Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
24 november 2008, Tallinn
Kriminaalasja number
1-06-2292
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Tõlk
Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
22 oktoober 2008, Tallinn
Kriminaalasi
D.Štšerbakovi süüdistuses KarS § 114 p 2,3,5 ja § 418 lg 1 järgi, A.Grišini süüdistuses KarS § 114 p 2,3,5- § 22 lg 2 ,3, § 418 lg 1 järgi, A.Semjonovi süüdistuses KarS § 114 p 2,3,5- § 22 lg 3, § 418 lg 1 järgi, N.Galkovski süüdistuses KarS § 257, § 114 p 2,3,5- § 22 lg 3 ,§ 418 lg 1 järgi.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 05 mai 2008 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad
Riigiprokuratuur, süüdistatavad N.Galkovski, A.Semjonov ja A.Grišin, kaitsjad A. Jaroslavski, L.Olovjanišnikov, T.Alp, O.Nišajev
Prokurör
Riigiprokurör Lavly Lepp
Süüdistatavad
Dmitri Štšerbakov, ik: 38807200297, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud alates 27.12.2005, Andrei Grišin, ik: 37807230239, varem korduvalt karistatud, vahistatud 28.12.2005, Aleksandr Semjonov, ik: 36901200320, varem korduvalt karistatud, vahistatud 28.12.2005,
Nikolai Galkovski, ik: 36006120359, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud 06.01.2006 Kaitsjad
Vandeadvokaadid Oleg Nišajev, Leonid Olovjanišnikov, Anatoli Jaroslavski, Toomas Alp
I. Tühistada Harju Maakohtu 05 mai 2008 otsus:
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
tänavat Raua tänava suunas liikunud V. D. ́t, tekitades V. D. ́le aju – kolju läbistava laskevigastuse, mille tagajärjel V. D. suri 11.10.2005.a haiglas koomast välja tulemata. Andrei Grišin aitas kaasa ja kihutas süüteokatsesse jäänud tapmisele üldohtlikul viisil, samuti aitas kaasa üldohtlikul viisil tapmisele teise isiku suhtes üldohtlikul viisil ja omakasu motiivil, s.o. pani toime KarS § 114 p 2, 3, 5 - § 22 lg 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema 2005. aasta augusti lõpust kuni 07.10.2005.a käitles ebaseaduslikult tulirelva ja laskemoona, saades Aleksandr Semjonov ́i käest revolvri ja vähemalt viis 9 mm kaliibrilist revolvripadrunit, mille toimetas alaealise Dmitri Štšerbakov ́i kätte, kes hoidis neid vähemalt ühe nädala ena elukohas aadressil XXXXXXX XXX X-XXX, Tallinnas, seejärel võttis tulirelva ning laskemoona enda kätte, peale mida hoidis neid oma elukohas aadressil XXXXXXX XXX X-XXX ning aeg – ajalt kandis tulirelva ja laskemoona endaga kaasas. Samuti andis Andrei Grišin Dmitri Štšerbakovile 07.10.2005.a. enne kella 07.44 Tallinnas, F.R.Kreutzwaldi 4 maja ning Narva mnt 22 maja hoovis 9 mm kaliibrilise revolvri ja vähemalt viis 9 mm kaliibrilist revolvripadrunit, kes kasutas neid samas V. D. tapmise ning T. O. ́e tapmiskatse toimepanemisel. Samal päeval tagastas Andrei Grišin nimetatud relva koos ühe padruniga Tallinnas Aleksandr Semjonovile. Andrei Grišin pani toime tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
revolvri ja vähemalt ühe 9 mm kaliibrilise revolvripadruni Aleksandr Semjonov ́ile, kes toimetas need 2005. aasta oktoobri keskel Tallinnas tagasi Nikolai Galkovski ́le. Nikolai Galkovski pani toime tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise, s.o. KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
siiski toime tapmiskatse, aga see ei kuulu eraldi kvalifitseerimisele. Prokurör nõustub väitega, et tegemist on ühe tapmisteoga, kuid ei nõustu väitega, et antud juhul ei kvalifitseerita isikutele kahe või enama isiku tapmist puudutavat sätet. Kohus on tuvastatuks lugenud, et D. Štšerbakov tulistas T. O.e suunas 4 lasku, pannes toime seega tapmiskatse ja kohus on tuvastatuks lugenud sama teoga ka V. D. tapmise üldohtlikul viisil. Seega on tegu küll ühe teoga, kuid kohus andes eelkirjeldatud hinnangud, asub siiski seisukohale, et tegu oli kahe isiku vastu suunatud teoga. Prokurör nõustub sellega. Kahe inimese tapmise lõpuleviimine eeldab kahe inimese surma saabumist. Kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul jääb üks tapmistest katsestaadiumisse, tuleb tegu tervikuna subsumeerida kahe või enama isiku tapmiskatsena (§ 25 lg 2 ja § 114 p 3). Selliselt tuleks tegu kvalifitseerida aga juhtudel, kui puuduksid lõpuleviidud tapmise puhul muud tapmise raskendavad koosseisulised asjaolud, mis teevad tapmisest mõrva. Antud juhul on kohus lugenud põhjendatult tõendatuks, et V. D. tapmise puhul on tegemist tapmisega üldohtlikul viisil. Seejuures on üldohtlikul viisil tapmine lõpuleviidud. Seega kui jätta korraks kõrvale O.e vastu suunatud tegevuse, st kahe või enama isiku suhtes tapmise kvalifitseeriv tunnus, kuuluks tegu V. D. tapmise osas kvalifitseerimisele KarS § 114 p 2 järgi lõpuleviidud kuriteona. Katsestaadiumisse jääb aga tegu vaid selles osas mis puudutab kahe või enama isiku suhtes surma saabumist. Tekib olukord kus ühe kvalifitseeriva tunnuse osas (üldohtlik viis) on tegu lõpuleviidud (surm on saabunud) teoga ning teise tunnuse (kahe või enama isiku suhtes) osas on tegu jäänud katse staadiumisse. Paragrahvisisene konkurents on lubamatu, samuti on lubamatu ühe teo eraldi kvalifitseerimine. Seetõttu ongi süüdistus asunud sellisele seisukohale, mis süüdistuses märgitud: tegu on KarS § 114 p 2,3,5 – üldohtlikul viisil ning omakasu motiivil tapmise süüteokatsega (T. O.e suhtes) ja teise isiku suhtes tapmise üldohtlikul viisil (V. D. suhtes) toimepanemisega ühes teos. Seejuures puudub vajadus viidata üldosa sättele, mis viitaks katsele, sest üldohtlikul viisil tapmise lõpuleviimine tähendab, et eraldi viidet katse sättele vaja ei ole märkida, küll aga on viidatud sellele süüdistuse resolutiivosas. Kohus on just T. O.e vastu tapmiskatset analüüsides andnud kaudselt hinnangu ka D. Štšerbakovi ütlustele. Kohus märgib oma otsuses, viidetega Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1113-06 ja 3-1-1-1-07, et tõenditeks on vaid kohtus antud ütlused. Prokurör peab vajalikuks siinkohal märkida, et täiesti nõustudes RK lahendites märgitud seisukohaga, et kohtueelses antud ütlustel ei saa olla määravat tähendust kriminaalasja otsustamisel ning kohtueelses menetluse antud ütlustel on vaid põhiütlusi toetav ja täpsustav roll, ei ole antud juhul tegemist situatsiooniga, kus lihtsalt viidetega Riigikohtu lahenditele võiks D. Štšerbakovi avaldatud kohtueelsed ütlused lihtsalt kõrvale jätta. D. Štšerbakovi osas on kohtus kinnitust leidnud tema mõjutatavus kaaskohtualuste poolt, tema suhtes plaanitud üledoosi andmise kavatsus, fakt, et ta on üksi alaealisena kohtu all isikutega, kellel kõigil on olnud eelnev vanglakogemus. Need kõik on vaid osa olustiku kirjeldusest, millises D. Štšerbakov kohtus ütlusi annab. Seega tuleb kohtul ütluste hindamisel hinnata tervikpilti, see tähendab, et ka olukorda, millises kohtualune ütlusi annab, seda, millises osas ütlused muutuvad ja miks need, tuginedes kohtuistuistungil tuvastatule just sellises suunas muutunud on. Kohtus antud ütlusi ei ole võimalik lihtsalt eraldada ütluste andjast ja sellest situatsioonist, millises ta ütlusi annab. Prokurör leiab, et nii D. Štšerbakovi kohtus koheselt antud, kui avaldatud ütlused kogumis ei lükka ümber tema eeluurimisel antud ütlusi ega muuda teda ebausaldusväärseks tõendiallikaks. Üheselt aga võtta aluseks üksnes kohtus antud ütlused ja lugeda asjaolud tuvastatuks vaid sellele tuginedes, et kohtus antud ütlused on eelistatavad, ei ole põhjendatud. Kohtualuse ütlused ei saa olla määrava kaaluga ka siis, kui nad on vahetult kohtus antud. Seega tuleb D. Štšerbakovi tegevusele hinnangu andmisel lähtuda ennekõike üheselt tuvastatud faktilistest asjaoludest (tema ütlused eel- ja järeltegevuste osas, tunnistajate
ütlused, sündmuskoha vaatlus) ja mitte lugeda tema kohtus antud ütlusi aluseks, millega lugeda tuvastatuks tema käitumist puudutavad asjaolud T. O.e tulistamisel. Tema eelnev tegevus, mille kohus on tuvastatuks lugenud, samuti rea tunnistajate ütlused (näiteks autojuhid, kes neid sündmuskohale vedasid), sündmuskoha vaatlus (kuulijäljed pea kõrgusel, tulistamise asukoht), asitõendid (videodelt nähtav tulistamise ajastatus jne) - kõik need kinnitavad tema tahtlust tappa O.. Tema ütlused selle kohta, et ta tahtis mööda tulistada, ei ole usutavad. Kohtu järeldus, et ka omakasu motiivil tapmine KarS § 114 p 5 mõttes ei ole antud kriminaalasjas tõendamist leidnud, ei vasta kohtus tuvastatud asjaoludele ega ka kohtuotsuses kirjeldatule. Kohus on märkinud, et kohtualused kirjeldavad erinevaid summasid ja analüüsib kohtualuste ütlusi, mis on antud selle kohta, et esialgu läbipeksmise, hiljem tapmise eest pidi saama raha. Prokurör leiab, et sõltumata summade erinevusest on juba kohtualuste D. Štšerbakovi, A. Grišini, kui A. Semjonovi ütlustest tulenev, et süüdistustes märgitud tegu pandi toime ainelise kasu saamise eesmärgil. See aga tähendab, et tegu pandi toime omakasu motiivil KarS § 114 p 5 mõttes. Kohtualuste ütluste kõrval on aga märksa olulisemateks siinkohal nii tunnistajate ütlused, kui tuvastatud asjaoludest tehtavad järeldused. Lisaks kohtualustele on ütlusi ainelise kasu kohta andnud ka tunnistaja V. F., kes on kirjeldanud, kuidas Andrei Grišin pakkus talle selle eest, et ta peksaks läbi Kosmose kino juures asuvas kõrghoones töötava mehe läbipeksmise eest raha 3000.- krooni, kuid tema keeldus sellest. Ka J. S. ütlustest selle kohta, et Dmitri Štšerbakov lubas talle oktoobris 2005 raha anda, kui ta on ära teinud midagi sellist, mida ta tegelikult teha ei taha, nähtub kaudselt aineline kasu. D. Štšerbakovi ütlused on läbi menetluse kirjeldanud raha saamise eesmärki. Ütlustele lisaks tuleb omakasu motiivi tuvastamisel analüüsida tuvastatud olukorda. Pika aja vältel püüti leida tulistamiseks õige aeg ja koht, selgitati välja ohvri harjumusi jne, s.t tegemist oli planeeritava, mitte spontaanse tegevusega. Läbi kohtualuste objektiivse tegevuse on tõendatav ka nende motiivina omakasu motiiv, mis tõendeid hinnates antud asjas peaks olema üheselt mõistetav. Lisaks sellele ei kinnita ükski kohtualune ega tunnistaja isiklikku vihavaenu ega muud motiivi T. O.e suhtes. T. O.e tulistamist planeerinud isikute ringi, käitumuslikke harjumusi, nende poolt väljendatud arusaami ja kogutud tõendeid kogumis hinnates on apellandi arvates ilma kahtlusteta tõendatud, et T. O.e tulistamise motiiviks oli aineline kasu. Kohus loeb tuvastatuks süüdistuses kirjeldatud A. Grišini tegevuse, kuid leiab, et antud juhul ei kuulu kaasaaitamise teod eraldi kvalifitseerimisele ja need on hõlmatud kihutamise tegevusest. Prokurör nõustub, et teatud juhtudel, kui kaasaaitamise ja kihutamise tegevus on omavahel tihedas ajalises ja ruumilises seoses, võib kuriteo subsumeerimisel lugeda kaasaaitamise kaetuks kihutamisega. Antud juhul on süüdistus pidanud olulisemaks nende sisulist eristamist ning seetõttu viidanud ka mõlemale üldosa sättele. Süüdistuse puudulikkuse tõttu on kohus Štšerbakovi, Grišini, Semjonovi ja Galkovski õigeks mõistnud KarS § 418 lg 1 järgi. Prokurör nõustudes, et süüdistuses pidanuks sisalduma viide Relvaseadusele, leiab, et ainuüksi selle viite puudumine ei tohiks automaatselt kaasa tuua isikute õigeksmõistmist, kui ei kohtualused ega kaitsjad ole kordagi menetluse keskel tõstatanud küsimust süüdistuse arusaadavusest ja üheselt on mõlema menetluspoole poolt mõistetud süüdistustes kirjeldatud tegevuste vastavust RelvaS § 1 lg-s 2 kirjeldatud tegevustele. Süüdistuses on kõikide kohtualuste puhul märgitud, et nad said relva ja laskemoona, (st RelvaS kohaselt soetasid) nad hoidsid seda ning andsid üksteisele edasi (st RelvaS kohaselt
toimetasid edasi). Seda kõike tehti eesmärgil kasutada nii relva kui laskemoona tapmise toimepanemiseks. Kuigi KarS § 418 ei erista käitlemisviise tulenevalt käitlemise eesmärgist, on tapmise eesmärgist kantud relva ja laskemoona käitlemine juba oma olemuselt selline tegevus, mille ebaseaduslikkus on üheselt mõistetav ning ka menetluse käik näitab, et just selliselt on seda ka mõistetud. Kõikide kohtuotsuses viidatud Riigikohtu otsuste puhul on oluline märkida, et neil juhtudel on isikutele süüks arvatav tegevus selline, mille puhul selle tegevuse ebaseaduslikkust sätestavale normile viitamata ei pruugi teo ebaseaduslikkus olla üheselt mõistetav. Isiku õigeksmõistmine puuduliku süüdistuse korral on võimalik siis (RK lahend nr 3-1-1-9606), kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Antud juhul prokurör leiab, et selliseid asjaolusid ei esine ning kohtualustele esitatud süüdistus KarS § 418 lg 1 järgi on RelvaS-s sätestatud tegevustega sisustatav ja nende tegude ebaseaduslikkus tulenevalt toimepandud kuritegude tehioludest, üheselt mõistetav. Karistused, mis kohus on mõistnud, ei ole Andrei Grišini ja Nikola Galkovski puhul sellised, mis oleks piisavalt arvestanud KarS § 56 lg 1 sätestatud asjaolusid. Nende isikute roll arutusel olevate kuritegude toimepanemisel ja tagajärgede saabumisel on olnud olulise tähtsusega. A. Grišin on kihutanud alaealise Dmitri Štšerbakovi tapmisele, tunnistajate ütlustest nähtuvalt on tema roll Štšerbakovi mõjutamisel olnud suur. Tema oli isikuks, kelle “idee” oli peksmise asemel minna üle tapmisele. Sellise isiku puhul on alaealise täideviija karistusest vaid kahe aasta võrra pikem vangistus proportsionaalselt liiga leebe ning ei mõjuta teda edaspidi piisavalt. Samuti Nikolai Galkovski, kui antud asjas tuvastatud käsuahela kõrgeima lüli, karistuse vaid aasta võrra kõrgem karistusmäär alaealise täideviija karistusest ei ole piisav tema mõjutamiseks. Õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb täiskasvanud isikute puhul, kes kas otse on kihutanud alaealist või on teinud seda läbi ahela, silmas pidada, et just ennekõike nende võimuses olnuks hoida ära kuritegu ja selle tagajärg, kuid nad ei ole seda teinud. Veelgi enam - nad on “saatnud” kuritegu toime panema alaealise isiku, kelle ealised iseärasused vaieldamatult tähendavad tema kergemat mõjutamist, kontrollimatust jms. Asjaolu, et tegemist ei ole olnud antud juhul täideviijatega, ei peaks tähendama neile konkreetse kuriteo asjaolusid silmas pidades keskmisest karistusmäärast, milleks on 14 aastat vangistust, oluliselt madalamat karistust. Sellest tulenevalt taotleb prokurör ka Nikolai Galkovski ja Andrei Grišini karistuste karmistamist KarS § 114 järgi. Prokurör palub tühistada osaliselt Harju Maakohtu 05.05.2008 otsus - D. Štšerbakovi, A. Grišini, A. Semjonovi ja N. Galkovski õigeksmõistmises KarS § 418 lg 1 järgi, KarS § 114 p 3 ja 5 väljajätmise osas ning N. Galkovskile ja A. Grišinile mõistetud karistuste osas. Teha uus otsus, millega Dmitri Štšerbakov süüdi mõista ka KarS § 114 p 3,5 järgi ja § 418 lg 1 järgi, mille eest karistada teda 6 kuulise vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks lugeda Harju MK otsusega mõistetud karistus 8 aastat vangistust; Andrei Grišin süüdi mõista ka KarS § 114 p 3, 5 – 22 lg 2, 3 järgi ja karistada teda 13 aastase vangistusega ja KarS § 418 lg 1 järgi, mille eest karistada teda 6 kuulise vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks lugeda 13 aastat vangistust; Aleksei Semjonov süüdi mõista ka KarS § 114 p 3,5 – 22 lg 3 järgi ja KarS § 418 lg 1 järgi, mille eest karistada teda 6 kuulise vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus
kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks lugeda Harju MK otsusega mõistetud karistus 9 aastat vangistust, Nikolai Galkovski süüdi mõista ka KarS § 114 p 3,5 – 22 lg 3 järgi ja karistada teda 10 aastase vangistusega ja KarS § 418 lg 1 järgi, mille eest karistada teda 6 kuulise vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks lugeda 10 aastat vangistust.
Eeltoodust tulenevalt palub tühistada Harju Maakohtu 05.05.2008. a. otsus Aleksandr Semjonovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 2-§ 22 lg 3 järgi ning mõista Aleksandr Semjonov selles osas uue otsusega õigeks.
Ka kihutamise- kaasaaitamise osas on kohtuotsus vastuoluline. Kohus on Grišini tegevuses kihutaja tunnuste olemasolu põhistanud alaealise kaasatõmbamisega, kuid on ise mõistnud Grišini KarS § 181 järgi õigeks põhistades seda sellega et pole tõendatud Grišini teadlikkust Stšerbakovi vanusest. Vastuoluline on kohtu seisukoht ka Grišini poolt Štšerbakovile relva üleandmise osas. Kohus tugineb selles osas Štšerbakovi kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, kuigi on eelnevalt tulnud järeldusele, et aluseks saab võtta vaid tema kohtulikul uurimisel antud ütlused. Kohtus on Štserbakov väitnud, et Grišin ei teadnud, et tal on sellel päeval relv kaasas, mis välistab Grišini tegevuses süüteokoosseisu ka sellest aspektist. Tapmise otsustuse, millest ta viimasel hetkel loobus, tegi Štšerbakov ise. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega Andrei Grišin õigeks mõista.
Taotleb kohtuotsuse tühistamist D.Štšerbakovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 114 p 2 järgi ja uue otsuse tegemist, millega mõista D.Štšerbakov süüdi KarS § 120 ja § 117 lg 1 järgi ning lugeda temale mõistetav vangistus kantuks kohtuotsuse tegemisel.
Kohus avaldas menetlusseaduse seisukohalt kahtlase lindistuse ega andnud kannatanu käitumisele juriidilist hinnangut. N.Galkovski tegevuses puudub inkrimineeritud kuriteokoosseis ja ta tuleb õigeks mõista. Kaitsja peab vajalikuks pöörata tähelepanu kohtuotsuse puudustele ja nimelt on kohus jätnud tegemata faktiliste asjaolude juriidilise analüüsi, suvaliselt tõlgendanud üksikuid ja kontrolllimata andmeid, teinud ebaõiged järeldused. Kohtu mõttekäik ja loogika pole jälgitav, mis ei võimalda efektiivset kaitset. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED RINGKONNAKOHTUS:
Eelnevast tulenevalt kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud seisukoht, nagu oleks antud juhul ebaseaduslike toimingute mõiste üheselt arusaadav ega vajaks eraldi viidet relvaseadusele, pole ülalnimetatud põhimõtetega kooskõlas. Kohtukolleegium osutab, et Riigikohus on tõepoolest oma otsuses nr 3-1-1-96-06 asunud seisukohale, et juhul kui süüdistuse puudulikkus välistab süüdistatava süüditunnistamise talle algselt süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi ning süüdistatava käitumine ei vasta ka mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2 järgi, mille kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on pannud toime süüdistatav. Viidatud sättest järeldub, et ainuüksi süüdistuse puudulikkus ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära näitama, millise KrMS § 309 lgs 2 nimetatud asjaolu - kuriteosündmuse, kuriteo (s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse - tuvastamatuse süüdistuse puudused endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise. Antud juhul on maakohus põhistanud süüdistatavate õigeksmõistmist asjaoluga, et süüdistuse puudulikkuse tõttu pole tõendamiseseme asjaolud tuvastatavad. Ringkonnakohus sellise järeldusega nõustub. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-69-06 märkinud, et KrMS § 14 lg 1 kohaselt täidavad kriminaalmenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsiooni ja kriminaalasja lahendamise funktsiooni erinevad subjektid. KrMS §268 täpsustatakse nimetatud rollijaotust veelgi - selle paragrahvi lõikes üks sätestatakse kriminaalasja kohtuliku arutamise piiridena süüdistusaktis sisalduv. Sama paragrahvi lõige kaks lubab üksnes prokuröril süüdistust muuta või täiendada. Sellest põhimõttest lähtuvalt ei tohi kriminaalasja arutav kohus asuda omal initsiatiivil süüdistuse sisu õiguslikult "parandama". Antud juhul puudus maakohtul ja puudub ka ringkonnakohtul õigus asuda sisuliselt täitma süüdistusfunktsiooni, täiendada süüdistust viidetega seadusele mida rikuti ehk omaalgatuslikult sisustada süüdistus süüteokoosseisu objektiivse tunnusega. Seega on antud juhul välistatud ringkonnakohtus prokuröri apellatsioonile toetuvalt süüdimõistva kohtuotsuse tegemine. Ülaltoodud põhistusel jätab ringkonnakohus rahuldamata ka N.Galkovski kaitsja taotluse tõendamatuse tõttu süüdistatava õigeksmõistmiseks, kuna see eeldab ringkonnakohtu poolt tõendite hindamist, mida juba maakohus pole puuduliku süüdistuse tõttu võimalikuks pidanud. N.Galkovski kaitsja apellatsioonis esitatud etteheitega maakohtu poolt süüdistatavate ütluste valikulise hindamise osas ei saa ringkonnakohus nõustuda kuna antud kuriteo osas esitatud põhistuses pole maakohus süüdistatavate ütlustele eraldi hinnangut andnud. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et N.Galkovskile esitatud süüdistuses KarS § 114 p 2,3,5- § 22 lg 3 järgi oli tema kaasaaitamistegu sisustatud ka revolvri ja padrunite andmisega. Seega lasus kohtul kohustus nimetatud süüdistuse tõendatuse kontrollimisel analüüsida muuhulgas ka relvaga seonduvaid ütlusi.
Samuti pole ringkonnakohtul seaduslikku alust rahuldada prokuröri kohtuistungil esitatud taotlust kohtuotsuse tühistamiseks ja selles osas kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Sellise õiguse annab ringkonnakohtule KrMS § 341 lõike 1 ja lõike 2 alusel vaid fakt, kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 1 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või tunnistab rikkumise KrMS 339 lg lõige 2 korras oluliseks ja seda pole võimalik ringkonnakohtu poolt kõrvaldada. Antud juhul pole KarS § 418 lg 1 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel KrMS § 339 lg 1 ettenähtud rikkumine tuvastatav nagu ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumine, millega oleks kaasnenud ebaseaduslik või põhjendamatu otsus. Seega pole apellatsioonikohtul seaduslikku alust selles osas kohtuotsuse tühistamiseks ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks.
Kohtukolleegium leiab, et eraelulise vestluse salvestus on antud juhul käsitatav muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 mõttes ning tõendite kogumis ka selle tõendiga arvestamine oli lubatav. Kohtukolleegium leiab, et isiku õigust lindistada eraviisilisi kõnelusi oma õiguste kaitseks peaks olema garanteeritud juhtumitel kui on täidetud KrMS § 110 lg 1 sätestatud formaalne eeldus kuriteo raskusastme näol, mis kehtib riiklikel ametkondadel. Vastasel korral jääks enda õiguste kaitse eraisikul piiratuks ning ebaefektiivseks. Antud juhul oli täidetud KrMS § 110 lg 1 ettenähtud eeldus riiklikul asutusel jälitustoiminguga tõendite kogumise lubatavusest, kuna tegemist oli tahtlikult toimepandud teise astme kuriteoga, mille eest on karistusena ette nähtud kuni viie aastane vangistus. Samas aga peab kohtukolleegium vajalikuks toonitada, et eraisik ei saa endale võtta menetleja õigusi tõendite kogumise suhtes ning alati on oluline tuvastada, kelle initsiatiivil lindistatud vestlused toimuvad. Materjalidest nähtub, et kannatanule helistas süüdistatav, kokkusaamine toimus süüdistatavate algatusel, süüdistatavad läksid kannatanu töökohta. Seega tuli lindistatud vestluse toimumise initsiatiiv süüdistatavatelt. Samuti on kannatanu selgitanud, et temaga ühendust võtnud Nikolai hakkas telefoni teel juba teda ähvardama ja enda kaitseks otsustas ta vestlused lindistada. Kohtukolleegium, pidamata vajalikuks uuesti korrata kannatanu ja tunnistajate ütlusi ning teabesalvestisel kajastatut, leiab, et kui isik teostab oma tegelikku õigust moel, mis on seotud vägivalla kasutamise või vara hävitamise ähvardamisega, tuleneb õiguse teostamise ebaseaduslikkus loetletud tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud ka iseseisvate kuritegudena erinevate süüteokoosseisude alusel. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et N.Galkovski on seaduslikult süüdi tunnistatud KarS § 257 järgi, kuid kohtuotsuse põhiosa tuleb muuta ja kohtu järeldus, et N.Galkovski teostas grupis koos kaassüüdistatavatega oletatavat õigust, asendada tõelise õiguse teostamisega.
18.1 Maakohus tuli järeldusele, et süüdistatavate süü V. D. mõrvas üldohtlikul viisil on tõendatud. Tõendamist ei ole leidnud süüdistatavate poolt kuriteo toimepanek kahe inimese suhtes kuna tapmistegu oli suunatud ühe isiku vastu. Väljajätmisele kuulub süüteokatsesse jäänud tapmine kuna lõpuleviidud süütegu hõlmab süüteokatse ja seda ei pea eraldi kvalifitseerima. Ka omakasu motiivil tapmine KarS § 114 p 5 mõttes pole tõendatud, kuna ainelise kasu saamise kavatsus jääb tõendite alusel vaieldavaks. Prokuröri apellatsioonis taotletakse süüdistatavate süüdi tunnistamist neile esitatud süüdistuse kogumahus. D.Štšerbakovi kaitsja apellatsioonis taotletakse uue otsusega tema süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 120 ja § 117 lg 1 järgi, teistes apellatsioonides leitakse, et süüdistatavad tuleb õigeks mõista. Seega on apellatsioonides taotletud ringkonnakohtu poolt tõendite hindamist ja uue otsuse tegemist.
18.2 Süüdistatavate poolt antud ütluste kui usaldusväärse tõendi arvestamise osas peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et Riigikohus on tõepoolest korduvalt oma lahendites toonitanud, et ristküsitlusel on kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine lubatav üksnes kohtuistungi protokollis täpselt kirjapandava kohtumenetluse poole taotluse alusel siis, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja selline ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et otseselt ütluste lahknevusest tulenevalt jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud ütlustele /otsus 3-1-1-62-07, 3-1-1-3-07/. Samuti on Riigikohus sedastanud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused ( otsused nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). Vastavalt kohtuistungi protokollile on D.Štserbakovi, A.Semjonovi kui ka A.Grišini ristküsitlemise käigus prokuröri poolt taotletud nende kohtueelsel uurimisel antud osade ütluste avaldamist seoses neis esinevate vastuoludega ja kohus on prokuröri taotlused ka rahuldanud. Antud juhul on tuvastatav asjaolu, et ülalnimetatud süüdistatavad on kohtuistungil ristküsitluse käigus oma ütlusi muutnud mitte kogu ulatuses vaid oma süüd ja osavõtuastet vähendavalt, samuti püüdnud õigustada ka kaassüüdistatavate, eriti N.Galkovski suhtes kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Oma ütluste muutmisele on nad andnud erinevaid selgitusi. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole alust süüdistatavate poolt erinevatel aegadel antud ütluste tervikuna kõrvale jätmiseks vaid neid tuleb hinnata koos teiste kogutud ja vahetult kontrollitud tõenditega. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-74-05 sedastanud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. 18.3 Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil vahetult uuritud tõendite kogumi alusel on tuvastatav, et D.Štserbakov pani toime T.O.e tapmiskatse. Kohtuistungil on D.Štšerbakov andnud ütlusi, et 07.10.2005, olles koos A.Grišiniga Kreutzwaldi 4 maja hoovis ja nähes T.O.t, küsis A.Grišinilt, et kas ta tahab, et tema, st D.Štšerbakov, tulistab seda inimest ning saab selle eest 15 000 krooni. A.Grišin, osutades kannatanule, vastas jaatavalt, ning seepeale ta tulistas. Süüdistatava ütlused sellest, et ta viimasel hetkel enne laskmist mõtles ümber ega soovinud tappa, on kummutatud tema enda ütlustega, et laskis T.O.e suunas 4 järjestikust lasku. Samuti on sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel tuvastatud kuulijäljed 1,10 cm ja 1,35 cm kõrguselt maapinnast, seega inimese keha kõrgusel. T.O.e ütluste kohaselt kõlasid esimesed lasud kui ta oli teel kangi alla ja järgmised siis kui ta oli kangi alla jõudnud. Seega ühtivad seinasolevad kuulivigastused T.O.e liikumissuunaga ning just liikumisssuunas laskmist kinnitab ka tänaval liikunud V. D. kuulivigastus. Kohtuistungil on D.Štšerbakov selgitanud, et varem ta revolvrist lasknud ei olnud, samuti on kinnitanud, et tema silmanägemine on halb.
Tunnistaja J. S. on andnud ütlusi, et pärast juhtumit oli D.Štserbakov paanikas ja nuttis. Tunnistaja kinnitas kohtueelsel uurimisel antud ütlusi sellest et Dima rääkis, et peab tegema midagi sellist, mida ta teha ei taha. Ta sai aru, et Dimal tekkis rahaline konflikt A.Semjonoviga. Pärast juhtumit rääkis Dima, kes oli ärritatud meeleolus, et pidi tulistama meest aga käed värisesid ja kuul tabas tüdrukut. Tunnistaja A. T. on andnud ütlusi, et D.Šterbakov rääkis talle peale sündmusi, et pidi tulistama meest aga tappis tüdruku. Tulistada käskis A.Grišin, kes kiusab teda. Dima kinnitas, et Aleksandr Semjonov on samuti asjaga kursis. Dmitri rääkis, et pidi saama pihta ühele aga sai teisele/ IV kd. t.lk. 211-218/. Tunnistaja A. F. on kohtuistungil andnud ütlusi, et pärast juhtunut rääkis Dima, kes oli väga närvis, et ta tulistas kedagi tüdrukut, kuid pidi saama pihta kellelegi teisele./ V kd. t.lk. 123126/. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et D.Stšerbakov kasutas relva sihipäraselt, tulistades T.O.t neljal korral, soovis teda tappa. Tema vabatahtlik loobumine süüteokatsest pole tõendite kogumi alusel tuvastatav. Seaduslikult on maakohtu poolt tuvastamist leidnud, et D.Štserbakov pani T.O.e tapmisekatse toime üldohtlikul viisil. Üldohtliku viisiga on tegu, kui konkreetse isiku tapmiseks mõeldud teoga seatakse ohtu veel kolmanda isiku elu või tervis, kusjuures see oht peab olema reaalne. Juhul kui tulirelva rakendatakse kohas kus see võib tabada ohvri asemel või temale lisaks kolmandat isikut on tegemist üldohtlikul viisil kuriteo toimepanemisega. Ühe isiku tapmisteo toimepanemisel üldohtlikul viisil on täideviijal kaudne tahtlus teiste isikute surma suhtes kuna sellise viisi valimisega peab ta võimalikuks teiste isikute surma ja möönab seda. Ka Riigikohus on sedastanud, et kolmanda(te) isiku(te) elu ja tervise ohtu seadmine on tapmise üldohtlikuna käsitletav asjaolu ja kuulub KarS prg. 114 p.2 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivsesse külge ja süüdlane tegutseb selle asjaolu suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Kui tapmisteos sisalduv oht realiseerub ja saabub tagajärg, mis ei kuulunud küll süüdlase teoplaani, kuid mida tulenevalt valitud kuriteo toimepanemise ajast ja kohast ning tapmise riistast võimaliku saabuva tagajärjena võimalikuks pidas, siis on välistatud saabunud tagajärje omistamine ettevaatamatusest toimepanduna. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (Riigikohtu otsused nr. 3-1-1-142-05; 3-1-1-124-03; 3-1-1-4-08). Antud juhul on tuvastatav, seda nii süüdistatavate D.Štserbakovi ja A.Grišini endi, kannatanu T.O.e kui tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlustega ning ka sündmuskoha vaatlusprotokollide ja selle juurde käivate lisadega / I kd. t.lk. 2-30/, et D.Štšerbakov lasi tulirelvast neli lasku hoovist väljasuunduva võlvialuse suunas ja võlvialusesse, kusjuures avause laiuseks oli veidi üle 3,5 cm ning teisel pool võlvialust ehk selle lõpus oli tiheda liiklusega tänav ning tegemist oli hommikuse tipptunniga, kui tänaval liikus palju inimesi ning oli tihe autodevool. Tulistades tipptunnil ja rahvarohkes kohas tulirelvast võis peale väljavalitud ohvri tabamuse saada ka samal ajal ja samas kohas juhuslikult viibiv kolmas isik, ka on võimalus kolmandate isikute elu ja tervise kahjustamine rikošetist. Kohtukolleegium on seisukohal, et just nimetatud asjaolud välistavad sellistel juhtudel, s.h. ka käesoleval juhul kolmandate isikute elu ja tervise kahjustamist ettevaatamatuse vormis nagu on kaitsjate apellatsioonides V. D. suhtes toimepandut käsitatud. Kohtukolleegium leiab, et sellistel juhtudel möönab tulistaja alati, et viga võivad saada ka kolmandad isikud. Eeltoodu tuleneb juba teospetsiifikast endast aga samuti iga normaalselt
arenenud inimese elukogemusest, kes teab, et hommikusel tipptunnil liigub tänaval enam kui üks inimene ja et valitud objektist mööda laskmiseks piisab nii halvast silmanägemisest, kätevärinast või muust inimese tahtele allumatust asjaolust. Maakohus on seaduslikult sedastanud D.Štšerbakovi tahtluse üldohtlikul viisil teo toimepanemiseks. Tuvastatav on, et süüdistatav oli käinud sündmuskohal korduvalt ka samal ajal, oli uurinud võimalusi tegu toime panna, ta oli teadlik nii inimeste kui mootorsõidukite liiklemisest kui ka liiklustihedusest hommikul kella 07. 45 paiku. Tõendatud on ja seda eelkõige süüdistatava D.Štserbakovi enda poolt antud ütlustega, et T.O.e tapmise eest oli lubatud tasu ja tema lasi tulirelvast kannatanut raha saamise eesmärgil ehk omakasu motiivil, mis on ette nähtud KarS § 114 p 5. Samuti on omakasu motiivil tapmise toimepanemise kavatsus tuvastatav tunnistaja J. S. ütlustega, kes kinnitas kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, et 2005 aasta oktoobri alguses oli tal korteri eest võlg ja Dima rääkis, et varsti saab raha, et siis saab ära maksta. Seega on tuvastav, et D.Štserbakov tegutses ainelise kasu saamise kavatsusega ning sellise koosseisulise raskendava asjaolu inkrimineerimiseks pole oluline, kas ta ka tegelikult kasu sai. Kohtukolleegium jagab prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohta, et ainelise kasu saamise kavatsust tõendab ka tunnistaja V. F. poolt antud ütlus sellest, et A.Grišin pöördus tema poole ja pakkus ühe mehe läbipeksmise eest tasu 3000 00 krooni/ V kd t.lk. 123/. Maakohtu poolt sellise motiivi väljajätmine seetõttu, et ei ole tuvastatav kui palju ja kes täpselt pidi maksma, või kui palju keegi pidi raha saama, pole kooskõlas seadusega ja kohtukolleegium selles osas nõustub prokuröri apellatsioonis väidetuga, et omakasu motiiv on tõendatud. Kohtukolleegium leiab, et protestis on asjakohaselt leitud, et nii tapmiskatse kui ka lõpuleviidud tapmine on toime pandud ühe teoga mis toob kaasa teo kvalifitseerimise ka KarS § 114 p 3 järgi. Kohtukolleegium leiab, et kui üldohtlikul viisil toimepandud tapmisteoga põhjustatakse kolmanda isiku surm, tuleb üldohtlik tapmine subsumeerida kogumis KarS § 114 p 3. Prokurör on apellatsioonis leidnud, et kahe inimese tapmise lõpuleviimine eeldab kahe inimese surma saabumist, antud juhul on saabunud ühe isiku surm, mis annaks aluse tervikuna tegu subsumeerida kahe inimese tapmise katsena, kuid kuna ühe kvalifitseeriva tunnuse osas (üldohtlik viis) on tegu lõpule viidud ja paragrahvi sisene konkurents on lubamatu puudub vajadus viidata katse sättele. Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustub. Arvestades kõiki tuvastatud asjaolusid leiab kohtukolleegium, et lõplikult tuleb D.Štšerbakovi käitumine subsumeerida KarS prg. 114 p.2,3,5 alla nii nagu seda on tehtud süüdistuses. Selline kvalifikatsioon hõlmab kahe inimese suhtes toimepandud tapmiskatse ning üldohtlikul viisil kaudse tahtlusega toimepandud lõpuleviidud tapmise - T.O.e tapmiskatse ja V. D. tapmise ning peegeldab õiguslikult adekvaatselt toimunut. Lõpuleviidud tahtliku tapmisega on tegemist kuna D.Štserbakov’i tahtliku tegutsemise tagajärjel saabus V. D. surm (kaudse tahtlusega toimepandud), mis subsumeerub üldohtlikul viisil toimepandud tapmise alla – KarS prg. 114 p. 2. Teoobjekti paljusust peegeldab KarS prg. 114 p. 3, mis jäi katsestaadiumi ja subsumeerub lõpuleviidud kuriteo alla ega ei vaja eraldi kvalifitseerimist ja tapmise motiivi KarS prg. 114 p. 5.
18.4 Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teist isikut õigusvastasele teole, mis omakorda tähendab, et täideviijal tekib tahtlus toime panna kuritegu.
Kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine milleks võib olla muuhulgas nii vaimne kaasabi, juhatus, süüteo plaani koostamine kui ka aineline kaasaabi, näiteks süüteovahendi muretsemine, sündmuskohale sõit, raha lubamine. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult lugenud tõendite kogumile tuginevalt tõendatuks, et N.Galkovski oli isikuks, kes esmalt ütles A.Semjonovile, et üks inimene on vaja läbi peksta, andis andmed kannatanu kohta ja hiljem, selleks, et pandaks toime T.O.e tapmine, andis relva ja laskemoona. A.Semjonov on kohtus andnud ütlusi, et N.Galkovskit tundis seoses tööobjektiga ja 2005 aastal suhtles N.Galkovskiga tihedalt. N.Galkovskilt laenas ka raha. Seega on tuvastatav, et A.Semjonov tundis ja teadis A.Galkovskit ning seetõttu pole usutav A.Semjonovi selgitus kohtus, et tegelikult tellis temalt kannatanu peksmise ja andis relva I. G., kes on samuti tema tuttav ja tema poja ristiisa, et rääkides A.Galkovskist eksis ta inimesega. Tuvastatav on, et mõlemat isikut ta teadis, tundis ja suhtles pidevalt ning seega pole loogiline, et ta eksis isikus. Tähelepanuvääriv on ka fakt, et A.Semjonov annab süüstavaid ütlusi, I. G. suhtes esmakordselt ajal, mil viimane on juba surnud ning seega võttis ära nii süüdistajal kui kohtul võimaluse tema ütlusi kontrollida. Mõlemad süüdistatavad, nii A.Semjonov kui ka N.Galkovski ise on kohtuistungil kinnitanud, et andmed T.O.e kohta andis A.Semjonovile just N.Galkovski, kes oli AS F. E. asutajaliige ja keskastme juhtaja 7 aastat. Just selle firmaga oli 2005 aastal T.O.e poolt juhitud R. K. AS vahel sõlmitud lepingutest tulenevad vaidlused ning AS F. E. jäi ilma 2 miljonist kroonist. Asjaolu, et 2005 aastal oli N.Galkovskil aktsiaseltsiga töösuhe lõppenud ei oma olulist tähtsust kuna tema enda ütluste kohaselt tunneb ta sealt paljusid inimesi. D.Štserbakov on kohtueelsel uurimisel fotode järgi ära tundnud N.Galkovski, kui T.O.e tapmise tellinud isiku / III kd. t.lk. 181/. N.Galkovski süüd kaudselt tõendavateks seaduslikeks, kohtu poolt vahetult uuritud tõenditeks on jälitustoimingu protokollidest nähtuvad andmed sellest, et 07.10.2005 aastal, vahetult pärast sündmusi helistab A.Semjonov N.Galkovskile kell 8.18 hommikul ja päeval kell 13.24. Samuti on tuvastatav, et pärast telefonivestlust said A.Galkovski, kes juhtis sõiduautot MB reg. Nr XXX XXX ja A.Semjonov kokku Kristiine Keskuse juures olevas tanklas/ III kd. t.lk. 110-118/. ARK-i tõendi/ IV kd. t.lk. 263/ kohaselt on N.Galkovski nimele registreeritud MB registreerimismärgiga XXX XXX. Kohtulikul uurimisel A.Semjonov ei kinnitanud oma kohtueelsel uurimisel antud konkreetseid ütlusi sellest, et teatas koheselt peale sündmusi N.Galkovskile tellimuse täitmisest ja andis ütlusi ka Kristiine Keskuse juures samal päeval kookusaamisest, väites istungil, et midagi sellist ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et kohtulikul uurimisel antud ütlused on ülalnimetatud tõenditega kummutatud ning helistamine ning kohtumine on tuvastamist leidnud. N.Galkovski seotusest kuriteoga kinnitavaks kaudseks tõendiks on ka R. S. ütlus sellest, et tema poole pöördus 2005 aastal N.Galkovski, kes palus tal osta padruneid, kuigi N.Galkovskil oli tema teada endal relvaluba olemas. Tema ostiski padrunid, kuid arvas mäletavat et ostis siiski valed padrunid, mis N.Galkovskile ei sobinud. Kriminaalasja materjalidega ja seda eelkõige süüdistavate endi ütlustega on tuvastamist leidnud, et ettepaneku T.O.e nö karistamiseks tegi A.Grišinile A.Semjonov. Samuti andis viimasele ka N.Galkovskilt saadud andmed kannatanu kohta ja ka relva ning laskemoona. A.Grišini poolt antud ütlused, et tema andis relva A.Semjonovile tagasi kuna ei tahtnud relva ja tal polnud seda vaja, on vastuolus nii tema enda ütlustega kui D.Štserbakovi ütlustega sellest, et ka varem, kui nad käisid Kreutzwaldi tänaval T.O.t jälgimas oli D.Grišinil relv kaasas.
Maakohus on seaduslikult tulnud järeldusele, et süüdistatavatel oli kokkulepe, et pannakse toime T.O.e tapmine. Kohtulikul uurimisel on süüdistatavad andnud ennastõigustavaid ütlusi relva puudutavas osas. On märkinud, et relv oli enesekaitseks, kuigi selgitada miks enesekaitseks oli vaja just tulirelva, ei osatud. Samuti on süüdistatavad andnud ütlusi, et relv oli hirmutamiseks, mis jälle on vastuolus enesekaitseks relva soetamise ja kaasaskandmisega. Samas on süüdistatavad ka kinnitanud, et nemad pidid T.O.ele vaid peksa andma, mis aga ei ühti ütlustega relvaga hirmutamisest. Tunnistaja A. F. on kohtuistungil andnud ütlusi/ Vkd. T.lk. 123-126/, et esmalt oli A.Grišin talle teinud ettepaneku kedagi raha eest läbi peksta, tema keeldus. Enne sündmusi oli aga juttu tapmisest. Seltskonnas oli tema, Dima, Andrei ja veel keegi. Tema arvas et tehti nalja. A.Grišin tõi tema juurde peitmiseks karbi padrunitega. Tema nägi relva Andrei Grišini käes. Teab, et A.Grišin tahtis teha D.Štserbakovile narkootikumide üledoosi, tema rääkis sellest J. A.Semjonov andis mingi raha A.Grišinile, et see annaks selle edasi D.Štserbakovile. Siinjuures kohtukolleegium leiab, et väärib tähelepanu fakt, et D.Štserbakovi poolt antud ütluste kohaselt oli ta juba 2005 suvel A.Semjonovile võlgu mitutuhat krooni ja neil oli seetõttu konflikt/ 5 kd. t.lk. 259/. Seega on nimetatud raha andmine loogiliselt seostatav kokkulepitud tapmise toimepanemisega ehk tellimuse täitmisega. Tunnistaja A. T. on andnud ütlusi, et Dima ütles, et tappa soovitas A.Grišin, et siis saab rohkem raha. A.Semjonovi naine oli muserdatud kuna Aleksandr sidus ennast Nikolai Galkovskiga/ V kd. t.lk. 211-218/. Tunnistaja J. S. kinnitas antud ütlusi sellest, Dima rääkis, et ta peab tegema midagi teiste mõjutusel, vastu tahtmist, et pärast sündmusi rääkis A. F. temale, et A.Grišin tahab teha D.Štšerbakovile üledoosi, tema rääkis sellest kohe Dmitrile. Kohtukolleegium leiab, et tõendamist on leidnud, et süüdistatavate tahtlus oli suunatud T.O.e tapmisele ja seda raha eest, samuti asjaolu, et D. Štserbakov ise ei tahtnud tegu toime panna, kuid allus temast vanema A.Grišini kallutustele. T.O.e tapmise toimepanemise soodustamiseks andis N.Galkovski A.Semjonovile andmed, sealhulgas foto T.O.e kohta, samuti ka relva ja laskemoona ja lubas tasu tellimuse täitmise eest. A.Semjonov edastas andmed ja relva laskemoonaga A.Grišinile, kes omakorda kallutas ja aitas kaasa D.Štšerbakovil T.O.e tapmist toime panna ja seda just omakasu ajendil ja üldohtlikul viisil. A.Grišin oli isikuks, kes koos D.Štserbakoviga jälgis vastavalt saadud andmetele kannatanut, uuris viimase harjumusi, korduvalt käidi kannatanu elukoha hoovis, kus tegelikult tapmiskatse ka toime pandi. Ka tema oli teadlik tegelikust olukorrast nii tänaval kui hoovis, seega oli teadlik rahvarohkusest, aitas kaasa aja ja koha valimisele, andis relva, oli kohal ja ütles, et D.Štserbakov kasutaks tulirelva. Kuriteost osavõtutegu peab olema tahtlik ja hõlmama tahtliku põhiteo. Osavõtuteo tahtlus võib olla nii otsese kui kaudse tahtlusega. Piisab kui osavõtja tahtlus hõlmab põhitegu selle ebaõigussisu olulisemates joontes, kusjuures sündmus peab olema konkretiseeritav ja toimepanija määratletud. A.Grišini poolt toimepandule juriidilise hinnangu andmisel on kohus tulnud järeldusele, et süüdistuses esitatud kaasaitamisteod on kaetud raskema teoga, kihutamisteoga ning eraldi kvalifitseerimist ei vaja. Prokurör on sisuliselt apellatsioonis kohtu sellise järeldusega nõustunud, märkides, et nii on juhtumil kui kaasaaitamise ja kihutamise tegevus on tihedas ajalises ja ruumilises seoses, kuid märkinud, et antud juhul on pidanud oluliseks nende sisulist eristamist. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu põhjendus sellest, et kaasaitamistegu tuleb lugeda kaetuks kihutamisteoga, mis loetakse oma raskuse poolest võrdseks täideviimisega ehk siis raskemaks osavõtuvormiks, on kooskõlas seadusega.
Kohtukolleegium leiab, et ka osavõtutegude ruumilise ja ajalise faktori osas pole antud juhul olulisi erinevusi kuna süüdistuses esitatud osavõtuteod, nagu juhiste andmine, sündmuskoha näitamine, relva andmine ja tapmisele kallutamine, toimusid omavahel põimuvalt, tahtlus oli suunatud sellele, et D.Štserbakov paneks toime T.O.e tapmise. Seega kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole seaduslikku alust selles osas maakohtu otsuse muutmiseks ning maakohtu järeldust ei kummuta ka prokuröri apellatsioon. A.Grišini kaitsja väited sellest, et kohus on kihutaja tunnuste olemasolu põhistanud D.Stšerbakovi alaealisusega, KarS § 181 järgi on aga kaitsealuse õigeks mõistnud, on eksitavad. Kohtu poolt on A.Grišin KarS § 181 järgi õigeks mõistetud põhistusel, et puuduvad kindlad kahtlusteta tõendid sellest, et ta oli teadlik D.Štserbakovi vanusest. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt täideviija alaealisuse fakti teadmatusega, ei lange ära süüdistatava tahtlikud osavõtuteod põhiteo suhtes. Kehtiva seadus kohaselt pole teise isiku õigusvastasele teole kihutamise või kaasaaitamise inkrimineerimise eelduseks ega tingimuseks täideviija alaealisus. Kohtukolleegium leiab, et A.Grišin oli isikuks, kes kallutas D.Štserbakovi T.O.e tapmist toime panema, tema poolt toimepandu oli põhjuslikus seoses põhiteoga. Tema tahtlus hõlmas kogu D.Štserbakovi poolt toimepandud teo koosseisu, nii üldohtlikul viisil teo toimepanemise, mis tõi kaasa teise isiku surma kui ka ainelise kasu saamise soovi, kuna tapmisteo eest pidi saama tasu ning on kvalifitseeritav KarS § 114 p 2,3,5- ja § 22 lg 2 järgi. N.Galkovski ja A.Semjonovi poolt toimepandud vahendlikud kaasitamisteod olid põhjuslikus seoses T.O.e tapmiskatsega, kuid antud juhul pole kummagi süüdistatava suhtes tuvastatav, et nende tahtlus oleks hõlmanud täideviija poolt T.O.e tapmisteole suunatud teo toimepanemise üldohtliku viisi. Kuriteole kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet ning kaasaaitaja peab ära tundma täideviija poolt toimepandava karistatava teo peamised tunnused. Antud juhul on tuvastatav, et N.Galkovski ja A.Semjonovi poolt oli edastatud T.O.e elukohaja töökoha aadressid, foto, autode numbrid, relv ja laskemoon ning N.Galkovski poolt oli lubatud tasu tapmisteo eest, kuid kõik nimetatud kaasaitamisteod ei anna alust lugeda tõendatuks, et nad pidasid siiski võimalikuks vaid ajaolu, et D.Štserbakov paneb T.O.e tapmise toime üldohtlikul viisil. Kuna sellise asjaolu teadmine või ka toetamine nende poolt ei ole tõendite alusel tuvastatav on välistatud nende käitumise kvalifitseerimise kahe inimese suhtes toimepandud tapmisena, kahe inimese tapmisele suunatud teo, millest üks jäi katsestaadiumisse, tahtlus ka kaudse tahtluse vormis pole A.Semjonovile ja N.Galkovskile omistatav. Andmete, relva ja laskemoona andmine iseenesest ei anna alust tuvastada, et nad pidasid võimalikuks just üldohtlikul viisil, mis antud juhul tõi kaasa tagajärjeks kõrvalise isiku surma, teo toimepanemise. Üldteada ja eraldi tõendamist mittevajav on asjaolu, et relvaga on võimalik toime panna tapmine ka üldohtlikku viisita ehk seadmata ohtu kolmandate isikute elu ja tervis. Samas kohtukolleegium leiab, et A.Semjonovi puhul on tuvastatav mõrvatunnusena omakasu motiiv. T.O.e vastu toimepandud kuriteo eest oli N.Galkovski poolt lubatud tasu ja asjaolu, et pole täpselt võimalik kindlaks teha summa suurus mida igaüks sealhulgas A.Semjonov pidi saama, pole antud juhul tema tapmise eest ainelise kasu soovi välistav tegur. D.Stšerbakovi poolt antud ütluste kohaselt oli juba peksmise eest tasu lubatud ja seda ka A.Semjonovile. / V köide t.lk. 259-272/. A.Semjonovi enda ütluste kohaselt oli ta N.Galkovskile raha võlgu. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on omistatav KarS § 114 p 5 ettenähtud omakasu motiiv ka juhul kui tapmisteo toimepanemise eest loetakse võlg või osa sellest tasutuks või tegutseb isik vastava teadmise ja sooviga. Seega tuleb A.Semjonovi poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 114 p 5- § 25 lg 1,2 ja § 22 lg 3 järgi.
N.Galkovskile pole kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt võimalik omistada omakasu motiivil tapmisele kaasaaitamist. Tõendatud on küll nagu ka prokurör on apellatsioonis leidnud, et N.Galkovski, kes oli antud asjas tuvastatud käsuahela kõrgem lüli, osutas T.O.e tahtliku tapmise toimepanemisele vaimset ja ainelist kaasabi, kuid KarS § 114 p 5 ettenähtud omakasu motiiv on toimepanijat või osavõtjat iseloomustav mõrvatunnus, mille eest vastutab ainult see isik, kes soovis saada tapmisest ainelist kasu. Antud juhul on tuvastatud, et N.Galkovski ise osutas ainelist abi, kuid pole tõendeid sellest, et ta ise oleks soovinud või talle oleks lubatud või ta oleks saanud süüdistuses esitatud kaasabi eest ainelist kasu ehk oleks tegutsenud omakasu motiivil ning asjaolu, et N.Galkovski oli teadlik teiste motiivist ei anna alust seda temale inkrimineerida. Kohtukolleegium leiab, et N.Galkovski poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS 113- § 25 lg 1,2 ja § 22 lg 3 järgi.
kaassüüdistatavatele leiab kohtukolleegium, et mõistetud karistuse muutmiseks seaduslikud alused puuduvad. Karistuse muutmata jätmise võimaluse ka juhul, kui ringkonnakohus tunnistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos näeb ette KrMS § 340 lg 2 p 3. Kuna kohtukolleegium ei jaga prokuröri seisukohta N.Galkovski poolt toimepandu kvalifitseerimise osas, pole kohtukolleegiumi seisukohalt ja ülaltoodud põhistusel alust temale prokuröri apellatsioonis taotletud rangema karistuse mõistmiseks. A.Grišinile, kes on varem kriminaalkorras karistatud isikuks, on kohus mõistnud võrreldes teiste süüdistatavatega rangema karistuse, 10 aastase vangistuse. Arvestades tema poolt toimepandu raskust, tema osavõtuastet kuriteo toimepanemisel, tema initsiatiivi T.O.e tapmise toimepanemiseks ning temale omistatavate mõrvatunnuste rohkust, leiab kohtukolleegium, et temale rangema karistuse mõistmine võrreldes kaassüüdistatavatega ja ka maakohtu poolt mõistetuga on kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega ja kohtukolleegium leiab, et selles osas kuulub prokuröri apellatsioon rahuldamisele. Kohtukolleegium leiab, et inkrimineerides talle kõik täideviijale omistatavad nii toimepanija kui ka teo tunnused tuleb arvestada ka asjaoluga, et raske tagajärjega lõppenud tegu pandi toime mitte ainult tema kaasabil vaid ka kihutamisel, seega oli tema osavõtuaste võrreldes A.Semjonovi ja N.Galkovskiga raskem. Kohtukolleegium leiab, et eelkõige süü suurust, toimepandu raskust arvestades tuleb A.Grišinit karistada 13 aastase vangistusega, mis on alla sanktsiooni keskmist määra jääv karistus.
Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 15 06 2009 otsusega
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.