Eesti Vabariigi nimel
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
4.november 2008.a. Tallinn
Kohtuistungi aeg ja koht
26.oktoober 2008.a. Tallinn
Kriminaalasja number
1-08-4461
Kohtukoosseis
eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Kriminaalasi
K.U süüdistuses KarS prg. 214 lg 1 ja 203 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava K.U
Maakohtu otsus 11.juunist 2008.a. kaitsja adv. Mirjam
Frey Prokurör
Robert Saareke
Süüdistatav
K.U (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)
Kaitsja
Edasikaebamise kord
Adv. Mirjam Frey Harju Maakohtu otsus 11.juunist 2008.a. K.U suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada
kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu
võivad kassatsiooni esitada
üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
Harju Maakohtu otsusega 11.juunist 2008.a. mõisteti K.U süüdi KarS § 214 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 9 kuud; KarS § 203 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõisteti liitkaristuseks 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistusaeg 25.10.2007 – 26.10.2007.a., s.o. 2 päeva karistuse hulka. Kandmisele kuulub 5 kuud 28 päeva vangistust. Tõkend –elukohast lahkumise keeld – jäeti muutmata kuni karistuse kandmisele asumiseni. Karistuse kandmise algust arvestatakse alates karistuse reaalsele kandmisele asumisest. K.U mõisteti KarS prg. 214 lg 1 järgi süüdi selles, et tema ajavahemikul 01.01.2005.a. kuni 17.09.2007.a. on süstemaatiliselt ähvardanud oma ema V. K.d ja isa E. K.d (isikukood XXXXXXXXXXX) tappa ja piinata, vara rikkuda ja hävitada , nõudes eelkirjeldatud tegevustega emalt raha. KarS prg. 203 järgi mõisteti K.U süüdi selles, et tema 12.08.2007.a. ja 13.08 2007.a. vahelisel ööl avas tahtlikult XXXXXXXXX X.XXXXXX XX-XX asuvas vannitoas vee kraani eesmärgiga põhjustada veeavarii. Kraanist väljuva vee põrandale juhtimise tagajärjel jooksis vesi lisaks korteri nr. XX põrandale, esimese korruse korterisse nr. X ja nr. XX. vesi rikkus korteri nr. XX vannitoa, esiku põranda, seinad, uksed ning laed ja korteris nr. X vannitoa seinad. Veeavarii tagajärjel tekkis korterites nr. X ja nr. XX hallitus. Veeavarii tagajärgede likvideerimise maksumus oli kokku 186510.- krooni. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega K.U õigeksmõistmist. Apellant leiab, et Harju
Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Rikkumine seisnes selles, et kohtuotsuse järeldused K.U süü kohta ei vasta asjas kogutud tõenditele. K.U ei tunnistanud ennast esitatud süüdistustes süüd.
05.10.2007 tunnistaja nii kategooriline ei ole. Pealegi on tunnistaja ütlused selles osas vastuolus K.U ütlustega, kes ei ole kunagi kinnitanud, et taoline vestlus oleks emaga aset leidnud. KarS § 16 lg 4 kohaselt tegutseb isik kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kuivõrd K.U väitel ei jätnud ta meelega kraani lahti ega ka keeranud kraani vannist eemale, siis ei pidanud ta võimalikuks, et ta uputab korterid ega möönnud, et tema tegevuse tagajärjel saab võõras vara rikutud ning tekib oluline kahju. Tahtluse puudumise tõttu ei esine K.U tegevuses 12.08.2007 episoodis KarS § 203 ettenähtud kuriteo koosseisu. Kohtu järeldus K.U tahtluse olemasolu kohta ei vasta asjas kogutud tõenditele. Kannatanu V. K. esitas vastuväited apellatsioonile, milles ta pidas apellatsiooni väiteid põhjendamatuteks, taotleb apellatsiooni rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsioonikohtu istungil esitatud apellatsiooni, prokurör taotles selle rahuldamata jätmist.
Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuna kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluses, siis rajas maakohus põhjendatult oma otsuse kannatanute eeluurimisel antud ütlustele. Maakohus on oma otsuses tsiteerinud kannatanute ütlusi, milliste alusel loeb tõendatuks K.U poolt oma ema aadressil öeldud ähvardused füüsilise vägivalla kasutamiseks ja ka ähvardused vara hävitada, millised olid seotud raha üleandmise nõudmisega. Nii nähtub V. K. ütlustest, et K.U ähvardab tapmise ja piinamisega, kui talle raha ei anna. Sellised K.U poolt tehtud ähvardused ja nõudmised täidavad KarS prg. 214 lg –s 1 ettenähtud kuriteokoosseisu. Kuna K.U on ka varem karistatud kahel korral oma lähedaste s.h. oma ema suhtes (Harju Maakohtu otsus 22.12.2005.a.) toimepandud vägivallategude eest, siis oli kannatanul põhjendatud alus karta ähvarduste täideviimist. KarS prg. 203 osas on maakohtu otsus samuti põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väide, et K.U unustas veekreeni lahti, mis välistab tema teos tahtluse, on paljasõnaline. Tuvastatud on , et uputus tekkis seetõttu, et kraan oli avatud ja oli suunaga põrandale e. mitte kraanikausi või vanni kohal. On selge, et kui K.U öösel pesi, siis ei teinud ta seda põranda kohal vaid vanni kohal. Eeltoodu tähendab aga seda, et peale pesemist pidi K.U lahtise kraani põrandale suunama ja mitte kinni keerama. Nimetatud fakt räägib küll pigem sihipärasest tegevusest, mitte maakohtu poolt
tuvastatud kaudsest tahtlusest ja kohtukolleegium ei saa selles osas süüdistatava olukorda raskendada, kuid fakt iseenesest välistab apellatsioonis esitatud versiooni kraani lahtiunustamisest. Maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud K.U süüd vaidlusaluses kuriteoepisoodis ja kohtukolleegiumil puudub alus maakohtu otsuses toodud tõendamisprotsessi ümberhindamiseks. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud ka asjaolusid, millised annaksid aluse K.U-le mõistetud karistuse kergendamiseks. Nii KarS prg. 214 lg 1 kui ka prg. 203 sanktsiooni ülemmääraks on 5 aastat. K.U-le on mõistetud nimetatud paragarahvide järgi karistused, millised on sanktsioonide ülemmäärasid arvestades tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära ja ligilähedased sanktsiooni alammäärale. Kuritegude kogumi eest on mõistetud karistus KarS prg. 64 lk-s 1 ettenähtud kergeimat põhimõtet – karistuste katmise põhimõtet – kohaldades. Maakohus on ka põhjendanud, miks ei pea võimalikuks K.U suhtes KarS prg. 74 sätete kohaldamist. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu sellekohaste põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 11.juunist 2008.a. K.U suhtes muutmata. Julia Katškovskaja
Igor Amann
Jüri Paap
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.