Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
25 märts 2009, Tallinn
Kriminaalasja number
1-08-7723
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
16 märts 2009, Tallinn
Kriminaalasi
E.P/ E.P/ süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 19 jaanuari 2009 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja Rein Kiviloo
Prokurör
Ringkonnaprokurör Rainer Amur
Süüdistatav
E.P, ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, töötab alates 02.03.2009 A.S. AS-s
Kaitsja
Vandeadvokaat Rein Kiviloo
Jätta Harju Maakohtu 19 jaanuari 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-08-7723 E.P/ E.P/ süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg.1 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve all. Tõkend - elukohast lahkumise keeld tühistati kohtuotsuse jõustumisel ja karistuse kandmisele asumisel. KarS § 50 lg.1 p.1 alusel võeti E.P-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks.
süüdistatava kasuks. Kohus seda teinud ei ole ning E.P süüdimõistmisega igakülgset ja vaieldamatut tõendamist mitteleidnud kuriteos on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Olenemata seisukohast E.P süü tõendamatuse kohta, käsitab kaitsja ka kaitsealusele mõistetud karistust. Leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. E.P on varem karistamata, sündmusest on möödunud peaaegu kolm aastat, kannatanu on paranenud. Karistuse kohaldamisel on esmatähtis mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on määrav süüdlase isik. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks-vahendiks teiste mõjutamiseks. Niinimetatud „šokivangistus“ on kaitsja arvamusel põhjendatud siis, kui see järgneb süüteole suhteliselt lühikese ajavahemiku möödudes. Arvestades sündmusest möödunud pikka aega, E.P isikut ja kohtupraktikat analoogilistes süütegudes ei ole sellise karistuse mõistmine proportsionaalne ega täida eripreventiivset eesmärki. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-dest 318 lg 1, 338 p 1,2,4, 337 lg 1 p 4, 340 lg 2 p 1 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 19.01.2009 a otsus E.P süüdimõistmises ja karistamises KarS § 422 lg 1 järgi. Teha uus otsus, millega mõista ta selles kuriteos õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu.
järjekorras menetluspooled kokkuleppele jõudnud. Kaitsjal on olnud võimalus küsitleda kõiki kohtuistungil vahetult ülekuulatud isikuid ja kohtuliku uurimise lõpetamisele pole kaitsjal ega süüdistataval vastuväiteid olnud ja nad ei ole esitanud ka taotlusi täiendavate tõendite uurimiseks / t.lk. 24-31, 31-38/. Apellatsioonikohtus täiesti uue, täiendava tunnistaja ülekuulamise taotluse esitamine, ei anna alust tuvastada maakohtus kohtuliku uurimise ühekülgsust ega puudulikkust. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on apellatsioonikohtus, apellatsioonis taotlemata jäetud, täiendava tõendi kogumine erandlik ning peab olema taotleja poolt loogiliselt ja piisavalt põhjendatud. Süüdistatava põhjendus miks alles ringkonnakohtus sellise tunnistaja ülekuulamist taotletakse ei olnud piisav. Süüdistatava selgituse kohaselt tunnistaja saab anda ütlusi sellest, et paar tundi enne sündmusi sõitis H. H. sama autoga. Kohtukolleegium leiab, et sellisel asjaolul pole kriminaalasja lahendamisel tähtsust. Seega KrMS § 276 lg 1 p 1,2 alusel kaitsja vastavasisuline taotlus rahuldamisele ei kuulunud. Apellatsioonis ei ole viiteid tõenditele, millistele maakohus oleks jätnud ebaseaduslikult hinnangu andmata või tõendite kogumist põhjendamatult välja. Ülaltoodust tulenevalt kohtukolleegium leiab, et kohtuliku uurimise ühekülgsus pole asja materjalide ega apellatsiooni alusel tuvastatav.
tunnistajate ütlustest, mitte aga tuginenud H. H. ütlustele. Asjaolu, et üks tunnistajatest oli H. H. venna tuttav, ei anna alust seada kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsust ja kohtukolleegium nõustub sellekohase maakohtu järeldusega. Maakohus on oma hinnangu andnud ka apellatsioonis esitatud väitele autos kaasistuja kohal auto põrandal oleva õllepudeli kohta. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et vaid õllepudeli olemasolu põrandal ei sea kahtluse alla tunnistajate ütlusi. Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et P. P. kahju heastamine ei tõenda iseenesest, et E.P juhtis autot, kuid siinjuures kohtukolleegium osutab, et kohus on sellisele faktile hinnangu andmisel leidnud, et sellega vaid kinnistus tõendite kogumile tuginev kohtu siseveendumus. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusest on tõendite hindamise pinnalt kohtu siseveendumuse kujunemine arusaadav, jälgitav ja puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused, millised oleksid tõlgendatavad süüdistatava kasuks. Seega pole antud juhul kohus rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamine pole tuvastatav.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.