Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

rikkumine seisneb prokuröri arvates KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt selles, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samuti on kohus rikkunud KrMS § 61 sätteid, sest ei ole hinnanud tõendeid nende kogumis. 3.1 Süüdistatav N.Z tunnistas end kohtueelses menetluses S. S. tapmises korduvalt süüdi ja andis toimunu kohta üksikasjalikke ütlusi ning osales ütluste olustikuga seostamisel. Seejuures kuulati teda üle enne tunnistajate J. M. ja J. F. ülekuulamist. N.Z jäi enda puhtsüdamliku ülestunnistuse versiooni juurde 3 aasta jooksul ning tegi ettepaneku lühimenetluse kohaldamiseks. Lühimenetlusest loobus ta alles pärast mitmendat kohtuistungit. 3.2 Süüdistatava N.Z-i ütluste kontrollimiseks kannatanule tekitatud vigastuste kohta määrati täiendav kohtuarstlik ekspertiis ning ekspert andis arvamuse, et kannatanule tekitatud peavigastused võidi tekitada N.Z-i poolt kirjeldatud viisil. 3.3 Kohus on tõlgendanud tuvastatud faktilisi asjaolusid valesti ning kohtuotsuses ei kajastu, milles seisnevad vastuolud uuritud tõendites, eelkõige vastuolu tunnistaja J. M. ja muude tõendite vahel. Kohus avaldas prokuröri taotlusel tunnistaja J. M. ja kannatanu A. S. eeluurimisel antud ütlused, viidates istungi protokollis KrMS § 291 p 3 ja 5 sätestatud alusele. Kohus ei ole aga kohtuotsuses põhjendanud, miks tunnistaja J. M. eeluurimisel antud ütlused ei ole tõendina kasutatavad, milles seisneb vastuolu J. M. ütluste ja teiste tõendite vahel. Prokurör leiab, et kui jätta kõrvale süüdistatava N.Z-i ütlused, mille kohus kui mitteusaldusväärsed niigi juba kõrvale jättis, siis kogutud tõendite vahel vastuolusid ei esine. Nii on tunnistajate A. M. ja J. F. ütlused omavahel haakuvad ning nad on kooskõlas laiba kohtuarstlikku ekspertiisi teinud kohtuarsti arvamusega ning täiendava ekspertarvamusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Järelikult leides, et kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse normi, tulnuks prokuröril taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, mitte aga ringkonnakohtult süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. 6.2 Kohtukolleegium on aga seisukohal, et KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei esine. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud N.Z-i süüdimõistmist KrK § 100 (KarS § 113) järgi, resolutiivosas ta aga ekslikult selles süüdistuses õigeks mõistnud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9. jaanuari 2007.a otsuses nr 3-1-1-106-06 märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja reolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (RT III 2007, 2, 16). 6.3 KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu (lõikes 1 loetlemata) rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Sellist rikkumist on ringkonnakohtul õigus kõrvaldada ning ta tühistab kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtu istungil kõrvaldada. 6.4 Sisuliselt taotleb prokurör maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ilma apellatsioonikohtu istungil vahetult tõendeid uurimata. Asja materjalidest nähtub, et kohtulik uurimine maakohtus on toimunud võistleva menetluse reegleid järgides. Süüdistatav N.Z ja tunnistaja J. F. on kohtuistungil üle kuulatud ja nende ütlused on protokollitud. N.Z oli võimalus esitada tunnistajale küsimusi. Prokuröri taotlusel on kohus avaldatud kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning kohtuistungi protokollis on ära näidatud nende avaldamise kriminaalmenetlusõiguslik alus. Süüdistatav N.Z ja tema kaitsja ei ole nende ütluste avaldamisele vastu vaielnud. Kohtuistungi protokollis on avaldatud kohtueelse uurimise käigus kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõendid ning ära näidatud konkreetsed leheküljed, kus nad kriminaaltoimikus asuvad. Kohtumenetluse pooltel taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks ei olnud. Ka prokurör ei ole esitanud apellatsioonis taotlust tõendite vahetuks kontrollimiseks. Maakohtu istungi protokoll on ringkonnakohtu istungil avaldatud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas korduvalt märkinud, et üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, sest apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige ikkagi esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui pärast esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid (näiteks 23. novembri 2004.a otsus nr 3-1-1-115-04 – RT III 2004, 34, 357). Käesolevas asjas kohtumenetluse pooled ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid esitanud ei ole. 6.5 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt (näiteks otsustes 3-1-1-77-05, 3-1-1-89-06, 3-1-1-85-07) tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad 4(9)

kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Järgnevalt käsitlebki kohtukolleegium süüdistuse sisuks olevaid tõendeid ning põhistab, miks asub kohtukolleegium neis tehtavates järeldustes maakohtust erinevale seisukohale. 6.6 Kannatanu S. S. surm leidis aset 11. novembril 2000.a. 11. jaanuaril 2001.a selle fakti suhtes alustatud kriminaalasja menetlus lõpetati, sest juhtunut peeti õnnetusjuhtumiks. Kolm aastat hiljem, so 20. jaanuaril 2004.a kirjutas vanglas karistust kandev N.Z politseile puhtsüdamliku ülestunnistuse, milles avaldas, et 2000.a. novembrikuus tappis S. S., sest lõi talle taburetiga pähe ja peksis tema pead kaks korda vastu seina. Kuriteo ülestunistamist põhjendas N.Z asjaoluga, et ta usulised tõekspidamised on vanglas muutunud. Pärast seda kuulati N.Z kahtlustatavana üle ja tema ütlusi seostati olustikuga sündmuskohal, mille kohta koostati protokoll. Kohtueelse uurimise käigus esitas N.Z avalduse lühimenetluse kohaldamiseks ning 6. septembril 2006.a anti ta Harju Maakohtus lühimenetluses kohtu alla. 9. mail 2007.a toimunud lühimenetluse istungil kinnitas N.Z kohtule, et ta on lühimenetlusega nõus ning esitatud süüdistuse vastu ei vaidle. Asja arutamine pidi jätkuma 13. juunil 2007.a kohtuvaidlusega, kuid enne seda kirjutas N.Z kohtule avalduse lühimenetlusest keeldumiseks, kaitsja taandamiseks ja üldmenetluse kohaldamiseks. 15. novembri 2007.a määrusega tagastas kohus kriminaalasja prokuratuurile üldmenetluse läbiviimiseks kuna puudub lühimenetluse kohaldamise alus. 25. veebruaril 2008.a anti N.Z üldmenetluses süüdistuses KrK § 100 (KarS § 113) järgi kohtu alla. Maakohtu istungil N.Z muutis osaliselt oma ütlusi. Kohus avaldas prokuröri taotlusel tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohtuistungil jäi ta selle juurde, et lõi kannatanule S. S.le kaks korda vastu rindu ja taburetiga vastu pead. Osalist ütluste muutmist põhjendas ta hirmuga tundmatute kaasvangide ees. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse, et N.Z-i seletused oma ütluste muutmise põhjuste kohta on paljasõnalised ja mitte tõsiseltvõetavad. Vaatamata sellele kohtuotsuses tema ütlusi kogumis teiste tõenditega analüüsitud ei ole. Seega ei selgu kohtuotsusest, kas kohus arvestas tõendina N.Z-i kohtueelsel uurimisel ja (või) kohtuistungil antud ütlusi või jättis nad tõendite kogumist välja. Apellatsioonikohtu istungil põhjendas N.Z erinevate ütluste andmist hirmuga politseitöötajate ees. N.Z ei osanud kohtukolleegiumile selgitada, kuidas saavad politseitöötajad teda mõjutada ajal, kui ta viibib vanglas. 6.7 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 13. oktoobri 2006.a otsuses nr 3-1-1-89-06 märkinud, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (RT III 2006, 38, 322). KrMS § 293 lg 1 kohaselt kehtib sama põhimõte süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamise kohta. Ehkki N.Z talle süüks arvatud tegevusi osaliselt tunnistab (kaks korda rusikaga rindu ja taburetiga vastu pead), ei pea kohtukolleegium võimalikuks tema ütlusi osaliselt usaldusväärseks pidada. Kohtukolleegium leiab, et kuna N.Z on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungitel erinevaid ütlusi ning selgitusi nende ütluste muutmise kohta, siis tuleb tema ütlused kui mitteusaldusväärsed tervikuna tõendite kogumist välja jätta. 6.8 Apelleeritud kohtuotsuses on kohus viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-78-05 ja märkinud, et kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, siis tuleb otsus langetada süüdistatava 5(9)

kasuks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on 18. detsembri 2006.a otsuses nr 3-11-82-06 (RT III 2007, 1, 1) märkinud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb otsus langetada süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata, vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Seega tuleb Riigikohtu kestva praktika kohaselt mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks alles siis, kui tekkinud kahtlusi ei ole võimalik teiste tõenditega kõrvaldada. Järelikult tuleb kohtukolleegiumil kontrollida, kas esimese astme kohtul oleks olnud piisavalt tõendeid selleks, et N.Z talle esitatud süüdistuses süüdi mõista või oli tema õigeksmõistmine süü tõendamatuse tõttu põhjendatud. Allpool toodud põhjendustel nõustub kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et N.Z-i suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus ei ole põhjendatud ega seaduslik. 6.9 Kohtueelsel uurimisel 11. novembril 2004.a tunnistaja J. M. poolt antud ütluste kohaselt ründas N.Z kannatanu S. S.t esimesena, lüües teda rusikaga ja tõugates peaga vastu seina. N.Z tõstis põrandalt tabureti ja võttis hoogu, et sellega S. S.le pähe lüüa. Tunnistaja J. F. püüdis N.Z-ilt taburetti ära võtta, kuid N.Z karjus talle, et ärgu sekkugu, muidu saab ise taburetiga pihta. Seda nähes hakkas J. M. enda julgeoleku pärast kartma ja jooksis toast välja. Tunnistaja ei näinud, et keegi teine peale N.Z-i oleks S. S. suhtes vägivalda tarvitanud. Ta ootas J. F.t maja ees tänaval asjatult kümme 10 minutit ja läks seejärel ära. S. S. surmast sai teada alles politseis. Kohtuistungi toimumise ajaks oli tunnistaja J. M.st saanud lootusetu voodihaige, kes ei olnud võimeline kohtuistungist osa võtma. Seda tõendas toimikus olev haigla õiend. Käesolevaks ajaks on J. M. surnud. Kannatanu A. S. oli saatnud kohtule avalduse, et jääb kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde ja palub need avaldada, sest ta on väga eakas (85 aastane) ning halva tervise tõttu ei ole ta juba kolm aastat kodust väljas käinud. Prokurör taotles KrMS § 291 p- de 3 ja 5 alusel kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. ütluste avaldamist. Süüdistatav N.Z ja tema kaitsja ei vaielnud prokuröri taotlusele vastu. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja avaldas kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. kohtueelsel uurimisel antud ütlused täies mahus. Kohtuistungi protokolli on märgitud, et kohus avaldab prokuröri taotlusel KrMS § 291 p 3 ja 5 alusel kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 291 sätestatakse alused, mille esinemisel võib avaldada tunnistaja (kannatanu) kohtueelses menetluses antud ütlused. Ütlused võib KrMS § 291 sätetele tuginedes avaldada siis, kui isik on surnud, keeldub ütluste andmisest, on raskelt haigestunud, mistõttu ta ei saa istungile ilmuda, tema asukohta ei ole suudetud kindlaks teha või kui isik ei saa kohtusse ilmuda muu kõrvaldamatu takistuse tõttu. Kohus, soovides avaldada isiku kohtueelses menetluses antud ütlused, peab viitama konkreetsele KrMS § 291 punktile ning põhjendama, miks võib ütlused avaldada. Sellele asjaolule on Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtinud kohtute tähelepanu korduvalt, viimati näiteks 25. veebruari 2008.a otsuses nr 3-1-1-98-07. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. juuni 2006.a otsuses nr 3-1-1-52-06 otsuses märkinud, et kohtueelses menetluses antud tunnistaja ja kannatanu ütlusel on iseseisev tõenduslik tähendus, kui nad on avaldatud vastavalt KrMS §-s 291 sätestatud tingimustel. Iseseisev tõenduslik tähendus tähendab seda, et kohus võib otsuses otseselt tugineda neile kohtueelses menetluses antud ütlustele (RT III 2006, 28, 254). Käesoleval juhul maakohus märkis kohtuistungi protokollis, kelle taotlusel ta kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. ütlused avaldab ja mis alusel ta seda teeb. Samas ei ole kohus tunnistaja J. M. kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina arvese võtnud ega põhjendanud, miks ta need kõrvale jätab. Kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb võimalik vastuolu tunnistaja J. M. ütluste ja teiste tõendite vahel. Seetõttu kohtukolleegium nõustub apellandi väitega, et kohus on rikkunud oluliselt KrKS §-s 61 sätestatud tõendite kogumis hindamise nõuet, sest on hinnanud tõendeid valikuliselt. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et tegemist on sellise 6(9)

kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumisega, mida on kohtukolleegiumil KrMS § 341 lg 2 alusel võimalik endal kõrvaldada. 6.10 Tunnistaja J. F. andis kohtus ütlusi, et N.Z on joobnuna väga agressiivne. Ka sellel õhtul tungis N.Z S. S.le kallale ja ja hakkas teda peksma. Tunnistaja J. F. püüdis N.Z-i eemale tõrjuda, kuid N.Z lükkas teda eemale ja ütles, et vastasel korral saab tunnistaja J. F. ise kakluse käigus kannatada. Tunnistaja J. F. põgenes kööki. Tunnistaja J. M. jäi tuppa. Köögis olles kuulis tömpi lööki, mille järel tuli N.Z kööki ja ütles, et tuleb ära minna. Kui trepikojast väljusid, siis N.Z ütles, et tappis S. S.. Kannatanu oli rahulik inimene, mitte eriti tugeva kehaehitusega. Korteri omanik oli kakluse ajal köögis. V. M. magas kušetil. J. F. ei näinud, et V. K. oleks S. S. kallal vägivalda tarvitanud. Seega on tunnistajate J. F. ja J. M. ütlused omavahel kooskõlas. Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et kannatanu S. S. ründajaks oli N.Z, kes alustas peksmist rusikatega. Tunnistaja J. M. nägi, kuidas N.Z S. S.t peaga vastu seina lõi ning taburetiga vastu pead lüüa üritas. Kööki põgenenud tunnistaja J. F. kuulis tömbi löögi sarnast heli, mille võib kohtukolleegiumi hinnangul tekitada taburetiga löömine pähe. N.Z käskis tunnistaja J. F.l korterist ära minna ja tõi selle põhjenduseks asjaolu, et tappis S. S.. Ta ei öelnud, et tapmisest oleks keegi teine osa võtnud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse väitega, et S. S. võis tappa keegi teine pärast N.Z-i korterist lahkumist. Seega möönis N.Z , et ta võis S. S. tappa, sest vastasel korral ta ei oleks hoolitsenud seltskonna korterist kiire lahkumise eest. Sellel ajal ei elanud J. F. N.Z-iga koos. J. F. käis selles korteris lihtsalt ööbimas. Ometi oli N.Z vaja minna kööki J. F.le teatama, et korterist tuleb ära minna. See asjaolu kinnitab veelgi tunnistajate J. M. ja J. F. ütluste usaldusväärsust. Esimese laiba kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt oli S. S. surma põhjuseks ajukolju kinnine tömp trauma peaaju pehmekelme aluse verevalumiga keskmises koljukoopas ja peaaju põrutusega. Ekspert peab tõenäoseks, et vigastus tekkis keha paiskumisel vastu kõva pinda näo piirkonda saadud löögi järgselt, mille tagajärjel on S. S. kukkunud oma kasvu kõrguselt kukla piirkonnaga vastu kõva tömpi kõva pinda. Pindmised põrutushaavad ja verevalumid on tekitatud tömbi vägivalla toimel lühikese ajavahemiku jooksul enne kanntanu surma. Võimalik, et tegemist on hulgaliste löökidega kõva tömbi esemega, näiteks rusikasse surutud käe või muu taolise esemega. Seoses N.Z-i poolt tehtud puhtsüdamliku ülestunnistusega määrati täiendav kohtuarstlik ekspertiis. Eksperdile esitati kõik kriminaalasja materjalid, sealhulgas N.Z-i ülekuulamise protokollid, milles ta tunnistab, et peksis kannatanut rusikatega, löi talle taburetiga pähe ja peaga vastu seina. Eksperdi arvamuse kohaselt on tõenäoline, et S. S. surm tekitati N.Z-i poolt kirjeldatud viisil, so peksmisest rusikatega, taburetiga pähe löömisest ja pea vastu seina löömisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et täiendav ekspertiis ei lükka ümber esmase ekspertiisi arvamust, vaid ainult täpsustab seda. Kohtukolleegiumi hinnangul ei muuda ebaseaduslikuks eksperdi täiendavat arvamust ka see asjaolu, et N.Z on oma ütlusi hiljem muutnud, sest tema süü S. S. peksmises ja tema surma põhjustamises on tõendatud tunnistajate J. F. ja J. M. ütlustega. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul N.Z-i tegevuses täidetud tapmise koosseis. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtukolleegium N.Z-i tegevuses ei tuvastanud. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et N.Z on toime pannud teise isiku tahtliku tapmise, mis 2000.a. oli kvalifitseeritav kuriteona KrK§ 100 järgi ja mis vastab hetkel KarS§ 113-le.

kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Riigikohtu üldkogu on 17. veebruari 2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-12-120-03 (RT III 2004, 7, 69, p 36) väljendanud seisukohta, et isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi. Samuti on kriminaalkolleegium selgitanud, et süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 (RT III 2006, 4, 32, p 26.). Seega teeb kohtukolleegium uue otsuse ja mõistab N.Z-i süüdi KrK § 100 (KarS § 113) järgi.

ekspertiisitasu 5 239.80 krooni, määratud kaitsja tasu summas 16 201.40 krooni ja sundraha 10 875 krooni.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Malle Preimer

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.