Tallinna Ringkonnakohus
otsuse tegemise aeg ja koht
08. detsember 2008.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-08- 3462
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Maaria Rei
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
01. detsember 2008.a, avalik kohtuistung, Tallinn
Kriminaalasi
S.U süüdistus KarS § 118 p 1, 117 lg 1 ja 121 järgi, XX süüdistus KarS § 118 p 1 ja 117 lg 1 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 16. septembri 2008.a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava S.U kaitsja adv Talvi Vaske
Prokurör
Merike Lugna
Süüdistatav
S.U sünd 21.02.1984.a Eesti kodanik, elukoht XXX, töökoht XXX, varem karistatud kolmel korral, viimati 20.10.2006.a Tartu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7 ja 263 p 1, 2, 4 järgi 1 aasta ja 28 päeva vangistusega, vahi all alates 08.03.2008.a.
Kaitsja
Adv. Talvi Vaske
Jätta Pärnu Maakohtu 16. septembri 2008.a otsus muutmata.
Apellatsioon jätta rahuldamata.
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
S.U tunnistati süüdi KarS § 117 p 1, 118 p 1 jär gi selles, et ta 08.03.2008.a kella 20 paiku olles alkoholijoobes ZZZ korteris peksis koos XX-ga korduvalt rusikate ja jalaga pea ja keha piirkonda CC, tekitades talle ajupõrutuse, peaajuturse, ajukelmetealused verevalumid ja näokoljuluude murrud, seega raske tervisekahjustuse, millega põhjustati oht CC elule. CC-le eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise tagajärjel ettevaatamatusest saabus 11.03.2008.a kannatanu surm. KarS § 121 järgi tunnistati ta süüdi selles, et ta 08.03.2008.a samas korteris peksis korduvalt rusikaga pea piirkonda QQ, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Maakohus mõistis S.U-le KarS § 117 lg 1 ja 118 p 1 järgi karistuseks 7 aastat vangistust, KarS § 121 järgi 4 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 7 aastat vangistust mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat ja 8 kuud vangistust.
Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes mõistetud karistuse osas ning leiab, et karistus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule. Apellant märgib, et maakohus ei tuvastanud S.U suhtes raskendavaid asjaolusid, kergendavana aga arvestas puhts üdamlikku kahetsust. S.U ise on seisukohal, et talle mõisteti liialt range karistus. Ta on teinud juhtunust väga tõsised järeldused, võtnud vastu otsuse elada seadusekuulekalt, toetada oma invaliidist ema, elukaaslast ja oma 3-aastast poega. S.U ei ole varem isikuvastaste kuritegude eest karistatud, tal oli vabaduses olles alaline töökoht. S.U on selgitanud, et CC-ga tüli tekkimise põhjuseks oli asjaolu, et pikema aja vältel rikkus kannatanu tema ema rahu viimase elukohas, lärmas ja käitus ebaviisakalt, tema ema ei saanud ööl ega päeval rahu.
Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, S.U-le mõistetud karistus on vastavuses nii kuriteo raskuse kui süüdistatava isikuga. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid karistuse kergendamist.
Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonis esitatud väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Karistus on mõistetud S.U-le KarS § -st 56 lähtudes, maakohus on oma seisukohta põhjendanud. Kohtukolleegium osundab, et S.U-le KarS § 118 p 1 ja 117 p 1 järgi mõistetud sanktsiooni keskmisest määrast kergemat karistust ei ole võimalik leevendada juba ainuüksi süü suurusest lähtudes. Kuigi kannatanu surma põhjustamine on S.U-le inkrimineeritud ettevaatamatuse vormis, ei saa tema õigusvastase käitumise tagajärge – teise isiku surma - süü suuruse hindamisel arvestamata jätta, kuriteo tagajärg on käesoleval juhul heastamatu. Ka Riigikohus on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et karistusõigus on suunatud esmajoones teole ning karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on eelkõige isiku süü (Riigikohtu otsused nr 31-1-43-06; 3-1-1-99-06 jt). Asjaolu, et S.U on teinud juhtunust väga tõsised järeldused ja võtnud sisimas vastu otsuse elada seadusekuulekalt, on käsitatav puhtsüdamliku kahetsusena, mida maakohus karistuse mõistmisel juba on arvestanud. Töökoha omamine, lähedaste ja laste eest hoolitsemise kohustus kaasneb reeglina iga täiskasvanud inimese seisundiga ega ole asjaoluks, mis võiks tingida raske kuriteo toimepannud isiku leebema karistusõigusliku kohtlemise. Ka KarS § 57 lg 1, milles on loetletud karistust kergendavad asjaolud, ei võimalda apellatsioonis esitatut aluseks võtta ja S.U-le mõistetud karistust kergendada. Kohus peab samas vajalikuks märkida, et süüdistataval on siiski võimalik pääseda kiiremini ühiskonda tagasi ning asuda elama seadus ekuulekat elu – seda aga vangistusest ennetähtaegse vabastamise teel KarS §-s 76 ettenähtud tingimustel. Nimetatud võimaluse rakendamiseks on sätestatud aga nii konkreetsed tingimused kui ka eraldi menetluskord. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 16. septembri 2008.a otsuse S.U suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Malle Preimer
Julia Katškovskaja
Jüri Paap
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.