Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
19 jaanuar 2009, Tallinn
Kriminaalasja number
1-08-8273
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Igor Amann
Kohtuistungi sekretär
Maaria Rei
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
12 jaanuar 2009, Tallinn
Kriminaalasi
Z.L süüdistuses KarS 423 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 24 oktoobri 2008 otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja Talvi Vaske
Prokurör
Ringkonnaprokuröri abi Rainer Amur
Süüdistatav
Z.L ik. XXX, eluk: XXX XXX XX
Kaitsja
Vandeadvokaat Talvi Vaske
Jätta Harju Maakohtu 24 oktoobri 2008 otsus kriminaalasjas nr 1-08-8273, Z.L süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi muutmata Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
Z.L süüdistatakse sellest, et tema 19.01.2006. a. kella 17:00 ajal olenemata sellest, et mootorsõidukil oli üles öelnud soojustussüsteem, mille tagajärjel olid autoaknad jääs ning nähtavus piiratud, juhtis mootorsõidukit Mercedez Benz 190E registreerimisnumbriga 231 ANO Tallinnas Viimsi tee ja Ranna tee ristmikul ja teostades vasakpööret Viimsi teele, ei näinud jäätunud klaasi tõttu Viimsi teed vasakult paremale ületavat jalakäijat N. U., jättes talle teed andmata, sõites talle otsa, tekitades jalakäijale tervisekahjustusi: vasaku reieluu pöörlatevaheline murru. Reieluu murd vajas operatiivset ravi. Tervisekahjustus ei põhjustanud ohtu elule tekitamise momendil ega sellele järgnevalt, kuid paranemise kestus on pikaajaline, s.o. vähemalt 4 kuud. Z.L-i rikkus ettevaatamatusest järgmisi Liikluseeskirja nõudeid: § 44. Juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimeste suhtes; § 45. p 4. Juht peab andma jalakäijale teed pöörde lõpetamisel ristmikult välja sõites; § 64. Juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist; § 68 p 1. Juht on kohustatud enne väljasõitu veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima teel olles selle tehnoseisundit; § 91. Enne manöövri alustamist peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees; § 155. Pööret lõpetades peab juht andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab. Oma tegevusega pani Z.L toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.
Harju Maakohus tunnistas Z.L süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega, KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. Kohaldati KarS § 74 lg 1,3 sätteid ja määrati katseaeg 18 kuud. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena Z.L-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 kuuks.
Esitatud apellatsioonis kaitsja taotleb otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega Z.L karistamist rahalise karistusega. Kaitsja esitab kohtu järeldused, tunnistajate ja süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste sisu, KarS § 56 sätestatu. Kaitsja märgib, et käesolevaks ajaks on Z.L majanduslik olukord oluliselt paranenud. Ta ei ole varem ega pärast toimunut ühtegi õigusrikkumist toime pannud. Ta ei osanud ette näha äsjasoetatud sõiduki varjatud puudusi. On huvi tundnud kannatanu tervise suhtes, teinud talle kingitusi. Mõistetud karistus on kaotanud aktuaalsuse kuna sündmusest on möödas pea 3 aastat.
Z.L on võimalik karistada rahalise karistusega. Ta pole isik, kes vajaks kriminaalhooldust.
Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Palus talle mõista karistuseks rahaline karistus. Kaitsja-apellant toetas apellatsiooni ja palus selles esitatud taotlus rahuldada. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus seadusega kooskõlas ja piisavalt põhistatud. Puudub seaduslik alus kohtuotsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsiooni palus prokurör jätta rahuldamata.
Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, kohtuotsusega ja apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Antud juhul on maakohus seadust järgides põhistanud miks ei ole otstarbekas ega võimalik süüdistatavale mõista kergemaliigilist karistust- rahalist karistust. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et maakohus on arvestanud karistuse mõistmisel nii süüdistatava enda kui ka kaitsja poolt maakohtu istungil antud selgitusi, et rahalise karistuse mõistmise korral materiaalne olukord ei võimalda süüdistataval sellist kohustust täita. Seega on faktiliselt maakohus arvestanud ka süüdistatava enda ütlusi ning kohus on seaduslikult välja selgitanud ka süüdlase võimelisuse rahalise karistuse tasumiseks ning on tuvastatu alusel jõudnud põhistatult seisukohale, et rahalise karistuse mõistmisest tuleb hoiduda. Apellatsioonis on kaitsja märkinud, et käesolevaks ajaks on süüdistatava rahaline olukord paranenud ja tal on võimalik rahalist karistust kanda. Süüdistatav kinnitas, et töökohta ei oma, ta on määratud oma isa hooldajaks ja ainuke igakuine kindel sissetulek on tal Pirita Linnaosavalistusest saadav hooldaja tasu, muid
sissetulekuid ei ole. Tegi suvel juhutööd ja selle eest sai ka raha, millest soovib rahalist karistust tasuda. Kohtukolleegium leiab, et peale seda, et pole ära langenud maakohtu poolt juba tõendatuks loetud asjaolud, mis andsid seadusliku aluse rahalist karistust süüdlasele mitte mõista, on mõistetud vangistus ja ka lisakaristuse mõistmine kooskõlas ka süüdlase poolt toimepandu raskusega. Mitmete liikluseeskirja nõuete rikkumine süüdlase poolt põhjustas liiklusõnnetuse, mis tõi kaasa eakale inimesele raske tervisekahjustuse. Seadus näeb sellise kuriteo toimepanemise eest ette ka kuni kolme aastase vangistuse ja kohus on karistust kergendavaid asjaolusid arvestades mõistnud süüdlasele karistuseks vangistuse, mis on seaduses ettenähtud miinimumtähtajale ligilähedane. Apellatsioonis esitatud asjaolusid on kohus arvestanud ja need andsid kohtule seadusliku aluse mõista Z.L-ile lühemaajaline vangistus ning teda karistusest tingimisi täielikult vabastada. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga, apellatsioonikohtu istungil ei osanud süüdistatav esitada ühtegi veenvat argumenti miks maakohtu otsusega mõistetud karistus oleks ebaseaduslik või millisel alusel tuleks otsus tühistada. Selliseid juriidilisi aluseid ei sisalda ka apellatsioon. Mõistetud lisakaristust pole apellatsioonis vaidlustatud ja seetõttu peab kohtukolleegium vajalikuks vaid märkida, et ka lisakaristuse mõistmist on maakohus piisavalt põhjendanud ning kohtukolleegium nõustudes nii maakohtu motiivide kui järeldustega ei pea vajalikuks neid korrata. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1p 1 ja 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 24 oktoobri 2008 otsuse muutmata ja kaitsja poolt esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.