1-05-983
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg, koht
Kohtukoosseis
Jüri Paap, Meelika Aava, Igor Amann
Sekretär
Maaria Rei
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 26.06.2008.a. kohtuotsus Vallo Jääratsi süüdistuses
Apellandid
riigiprokurör Laura Vaik ja süüdistatava Vallo Jääratsi kaitsja adv. Rein Laid
Prokurör
Laura Vaik
Kaitsja
adv. Rein Laid
Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule
päeva
jooksul.
Selle
õiguse
kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.
Asjaolud ja menetluse käik Apelleeritud otsusega Vallo JÄÄRATS, sünd. 26.08.1972.a., Eesti kodanik, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht xxxxxxxxx xxxxxxx xxx xxx-xxx, viibis vahi all 10.05.2005.a. kuni 05.02.2007.a., tunnistati süüdi ja karistati ebaseaduslike jälitustoimingute teostamises KarS § 315 järgi 6 kuulise vangistusega ja korduvas narkootilise aine suures koguses
ebaseaduslikus käitlemises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 3 aastase vangistusega. Kuritegude kogumi eest mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel 3 aastat ja 3 kuud vangistust, millest ärakandmata aeg 1 aasta 6 kuud ja 5 päeva ei pööratud KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele 3 aastase katseajaga. Ta mõisteti õigeks süüdistuses ametiseisundi kuritarvitamises KrK § 161 (KarS § 289, alates 15.03.2007.a. jälitusmenetluse andmete ebaseaduslikus avaldamises KarS § 3161) ja korduvas altkäemaksu võtmises KarS § 294 lg 2 p 1 järgi. V.Jäärats töötas alates 01.04.2002.a. Keskkriminaalpolitsei (KKP) narkokuritegude osakonna ülemkomissari ja alates 01.01.2004.a. KKP menetlusosakonna narkokuritegude talituse ülemkomissari ametikohal. Tema ülesandeks oli alluva osakonna töö juhtimine, ta oli haldamis-, järelevalve- ja juhtimispädevust omav ametiisik ja politseiametnikuna võimuesindaja KrK § 160 ja KarS § 288 tähenduses. Tulenevalt Jälitustegevuse seaduse §-st 6 lg 1 p 2 oli ta jälitusasutuse ametnik, kellel on jälitustegevuseks ning teabe varjatud kogumiseks seadusest tulenev õigus. Maakohus tegi kindlaks, et V.Jäärats teostas järgmisi ebaseaduslikke jälitustoiminguid: - 06.08.2003.a. tellis oma tuttava Raimond Pärna palvel KKP töötaja J. L. kaudu kõneeristuse telefoniabonendile, mille omanikuks oli H. S., kuid mida kasutas R.Pärn ning edastas selle R.Pärnale; - 28.06.2004.a. tuvastas oma tuttava R.Pärna palvel oma alluva M. E. kaudu telefoniabonendi omaniku, kelleks osutus R. M. ning edastas saadud informatsiooni samal päeval R.Pärnale. Narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine seisnes maakohtu otsuse kohaselt järgmises: - uurimisega täpselt kindlakstegemata aegadel 2003.a. kevadel ja 2003.a. suvel- seega kahel korral- ostis Tallinnas XXXXXXXX ja XXXXX tänavate nurgal R.Pärnalt 100 grammi kokaiini, mille müüs I. P.. Nimetatud kokaiinikogus on suur, selle käitlemiseks puudus süüdistataval luba. Süüdistuse kohane ametiseisundi kuritarvitamine seisnes, et V.Jäärats, töötades eespoolnimetatud ametikohtadel, olles ametiisikuks ja saades seoses oma ametikohaga andmeid Soome Keskkriminaalpolitsei poolt läbiviidava narkokuritegevuse vastase politseioperatsiooni Juliet kohta, edastas I. P. 21.06.2002.a. Tallinnas XXXXX XX parklas oma ametiseisundit kuritarvitades ametialaselt saadud informatsiooni politseile huvi pakkunud T. T. kohta ning soovitas I. P. T. T. lähiajal mitte suhelda. I. P. edastas saadud informatsiooni samal päeval telefoni teel T. T., kust teave omakorda edastati kuriteokaaslastele.
Selles süüdistuses õigeksmõistmist põhjendas maakohus asjaoluga, et alates 15.03.2007.a. on ametiseisundi kuritarvitamine (KarS § 289) dekriminaliseeritud, süüdistuses nimetatud käitumine on lähedasim samast ajast alates kehtivas KarS §-s 3161 nimetatud teokoosseisule, millega sätestatakse vastutus kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseadusliku avaldamise eest. Vastavalt Jälitustegevuse seaduse (JTS) §-le 10 alustatakse jälitusmenetlust jälitusametkonna juhi või tema käskkirjaga volitatud ametniku motiveeritud määrusega. Käesolevas asjas sellist otsustust pole, rahvusvaheline politseioperatsioon ega riikidevaheline leping seda ei asenda. Seega pole käesoleva kriminaalasja süüdistuses nimetatud andmete näol tegemist jälitusmenetluse andmetega KarS § 3161 mõistes. Süüdistuse kohaselt võttis V.Jäärats R.Pärnalt vastutasuna politsei- ja muudest andmebaasidest tuleneva politsei ametialase informatsiooni kogumise ja edastamise eest s.o. seadusega mittelubatud teo toimepanemise eest tasuta enda kasutusse 2003.a. suvel väikebussi Hyndai Trajet registrinumbriga XXX XXX, ajavahemikus 14.06.2004.a. kuni 09.03.2005.a. sõiduauto Opel Vectra registrinumbriga XXX XXX ning ajavahemikes 16.07.2004.a. kuni 17.07.2004.a. ja 31.07.2004.a. kuni 01.08.2004.a. korteri XXXXXX XXXXXXXXX XX-X. Seadusega mittelubatud tegudeks olid 06.08.2003.a. H. S. telefoniabonendi kõneeristuse tellimine, 01.03.2004.a. ja 27.07.2004.a. politsei infosüsteemis KAIRI andmete kontrollimine M. O. kohta, 06.04.2004.a. politsei infosüsteemis KAIRI andmete kontrollimine R. P. kohta, 14.06.2004.a. politsei infosüsteemi KAIRI vahendusel E. J. aadressi kontrollimine, 28.06.2004.a. R. M. telefoniabonendi numbri tuvastamine, 26.10.2004.a. politsei infosüsteemis KAIRI andmete kogumine R. P. kohta, 01.11.2004.a. politsei infosüsteemis KAIRI andmete kogumine A. P. kohta, 02.11.2004.a. politsei infosüsteemis KAIRI sõidukite registrinumbritega XXX XXX ja XXX XXX omanike selgitamine. Selles süüdistuses õigeksmõistmist põhjendas maakohus järgnevalt. Vara ja soodustuste vastuvõtmisega võis V.Jäärats tekitada olukorra, kus altkäemaksu lubajal oli võimalus mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneb oma ametiseisundit kasutades toime seadusega mittelubatud teo. Seda pole süüdistus aga tõendanud, nagu ka seda, et autosid või korterit kasutada andes pidas R.Pärn silmas võimalust V.Jääratsi ebaseadusliku tegevuse läbi mingit soodustust saada, seega pole tõendatud ametisiku poolt toime pandud teo põhjuslik seos pakutud hüvega. Kummutatud pole süüdistatava selgitus, et ebaseaduslikke päringuid ja jälitustegevust teostama ajendas soov tagada informaatori- R.Pärna- turvalisus.
Apellatsioonid ja taotluste sisu, esitatud vastuväited Prokurör palub maakohtu otsus tühistada V.Jääratsit õigeks mõistvas ja liitkaristust mõistvas osas, palub ta süüdi tunnistada KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja mõista karistuseks 2 aastat vangistust ning KrK § 161 (KarS § 289 ning alates 15.03.2007.a. KarS § 3161) järgi ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust. Liitkaristuseks palub prokurör mõista süüdlasele 4 aastat vangistust ja vabastada ta sellest tingimisi 3 aastase katseajaga. Apellandi käsitluse kohaselt määratleb JTS maakohtu poolt nimetatud jälitusmenetluse formaalse mõiste kõrval veel selle olemusliku sisu. See avaldub eelkõige jälitusmenetluse raamides tehtavates jälitustoimingutes. Käesoleval juhul on Soome Vabariigis seaduslikult läbi viidud jälitustoimingud aktsepteeritavad seaduslike jälitustoimingutena ka Eesti Vabariigis. Vastasel korral puuduks Eestis läbi viidavas kriminaalmenetluses võimalus kasutada tõendina informatsiooni, mis on saadud õigusabi taotluse alusel välisriigis teostatud jälitustoimingutega. V.Jäärats oli oma ametiseisust tulenevalt teadlik, et taolise sisuga teave põhineb ka Eesti seadustega kooskõlas oleval jälitusmenetlusel. Seetõttu laieneb informatsioonile, mille V.Jäärats süüdistuse kohaselt I. P.e edastas, KarS (apellandi poolt ilmselt ekslikult KrMS) § 3161 kriminaalõiguslik kaitse. Süüdistust altkäemaksu puudutavas osas kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti. Kaebaja arvates on apelleeritud kohtuotsus vastuoluline: süüdistatava ütlused, et ta kontrollis kõneeristusi ja hankis andmeid R.Pärna kui informaatori turvalisuse kaitseks, seadis kohus ühel juhul kahtluse alla („kohus...suhtub kriitiliselt...“), teisal aga sisuliselt nõustus selle väitega („On enesestmõistetav, et ...nõue kaitsta informaatorit on kasulik ka jälitusametnikule endale“). Selliselt pole prokuröri arvates võimalik arusaadavalt jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist. Pealegi jääb arusaamatuks, kuidas kõnesolevad seadusega mittelubatud teod (R.Pärna enda kohta politsei andmebaasis olevate andmete kontrollimine, H. S. telefoninumbri kõneeristus jt) võisid kaasa aidata kohtu poolt nimetatud R.Pärna turvalisuse tagamisele. Prokurör osundab V.Jääratsi ja R.Pärna vahelisele telefonivestlusele ja teistele nendevahelistele vestlustele, kus R.Pärn seob oma palve vihjega V.Jääratsile antud soodustustega. Ei oma tähtsust, kas altkäemaksu andmine oli andja jaoks koormav ja kas R.Pärn ise parajasti XXXXX korterit või autot kasutas või mitte.
Prokuröri arvates samas asjas ringkonnakohtu poolt varasemas otsuses tehtud järeldustega mittenõustumine peab asja uuel läbivaatamisel olema eriliselt motiveeritud, käesoleval juhul seda aga tehtud ei ole. Kaitsja arvates pole käesolevas asjas kindlaks tehtud V.Jääratsi käitumises KarS § 315 ja § 184 lg 2 p 2 koosseis, ta palub kohtuotsus selles osas tühistada ja süüdistatav neis süüdistustes õigeks mõista. Kaebajale on arusaamatu, kuidas ja millest lähtudes kohus oma järeldusteni jõudis, kohtuotsuses on loetletud ja refereeritud uuritud kirjalikke tõendeid, kuid ilma igasuguste järelduste ja omapoolsete hinnanguteta. Süüdistuses KarS § 315 järgi teostas V.Jäärats talle süükspandavaid päringuid teenistusalastel eesmärkidel ja Keskkriminaalpolitsei informaatori R.Pärna kaitseks. R.Pärn oli salajasele kaastööle kaasatud isik, keda ei saa käsitleda asjasse mittepuutuva isikuna. Ta oli saanud abonendilt XXXXXXXX ähvardusi. Jälitusasutusel lasus kohustus võtta meetmed salajasele kaastööle kaasatud isikut ähvardava ohu vältimiseks. Süüdistuses nimetatud andmeid kontrolliti väidetud ohu tõenäosuse ja võimalikkuse hindamiseks ning vältimiseks. Kohtuotsuses pole näidatud, et kui kõneeristusi kontrollides ja andmeid hankides V.Jäärats ei soovinud kaitsta R.Pärna kui informaatori turvalisust või kontrollida informaatorilt saadud teavet, siis on näitamata -miks ta seda tegi. Süüdistuses nimetatud tegevus oli tavaline nii V.Jääratsile kui ka teistele Keskkriminaalpolitsei juhtivatele ametnikele. Jälitustegevusega seonduva teabe teatavakstegemine informaatorile ei ole keelatud. Süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tugineb ainult kahe isiku – I. P. ja R.Pärna – ütlustel, neist R.Pärn on süüdistatav teises kriminaalasjas, I. P. andis aga ebakonkreetseid ütlusi. Pole selgitatud allikas, kust R.Pärn sai väidetavalt V.Jääratsile edastatud kokaiini ja kellele I. P. selle Soome saatmiseks edastas. Ka pole kindlaks tehtud selle kokaiini käitlemise aeg- kas KrK või KarS kehtivuse ajal. Kohtujäreldustes kasutatud Šotimaa õigusabitaotluse materjale kohtuistungil ei uuritud ega avaldatud, asitõend- võlanimekiri- ei tõenda V.Jääratsi süüd kõnesolevas narkokuriteos. Vastuväidetena kaitsja apellatsioonile süüdistuses KarS § 315 järgi kinnitas prokurör ringkonnakohtu istungil, et kõnesolevate jälitustoimingute teostamine oli JTS § 2 lg 2 tähenduses ebaseaduslik, see ei järginud JTS-s sätestatud jälitustegevuse eesmärki, andmeid koguti mitte R.Pärna turvalisuse tagamise või muu teenistushuvi kohaselt, vaid tema isiklikust huvist lähtudes. Vastuväidetena kaitsja apellatsioonile süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kinnitas prokurör ringkonnakohtu istungil, et käesoleval juhul, nagu narkoäris tavaline, ei õnnestu selgitada narkootikumi liikumise ahela eelmist ja järgnevat
lüli. Et aga üheks lüliks selles konkreetses ahelas oli V.Jäärats, kinnitasid tunnistajad, kellest R.Pärna karistati sama narkoaine müümise eest V.Jääratsile, I. P. aga, andes ütluseid sama narkoaine ostmise kohta V.Jääratsilt, pole olnud mingis koostöös uurimisorganitega. Vastuväidetena prokuröri apellatsioonile süüdistuses KrK § 161 järgi kinnitas kaitsja ringkonnakohtu istungil, et puudub kõnesolev kuriteosündmus, V.Jäärats sai Soome Vabariigi kõnesolevast politseioperatsioonist teada alles talle kahtlustuse esitamisel, sellest polnud teadlikud ka KKP teised juhtametnikud. T. T. kuulis süüdistatav väljaspool seda operatsiooni ja ta üksnes küsis I. P.t andmeid T. T. kohta. Vastuväidetena prokuröri apellatsioonile süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi kinnitas kaitsja ringkonnakohtu istungil, et V.Jäärats ei saanud R.Pärnalt transpordivahendi ja korteri kasutusõiguse vastutasuna seadusega mittelubatud teo toimepanemise eest. Nendevaheline suhe oli sõpradevaheline suhe, mitte üksnes politseiametniku ja tema informaatori vaheline suhe. Ringkonnakohtu istungil V.Jäärats kinnitas, et ta tellis kõneeristuse H. S. telefoniabonendile, tuvastas R. M. telefoniabonendi omaniku, sai R.Pärnalt oma ajutisse kasutusse sõiduauto Opel Vectra ja 16.-17.07.2004.a. korteri XXXXXX, tellis H. S. telefoniabonendi kõneeristuse, kontrollis infosüsteemi KAIRI vahendusel süüdistuses nimetatud andmeid M. O., R.Pärna, E. J., R. M. ja A. P. kohta, samuti sõiduautode omanikud. Teisi süüdistuses nimetatud üksiktegusid ta pole teostanud.
Ringkonnakohtu seisukoht
Seejuures rikkus ta Politseipeadirektori 14.06.2004.a. käskkirjaga nr 141 kinnitatud „Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise korra“ p 62, JTS § 2 lg 2 ja Politseiseaduse (PolS) § 5 lg 2 nõudeid. V.Jääratsil kui infosüsteemi KAIRI kasutajal oli keelatud anda KAIRI andmebaasis olevat teavet kolmandatele isikutele.
peab selleks kaasama teisi töötajaid ja peab vastama nende isikute küsimustele. K.Pärn seepeale viitab võimalusele oma autot kasutada või autole rehve tuua. Faktiliselt järgnes sellisele vestlusele vastava teabe ebaseaduslik väljaselgitamine V.Jääratsi poolt ja selle edastamine R.Pärnale. Hüve (autode ja korteri kasutamine) ja teabe hankimine on omavahel otseselt seotud. Tähtsust ei oma, kas kõnesolev kasutada andmine oli andja jaoks koormav või mitte. Kriminaalasjas olevaid tõendeid kogumina hinnates võimaldab nimetatu tõlgendada ka teisi süüdistuses nimetatud soodustusi (kasutusseandmisi/võtmisi) altkäemaksuna, V.Jääratsi ja R.Pärna taolises käitumises on tuvastatav riigi tahte moonutamine ja isiklikele huvidele allutamine. Ametiisiku poolt talle vara või soodustuse lubamisega nõustumine või vastuvõtmine vastutasuna ametiseisundit kasutades andja huvides ebaseaduslike tegude toimepanemise eest on vaadeldav ametiisiku poolt tahtliku altkäemaksu võtmisena. R.Pärn pole vaidlustanud tema süüditunnistamist ja karistamist samade altkäemaksude andmise eest. Kõrge politseiametniku poolt ebaseaduslike tegude toimepanemine isiku huvides, kes on talle võimaldanud vara ja soodustusi ning ta on need vastu võtnud ja neid soodustusi realiseerinud, on tuvastatav altkäemaksu võtmise koosseisu kuuluva subjektiivse külje- tahtluse- olemasolu. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis väidetuga, et maakohtu hinnang altkäemakse puudutavas osas on vastuoluline. Maakohus tunnistas, et üldiselt jälitusametnik peab kaitsma informaatorit. Seevastu arutuselolevas asjas suhtus kohus kriitiliselt V.Jääratsi selgitustesse, et tema käitumine oli ajendatud soovist tagada informaatori turvalisus. Ka ei nõustu kohus prokuröri väitega, et kriminaalasja uuel arutamisel teistsugusele seisukohale asumine kui samas asjas ringkonnakohtu otsuses väljendatu peab olema eriliselt põhjendatud. Juriidiliselt tähenduselt pole tühistatud kohtuotsust olemas, seetõttu puudub vajadus polemiseerida selles toodud põhjenduste üle.
Kaitsja poolt esitatud väide, et kohtuotsuse aluseks olevad ütlused andsid R.Pärn ja I. P. koostööna politseile (vastutasuna taotles prokurör R.Pärnale kerget karistust, I. P. vabastati üldse vastutusest) on oletuslik ja ei tugine ühelgi tõendil. Puuduvad andmed, et R.Pärn ja I. P. teineteist tundsid, seega puudus neil võimalus omavahel ütlustes kokku leppida. R.Pärn on süüdi tunnistatud ja ta kannab vabadusekaotuslikku karistust sama narkootilise aine korduva suures koguses müümise eest V.Jääratsile, seda kohtuotsust pole vaidlustatud, enda ja V.Jääratsi vastu ütluseid andes R.Pärn raskendas enda olukorda, aine müümist V.Jääratsile kinnitas ta hiljem kohtus peale enda süüditunnistamist. Kohtueelse uurimise käigus lõpetati I. P. suhtes kriminaalasi KrMS § 205 lg 1 alusel seoses temalt tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsiooni loogikaga, et uurimisorganiga koostööd teinud isikute poolt antud ütlused on ebatõesed. I. P. suhtes lõpetati kriminaalmenetlus seaduslikul alusel ja kriminaalmenetluse lõpetamine iseenesest ei tähenda, et I. P. poolt antud ütlused ei vasta tegelikkusele. Enda ja V.Jääratsi süüd kinnitavaid ütluseid andis ta esmaselt Ühendkuningriigi ja hiljem kahtlustatavana Eesti ametivõimudele enne, kui ta nõustus kriminaalmenetluse lõpetamisega. Olles hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest, kinnitas I. P. maakohtus, et teda on karistatud narkokuritegude toimepanemise eest, ta tutvus V.Jääratsiga vangistuse kandmise ajal, ta ostis V.Jääratsilt korduvalt suures koguses kokaiini ja on siiani selle eest talle võlgu. Nii R.Pärna kui ka I. P. ütlused haakuvad asjas olevate kirjalike tõenditega, nad olid hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest. Kaitsja apellatsiooni rõhutatu, et üks käesoleva kriminaalasja tõenditest- võlakiri- ei tõenda süü olemasolu, on meelevaldne ja vastuolus põhimõttega, et süü olemasolu või selle puudumist saab hinnata tõendite kogumi alusel. Neil põhjustel puudub ringkonnakohtul alus hinnata R.Pärna ja I. P. poolt antud ütluseid kogumis teiste apelleeritud kohtuotsuses nimetatud tõenditega teisiti, võrreldes maakohtu järeldustega st.V.Jäärats käitles 200 grammi kokaiini, mis loetakse narkootilise aine suureks koguseks. V.Jääratsil puudus luba sellise aine käitlemiseks. V.Jääratsi süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on kooskõlas olemasolevate tõenditega, ringkonnakohus toob nimetatu lisana maakohtu otsuse põhjendustele ja vastusena apellatsioonidele.
01.09.2002.a. toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka KarS kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud KrK vastava paragrahvi järgi. Riigikohus leidis oma otsuse nr 3-1-1-97-06 p-s 24, et sellises olukorras pole tegemist kaitseõiguse sedavõrd olulise rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada. Süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Kriminaalasja uuel arutamisel maakohus süüdistatavat uuesti kohtu alla ei andnud, sest kriminaalasi oli juba võetud kohtumenetlusse. KrMS § 263 ei sisalda nõuet, et kohtu alla andmisel tuleb näidata süüdistatava teo juriidiline kvalifikatsioon. Järeldub, et käesoleva kriminaalasja teistkordsel arutamisel pole kõnesolevas küsimuses V.Jääratsi õiguseid rikutud.
Kriminaalasja materjalidega on kummutatud kaitsja väide, et V.Jäärats sai Soome Vabariigis läbiviidavast kõnesolevast politseioperatsioonist teada alles
talle kahtlustuse esitamisel. Nii kinnitas tunnistaja M. I., et V.Jäärats sai eesseisva operatsiooni materjaliga iseseisvalt tutvuda, kusjuures tunnistaja edastas V.Jääratsile soomlaste poolt edastatud soovi selles operatsioonis. I. P. kinnitas, et ta sai talle V.Jääratsi poolt edastatud teabest hoiatusena aru üheselttuleb lõpetada läbisaamine T. T., hiljem V.Jäärats kurjustas selle peale, et ta edastas saadud hoiatust T. T..
alapunktide 5 ja 19, p 426 ja p 427 nõudeid. Selle tulemusena tekitati oluline kahju Eesti Vabariigi huvidele: kahtluse alla seati kogu KKP ausus ja usaldusväärsus ja riigivõimu usaldusväärsus, kahjustati Eesti Vabariigi mainet rahvusvahelises plaanis, rikuti Soome Vabariigiga sõlmitud koostöölepingut ja tekitati oluline kahju Soome Keskkriminaalpolitsei ning Soome Vabariigi huvidele võitluses rahvusvahelise narkokuritegevusega. Riikidevaheline koostöö kõnesoleva operatsiooni raames katkestati, Soome pool viis projekti hiljem lõpule iseseisvalt, koos T. T. said vanglakaristused kokku 22 isikut.
Kohtuotsuse tegemisel juhindub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 4 p 2 ja § 342 lg 3 p 1.
Jüri Paap
Meelika Aava
Igor Amann
Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 22 05 2009 otsusega nr 3-1-1-19-09
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.