1-08-5418\11 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.L.Libergi kaitsja vaidlustab kohtuotsuse tervikuna. Palub tühistada Harju Maakohtu otsus Lemmo Libergi süüdimõistmise osas ja teha asjas uus otsus, millega Lemmo Liberg antud asjas õigeks mõista. Kaitsja leiab, et kohtu järeldus, et L.Libergi poolt kuriteo toimepanemine on tõendatud eelkõige J. L. ütlustega, mis on kooskõlas asjas kogutud teiste tõenditega ja mis riimuvad teiste tunnistajate ütlustega, on vastuolus asjas kogutud tõenditega ja kohtu enda järeldustega. Kannatanu L. ütluste kohaselt pöördusid süüdistatavad tema poole OÜ H.iga seotud võlgnevusega. Võlgnevus oli seotud asjaoluga, et S. E. OÜ oli jätnud maksmata arved OÜ H.ile. Kannatanu on kohtuistungil väitnud, et tema polnud S. E.es mitte keegi. Ometigi on ta olnud äriregistri andmetel nii ainuomanik, juhatuse ainus liige kui ka pärast äriühingu pankrotti dokumentide hoidja. L. väitel tegeles S. E. igapäevase juhtimisega S. G.. Selline väide on täiesti absurdne, sest iga äriühingu igapäevase juhtimisega tegeleb kas juhatus või tegevdirektor. Seda, et L. äriühingu juhtimisega igapäevaselt tegeles, kinnitab ka tunnistaja K.. Seega on kannatanu andnud tõele mittevastavaid ütlusi oma rolli osas võlgu jäänud äriühingus. Kohtu järeldus, et „ üldteada on asjaolu, et ettevõtluses ei ole võimalik alati lähtuda sellest, mida konkreetne organ seaduse järgi teha saab vaid see mida viimane reaalselt teha saab“ on apellandi arvates mitte ainult asjatundmatu, vaid ka õigusliku nihilismi propageeriv avaldus. Kannatanu ütluste kohaselt löödi teda ilma mingi jutuajamiseta parema neeru piirkonda ja kaks korda pea piirkonda. Need kannatanu ütlused ei ole kooskõlas tunnistaja V. P. ütluste ja patsiendikaardi andmetega. Tunnistaja P., kes suitsetas maja trepil, kui kannatanu ja süüdistatavad majast väljusid, kinnitab, et kõik kolm vestlesid rahulikult. See tunnistus kinnitab hoopis süüdistatavate ütlusi asja kohta. Patsiendikaardi kohaselt on patsiendil vasaku roidekaare põrutus. M-l viisil saaks tekkida löögist parema neeru piirkonda vasaku roidekaare põrutus, on täiesti arusaamatu. Tunnistajate M. ja V. L. ütluste kohaselt oli L.-l vigastus suu juures (suunurgas veri), tunnistaja E. L. ütluste kohaselt punetus („küsisin, kas hakkad haigeks jääma?). Need ütlused on juba omavahel vastuolus, sest vaevalt assotsieerub kellelgi verine suunurk haigeks jäämise või külmetusega. Patsiendikaardil ei sedasta suu juures ei punetust ega vigastust. Tegelikult ei nähtu patsiendikaardil ühtegi silmaga nähtavat vigastust, marrastust, punetust ega muud taolist. Patsiendi traumad on antud patsiendi ütluste järgi. Tunnistaja K. on andnud ütlusi, et L. helistas pärast väidetavat intsidenti ja ütles, et tal on vist ninaluu puruks. Seega on andnud L. väga erinevaid seletusi erinevatele isikutele, mis vägivalda tema suhtes siis toimetati. Samas ei ole ükski neist versioonidest objektiivse tõendiga kinnitamist Seega puuduvad tõendid, et L. suhtes oleks süüdistatavad vägivalda tarvitanud ja L. enda ütlused on selle kohta vastuolus nii tunnistaja ütlustega kui ka patsiendikaardi andmetega.

Kohus on asunud arusaamatule seisukohale süüdistatav XX poolt esitatud nõudeõiguse suhtes. Nõudeõiguse on saanud XX käsunduslepingu alusel ja seega oli esitatud nõue karistusõiguslikus mõttes igal juhul õiguspärane. Kohus on miskipärast hakanud esitatud nõuet ka tsiviilõiguslikult lahendama, mis kahjuks ei ole kohane ega ole ka kohtu järeldused Võlaõigusseaduse kohaselt pädevad. Kohtu järeldus, nagu poleks OÜ H. olnud õigust tööd katkestada, on väär, sest asitõendina uuritud töövõtulepingu p. 8.2 seda lubab. Tunnistaja A. E. ütlustest ja asitõenditena uuritud kirjavahetusest selgub ka , et tellija s.t. S. E. vältis tööde vastuvõtmist ja töövõtjaga suhtlemist, seega oli tegemist Võlaõigusseaduse § 119 ettenähtud vastuvõtuviivitusega ja sellest tulenevate tagajärgedega. Muuhulgas võib töövõtja sellisel juhul ka lepingu üles öelda ja nõuda kogu kokkulepitud tasu (VÕS § 652 lg.3). Seega oli OÜ H.il olemas tegelik nõudeõigus kogu käsunduslepingus märgitud summale (arvestades viiviseid isegi suuremale nõudele). Väide, et OÜ H. poolt tööde lõpetamata jätmine tekitas probleeme Sotsiaalministeeriumiga on samuti väär, sest S. E.-l Sotsiaalministeeriumiga lepingut polnud. Riigihankes osales S. G. (vt. Lisa). Apellandi arvates väärib märkimist asjaolu, et kui süüdistatavad tahtsid kokku saada L.-ga, siis määrasid nad kokkusaamiskohaks avaliku koha ( S. Y.) . Kokkusaamine XXXXXXXXXX tänaval toimus aga L. initsiatiivil. Miks oleks pidanud süüdistavad tarvitama vägivalda kannatanu suhtes sellises kohas, kus nad pidid ju teadma tunnistajate olemasolu, on samuti arusaamatu. Kohtu järeldus, et kohtumisel S. Y.is kannatanu nägi küll igasuguseid pabereid enda maksevõime ja varandusliku seisukorra kohta, aga mitte nõudeõiguse aluseks olevaid dokumente, on vastuolus kohtu järeldusega selle kohta, et samal kohtumisel L.Liberg (kellel puudus P. G..ga suhe) pidi nägema kõiki nõudeõiguse aluseks olevaid dokumente ja aru saama nende sisust peensusteni. Miks kohus loeb L.Libergi „vajadusel füüsilist laadi ülesannete täitmiseks valmisolevaks tugiisikuks“ on apellandi jaoks arusaamatu kvalifikatsioon, samuti selle äärmiselt omapärase kvalifikatsiooni seose L.Libergi teo või tegevusetusega antud asjas. Otsitud tunduvad ka J.L. poolt esitatud põhjendused, miks ta pöördus just Keskkriminaalpolitsei poole ja miks päevi hiljem. Kohus on leidnud, et äriühingu asukoht on Keskkriminaalpolitsei lähedal. Kannatanu aga vastas istungil kohtu küsimusele, et Tartu inimesena ta ei teadnud, kus tavaline politsei asub. Kohtu küsimusele, miks ei helistanud numbril 110, kannatanu vastata ei osanud. Kohtu arvamus, et riiklike pühade ajal Keskkriminaalpolitsei aktiivselt menetlustoiminguid teeb, pole põhjendatud. Reeglina piirdub esmane toiming avalduse võtmise ja seletuse andmisega. Tegelikult osundavad kõik asjas ülekuulatud tunnistajad sellele, et J.L. näol oli tegemist isikuga, kellel oli probleeme erinevate isikutega seoses tema poolt teostatud ( või teostamata jäänud) töödega. Seega on kannatanu isikuks, kes ilmselgelt soovib pääseda igal moel vastustusest seoses tema poolt teostatud (või teostamata) äritegevusega. Eelpooltoodust nähtub apellandi arvates selgelt, et kannatanu J.L. on andnud asjas valeütlusi ja tegemist on teadvalt valekaebuse esitamisega.

4.XX’i kaitsja esitatud apellatsioonis palub tühistada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 18.07.2008.a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-08-8104, teha uus kohtuotsus ja XX KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista. On vaidlustanud kohtuotsust selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu kogutud tõenditele, kriminaalmenetluse sätete ebaõige kohaldamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, taotleb kohtuotsuse tühistamist ja XX õigeksmõistmist KarS § 214 lg 2 p 4 järgi . 4.1 Apellant leiab, et kohtu järeldused on vastuolus kohtus kogutud tõenditega ning nimelt pole võimalik soostuda kohtu seisukohaga kannatanu J. L. ütluste usaldusväärsuse kohta. Kannatanu on andnud erinevaid seletusi XXXXXXXXXX tänaval aset leidnud kohtumise kohta, temale tekitatud vigastuste kohta ja nende tekkimismehhanismi kohta, viidates erinevatele kehaosadele, mida löök tabas. Seejuures kinnitab ka tema, et tänav oli valgustatud ja mänguplatsil mängisid lapsed ja oli inimesi ja seisid autod, kes kindlasti kuriteo toimepanemise korral oleks abi kutsunud või sekkunud. Traumapunkti pöördus ta mitme tunni möödumisel peale juhtunut ja tema seletusekohaselt peksid teda tundmatud Nõmmel, kuigi ta teadis nn. peksjate nimesid ja ka telefone. Arstile ei rääkinud ta midagi huulevigastusest ning seda pole fikseeritud arstlikul läbivaatusel. Politseisse pöördus ta vaid 26.12.2006.a. ja nimelt Keskkriminaalpolitseisse, viidates politseis kestvale jõulurahule ning just Keskkriminaalpolitsei asukoha lähedusele tema firma asukohale. Üldjuhul ja tulenevalt seadusest tuleb kuriteoteade esitada sündmuskoha piirkonna politseijaoskonda, antud juhul Lõuna Politseijaoskonda- Rahumäe tee 6, mistõttu XX seletused nn „katuse “ ilmumise kohta uurimistoimingul on tähelepanuväärivad ja viitavad kannatanu isiklikele suhetele kellegi ametiisikuga. J. L. eitas kohtus kuni äriregistri kande esitamiseni et on firma S. E. ainuomanik ning firmal on võlad, kuigi kinnitas firmale H. OÜ võlga, esitades selle selgitamisel erinevatele asjaoludele. Tema selgitus 200 000.-krooni nõudmisest firmale H. OÜ on kinnitust leidnud asitõenditeks tunnistatud lepingutega ning sellest nähtub ka ka teeenustasu 30 % tasumine P. OÜ –le, mis moodustab 60 000.-krooni ning vastab tema poolt antud ütlustele,kuid selle summa nõudmine isiklikult XX-le on tema arusaam või ebaõige lepingu tingimuste tõlgendus, sest ta oli teadlik sõlmitud lepingutest ja lepingutingimustest. Tema väited telefonide vahetamise kohta ka sellel viimasel kohtumisel ei kinnita mingilgi määral sündmuste tema seletuste kohast kulgu ja kinnitavad kohtualuste seletusi selles, et mindi lahku rahumeelselt ning lepiti kokku kokkusaamises pärast uut aastat. Ülaltoodud faktikogumi alusel on kaitsja seisukohal, et J. L. ütlused juhtunu kohta ei ole tõesed ega usaldusväärsed ning nendele tuginemine on vale, mis viis ebaõige kohtulahendi koostamiseni.

Kohtul lasub kohustus hinnata tõendeid KrMS § 61 kohaselt, s.o tõendite kogumis hindamise põhimõttest lähtudes, kus ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. KrMS § 63 lg-s 1 sätestatakse tõendina nii süüdistatava kui kannatanu ütlus, kusjuures ei eelista nimetatud seadusesäte ühtesid tõendeid teistele. Vastavalt kohtuistungi protokollile on maakohtu istungil kannatanut ristküsitletud ja menetluspooled ei ole taotlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ristküsitluse käigus kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Seega pole menetluspooled tema poolt kohtuistungil antud ütluste ja kohtueelsel uurimisel antud ütluste vastuolulisust sedastanud ning seega pole ka seaduslikku alust sellisel põhistusel tunnistada kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlused ebausaldusväärseteks/ II kd. t.lk. 6875/. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-74-05 märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on, võttes aluseks kõik vahetult uuritud tõendid kogumis, kõrvutanud kannatanu ütlusi teiste tõenditega ja ka nende ütluste elulist usutavust ning on tulnud õigele järeldusele, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes, pole alust kahelda. Kannatanu on maakohtu istungil kinnitanud, et tema töötas 2006 november- detsember S. G. OÜ projektijuhina ja S. E. OÜ-s juhatajana. Tal olid volitused lepinguid sõlmida. O.K. oli S. G. OÜ omanik. Seega on ebatäpsed kaitsja poolt esitatud väited, et kannatanu ütluste kohaselt pole ta S. E.es mitte keegi. Maakohus on kaitsja poolt esitatud argumentatsioonile kannatanu ütluste usaldusväärsusest ka seoses tema tööülesannetega kohtuotsuses oma põhistuse esitanud ja kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei anna kannatanu ütlused tema osalusest äriühingus, alust hinnata kannatanut kui ebausaldusväärset tõendiallikat. Apellatsioonis on esitatud kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse põhistuseks väited sellest, et kannatanu on andnud vigastustest erinevaid ütlusi, traumapunkti läks mitme tunni möödudes, arstile ei rääkinud huulevigastusest ega teatanud teda peksnud isikute nimesid. Politseisse pöördus mitte sündmuskoha piirkonna politseiasutusse vaid Keskkriminaalpolitseisse. Kohtukolleegium leiab, et sellised etteheited pole asjakohased ega too kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt löödi teda selga, allapoole, kogu rindkere oli valus/ II kd. t.lk. 72/. Tuvastatav on , et kannatanu pöördus esmaabi saamiseks traumapunkti ja seda samal õhtul kui toimus konflikt/ I kd. t.lk. 11/. 12.01.2007 aastal on läbi viidud kannatanu kohtuarstlik ekspertiis, milles on antud arvamus, et 22.12.2006 tuvastati kannatanul pea ja vasakpoolse rindkere põrutus ja 12.01.2007 aastal kohtuarstilikul läbivaatusel rindkere põrutus vasakul. Tervisekahjustused võisid olla tekkinud ajal ja kohas mis on määruses kirjas ja nimelt 22.12.2006 ning kõva tömbi vägivalla toimel, uuritava poolt esitatud terviskahjustuse tekkemehhanismi versioon ei ole vastuolus meditsiiniliste andmetega/ I kd. t.lk. 14-15/. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-63-06 on muuhulgas märgitud, et peale eksperdiuuringu läbiviimist koostab ekspert ekspertiisiakti, milles kirjeldab teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise aluseid, esitab oma põhjendused ja uuringutele tugineva eksperdiarvamuse

(KrMS § 107). KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Üldjuhul on akt aga dokumendiks, millest nähtub üksnes tõendina kasutatava eksperdiarvamuse kujunemine ja põhjendused. Ekspertiisiakti tervikuna on võimalik tõendina käsitada üksnes selles mõttes, et põhiosas sisalduvad põhjendused ja uuringud selgitavad eksperdiarvamuse kujunemist. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu poolt antud ütlustes tema selga, keskossa rusikaga löömisest, traumapunkti õiendis diagnoositud rindkere põrutus ja ekspertiisiarvamuses märgitud rindkere põrutus vasakul, ei esine vastuolu, mis annaks aluse seada kahtluse alla kannatanu ütlused tema peksmisest. Asjaolu, et traumapunkti kaardil on märgitud, et kannatanut peksid tundmatud isikud, ei anna alust tuvastada, et kannatanu ütlused teda peksnud isikute suhtes on väärad. Antud juhul on kohus seaduslikult tuginenud meedikute- ekspertide arvamusele, mis ei ole vastuolus kannatanu poolt terviskahjustuse tekkemehhanismi versiooniga. Etteheidetav ei ole ka fakt, et kannatanu on pöördunud kuriteoavaldusega Keskkriminaalpolitseisse, mitte sündmuskoha politseiosakonda. KarS § 195 lg 1 kehtestab, et kuriteoteade esitatakse uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult. Seega on kaitsja väide sellest, et seaduse kohaselt tuleb kuriteoteade esitada vaid sündmuskoha piirkonna politseijaoskonda ekslik kuna sellist piirangut seadus ei kehtesta. Kohtukolleegium ei nõustu XX’i kaitsja väitega, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust kuna on jätnud süüdistatavate ütlused tähelepanuta ja toetunud vaid kannatanu ütlustele. Maakohus on süüdistatavate sealhulgas XX’i ütlused otsuses kajastanud ja põhistavas osas on ütluste usaldusväärsust kontrollinud kõrvutades neid nii vahetult ülekuulatud tunnistajate, kogutud ja kontrollitud kirjalike tõenditega, kaaskohtualuse ütlustega kui ka kannatanu poolsete ütlustega ning andnud oma hinnangu, seega on kohus analüüsinud süüdustava ütlusi. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud KrMS § 61 sätestatut ega KrMS § 312 tulenevat nõuet esitada tõendite usaldusväärsuse põhistus ning seega pole kaitsja poolt esitatu alusel tuvastatav sellekohane kriminaalmenetlusnormide rikkumine. Maakohus on tuvastanud vaidluse puudumise faktis, et S. E. OÜ ja H. OÜ vahel oli sõlmitud 03.05.2006 töövõtuleping ning et H. OÜ oli esitanud tellijale S. E. OÜ-le alltöövõtu teostamise akti 25 mail 2006 aastal koos arvega summale käibemaksuga 97 940 krooni. Sellist summat pole osaühingule tasutud. 15 juuni 2006 on esitatud OÜ H. poolt teine altöövõtu teostamise akt, koos arvega summale 121 705 krooni. mida S. E. OÜ samuti ei aktsepteerinud vaid on oma pretensioonid kirjalikult esitanud ning nimetatud summat pole osaühingule üle kantud. Tuvastamist on leidnud ja selles osas samuti vaidlus puudub, et OÜ H. volitajana ja OÜ P. G., täitajana, vahel on sõlmitud esindusleping, mille kohaselt on võlgnikuks S. E., juhatuse liige J. L. ja nõude olemuseks on 219 645 krooni suurune summa. Vastavalt lepingule p 7.1 on volitaja kinnitanud , et nõue on toodud summas ja selles toodud isiku vastu tõeline ja seaduslik. Lepingu p 10 kohaselt kohustus volitaja lepingu lõpetamisel tasuma täitjale tegelikult tehtud töö eest ja kantud kulutuste eest arveldusega igast volitajale laekunud summast 30% täitja arvele.

Kohtukolleegium ei nõustu ka L.Libergi kaitsja poolt apellatsioonikohtus väidetuga, et kuni pole tsiviilkohtumenetluse korras kindlaks tehtud tegelikku võlgnevuse summat, pole seaduslikku alust süüdistatavate süüdimõistmiseks kriminaalmenetluses. Antud juhul vastavalt lepingule XX’i poolt juhitud OÜ P. G.il tekkis esindusõigus OÜ H.i rahalise nõude täitmiseks summas 219 645 krooni OÜ-lt S. E.. Mingeid muid tsiviilõiguslikke suhteid J.L. ja XX’i poolt juhitavatel äriühingutel ei olnud ning seega on asjakohatud kaitsja viited ka J.L.i poolt juhitud S. E. OÜ ja OÜ H. vahelisele nõudeõigusele. XX kaitsja apellatsioonis on leitud, et isegi kui kannatanu ütlusi lugeda usaldusväärseteks tuleks süüdistatava poolt toimepandu hinnata kui omavoli. Tuginevalt Riigikohtu seisukohtadele / otsused 3-1-1-3-98, 3-1-1-88-03/ kohtukolleegium märgib, et väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt, või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames. Süüdlasele heidetakse omavoli puhul ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks. Seega omavoli aktsepteerimiseks antud juhul peaks leidma tõendamist, et XX pidas 200 000 krooni OÜ H. kasuks ning 60 000 krooni nõudmist isiklikult XX’ile seaduslikult tagatud õiguseks. 260 000 kroonise võla olemasolu, sellest 60 000 kroonise võla olemasolu XX’ile pole aga antud juhul tuvastatav. XX’i nõue suuremas summas kui oli äranäidatud esinduslepingus, on hinnatav väljapressimisena. Süüdistatavatel, seda enam L.Libergil, kes ei töötanud OÜ-s P. G., puudus igasugune tõeline ja oletatav õigus nõuda kannatanult 260 000 krooni üleandmist. Selline õigus ei tulene ka ülaltoodud esinduslepingust, kus on võlasummaks nimetatud 219 645 krooni. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on süüdistatavate poolt neile võõra vara üleandmise nõudmine sõnaselgelt väljendatud ning sellise nõudmisega kaasnes kannatanu suhtes füüsilise vägivalla tarvitamine seega oli süütegu lõpule viidud ja maakohtu poolt on süüdistatavate poolt toimepandu seaduslikult hinnatud kui grupis toimepandud väljapressimine. Selline ringkonnakohtu järeldus on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-34-97 märgituga, et vara nõudja vastutab omavoli eest selle vara ulatuses, millele kuulus omaniku nõudeõigus. Nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara omavoliline nõudmine tuleb kvalifitseerida varavastase kuriteona, kas vargusena, röövimisena või väljapressimisena.