1-08-5639/13 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

B.A mõisteti süüdi KarS prg. 422 lg 1 ja 424 järgi süüdi selles, et tema 07.08.2006. a. kella 17:50 ajal, olles alkoholijoobes, juhtis laadurit, CASA registreerimisnumbriga XXXX XX, mis oli OÜ Diagenlan valduses ja millega ta liikus Tallinnas mööda Paldiski mnt-d alates Meremeeste Haigla juurest kesklinna suunas, vahetades pidevalt sõiduridasid ning jõudes Paldiski mnt, Mustamäe tee ja Endla tänava ristmikule, tegi vasakpöörde suunaga Sõle tänava poole esimeses sõidureas ja kaotas Paldiski mnt 67a, Tallinn maja juures juhitavuse, kaldus teisele sõidureale, kust uuesti esimesele sõidureale, mille tulemusel sõitis laaduriga paremale poole kõnniteele, sõites otsa kõnniteel liikunud jalakäijale M. K.’le, kes kukkus laaduri kopa sisse, mis omakorda tabas Paldiski mnt 67a, Tallinn kõnnitee ääres asuvat müüri, millest pudenenud kivid langesid jalakäijale peale. Sõites otsa kõnniteel liikuvale jalakäijale M. K.’le, tekitas kannatanule tervisekahjustusi: peaaju vapustus, parema õlavarreluu murd, vasaku küünarluu ja kodarluu killunenud lahtised murrud, rebimishaavad üla- ja alajäsemetel ning otsmiku piirkonnas. Ülajäsemete piirkonna rebimishaavad vajasid nahaplastikat. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, kuid vajavad pikaajalist ravi, mille kestus ületab 4 kuud ning varalise kahju E. D.’le Paldiski mnt 67a, Tallinn lõhutud müüri näol. B.A oli 26.07.2005. a. karistatud Põhja Politseiprefektuuri poolt LS § 74’19 alusel rahatrahviga 15000.krooni mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Süüdistatava süüd ja temale mõistetud karistust ei ole apelleeritud. Kannatanu M. K. vaidlustab maakohtu otsustust jätta tema poolt B.A ka OÜ DIAGENLANI vastu esitatud hagi mittevaralise kahju nõudes summas 100000 krooni rahuldamata. Maakohtu põhjendused tsiviilhagi rahuldamata jätmisel olid järgmised: Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost kostjate teo ja hagis tähendatud tagajärgede (moraalne kahju) vahel; VÕS § 130 lg 2 regulatsioon ei too automaatselt kaasa hagi rahuldamist ega vabasta hagejat tõendamiskoormisest olukorras, kus pole välistatud teiste moraalse kahju elementide (elatustaseme langus jmt) põhjustamine muude objektiivsete tegurite poolt (eelkõige kannatanu kõrge iga); VÕS § 134 lg 3 kohaselt võib nõuda isikule raske tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral küll mittevaralise kahju hüvitamist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Maakohus leidis, et antud juhul sellised erandlikud asjaolud puuduvad. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellant ei vaidlusta Harju Maakohtu otsust osas, millega B.A-le mõisteti kriminaalkaristus. Apellant leiab, et kannatanul puudub mõistetud

karistuse osas kohtuotsuse vaidlustamiseks apellatsiooniõigus tulenevalt KrMS § 318 lg 3 punktist 2. Apellant vaidlustab Harju Maakohtu otsuse tsiviilhagisse puutuvas osas leides, et maakohus on materiaalõigust ebaõigelt kohaldades jätnud kannatanu hagi rahuldamata. Apellant tugineb oma apellatsiooniõiguse osas RKKK 21.06.2007.a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-27-07. Maakohus, jättes hagi rahuldamata, tegi selles osas seega sisulise otsuse. Kannatanul puudub seetõttu võimalus esitada hagiavaldus tsiviilkohtusse ning tema ainus võimalus oma varaliste huvide kaitsmiseks on vaidlustada maakohtu otsus tsiviilhagisse puutuvas osas apellatsioonikorras ringkonnakohtus. Apellant leiab, et maakohus ei ole järginud kehtivat kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitamise küsimustes, samuti on maakohus ebaõigelt kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) asjakohaseid sätteid. Apellant leiab, et maakohus on ebaõigelt leidnud, et hageja ei ole tõendanud kostjate teo ja hagejale põhjustatud kahju vahelise seose olemasolu. VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning isik ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise (RKTsKo nr 3-2-1-54-07). Kannatanule liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustatud tervisekahjustus on tõendatud kriminaalasja toimikus sisalduva kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 126 (tl 47 – 50). Et kannatanu kehaline terviklikkus ja puutumatus sai rikutud, on tõendatud hagiavaldusele lisatud fotokoopiatega apellandi kätesse paigaldatud metalltugedest. Kannatanu igapäevane abivajadus peale liiklusõnnetust sai tõendatud hagiavaldusele lisatud arstliku ekspertiisi otsustega nr 293230 ja 374903, samuti nende sisuliste põhjendustega. Seega tõendas kannatanu nii endal liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse tekkimist kui ka tervisekahjustuste negatiivset mõju senisele elukorraldusele. Apellant leiab, et maakohus on ebaõigelt pannud mittevaralise kahju olemasolu tõendamiskoormise hagejale. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju nõuet arutades jõudnud järeldusele, et „

Kannatanu poolt hagetud rahasumma – 100 000 krooni – on tema hinnang talle tekitatud kahju suurusele, ning oma hinnangu tõendamiseks esitas kannatanu koos hagiavaldusega tõendid liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuste mõjude ja tagajärgede suhtes. Apellant märgib, et kannatanule omistatud sügav ja raske puue ning puudest tulenev abivajadus, ei olnud tingitud mitte kannatanu kõrgest east, nagu ekslikult on arvanud maakohus, vaid ikkagi liiklusõnnetuses saadud vigastustest ning sellega kaasnevatest kehalistest funktsioonihäiretest. Maakohus on omistanud VÕS § 134 lg-le 3 ebaõige sisu ja tähenduse ning kohaldanud sätet väljaspool VÕS § 134 lg 3 reguleerimisala. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Seega käsitleb VÕS § 134 lg 3 kahjustatud isikute lähedaste õigusi mittevaralise kahju hüvitise saamisel. Maakohus on VÕS § 134 lg 3 sätteid vääralt kohaldanud kahjustatud isikule endale leides, et mittevaralise kahju hüvitise saamiseks peavad kahjustatud isikul endal esinema erandlikud põhjused. Kohtu sellekohane seisukoht on väär. Kahjustatud isiku õigus mittevaralise kahju olemasolul saada selle eest hüvitist mõistliku rahasumma näol, tuleneb VÕS § 130 lg-st 2 ning sel puhul ei ole erandlike asjaolude esinemine kahjuhüvitise saamise eeldusena nõutavad. Seega ei kohaldu VÕS § 134 lgs 3 sätestatu kannatanule, kui isikule kellele endale olid tervisekahjustused tekitatud. Tulenevalt ülaltoodust leiab apellant, et Harju Maakohus on ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust ning seetõttu põhjendamatult jätnud kannatanu hagi rahuldamata. Tulenevalt asjaolust, et maakohus ei ole kriminaalasja arutades rikkunud kriminaalmenetlusõigust, ei ole vajadust kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtusse saatmine, vaid ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega tühistada Harju Maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Selles osas palub apellant teha Tallinna Ringkonnakohtul uus otsus, millega rahuldada tsiviilhagi ning mõista kostjatelt solidaarselt välja kannatanule põhjustatud mittevaraline kahju, mille suuruseks kannatanu hindab 100 000 krooni. Ka taotleb apellant kannatanu menetluskulud jätta tsiviilkostjate kanda. Apellatsioonikohtu istungil toetasid kannatanu esindaja ja prokurör esitatud apellatsiooni. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid sellele vastu.

Seega on käesoleval juhul kohtukolleegiumi seisukohast asjassepuutuvaks seadusesätteks, millest tuleb lähtuda vaidlusaluse küsimuse lahendamisel VÕS prg. 130 lg 2. VÕS prg.130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Kannatanul M. K.l kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine süüdistatava kuritegeliku käitumisega, annab aluse pidada süüdistatava tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo. Asjas ei vaielda selle üle, et 07.08.2006. sõitis OÜ DIAGENLAN töötajaks olev B.A otsa kõnniteel liikunud jalakäijale M. K.’le, mille tulemusel tekitati M. K.le kehavigastusi. Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud B.A süüline käitumine kannatanule kehavigastuse tekitamises. B.A süüd vaidlustatud ei ole. Seega on tuvastatud ka põhjuslik seos B.A tegevuse ja kannatanule kehavigastuse tekitamise vahel. Maakohus on leidnud, et VÕS § 130 lg 2 regulatsioon ei too kaasa automaatselt hagi rahuldamist ega vabasta hagejat tõendamiskoormisest olukorras, kus pole välistatud teiste moraalse kahju elementide (elatustaseme langus jmt) põhjustamine muude objektiivsete tegurite poolt (eelkõige kannatanu kõrge iga). Kohtukolleegium sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu. VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutama nn testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus (praegusel juhul toimunud liiklusõnnetus ja sellega kannatanule kehavigastuste tekitamine ) loetakse hilisema sündmuse (praegusel juhul kannatanu elukvaliteedi ja heaolu märgatav langus) põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja (antud juhul süüdistatava ) väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Hagiavalduses loetakse kannatanu elukvaliteedi ja heaolu märgatavaks languseks seda, et läbielatu tõttu pelgab kannatanu tänavaliiklust, pideva abivajaduse tõttu tunneb ta end abituna ning mittetäisväärtuslikuna. Kannatanu kehas olevad bioloogilisele organismile võõrad esemed rikuvad tema kehalist terviklikust ja puutumatust, ta peab neid taluma ja vältima teatud liigutusi. Kannatanu sotsiaalne aktiivsus on pärsitud, tema liikumisvõime piiratud. Kohtukolleegium leiab, et hagiavalduses toodud asjaolusid on alust hinnata kui isiku heaolu ja elukvaliteeti negatiivselt mõjutavate asjaoludena. Ka ei ole käesoleval juhul alust väita ega eeldada, et kannatanul oleks oma kõrge ea tõttu ja ilma süüdistatava poolt toimepandud kuriteo ohvriks sattumata olnud samasugused

psüühilised ja füüsilised muutused. Saabunud tagajärg, mis väljendub kannatanu psüühilises ( hirm tänavaliikluse ees, abivajaduse tõttu abituse ja mittetäisväärtusliku tunde talumine) ja ka füüsilises ( kannatanu kehas olevad organismile võrad bioloogilised esemed, millega seoses peab ta vältima teatud liigutusi, pärsitud sotsiaalne aktiivsus, piiratud liikumisvõime) seisundis on kohtukolleegiumi seisukohast tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tagajärjel saadud kehavigastustest. Kohtukolleegium leiab, et ka olukorras, kus isiku heaolu ja elukvaliteedi märgatava languse põhjusteks on alternatiivselt kas kannatanule kehavigastuse tekitamine süüdistatava poolt või asjaolu, mis ei ole seotud süüdistatava tegevusega (näiteks isiku halb tervislik seisund, kõrge eluiga vms.), ei saa hea usu põhimõttest lähtudes panna kannatanule kohustust tõendada, et kahju põhjuseks polnud süüdistatava tegevusega mitteseotud asjaolu. Seega peab kannatanu käesolevas asjas tõendama üksnes süüdistatava teo kehavigastuse tekitamise - kui kahju võimaliku põhjuse. Süüdistatav peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud saabunud tagajärje – antud juhul isiku heaolu ja elukvaliteedi langus - põhjuseks, s.t et nimetatud tagajärje põhjuseks oli teine alternatiivsetest asjaoludest, antud juhul kõrge iga (vt. Riigikohtu otsus nr.3-1-1-53-06). Süüdistatav seda tõendanud ei ole. Kriminaalasi on lahendatud lühimenetluses, mis tähendab muuhulgas seda, et kõik kohtuotsuses lahendatavad küsimused otsustatakse nende kriminaalasja materjalide alusel, millised olid n.ö. toimikus kriminaalasja kohtusse saatmisel (v.a. menetluskulude otsustus). Süüdistatavale oli teada tsiviilhagi nõude sisu ja selle juurde esitatud tõendite sisu. Süüdistatav nõustus lühimenetlusega loobudes seega aktiivsest kaitsest. Samas leiab kohtukolleegium, et kannatanu vanus, mis mõjutab eelkõige luumurdude paranemist ja seega ka nende mõjude avaldumise ajalist faktorit, võib olla arvestatav hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Maakohtu otsuses on veel teise moraalse kahju alternatiivse põhjusena nimetatud elatustaseme langust. Kohtukolleegium leiab, et konkreetselt hagiavalduses nimetatud muutused kannatanu psüühilises ja füüsilises seisundis ei saa olla sõltuvuses elatustasemest ja selle kõikumistest.

vahel (VÕS § 127 lg 4), kehavigastuse põhjustamise õigusvastasus (VÕS § 1045 lg 1 p 1) ning OÜ DIAGENLAN töötaja süü kehavigastuse põhjustamises (VÕS § 1050). Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama (Riigikohtu otsus 32-1-19-08). Seega kannavad OÜ DIAGENLAN ja süüdistatav B.A solidaarset vastutust kannatanule tekitatud mittevaralise kahju eest. Seejuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid menetluslikke minetusi, millised välistaksid käesoleva kohtuotsusega OÜ DIAGENLAN –lt kui tsiviilkostjalt rahalise hüvitise väljamõistmist solidaarselt süüdistatavaga kannatanu kasuks. OÜ DIAGENLAN on käesolevas kriminaalasjas tunnistatud tsiviilkostjaks, tsiviilkostja esindaja kuulati üle maakohtu istungil, ta oli teadlik tsiviilhagi sisust ja selles esitatud solidaarsest nõudest. Apellatsioonimenetluse istungile tsiviilkostja esindaja kutsumine osutus võimatuks. Esimesele istungil esindajale kodusel aadressil saadetud kutsele esindaja ei ilmunud. Kutse kättesaamise kohta andmed puuduvad. Järgmisele kohtuistungile oli saadetud kohtukutse ka juriidilise isiku postiaadressil ja e-mail. Elektroonilisele postiaadressile oli teade kohtuistungi toimumisest saadetud kahel korral (19.01.2009.a. ja 3.02.2009.a.) Mõlemad aadressid – nii juriidilise isiku postiaadress kui ka elektronposti aadress - olid saadud firma interneti kodulehelt aadressil http://www.diagenlan.ee/. Ka äriregistri andmete järgi on tsiviilkostja asukoht ja aadress Tallinn, Mooni 18. Mõlemad elektroonilised kirjad tulid tagasi kui kohaletoimetamatud (vastavalt 24.01.2009.a. ja 8.02.2009.a.), mis tähendab, et elektronposti aadress ei toimi. OÜ Diagenlan postiaadressil - Tallinn, Mooni 18 – saadetud kohtukutse saabus tagasi märkega „ei asu - v/o Venemaal tööl“. Võimalikku aadressi välisriigis kohtule teada ei ole. Tsiviilkostja esindajale Igor Štapenkole oli saadetud kohtukutse ka kodusel aadressil. Kutse saabus tagasi kuna Igor Štapenko kutsele järgi ei läinud. Äriregistri andmetel on OÜ Diagenlan seisuga 10.02.2009.a. äriregistris. Ainukese juhatuse liikmena märgitud Igor Štapenko, kellel on juriidilise isiku esindusõigus. Seega on kohtuorganid võimetud kindlustama tsiviilkostja ja tema esindaja osavõttu kohtuistungist ning ka kohtuistungi toimumise aja teatavaks saamist. Arvestades, et tsiviilkostja esindaja võttis osa maakohtu istungist, oli teadlik esitatud tsiviilhagi sisust ja seega ka võimalusest, et hagi rahuldamise korral tuleb OÜ-l kanda solidaarvastutust koos süüdistatavaga, et tsiviilkostja ei ole kindlustanud temale saabuva posti kättetoimetamist ei tsiviilkostja esindaja kodusel aadressil ega ka avalikul internetileheküljel avaldatud postiaadressil (vastab äriregistri andmetele) ja elektronposti aadressil, peab kohtukolleegium võimalikuks arutada esitatud apellatsioonis tõstatatud tsiviilnõuet ilma tsiviilkostja esindaja osavõtuta. Ka Riigikohtu praktika kohaselt peab juriidiline isik hoolitsema registrijärgsel aadressil posti pideva vastuvõtmise eest, mida aga OÜ Diagenlan kindlustanud ei ole.

4.VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohtu otsuses nr.3-2-1-85-08 on selgitatud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Käesoleval juhul tekitas B.A oma süülise käitumisega kannatanule peaaju vapustuse, parema õlavarreluu murru, vasaku küünarluu ja kodarluu killunenud lahtised murrud, rebimishaavad üla- ja alajäsemetel ning otsmiku piirkonnas. Ülajäsemete piirkonna rebimishaavad vajasid nahaplastikat. Tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud, kuid vajasid pikaajalist ravi, mille kestus ületas 4 kuud. Kohtukolleegium arvestab rahalise hüvitise suuruse määramisel B.A süü liiki, s.t. seda, et tegemist on tahtlikult toimepandud kuriteoga. Kannatanule ei ole liiklusnõuete täitmise osas midagi ette heita, mistõttu VÕS prg. 139 sätted kohaldamisele ei kuulu. Kannatanule olid tekitatud rasked kehavigastused, mis on kergeimaks tagajärjeks, millele järgneb kriminaalvastutus. Samas on tõendatud, et avarii tagajärjel saadud vigastustest tingituna ei funktsioneeri kannatanu keha enam selliselt nagu ta oleks funktsioneerinud ilma vigastusteta. Kannatanule on määratud 12.10.2007a. tähtajatult raske puue. Ka tõi süüdistatava süüline käitumine kannatanule kaasa psüühilise seisundi halvenemise, mis väljendub hirmutundes sama situatsiooni kordumise ees, pideva abitusseisundi tajumises ja eneseväärtuslike hinnangute alanemises. Sotsiaalse aktiivsuse pärsitus ja liikumisvõime piiratus on sundinud kannatanut loobuma oma lemmiktegevusest – võimlemisest ja laulmisest, mis kannatanu vanust arvestades on sisuliselt ainuvõimalikud füüsilise aktiivsuse säilitamise vormid, millised võivad pakkuda temaealistele muuhulgas ka vaheldust muidu rutiinsesse igapäevaellu ja suhtlemisvõimalusi teiste omavanustega. Kohtukolleegium peab

vajalikuks rahalise hüvitise mõistliku suuruse kindlaksmääramisel võrrelda käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid kriminaalasjas nr. 1-0552 tuvastatud asjaoludega. Nimetatud kriminaalasjas tegi Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 8.septembril 2008.a. otsuse, millega otsustas välja mõista KarS prg. 423 lg 1 järgi süüdimõistetult kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitamise katteks rahalise hüvitise 200000 krooni. Kohtuotsus jõustus kuna Riigikohtu loakogu oma määrusega 10.novembrist 2008.a. otsustas esitatud kassatsioonile luba mitte anda. Nimetatud kriminaalasjas oli kannatanuks 8 aastane laps, kellele liiklusnõuete täitmise osas ei ole samuti midagi ette heita – ta ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas. Kannatanule oli süüdistatava süülise käitumise tagajärjel tekitatud hulgaliselt erinevates kehaosades, sh. elutähtsas – peas- kehavigastusi, millised nõudsid operatiivset sekkumist. Ajuoperatsioonijärgselt viibis kannatanu intensiivravil, kogu suvevaheaja oli kannatanu sunnitud veetma kipsis jalaga, mis piiras oluliselt puhkamisvõimalusi võrreldes teiste temaealistega. Kohtukolleegium leidis, et tegemist on kehavigastustega, milliste tagajärjed võivad ühel või teisel määral mõjutada kannatanu elukvaliteeti. Ka arvestas kohus, et hingelised üleelamised ja juhtunust taastumine on kannatanu lapseealisust arvestades raskemad kui täiskasvanul. Kohtukolleegium on ka käesoleval ajal seisukohal, et lapseealisel on psüühiliselt juhtunust taastumine raskem, kui täiskasvanul. Lapseealise vähene elukogemus ja oskamatus reaalsemalt mõelda süvendavad hirmutunnet. Eitamata käesolevas kriminaalasjas kannatanul esinenud kehavigastuste raskust, ei ole kohtukolleegiumi arvates need siiski võrreldavad ning see erinevus peab olema kajastatud ka rahalise hüvitise suuruses. Ka arvestab kohtukolleegium asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas mõjutab kannatanu vanus saadud vigastustest füüsilist paranemist. Kohtukolleegium on seisukohal, et mõistlikuks rahaliseks hüvitiseks, mis tuleb kannatanule välja mõista seoses temale tekitatud mittevaralise kahjuga on 50000 krooni.