Tallinna Ringkonnakohus
otsuse tegemise aeg ja koht
14. november 2008.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-07- 13121
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe
Kohtuistungi sekretär Tõlk
Tatjana Derkatš Marina Lepiksoo
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
04. november 2008.a, avalik kohtuistung, Tallinn
Kriminaalasi
Aleksandr Škarednõi süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja Aleksandr Romanovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 03. juuli 2008.a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Aleksandr Škarednõi ja tema kaitsja adv. Owe Ladva, süüdistatav Aleksandr Romanov
Prokurör
Saskia Kask
Süüdistatav
Aleksandr Škarednõi sünd 21.09.1976.a kodakondsuseta, elukoht XXX XX XX X, ei tööta, korduvalt kohtu poolt karistatud, viimati 18.05.2005.a KarS § 200 lg 2 p 8 järgi 4 aastase vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga, kandmata karistus 3 aastat 6 kuud ja 22 päeva Aleksandr Romanov sünd. 01.04.1981.a Eesti kodanik, töök. XXX XX X elukoht XXX XXX XX X kohtu poolt karistatud, kuid karistatus kustunud
Kaitsjad
Adv. Vaika Eerma ja Owe Ladva
Tühistada Harju Maakohtu 03. juuli 2008.a otsus osaliselt Aleksandr Romanovile mõistetud karistuse osas. Mõista uue otsusega Aleksandr Romanovile KarS § 214 lg 2 p 4 järgi karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Aleksandr Romanovi apellatsioon rahuldada osaliselt. Aleksandr Škarednõi ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata.
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
1.1 Aleksandr Škarednõi tunnistati süüdi KarS §214 lg 2 p 1, 4 järgi ja karistati 6 aastase vangistusega, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati 18.05.2005.a otsusega mõistetud kandmata karistuse 3 aasta 6 kuu ja 22 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 9 aastat 6 kuud ja 22 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 03.08.2007.a. 1.2 Aleksandr Romanov tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. Karistusaja alguseks loeti 03.07.2008.a. Karistusaja hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud 1 päev 03.08.2007.a.
4.3 Kaitsja märgib, et kohus jättis tähelepanuta kannatanute (eriti A.) ütlustes esinevad vastuolud, kannatanud on suurendanud süüdistatavate süüd, rääkinud rohkematest löökidest kui eeluurimisel. Samas aga on kohus süüdistatavate ütlused täielikult arvestamata. A. Romanovi väitel pannud ta kuriteo toime üksi, kuid kohus ei pööranud sellele tähelepanu. Kaudselt viitab sellele asjaolu, et A. Romanov vabandas kannatanute ees, kuid A. Škarednõi seda ei teinud ning ka kinnipidamisel vastupanu ei osutanud, kuivõrd ei tundnud ennast süüdi. 4.4 Eelnevat silmas pidades leiab apellant, et otsus on sisuliselt põhjendamata. A. Škarednõi süü ei ole peale kannatanute vastuoluliste ütluste millegagi tõendatud. 4.5 Apellant peab vajalikuks alternatiivselt rõhutada seda, et kui isegi asuda seisukohale, et A. Škarednõi on toime pannud kuriteo, siis tuleks see kvalifitseerida KarS § 257 järgi omavolina. Kohus on küll leidnud, et süüdistatavatel puudus subjektiivne arusaam oma tõelise või oletatava õiguse teaostamiseks, kuid ei ole seda seisukohta millegagi põhjendanud. Kaitsja arvates oli üüriraha nõudmiseks 1500 krooni ulatuses alus olemas, kuivõrd selline summa ka võlgneti. K. K.. Omavolina kvalifitseerimist toetavad tõendid on kohus jätnud hindamata. Muuhulgas viitab kaitsja tunnistaja T. G., kes kinnitas, et vahetult pärast politsei saabumist rääkisid kannatanud, et süüdistatavad hakkasid mitte raha välja pressima, vaid ütlema, et maksa ära. Tuvastatud tehiolud viitavad siiski omavolile. 4.6 Apellant avaldab veel, et isegi kui asuda seisukohale, et A. Škarednõi pani toime kuriteo, siis talle mõistetud karistus on ilmselgelt liiga raske. Arvestades võimalikku kergemat kvalifikatsiooni, aga eelkõige kannatanute ütlusi A. Škarednõi väidetava osaluse kohta, tuleks isegi süüdimõistmisel tunduvalt leebem karistus.
7.5 Apellatsioonides avaldatud seisukoht, nagu oleksid kannatanud toimunut tegelikust märksa mustemates värvides kirjeldanud, ei vasta tuvastatud tehioludele. Kannatanutele tekitatud vigastused, nende hulk ja laad on fikseeritud. Vahetult pärast vägivallatsemist sündmuskohal avanenud olukorrast annavad ilmeka pildi tunnistaja T. G. ütlused – kõikjal korteris oli verd, seal viibival mehel olid peas lahtised haavad, naise nägu oli täis verevalumeid, silmad ei avanenud, ta polnud äratuntav. Kapis peitis end joobnud A. Škarednõi, kes väitnud, et tal on katseaeg. Vaatepilt oli õudne, kohe kutsuti kiirabi, kannatanud viidi mõlemad haiglasse /II kd tl. 56-57/. 7.6 Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, mille kohaselt panid kuriteo toime A. Romanov ja A. Škarednõi koos, isikute grupis. 7.7 Nii A. Romanov kui A. Škarednõi kaitsja vaidlustavad süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni KarS § 214 järgi ja leiavad, et toimepandu on käsitatav omavolina KarS § 257 järgi. Kohtukolleegium apellantidega ei nõustu ning peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb väljapressimise ja omavoli eristamisel ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). Olles valitsemiskorravastane kuritegu (KarS-is avaliku julgeoleku vastane süütegu), heidetakse süüdlasele omavoli puhul ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-88-03). Tõelise õiguse all mõeldakse antud isikule õigustloova üld- (nt seadus, määrus) või üksikakti (nt leping) alusel kuuluvat tegelikku õigust. Oletatava õigusena tuleb mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigusest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-3-98; 3-1-1-188-03 jt). Oletatav õigus peab olema objektiivselt olemasolev või vähemalt õiguskorraga kooskõlas. 7.8 Käesolevas kriminaalasjas on vaieldamatult tuvastatud, et kummalgi süüdistataval, ei A. Romanovil ega A. Škarednõil ei olnud õigust kannatanutelt üüriraha nõuda, kuivõrd elamispinna üürileandjaks oli K. K., kes on ise kohtuistungil ka kinnitanud, et üüri pidid kannatanud tasuma üksnes temale ning üüriraha nõudmise õigust ei ole ta kellelegi volitanud /II kd tl 50-51/. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et omavoli koosseis sisaldab erilist isikutunnust (KarS § 24 lg 1) – tegemist on isikuga, kes teostab oma tõelist või oletatavat õigust. Muu isik, kes sellele tunnusele ei vasta, ei saa olla omavoli täideviija. Siit järeldub, et kolmas isik, kes omaniku poolt volitatuna nõuab KarS § 214 koosseisutunnuseid täites (käesoleval juhul näiteks süüdistatavad olukorras, kus nad oleksid tegutsenud K. K. volitusel) võlglaselt oma kohustuse täitmist, vastutab mitte omavoli, vaid väljapressimise eest, sest silmas tuleb pidada, et varavastase süüteo täideviija võib olla isik, kes kavatseb hõivata asja või saada varalist kasu nii enda kui kolmanda isiku kasuks. Omavoli puhul aga heidetakse süüdlasele ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras.
7.9 Tulenevalt eelöeldust on kohtukolleegium seisukohal, et A. Škarednõile ja A. Romanovile süüksarvatud teod on õigesti hinnatud väljapressimisena. Kuivõrd süüdistatavad tegutsesid grupis ning A. Škarednõi on varem toime pannud varguse ja röövimise, siis viimatinimetatu vastutab KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi, A. Romanov aga KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. 7.10 Mis puudutab maakohtu poolt karistuste mõistmisel süüdistatavate võrdset kohtlemist, siis kohtukolleegium sellega ei nõustu. Tuleb tõdeda, et kogutud tõendid (eelkõige kannatanute ütlused) viitavad A. Romanovi suuremale osale vägivallas ja olulisele agressiivsusele just kannatanu E. N. suhtes. Kuid samas ei saa märkimata jätta aga seda, et A. Škarednõi võttis A. A. vastu suunatud ründe käigus kasutusele ohtlikuma vahendi - köögikirve ning lõi kannatanut nii kirve tera kui varrega pähe. Seega on kaheldav, kas A. Romanovi süü on hinnatav suuremana kui seda A. Škarednõi süü. 7.11 Maakohus on leidnud, et mõlema süüdistatava puhul ei ole tuvastatud kergendavaid asjaolusid, kuid pidades silmas A. Romanovi käitumist pärast kuritegu, kohtukolleegium maakohtuga ei soostu. Mõlemad kannatanud on kohtuistungil kinnitanud, et A. Romanov käis pärast 02. augusti nende juures, vabandas ja avaldas kahetsust /II kd tl 45; 49/. A. A. kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli näha, et A. Romanov tõesti kahetses. Kahetsust on väljendanud A. Romanov ka kohtuistungil viimases sõnas /II kd tl 75/. Siinjuures tuleb arvestada sedagi, et oma süüd toimepandud tegudes on ta tunnistanud. Neid asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et A. Romanovi poolt väljendatud kahetsus on siiras ning seda tuleb karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna arvesse võtta. Kuivõrd A. Romanov on enda poolt toimepandud teod hukka mõistnud, siis kohtukolleegiumi arvates tingib see riigipoolse hukkamõistu vähendamise. 7.12 Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et kuigi karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on esmajoones isiku poolt toimepandud tegu, ei tähenda see, et karistuse mõistmine võiks grupilise kuriteo korral piirdudagi üksnes süüdistatavate osavõtu erineva intensiivsuse astmete võrdlemisega, analüüsida tuleb kõiki KarS §-s 56 nõutavaid asjaolusid. Eripreventiivse eesmärgi püstitamisel ei ole võimalik süüdlase isiku arvestamata jätmine. Käesolevas asjas tuleb seetõttu siiski tähele panna, et A. Romanov on varem karistamata (karistatus on kustunud), A. Škarednõid on korduvalt karistatud, tema poolt toimepandud teod on muutunud raskemaks, käesoleva kuriteo pani toime katseajal, mis oli määratud talle 18.05.2005.a kohtuotsusega KarS § 200 lg 2 p 8 järgi mõistetud 4 aastase vangistuse kandmisest tingimisi vabastamisel. 7.13 Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et A. Romanovi ja A. Škarednõi võrdne kohtlemine ei ole põhjendatud. Eripreventiivsetel kaalutlustel ja arvestades kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, tuleb A. Romanovile mõistetud karistust leevendada. 7.14 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 4, 340 lg 2 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.07.2008.a otsuse A. Romanovile mõistetud karistuse osas ja mõistab talle uue otsusega kergema karistuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
Malle Preimer
Julia Katškovskaja
Ene Randmäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.