualused on ühiselt teo toime pannud ja saanud ka varalist kasu koos M. L.iga. Kohus ei ole tähelepanu pööranud ka tunnistaja R. P. ütlustele, mille kohaselt tunnistaja selgitas, et AS S.le pakkumise tegemiseks sai sõidukite kohta käivad andmed R.F-ilt ja M. L.ilt, kes tegelesid ka sõidukite kohaletoomiseks treileri tellimisega. Kohus põhjendamatult viidanud tema ütlustele üksnes osas, mis puudutasid M. L.a tegevust. Samuti selgitas tunnistaja, et sai MB kontoväljavõtet vaadates teada, et Andres Sokmann on OÜ M. B. kontolt välja võtnud 1,5 miljonit krooni, mille kohta tunnistajale selgitati, et väljavõetud summa ei ole osaühingu majandustegevusega seotud.

AS S.le esitatud arvetel kajastatud sõidukeid (arvetel olid kajastatud sõidukite tehasetähised) pole Eestisse tarnitud peale kahe, mis on mõlemad ostetud Saksamaal 08.08.2005.a. /Kd 2 t lk 23, 40/ ja arvele võetud 29.08.2005.a. MB poolt R.F avalduse alusel ARK-s /Kd 2 t lk 22, 43/ ja septembris 2005.a. edasi müüdud, mis näitab, et neid sõidukeid ei olnud kavas AS-le S. üle anda. Teisi arvetel näidatud sõidukeid pole Eestisse kunagi toodud, need asuvad Saksamaal erinevate omanike käes, paljud neist on arvelt maha võetud, seega ei olnud neid võimalik osta ühe omaniku käest, kes on väidetavalt pankrotistunud /Kd 2 t lk 73-74; 76-77a/. Eestisse toodud sõidukeid (2 tk) müüdi edasi veel aga ajal kui AS S. oli juba OÜ-le M. B. pretensiooni esitanud. Vaatamata sellele, et OÜ M. B. reaalselt tegutses ja sõidukite müügiga tegeles, ei tagastatud AS S.le ka tasutud raha. Seega R.F ja Andres Sokmannil polnud kavatsustki S.le sõidukeid tarnida ja ka raha tagastada. R.F ja Andres Sokmann juhatuse liikmetena omasid juurdepääsu MB pangakontole, mistõttu pidi neile kontost selguma, et AS S. on omalt poolt tehingu tingimusi täitnud ning OÜ M. B. on omalt poolt kohustus tuua ja üle anda tellitud sõidukid. Tehingu täitmisega viivitamise kohta on AS S. esitanud pretensiooni, millele on R.F vastanud kirjalikult, selgitades, et raha on Saksa firmale ülekantud kuid see pankrotistus /Kd 1 t lk 21-22, 23/. 03.09.2005.a. on Andres Sokmann OÜ M. B. kontolt välja võtnud sularahas 1,5 miljonit krooni /Kd 1 t lk 29-39; Kd 2 t lk 2-8/ selgitusega „kassasse“. Kassasse pole raha jõudnud tunnistaja raamatupidaja A. I. andmetel OÜ M. B. sularahakassa ka puudus. M. L.il ei olnud õiguspädevust OÜ M. B. nimel tehinguid teha, ta võis küll mõjutada R.F ja Andres Sokmanni kelmust toime panema kuid neid nõuandeid võtsid süüdlased kuulda soovist saada varalist kasu, millele viitab nende tegevus kannatanu eksimusse viimisel tehingu asjaolude suhtes, varalise kasu saamine ja kannatanu jätkuvas eksimuses hoidmine. Neil oli algusest peale kavatsus tehingu tingimusi mitte täita ja raha omastada. Tegelikkuses ei saanudki R.F või Andres Sokmann tehingut täita, kuna neil ei olnud sõidukeid, mida arvetel kajastati, neil ei olnud nende sõidukite ostuks kunagi sõlmitud ei Saksamaal ega kusagil mujal eelnevaid kokkuleppeid. Ka ei kavatsenud nad tasuda ülekantud raha, vaid S.le püüti jätta muljet, et tegemist on tavalise äris ettetuleva olukorraga, kus teise firma pankroti tõttu on tehingu täitmine takistatud. S. esindaja sõnul on tema poole pöördunud Andres Sokmann ja R.F kirjalike avaldusega, ning on rahustanud ja andnud selgitusi tehingu täitmisega viivitamise kohta. R.F ja Andres Sokmann ei püüdnudki tarnida AS-le S. sõidukeid, seda ei olnud neil kavas juba enne tehingu sõlmimist. Seda kinnitab nende eelnev tegevus – S.le müügipakkumise tegemine omamata vastavaid volitusi või võimalusi sõidukite pakkumiseks (neil puudus eelnev sõidukite ostu osas läbirääkimine Saksa müüjaga, puudusid andmed, et sellised sõidukid on

müügis), ülekantud raha omastasid, püüdmatagi selle eest sõidukeid S.le osta, ning S.t hoiti jätkuvalt suulises ja kirjalikus vormis eksimuses, et tehingu tingimusi täidetakse. Ülaltoodust lähtuvalt leiab prokurör, et kriminaalasjas on uuritud tõenditega tõendatud R.F-ile ja Andres Sokmannile inkrimineeritav kuritegu. Apellant taotleb maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja R.F, Andres Sokmanni süüdimõistmist KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi ning nende karistamist 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega, mis jätta KarS prg. 74 alusel täielikult kohaldamata, määrates katseajaks 2 aastat ning kohustades neid järgima katseajal KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. Katseajaks määrata kriminaalhooldaja järelevalve alla. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka nende poolt eelvangistuses viibitud 3 päeva. Kannatanu esindaja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja esittaud tsiviilhagi rahuldamist. Taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt. - kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud ega vasta KrMS prg. 306 nõuetele. - Süüdistatavad tuleb ringkonnakohtu otsusega süüdi mõista, sest juhatuse liikmed kannavad Äriseadustiku kohaselt vastutust ettevõtte kogu tegevuse eest. Süüdistatavad vastutasid ettevõtte kõikide kohustuste eest. - Kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta asjaolud, et nii R.F kui ka A.Sokmann on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil täiesti erinevaid ütlusi Saksamaalt autode ostmiseks AS S.lt laekunud 1700000 krooni kasutamise kohta. Ütluste muutmist põhjendatud ei ole. Kohtulikul uurimisel ei leidnud kinnitamist, et OÜ M. B. olnuks Saksamaal äripartner, kellele AS-lt S. laekunud raha üle kanti. See viitab OÜ M. kavatsusele ASlt S. raha välja petta ning mitte täita oma lepingulisi kohustusi kannatanu ees. OÜ M. B. juhatuse liikmed R.F ja A.Sokmann olid sellest algusest peale teadlikud ning nüüd tuleb neil toimepandu eest kanda karistust. - Kohtunik J.Vernikova jättis alusetult rahuldamata prokuröri taotluse võtta toimikusse materjalid, mis tõendasid , et tunnistaja M. L. on hiljuti mõistetud süüdi analoogilistes kelmuseepisoodides. Hinnangu andmisel tunnistaja ütlustele tulnuks seda arvestada. - Tsiviilhagi on jäetud alusetult läbi vaatamata. Apellatsioonikohtu istungil toetasid prokurör ja kannatanu esindaja esitatud apellatsiooni. Süüdistatavad ja kaitsjad vaidlesid neile vastu. Süüdistatava R.F kaitsja adv. Eerik Entsik on esitanud apellatsioonidele kirjalikult vastuväited.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele:

käitumine : raha ei tagastatud AS-le S. ajal kui lubatud tähtaeg oli ületatud ja samas rahalised vahendid seda võimaldasid. Koheselt peale AS S. poolt tehtud panga ülekannet, s.o. osteti Saksamaalt 8.08.2005.a. ja tarniti Eestisse kaks sõiduautot, milliste tehasetähised langesid kokku müügiarvetel kajastatutega ( 2.kd.t.l. 23,40) , kuid müüdi peale R.F avalduse alusel nende arvele võtmist 29.08.2005.a. juba 2005.a. septembris. Pettuse tahtlust juba müügiarvete esitamise momendil kinnitavad faktid, et ülejäänud arvetel näidatud sõidukeid ei ole Eestisse toodud ning need asuvad Saksamaal erinevate omanike käes, osad on arvelt maha võetud. Seega OÜ M. B. selgitused, et kõik autod pidid nad ostma ühe ja sama omaniku käest, kes oli pankrotistunud, on ebaõiged. Olenemata sellest, et R.F-ile oli teada tegelik reaalne olukord ja ta teadis, et AS-ga S. vaidlusalust tehingut täita ei ole võimalik, andis ta AS-le S. poolt esitatud pretensioonile vastuseks valeinformatsiooni ning hoidis AS S. jätkuvalt eksimuses. Kohtukolleegiumi veendumust just pettuse teel varalise kasu saamise eesmärgil müügiarvete esitamist süvendab ka asjaolu, et M. L., kes oli R.F elukaaslane ja kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ka sisuliselt firma tegevust juhtis, on varem analoogiliste kelmuste (2004.a. suvel korduvalt lubas tuua Saksamaalt sõiduautod, võttis ettemakse, sai raha kätte kuid lubadusi ei täitnud) eest süüdi mõistetud (8.mai 2007.a. Tartu Maakohtu otsusega KarS prg. 209 lg 2 p.1,4 järgi). Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes, kusjuures koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine peab toimuma süüdlase poolt teadvalt, seega peab selles osas süüdlane tegutsema otsese tahtlusega. Kohus on seisukohal, et R.F egevus, mis seisnes AS-le S. ülalnimetatud arvete esitamises, ei olnud suunatud mitte tsiviilõiguslike suhete loomisele kannatanuga, vaid tema tegevuse sihiks ja eesmärgiks oli varalise kasu saamine pettuse teel. Nimetatud asjaolule viitavad kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal tuvastatud faktilised asjaolud ja süüdistatava enda käitumine ja seda just peale kannatanu poolt varakäsutuse tegemist – kannatanule valeinformatsiooni ja pidevate lubaduste andmine, kannatanule raha mittetagastamine ajal, kui rahalised vahendid seda võimaldasid, kannatanu poolt makstud 1700000 krooni tegelikkulutamine.

seisukohast on põhjendatud alus järeldada, et kannatanu tegi varakäsutuse eksimusse viiduna.

ole võimalik eraldi anda hinnangut Andres Sokmanni tegevusele. Kohtukolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et Andres Sokmann oli juhatuse liige ja ametiisik ning omas juurdepääsu firma pangakontole, ei tõenda tema süüd kelmuse toimepanemises. Nagu kohtukolleegium eelpool märkis, ei ole tõendatud süüdistuses väidetu, et süüdistatavad koos andsid korralduse R. P.ile sõlmida AS S.ga suuline ostumüügileping. Tema roll ja kelmuse kaastäideviijana hinnatavat tegevust müügiarvete koostamisel ja esitamisel AS-le S. ei ole põhjendanud prokurör ja ka kohtukolleegium ei ole sellele viitavaid tõendeid tuvastanud. Kelmus oli lõpule viidud AS S. poolt varakäsutuse tegemisega. Kuni kelmuse lõpuleviimiseni ei käsitleta ka apellatsioonis Andres Sokmanni tegevust. Apellatsioonis puuduvad ka põhjendused, miks peaks kohus aktsepteerima süüdistust selles , et Andres Sokmann valitses tegu ja et ta oli üldse teadlik enne kelmuse lõpuleviimist toimuvast. Apellatsioonis käsitleb prokurör Andres Sokmanni käitumist , mis on toimunud peale AS S. poolt varakäsutuse tegemist e. peale R.F poolt toimepandud kelmuse lõpuleviimist – Andres Sokmanni poolt AS M. B. kontolt 1,5 miljoni krooni väljavõtmine; süüdistatavate kirjavahetus, kus nad möönavad, et peavad ühiselt vastutama kuna on mõlemad varalist kasu saanud; Andres Sokmanni osalemine jutuajamise juures, kus otsustati uurijale antavate ütluste sisu; Andres Sokmanni ja R.F poolt ASle S. esitatud ühised kirjalikud avaldused, kus nad on püüdnud rahustada AS-i S. ja selgitanud ka täitmisega viivitamise põhjuseid. Kohtukolleegium leiab, et seni kuni ei ole suudetud tõendada Andres Sokmanni kelmusele viitavat tegevust enne AS S. poolt varakäsutuse tegemist ja selle kaudu ka tema pettuse tahtlust , seni ei kinnita ka need loetletud käitumisaktid tema süüd kelmuse toimepanemises. Kaastäideviija on isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks (RKKKo 3-1-1-88-03). Seega koosneb funktsionaalne teovalitsemine kahest elemendist – objektiivsest ja subjektiivsest. Muuhulgas ei kinnita AS S. suhtes kelmuse toimepanemist ka fakt, et Andres Sokmann võttis juba peale AS S. poolt varakäsutuse tegemist ja 1700000 krooni laekumist OÜ M. B. arvelduskontole, firma kontolt välja 1,5 miljonit krooni. Sellega on sisuliselt tekitatud kahju juba OÜ-le M. B.. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas menetluses, kus kannatanuna ei esine OÜ M. B., ei ole võimalik võtta ka seisukohta küsimuses, kas Andres Sokmann on omastanud OÜ M. B. vara.

kooskõlastatult oma funktsiooni kuriteokoosseisu realiseerimisel. Ning vastupidi - kellegi funktsionaalne alatalitus tähendab kuriteokoosseisu ning seega ka täideviimise puudumist (RKKKo 3-1-1-23-01). Nendest põhimõtetest lähtuvalt on sisustatud ka edasine kohtupraktika kaastäideviimist puudutavas küsimuses. Selleks, et rääkida kaastäideviimisest, peab olema esmalt tuvastatud isikute tegutsemine objektiivses mõttes. Tõsi, isik ei pea vahetult tegutsema sündmuskohal, tema teopanus võib jääda isegi ettevalmistavasse staadiumisse. Nii ühel kui ka teisel juhul tuleb aga kindlaks teha, et tema teopanus oli tegu kui tervikut silmas pidades oluline; isik peab tegutsema vastavalt tööjaotusele, mis on grupi liikmete poolt paika pandud, et saavutada tagajärje saavutamise suurem tõenäosus (just viimane teeb grupiviisilise teo toimepanemise suuremal määral etteheidetavaks). Subjektiivselt peab kaastäideviimist iseloomustama aga panna toime teatud süütegu (seaduse mõttes kooskõlastatult) – just vastastikune rollijaotus ja selle alusel tegutsemine moodustab ühise teovalitsemise, mille tulemusel saab rääkida kaastäideviimisest kui omistamisnormist (isik vastutab teise isiku poolt tehtu eest, nagu oleks ta selle ise toime pannud). Kui isik ei osale omakäeliselt süüteo toimepanemises kuid siiski soovitakse teda käsitleda täideviijana, on esmajoones oluline tuvastada tema oluline teopanus objektiivses mõttes (st kas teopanuse osutamine ettevalmistavas staadiumis või avaldus tema teopanus täideviimise käigus), mille alusel saaks väita, et vaatamata eemalolekule vahetust süüteokoosseisu realiseerimisest hoidis ta sellele puudusele vaatamata sündmuste kulgu olulisel määral enda kontrolli all, mis asetaks ta sündmuse kui terviku keskmesse. Ühtegi teopanust, mille kaudu/abil oleks Andres Sokmanni omandamistegu kaasvalitsenud, kohtukolleegium aga tuvastanud ei ole. Nendest seisukohtadest lähtudes ei ole kohtukolleegiumi arvates võimalik hinnata käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus tuvastatud Andres Sokmanni tegevust kui kelmuse kaastäideviija tegevust.

Ivi Kesküla

Igor Amann

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.