Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus tunnistas V.E süüdi KarS § 424 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ja mõistis karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust 26.02.2007 aasta Tartu Maakohtu otsusega mõistetud tegemata üldkasuliku töö võrra, mis KarS § 69 lg 7 alusel moodustab 1 aasta 3 kuud ja 9 päeva ja liitkaristuseks mõistis 1 aasta 5 kuud ja 9 päeva vangistust. KarS § 68 alusel luges karistuse kandmise alguseks 03.08.2008 aasta. KarS § 50 lg 1 alusel võttis V.E-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 1 aastaks.

APELLATSIOON:

Süüdistatav märgib apellatsioonis, et tema pole kohtuotsusega nõus ja soovib selgitusi anda apellatsioonikohtus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Süüdistatav- apellant täpsustas esitatud apellatsiooni ja palus tühistada kohtuotsus mõistetud karistuse osas. Uue otsusega palus teda karistada kas rahalise karistusega või teda tingimisi karistusest vabastada. Kaitsja toetas kaitsja taotlust rahalise karistuse mõistmise osas ja palus uue otsusega teda karistada kergemaliigilise karistusega. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus kooskõlas seadusega ja selles osas otsuse tühistamiseks alused puuduvad. Palus jätta kohtuotsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Esmalt peab apellatsioonikohus vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-07 on leitud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 424 sanktsioon näeb vangistuse kõrval ette karistusena ka rahalise karistuse, kuid selline fakt iseenesest ei kohusta mõistma süüdlasele vaid kergemaliigilist karistust. Küll aga peab kohus ülaltoodud seaduse alusel oma otsust raskemaliigilise karistuse, vangistuse, mõistmise kohta põhjendama. Antud juhul on kohus põhistanud miks tuleb V.E karistada vangistusega ja miks ei ole tema karistamine rahalise karistusega kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega. Kohtukolleegium täielikult nõustub maakohtu sellekohase järeldusega. Lisaks maakohtu põhistusele peab kohtukolleegium vajalikuks osutada ka maakohtu poolt vahetult uuritud karistusregistri õiendist tulenevatele andmetele. Nimelt näitab V.E karistusõiend, et peale kahel korral kriminaalkorras karistatust on teda väärtegude toimepanemiste eest 7 korral karistatud rahatrahviga, millised on kogu ulatuses tasumata./ t.lk. 20-21. Ka apellatsioonikohtu istungil kinnitas V.E, et trahvid on tasumata kuna pole olnud töökohta ega raha nende tasumiseks. Vastavalt õiendile ulatub tasumata rahaline nõue ligi 50 000 kroonini. Kohtukolleegium leiab, et uuesti V.E-le rahalise karistuse mõistmine oleks vastuolus KarS § 56 ettenähtud karistuse mõistmise alustega. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt rahalise karistuse mõistmist V.E-le ei tingi ka asjaolu, et vabaduses on tema enda ütluste kohaselt võimalik tal minna ametlikult tööle. Maakohus on süüdistatavat alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest karistanud 3 kuulise vangistusega. Toimepandu on sisult ohtlik kuritegu, süüdlane ei aseta ohtu mitte ainult enda elu ja tervise vaid ka paljude kaasliiklejate oma. Selline käitumine nõuab riigipoolset reaktsiooni, mis annaks selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Antud juhul on mõistetud KarS § 45 lg 1 ettenähtud miinimumtähtaja lähedane vangistus, mis kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on toimepandu ohtlikkust arvestades väga leebe karistus. Süüdistatava taotlus tema tingimisi karistusest vabastamise kohta rahuldamisele ei kuulu. V.E on uue tahtliku kuriteo toime pannud ajal, mil ta kandis talle mõistetud vangistuse asenduskaristust, üldkasulikku tööd. KarS § 69 lg 7 kehtestab, et kui süüdismõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töötegemata osa vangistusega. Liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule.

KarS § 65 lg 2 kehtestab, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega on antud juhul V.E-le mõistetud üldkasuliku töö aluseks olnud vangistuse täitmisele pööramine kohustuslik ning tema uuesti tingimisi karistusest vabastamist seadus ei võimalda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 05 augusti 2008 otsuse muutmata ja V.E apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA

MALLE PREIMER

PAAVO RANDMA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.