Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
M.K tegemise aeg ja koht
22 oktoober 2008, Tallinn
Kriminaalasja number
1-06-1445
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretärid
Tatjana Derkatš
Tõlk
Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
22 september 2008, Tallinn
Kriminaalasi
T.F süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1,3, § 294 lg 2 p 1,3§ 22 lg 2 ; 296 lg 2 p 1,2 järgi; R.V, K.I., A.A, Margus Nei, Jüri Pihak’u, M.A, I.F-i , J.N-i, B.P süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, P.K , L.M-i , U.N-i, T.K, YY’i süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1,3, Mati Loorpuu süüdistuses KarS § 294 lg 1- § 22 lg 2 järgi, Jan Veimeri süüdistuses KarS § 298 lg 2, § 296 lg 2 p 1 järgi, G.G, A.G süüdistuses KarS § 298 lg 1, D.M-iga süüdistuses KarS § 298 lg 1 -§ 22 lg 2 järgi, S.I süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 22 aprilli 2008 otsus
Apellatsiooni esitajad
Põhja Ringkonnaprokurör, süüdistatavad R.V, S.I, YY, B.P, kaitsjad M.Greinoman, M.Henriksen, J.Kuusk, A.Aavik, R.Bergson, S.Sillar, T.Alp, I.Solovjova
Prokurör
Ringkonnaprokurör Jüri Kasesalu
Süüdistatavad
R.V , ik: XXX, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud 27.09-28.09.2005, ametist kõrvaldatud, T.F , ik: XXX, varem karistamata, vahistatud 20.09-12.10.05, ametist kõrvaldatud,
K.I, ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, A.A , ik: XXX, varem karistamata, vahistatud 11.10-12.10.2005, P.K , ik: XXX, varem karistamata, vahistatud 19.10-20.10.2005, ametist kõrvaldatud, L.M, ik: XXX, varem karistamata, vahistatud 27.09-28.09.2005, Margus Nei, ik: 37208010277, varem karistamata, vahistatud ei olnud, ametist kõrvaldatud, U.N , ik: XXX, varem karistamata, vahistatud 26.09-24.10.2005, T.K, ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, Jüri Pihlak, ik: 37203270382, varem karistamata, vahistatud ei olnud, M.A , ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, ametist kõrvaldatud, I.F, ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, YY, ik: XXXXXXXXXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, Mati Loorpuu, ik: 36906070229, varem karistamata, vahistatud ei olnud, ametist kõrvaldatud, J.N , ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, ametist kõrvaldatud, B.P , ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, Jan Veimer, ik: 38005070310, karistatud 30.04.2004 Tallinna linnakohtu poolt karistatud KarS § 424 järgi rahalise karistusega 16 000 krooni, ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.vahistatud 04.10.2005- 26.10.2005, asendatud kautsjoniga, mis tagastatud, G.G, ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, D.M , ik: XXX, varem karistatud 10.12.2002 Harju Maakohtu otsusega KrK § 139 lg3p1, § 195 lg 2,§ 203 lg 1, § 197 lg 1 järgi 2 aastase vangistusega, A.G, ik: XXX, varem karistamata, vahistatud ei olnud, S.I, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistama, vahistatud ei olnud, ametist kõrvaldatud. Advokaadid Raivo Bergson, Janno Kuusk, Sven Sillar, Natalia
Kaitsjad
Lausmaa, Tarmo Pilv, Marina Leis, Andrus Repnau, Toomas Alp, Maksim Greinoman, Marget Henriksen, Triin Ploompuu, Siret Siilbek, Mare Lust, Andres Aavik, Andres Gorkin, Helen Tomberg, Monika Mägi, jurist Aleksandr Nauts
I /Tühistada Harju Maakohtu 22 aprilli 2008 otsus osaliselt:
T.F süüdimõistmises KarS § 294 lg 2 p 1,3 järgi 19.05.2005 kella 9.20 kuriteoepisoodis,
D.M/ D.M/ õigeksmõistmises KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 2 järgi,
Margus Nei õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2p 3 järgi,
T.K õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi 12.05.2005, 17.05.2007 kella 12.30 kuriteoepisoodides,
L.M-i õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi 14.05.2005 kuriteoepisoodis,
U.N-i õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p järgi 17.05.2005 kella 12.30 kuriteoepisoodis,
20.07.2005
Katseaja kulgemise alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev.
III/ KrMS § 341 lg 1 alusel saata kriminaalasi T.F-ilt äravõetud sularaha summas 23 000 krooni, 150 Eurot, 155 USD riigieelarve tuludesse kandmise osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. IV/ Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. V/ Prokuröri, J.N-i ja T.F“ kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt, teised apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
XXX. Andrei Kozlinets`i isa O. K. võttis telefoni teel ühendust sama politseiüksuse konstaabel T.F-iga. Viimane leppis eelpoolnimetatud politseiametnikega kokku, et nad ei vormista rikkujale väärteomaterjale antud rikkumise kohta ja võtavad selle eest O. K.`ilt altkäemaksu summas 3000 krooni, millest 2000 krooni pidid saama L.M ja M.K ja 1000 krooni T.F. 20.05.2005.a andis O. K. T.F-ile 2000 krooni.
Viimased leppisid T.F-iga kokku, et nad ei vormista Vladimir Beljakov’ile väärteomaterjale ning võtavad selle eest altkäemaksu summas 500 krooni. K.I-le oli esitatud süüdistus KarS § 294 lg 2 p 3 järgi selles, et ta ametiisikuna KarS § 288 mõttes pani grupis koos T.R-iga toime altkäemaksu võtmise. 05.05.2005.a kella 14.45 paiku kihutas T.F“/span> Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaableid L.M ja O.B altkäemaksu võtmisele ja nimelt: 05.05.2005.a kella 14.45 paiku Peterburi tee 58 juures Tallinna linnas politsei-ametnikud L.M ja O.B , täites oma teenistusülesandeid ja teostades liiklusjärelevalvet, peatasid liikluseeskirja rikkumise – antud teelõigul lubatud sõidukiiruse, so Liiklusseaduse § 74-22 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest G.G poolt juhitud sõiduki BMW registrimärgiga XXXXXX. Pärast seda võttis G.G telefoni teel ühendust sama politseiüksuse konstaabel T.F-iga, selleks, et tema lepiks politseitöötajatega kokku selles, et nad altkäemaksu eest ei vormistaks antud õigusrikkumise kohta materjale ja jätaks G.G karistamata. T.F koheselt helistas L.M-ile ja O.B-le ning leppis nendega kokku, et nad ei vormista G.G-le väärteomaterjale ning võtavad selle eest altkäemaksu summas 2000 krooni. G.G, kellele oli esitatud süüdistus KarS § 298 lg 1 järgi andiski vastavalt kokkuleppele L.M-ile ja O.B-le altkäemaksu summas 2000.00 krooni.
08.05.2005.a kella 21.15 paiku kihutas T.F“span class="ff1"> Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaableid, ametiisikuid KarS § 288 mõttes R.V ja Margus Nei`d, altkäemaksu võtmisele ja nimelt: 08.05.2005.a kella 21.15 paiku Tabasalus Harju maakonnas politseiametnikud R.V ja Margus Nei, täites oma teenistusülesandeid, sh teostades liiklusjärelevalvet, peatasid liikluseeskirja rikkumise – antud teelõigul lubatud sõidukiiruse, so Liiklusseaduse § 74-22 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest I.N-i poolt juhitud sõiduki. Pärast seda võttis I.N telefoni teel ühendust Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonna liiklustalituse konstaabel T.F-iga, paludes viimaselt abi rikkumise vormistamata jätmiseks 500 krooni altkäemaksu eest ning peale seda andis telefoni R.V-le, kellega leppis T.F kokku, et nad ei vormista rikkujale väärteomaterjale antud rikkumise kohta ning saavad altkäemaksu summas 500 krooni. Saades I.N-ilt altkäemaksuna 500. - krooni, jätsid M. Nei ja R.V väärteomaterjalid vormistamata. R.V-le ja Margus Neile oli esitatud KarS § 294 lg 2 p 3 järgi süüdistus selles, et nad töötades Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablitena, kellele on riigi poolt pandud võimu-esindaja ülesanded, seega olles ametiisikuteks KarS § 288 mõttes, panid ülalkirjeldatud tegevusega toime isikute grupis altkäemaksu võtmise. -12.05.2005.a kella 23.30 paiku kihutas T.F“/span> Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaableid U.N ja T.K altkäemaksu võtmisele ja nimelt: 12.05.2005 kella 23.30 paiku Tabasalus Harju maakonnas, politseiametnikud U.N ja T.K , täites oma teenistusülesandeid, sh teostades liiklusjärelevalvet, peatasid liikluseeskirja rikkumise – antud teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamise, so Liiklusseaduse § 74-22 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest German Kaimov`i poolt juhitud sõiduauto. German Kaimov`iga koos olnud I.N võttis telefoni teel ühendust Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse
konstaabel T.F-iga. Eelpoolnimetatud politseiametnikud leppisid T.F-iga telefoni teel kokku, et nad ei vormista rikkujale väärteomaterjale nimetatud rikkumise kohta ja võtavad selle eest German Kaimov’ilt altkäemaksu summas 500 krooni. T.K-le oli esitatud süüdistus KarS § 294 lg 2 p 3 järgi selles, et ta töötades Põhja Politseiprefektuuri LääneHarju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, kellel on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisikuteks KarS § 288 mõttes, tegutsedes ühiselt, grupis koos U.N-iga pani ülaltoodud tegevusega toime altkäemaksu võtmise. -14.05.2005.a kella 03.50 paiku kihutas T.F“/span> Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaableid Jüri Pihlak`ut ja M.A altkäemaksu võtmisele ja nimelt: 14.05.2005.a kella 03.50 paiku Viimsis Harju maakonnas politseiametnikud Jüri Pihlak ja M.A, täites oma teenistusülesandeid ja teostades liiklusjärelevalvet, peatasid liikluseeskirja rikkumise – antud teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamise ja mootorsõiduki joobes juhtimise, so Liiklusseaduse § 74-22 lg 3 ja 74-19 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemise eest I.N-i poolt juhitud sõiduauto. I.N võttis telefoni teel ühendust Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaabel T.F-iga . T.F leppis eelpoolnimetatud politseiametnikuga telefoni teel kokku, et nad ei vormista rikkujale väärteomaterjale nimetatud rikkumise kohta ja võtavad selle eest I.N-ilt altkäemaksu summas 2000 krooni.J.Pihalk ja M.A jätsid seepeale väärteomaterjalid vormistamata ja võtsid I.N-ilt altkäemaksu 2000.- krooni. Jüri Pihlak’ule ja M.A-le oli esitatud süüdistusKarS § 294 lg 2 p 3 järgi selles, et nad töötades Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaablitena, kelledele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisikuteks KarS § 288 mõttes, tegutsedes ühiselt, grupis panid ülaltoodud tegevusega toime altkäemaksu võtmise. -18.05.2005.a kella 20.30 paiku kihutas T.F“/span> Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaablit H.U altkäemaksu võtmisele ja nimelt 18.05.2005.a kella 20.30 paiku Peterburi ja Smuuli tee ristmikul Tallinna linnas politseiametnik H.U, täites oma teenistusülesandeid ja teostades liiklusjärelevalvet, peatas liikluseeskirja rikkumise – tumedate esiklaaside, so Liiklusseaduse § 74-35 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest Vladimir Beljakov`i poolt juhitud sõiduauto Mercedes Benz registrimärgiga XXXXXX. Vladimir Beljakov võttis telefoni teel ühendust sama politseiüksuse konstaabel T.F-iga ning T.F leppis H.U-ga kokku, et ta ei vormista rikkujale väärteomaterjale nimetatud rikkumise kohta ja võtab selle eest Beljakov’ilt altkäemaksu summas 500 krooni.
-19.05.2005 kella 13.00 paiku kihutas T.F“span class="ff1"> Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politsei osakonna korrakaitsetalituse konstaablit S.I altkäemaksu võtmisele ja nimelt: 19.05.2005 kella 13.00 paiku Tabasalus Harju maakonnas, politseiametnik S.I, täites oma teenistusülesandeid, sh teostades liiklusjärelevalvet, peatas liikluseeskirja rikkumise – antud teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamise, so Liiklusseaduse § 74-22 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest I.N-i sõbra – German Kaimov`i poolt juhitud sõiduauto. I.N võttis telefoni teel ühendust Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaabel T.F-iga paludes viimaselt abi rikkumise vormistamata jätmiseks altkäemaksu eest, peale seda andis telefoni S.I-le , kellega T.F leppis kokku, et ta ei vormista rikkujale väärteomaterjale nimetatud
rikkumise kohta ning saab selle eest I.N-ilt ja German Kaimov’ilt altkäemaksu summas 500 krooni. S.I-le oli esitatud KarS § 294 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta töötades Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, kellele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisikuks KarS § 288 mõttes pani ülalnimetatud tegevusega toime G. Kaimov’ilt ja I.N-ilt altkäemaksu võtmise. -11.06.2005.a kella 13.30 paiku kihutas T.F“/span> Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaablit B.I altkäemaksu võtmisele ja nimelt: 11.06.2005 kella 13.30 paiku Tulika teel Tallinna linnas, politseiametnik B.I , täites oma teenistusülesandeid ja teostades liiklusjärelvalvet, peatas liikluseeskirja rikkumise – antud teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamise, so Liiklusseaduse § 74-22 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime-panemise eest Vladimir Beljakov`i poolt juhitud sõiduauto. Vladimir Beljakov võttis telefoni teel ühendust sama politseiüksuse konstaabel T.F-iga paludes viimaselt abi rikkumise vormistamata jätmiseks altkäemaksu eest, peale seda andis telefoni B.I-le , kes leppis kokku T.F-iga , et ta ei vormista rikkujale väärteomaterjale nimetatud rikkumise kohta ning saab altkäemaksu summas 1000 krooni.
ettenähtud väärteomaterjalid ning pärast seda, kui A.G võttis telefoni teel ühendust Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonna liiklustalituse konstaabel T.F-iga , lepiti temaga kokku, et nad ei vormista rikkujale väärteomaterjale nimetatud rikkumise kohta, mille kohta andsid A.G-le ka nõusoleku, ja võtavad A.G-lt altkäemaksu summas 4000 krooni, millest 1000 krooni pidid andma Falck turvatöötajatele. Kuna Falck edastas kinnipidamisteate ametlikult läbi Põhja Politseiprefektuuri juhtimiskeskuse, siis otsustasid eelpoolnimetatud politseiametnikud siiski loobuda raha võtmisest. A.G-le oli esitatud süüdistus KarS § 298 lg 1 järgi selles, et ta ülaltoodud käitumisega pani toime altkäemaksu andmise selle lubamisega.
Tallinna linnas, kuriteo matkimise käigus peatas kuritegu – altkäemaksu võtmist matkinud Politseiameti teenistusosakonna politseikontrollitalituse politseijuhtivinspektor Jaan Pärenson liikluseeskirja rikkumise – antud teelõigul lubatud sõidu-kiiruse ületamise, so Liiklusseaduse § 74-22 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest Vladimir Beljakov`i poolt juhitud sõiduauto Mercedes Benz registrimärgiga XXXXXX. Pärast peatamist helistas Vladimir Beljakov Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel Mati Loorpuu`le ning andis mobiiltelefoni Jaan Pärenson`ile. Loor-puu pakkus välja, et Jaan Pärenson lepiks Beljakov’iga kokku summas, mille eest oleks Pärenson nõus väärteoprotokolli kirjutamata jätma. Samuti oli Mati Loorpuu nõus olema kokkulepitud summa üleandmise vahendajaks. Pärast seda nõustus kuriteo matkija Jaan Pärenson võtma Vladimir Beljakov`ilt altkäemaksu summas 500 krooni.
Tunnistas süüdi P.K/ KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja karistas 2 aastase vangistusega, kohaldas KarS § 73 sätteid ja määras katseajaks 3 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel luges kantud karistuse hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva. Tunnistas süüdi B.P KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja karistas 2 aastase vangistusega, KarS § 73 alusel määras katsejaks 3 aastat. Tunnistas süüdi T.K KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja karistas 2 aastase vangistusega, kohaldas KarS § 73 sätteid ja määras katseajaks 3 aastat. Katseaja kulgemise alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise päeva. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel Harry Jüriväli, L.D, Anti Peensaar, M.K, O. K., R.S, T.R, Vladimir Beljakov, O.B, I.N , N.E , H.U , B.I , H.L , kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.
Mati Loorpuu’le mõista karistuseks 1 a 6 kuud vangistust. KarS § 73 alusel jätta määratud karistus tema suhtes kohaldamata kui süüdistatav 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Uus otsusega mõista süüdistuses esitatud asjaoludel süüdi T.F , karistades teda kuue aastase vangistusega. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus otsuse aluseks võtnud vaid osa tõendeid, teiste süüdistuse aluseks olevate tõendite kõrvalejätmist ei ole kohus pidanud vajalikuks põhjendada. Seega on kohus kõikidest olemasolevatest tõenditest valinud välja teatud osa tõendeid ning rajanud oma otsuse neile, jättes põhjendamata, millel põhineb kohtu valik ning miks on kohus oma otsuse tegemisel ülejäänud tõendid jätnud kasutamata. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja pealiskaudselt ning ka rida kohtu õiguslikke järeldusi on vastuolus kehtiva seaduse ja kohtupraktikaga. T.F , P.K , D.M-iga ja A.G õigeksmõistmisel 07.05.2005.a. kuriteoepisoodis on maakohus selle episoodi tõendite analüüsi puhul jätnud andmata hinnangu A.G poolt kohtueelsel menetlusel antud ja kohtuistungil kinnitatud ütlustele, et temaga istusid politseiautos mõlemad politseinikud ja kui ta oli pärast D.M-ilt telefoni saamist, T.F-iga rääkimist, andnud telefoni juhi kõrval istuvale politseiametnikule, sai ta vestlusest aru, et tema peab politseinikele mingi raha maksma kui nemad jätavad väärteoprotokolli vormistamata. Sellega on täidetud juba politseiametnike poolt altkäemaksu võtmise kuriteokoosseis, kui nad on rikkujale arusaadavalt väljendanud oma nõustumist teenistusülesannete täitmata jätmisega saadava tasu eest. Samuti ei ole põhjendatud Harju Maakohtu väide et P.K tegi A.G teadmata T.F-ile ettepaneku võtta A.G-lt altkäemaksu, kuna A.G on selle oma ütlustega toimunust arusaamise kohta ümber lükanud. Samuti on alusetu kohtu järeldus, et D.M/ei ole A.G kihutanud altkäemaksu andma. Maakohtus uuritud kõnesalvestiste alusel saab väita, et pärast seda kui D.M/oli T.F-iga kokku leppinud altkäemaksu edasiandmise mooduses, tegi ta A.G-le ettepaneku karistuse vältimise teemal rääkida T.F-iga, kelle käsul andis A.G telefoni politseiametnikule, kelle jutuajamisest sai ta aru altkäemaksu andmise vajadusest, seda soovi eitamata. L.M-i õigeksmõistmist 14.05.2005.a. kuriteoepisoodis pole maakohus üksikasjalikult analüüsinud Jälitusprotokollis 05.09.2005.a. talletatut. L.M selgitas välja rikkuja andmed, lubas korduvalt, kõneluste kogukestvus 5 min. 20 sek., kasutada oma telefoni T.F läbirääkimisteks, patrulliliikmena soostus joobnu kiiruseületaja rikkumist mitte vormistama paarimehele lubatud tasu eest, jättis rikkujaga tegelemise kajastamata patrulllehel. Andes hinnangut L.M-i koostegutsemisele M.K-ga ei ole maakohus tähelepanu pööranud asjaolule, et L.M-ile süüks pandud 9 päeva varasema kuriteoepisoodi puhul oli just L.M see kes keeldus rikkumise vormistamata jätmisega T.F pakutud summa eest nõudes suuremat summat. Seega olles patrullikaaslasega võrdselt vastutav rikkumise vormistamise eest, omades varasemast T.F-iga suhtlemisest kogemusi rikkumise vormistamata jätmiseks altkäemaksu eest, olles teadlik T.F-i korduvatest läbirääkimistest saab ainult üheselt järeldada L.M-i osalust tema patrullikaaslase tegutsemises A. Kozlinetsi poolt materjalide vormistamata jätmisega altkäemaksu eest selles aktiivse osalemise vormis. Seega on põhjendatud L.M-i osas tehtud õigeksmõistva otsuse tühistamine ja tema süüdimõistmine KarS § 294 lg. 2 p. 3 järgi. Margus Nei õigeksmõistmisel ( episood 08.05.2005 a. ) KarS § 294 lg. 2 p. 3 järgi tõendeid analüüsides on kohus jätnud andmata hinnangu tõenditele, millised näitavad et kohtueelsel menetlusel mõlemad süüdistatavad kinnitasid altkäemaksu võtmist.
Tõendeid kogumis hinnates võib teha järelduse, et M.Nei olles teadlik milles seisnes rikkumine, mõlemad olid autos kui pärast rikkumist anti sõitvast politseiautost peatamismärguanne, kutsus rikkuja politseiautosse, soostus sellega, et n.ö. teise kategooria raskusega kiiruse ületamise eest lubati rikkuja ilma väärteomenetlust alustamata minema on vähemalt oma nõusolekuga pannud toime altkäemaksu võtmise. I.N on kinnitanud politseiautos raha andmist, algselt on mõlemad politseiametnikud kinnitanud ka raha jagamist, tuleb hinnata, et nende esialgsed ütlused riimuvad teiste tõenditega ja faktiliselt pandi toime mõlema poolt nii ametkohustuste täitmata jätmine kui altkäemaksu vastuvõtmine. Kohtuistungil antud ütlusi tuleb hinnata kui kaitsetaktikat vastutusest pääsemiseks. Seega on põhjendatud Margus Nei süüdimõistmine KarS § 294 lg. 2 p. 3 järgi. T.F, T.K, U.N-i ja Jan Veimeri õigeksmõistmisel 17.05.2005 episoodis ei ole Harju Maakohus andnud hinnangut kohtus uuritud tõenditele, jälitusprotokollile, J.Veimer kohtus antud ütlustele, T.K kohtus avaldatud ülekuulamisprotokollis 23.09.2005.a antud ja kohtus antud ütlustele, hääleekspertiisaktis antud arvamusele, U.N-i ja T.F poolt kohtus antud ütlustele tervikuna. Samuti oleks kohus pidanud hindama telefonikõnelustes kasutatud fraase koos teistes kuriteoepisoodides neile omistatud tähendustega. Termin T.F suust on mitmes teises kuriteoepisoodis tähendanud altkäemaksu võtmist. Ei ole mingit alust arvata, et isik, kellel on süüdistus korduvas altkäemaksu vahendamises ja altkäemaksu andmises ja seda T.F poole pöördumistega, helistas T.F-ile lootuses, et ta jäetakse T.F-ile suhteliselt võõraste politseiametnike poolt ilma tasuta karistamata. Seda on Veimer väljendanud ka ütlustes, et altkäemaksu andmine kõikidel juhtudel toimus T.F kaudu. T.K kohtueelsel menetlusel antud ütlustes nimetatud altkäemaksu summa on samane sellega, millist T.F eestkostmisel rikkujad maksid kiiruse ületamise korral. T.K selgitus kohtueelsel menetlusel ütluste andmise põhjuse kohta on väheveenev. Ka selgitus rikkuja karistamata jätmise kohta mis oli vastuolus hinnanguga rikkumisele, ei vasta sellele mida T.F ja U.N oma tüüpiliste terminitega mõistukõnes kokku leppisid. Tõendatud nii altkäemaksu võtmisele kihutamine, võtmine mõlema politseiametniku poolt kui ka andmine. Seega on piisav alus süüdi mõista vaadeldavas kuriteoepisoodis T.F KarS § 294 lg. 2 p. 3 - § 22 lg. 2 järgi, U.N KarS § 294 lg. 2 p. 3 järgi, T.K KarS § 294 lg. 2 p. 3 järgi, Jan Veimer KarS § 298 lg 1 järgi. T.K õigeksmõistmisel 12.05.2005.a. episoodis põhineb tõendite hinnang kohtu poolt väljaöeldud oletusel, millega on seostatud ka vajadust tõlgendada kahtlused T.K kasuks. Kui analüüsida üksikasjalikult tõendeid, nimelt jälitusprotokolli 05.09/ III kd. t.lk 2328/, kohtus uuritud asjaosaliste ütlusi, patrulllehte, hääleekspertiisi/ III kd. t.lk. 103-105/, T.K ülekuulamisprotokolli 23.09.2005, U.N-i ülekuulamisprotokolli III kd. t.lk. 86/ ja kohtus antud ütlusi, on kohtu järeldus selle kohta, et pärast kaheliikmelise patrulli poolt kinnipidamist, pärast T.F ja patrullis oleva politseiniku läbirääkimisi neile raha andmist võis I.N nahaalseks pidada hoopis mingeid varem kohatud politseinikke, mitte millelgi põhinev oletus. Tõendatud on T.F tegevus U.N-i mõjutamiseks, et teda usaldataks ja ei rakendataks karistust. I.N-i ütluste kohaselt toimus raha andmine, tema teatas ka hiljem T.F-ile et kõik on korras. Kõrvutades politseiametnike tegevuse, nende omavahelised läbirääkimised, rikkuja kinnituse, et väärteomenetluse mittealgatamiseks toimus raha andmine, on täielikult tõendatud altkäemaksu andmisele kihutamine, selle vastuvõtmine ja andmine. Kõikide tõendite analüüsil ei jää kahtlusi, milliseid kohtu arvates oli vajalik tõlgendada süüdistatava kasuks. Sündmuste loogika kohaselt viitab toimunud altkäemaksuandmisele ka asjaolu, et T.K selgitab ütluste
erinevust uurija survega, I.N ei räägi aga survest, vaid enda püüdest päästa kaaslane. Ebatõenäoline, ühtesid kuriteoosalisi mõjutati teisi mitte. Seega on täielik alus koos teiste kuriteoosalistega T.K tegevus selles kuriteoepisoodis hinnata kui KarS § 294 lg. 1 järgi käsitletava kuriteo kaastäideviimine. T.F ja YY õigeksmõistmisel 17.05.2005.a. kell 14.00 toimunud kuriteoepisoodis tõendeid analüüsides ei ole Harju Maakohus kõrvutanud kõiki kontrollitud tõendeid omavahel. Nimelt JP 05.09. lisasid 34, 35 tl 19-20;21-23 k IV, N.E kohtus antud ütlusi, patrulllehte 17.05.2005.a. (tl 30 k IV ei ole rikkumist fikseeritud),YY ülekuulamisprotokolli 22.09.2005.a.T.R-i ülekuulamisprotokolli 23.09.2005.a. Kohus on jätnud hinnangu andmata asjaolule, et algul tegelesid mõlemad politseinikud rikkujaga kahekesi. Samuti ei ole andnud kohus hinnangut T.F jutuajamiste sisule kahe isikuga nende järjekorras. N.E pöördus T.F poole et saada temalt abi rikkumise mittevormistamisel. T.F alles pärast seda, kui oli T.R-iga rääkinud soovist toimida nagu alati, mis mitme kuriteoepisoodi kontekstis tähendas ettepanekut altkäemaksu võtmiseks, pöördus uuesti N.E poole nimetades juba konkreetse summa 500.- krooni, olles saanud enne seda T.R-ilt kinnitust, et tema ettepanek toimida nagu alati on vastu võetud. Seega kohtu hinnang, et T.F kihutas N.E, kes tema poole pöördus rikkumise mittevormistamise abis, mitte aga politseiametnikku, kellele ta tegi mõistukõnes ettepaneku toimida nagu alati ja saavutas ka altkäemaksu võtmise ja väärteo mittevormistamise, ei vasta kõigi kogutud tõendite hinnangule nende koosmõjus. T.F pärast T.R-iga rääkimist, et nagu alati noh ütleb N.E-le, et peab maksma 500, siit järeldub, et kihutas politseiametnikku ja selgitas rikkujale kuidas käituda, et karistusest pääseda. Siit ka järeldus, et ka teistes kõnelustes kasutatud termin nagu alati sai tähendada ainult karistusest vabastamist altkäemaksu eest. Tõendatud nii altkäemaksu võtmisele kihutamine, selle võtmine kui ka andmine. Patrulliliikmete ütluste muutmine kohtus kaitsetaktika, et pääseks Y, kes telefoniga ei rääkinud. Tegelikkuses lisaks varasematele ütlustele veel kooskõlastatud tegevus rikkumise kohta väärteomenetluse mittealustamises näitab kuriteo toimepanemist grupis. Seega on põhjendatud T.F käitumise hindamine KarS § 294 lg. 2 p. 3 järgi ja § 22 lg. 2 kaudu ja YY käitumise hindamine KarS § 294 lg. 2 p. 3 järgi. Mati Loorpuu õigeksmõistmisel ei ole Harju Maakohus analüüsinud kõiki seda kuriteoepisoodi puudutavad tõendeid nende kogumis. Selle episoodi analüüsimisel kõneristuste jälitusprotokolli käsitlemisel / tl.87-104 k IV/ kahe protokolli kellaaegade võrdluses võib täheldada, et kellaajad neis erinevad täpselt ühe tunni võrra mõne sajandiksekundi kõikumisega. Sellisel puhul saab ainsaks järelduseks olla et tegemist on tehnilise veaga aja fikseerimisel, kuna tegevus toimus suvise kellaaja kohaselt. Prokurör esitab jälitusprotokolli /tl. 110-113 k IV/ sisu, J. Pärensoni ja M. Loorpuu ja Beljakovi kohtus antud ütlused. Matkija Jaan Pärenson kirjeldab üksikasjalikult asjaosaliste tegevusi, tema ütlused kinnituvad nii T.F, Beljakovi Pärensoni telefonivestlustes kui diktofonilt salvestatuga. Beljakov pärast rikkujana kinnipidamist pöördus T.F poole, pärast kui selgus, et T.F tundmatu isikuga ei soovi vestelda, pöördus Loorpuu poole, kellega peetud vestluse sisu andis täpselt edasi Pärenson, kuna diktofonilt kuuldud tema laused riimuvad tema poolt väljendatud kõneluse sisuga. Tõendatud nii Beljakovi poolt maksmine kui Loorpuu poolt Pärensoni veenmine, kihutamine, Beljakovi palvele, et talle ei koostataks väärteoprotokolli, pakkus variandid, et protokolli mittekoostamise eest võtaks altkäemaksu ja julgustas, kui ise ei julge, siis võib tema
edasi anda. Seega täitis oma tegevusega altkäemaksu võtmise kuriteokoosseisu, selle osavõtjana, kihutajana. Kohus ei põhjenda miks ta ei usu tunnistaja Pärensoni juttu, ei tee järeldust kellaegade erinevuse kohta olukorras, kus kellaajad kahes jälitusprotokollis, kõneeristuste ja matkimise ja kõneluste salvestamise protokollis ja tunnistaja kirjeldatud kellaajad langevad omavahel kokku ja ei riimu ainult telefonikõnede salvestiste kellaaegadega. Ekslik on kohtu järeldus, et kui Beljakov helistas Loorpuule, oli tema altkäemaksu Pärensonile juba andnud. On täielikult põhjendatud olemasolevate tõendite põhjal Mati Loorpuu süüdimõistmine KarS § 294 lg. 1 -§ 22 lg. 2 järgi. Kohus on karistuse määramise motiive käsitlenud üldsõnaliselt ja mitte vastavuses kohtu enda poolt tuvastatud asjaoludega. Käsitledes karistust kergendava asjaoluna kõikide, sealhulgas ka seega T.F puhul puhtsüdamlikku kahetsust, on kohus jätnud tähelepanuta tema enda poolt mitme kuriteoepisoodi käsitlemisel märgitud asjaolud T.F poolt kuriteosündmuse ebaõigest, ennast õigustavast kajastamisest. Sellised faktid aga välistavad puhtsüdamliku kahetsuse olemasolu. Apellant viidates Riigikohtu otsusele 3-1-1-43-06 leiab, et karistuse kohaldamisel T.F-ile oleks tulnud arvesse võtta tema poolt toimepandud tegude iseloomu, eelkõige korduvust. T.F on kuritegusid võtmise vormis 5, võtmisele kihutamise vormis 11 ja üks altkäemaksu vahendamine. See mis on seadusandja väljenduses korduvus, on T.F puhul võtnud süstemaatilisuse vormi. 20 päevase ajavahemiku jooksul teostatud kõnede salvestuste ajal fikseeriti T.F osalusega kuritegusid 14 korral. Sellise süstemaatilisuse juures on mõistlikum tarvitada ilmselt väljendit elustiil. Karistamise eesmärkide puhul tuleb esikohale seada teiste politseiametnike tõsise hoiatamise analoogilise elustiili kahjulikkusest. Selline nõue tuleneb ka KarS § 56 lg 1 nõudest karistamise alusena arvestada ühiskonna kaitsmise huvisid. Tuleb arvestada ka sellega, et valdaval arvul juhtudel pääsesid karistusest ohtlike väärtegude, suurel määral kiiruse ületamiste või joobnult sõiduki juhtimiste toimepanejad. Samuti on T.F tegude hindamisel oluline, et tema poolt kaasametnike ees n.ö. protežeeritavad isikud olid valdavalt süstemaatilised liikluseeskirjade rikkujad. 13-st altkäemaksu andjast oli selliseid isikuid 10. Seadusandja ja Riigikohtu nõuetest tulevaid asjaolusid arvesse võttes on alust märkida, et puuduvad karistust kergendavad asjaolud, mistõttu T.F-ile karistuse määramisel tuleb arvesse võtta keskmine karistusmäär, s.o. 6 aastat vangistust KarS § 294 lg 2 pp 1 ja 3 järgi. Sellise karistusega palub prokurör teda karistada. KarS § 296 lg 2 p 1 ja 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest palub teda karistada 1 aastase vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks määrata 6 aastat vangistust. Lõpetuseks apellant leiab, et ülaltoodud kriminaalmenetluse olulised rikkumised on põhjustanud osade süüdistatavate ebaseadusliku õigeksmõistmise, T.F ebaõiglase karistamise ja tingivad vajaduse Harju Maakohtu 22.04.2008.a. kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks ja uue, süüdimõistva otsuse tegemiseks.
Analüüsib M.Nei, I.N-i poolt antud ütlusi ja tema enda poolt antud ütlusi ning leiab, et nad ei osanud täpselt kirjeldada sündmust, proovisid välja mõelda uurijale sobiva loo, mis võimaldaks jääda vabadusse ja edaspidi kasutada vasturääkivusi ära. Andis kohtuistungil põhjalikke ütlusi. On selge, et rikkujaks ei olnud I.N vaid keegi teine, arvatavasti Kaimov. M.Nei andis süüstavaid ütlusi kuna kartis vahi alla võtmist. I.N-i ütlused saab lugeda ebausaldusväärseks kuna tal on olnud seadusega probleeme. Kohtus I.N andis tõeseid ütlusi, et rikkujaks oli Kaimov. T.F“ andis ütlusi, et tema ei ole M.Neid ega R.V kallutanud raha nõudma ega võtma. Harju Maakohus tegi sündmustest valed järeldused. Tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-st 3.
Harju Maakohtu poolt on tuvastamata I.F-i poolt nõusoleku andmine altkäemaksu vastuvõtmiseks. Apellant tõdeb, et KarS § 298 lg 1 ettenähtud altkäemaksu andmise koosseis on täidetud isiku poolt ametiisikule vara või muu soodustuse pakkumise tegemisega ning pole oluline kas ametiisik on valmis seda vastu võtma, kuid ametiisikule altkäemaksu võtmisel inkrimineerimisel peab olema tuvastatud altkäemaksu võtmise pakkumise vastuvõtmine. Tõendite alusel pole tuvastatav, et I.F oleks andnud nõusoleku R.S-ile altkäemaksu vastuvõtmiseks. Kohus pole arvestanud I.F-i ega R.S-i ütlusi. Väärteomaterjalide vormistamata jätmist rikkujale võimaldab seadus ning suulise märkuse tegemisel või õigusrikkumisele tähelepanu juhtimisel ei ole protokolli või dokumendi koostamist ette nähtud. Milline liiklusalane rikkumine on väheohtlik pole seadusega reguleeritud, see on diskretsiooni otsus. I.F tegi R.S-ile seaduslikult hoiatuse, seega puudus tal põhjus nõustuda temalt altkäemaksu vastuvõtmisega. R.S-ile radari näitu ei näidatud, seda ei suudetud seoses autovooluga fikseerida, ning seetõttu ei saadud talle ka protokolli koostada R.S andis ütlusi, et pole altkäemaksu andnud. T.F“külastamine ei tõenda I.F-i süüd. Tuvastatav on et T.F“ helistas I.F-ile 2 tundi peale R.S-i kinnipidamist, sega ei saanud altkäemaksu osas kokkulepet olla. I.F ei ole R.S-i ja T.F telefonivestluse sisust teadlik. Apellant avab KarS § 294 sätestatud altkäemaksu võtmise koosseisulised tunnused ja leiab, et otsusest jääb selgusetuks millise õigusvastase teo on I.F toime pannud või jätnud õigusvastaselt toime panemata, millega on kohus rikkunud menetlusõigusnorme.
Apellant, viidates Riigikohtu otsusele märgib, et süüdimõistev otsus ei saa rajaneda oletustel. Kohtueelsel uurimisel võttis asjasse süüvimata süüdistatav süü omaks kuna soovis koju minna.
Süüdistatav on algusest peale oma süüd eitanud. Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et jutuajamine võimalikest soodustustest või varast pidasid omavahel telefonitsi T.F ja P.Z. J.N vestluses ei osalenud, selle sisust midagi ei teadnud. T.F ja J.N-i dialoog piirdub kahe lausega, milledest ei ole võimalik teha järeldust altkäemaksu saamiseks kokkuleppest. Raha tegelikku saamist pole tuvastatud. Väärteoprotokolli koostamine on võimalus, mitte kohustus. Seadus näeb ette hoiatamismenetluse. Antud juhul J.N piirdus rikkuja hoiatamisega, seega pole tuvastatud seadusega mittelubatud tegu, mida J.N antud juhul jättis rikkuja P.Z suhtes toime panemata.
seega
Esmalt kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on sätestatud KrMS § 339 lg-s 1, kus on esitatud konkreetne loetelu asjaoludest, mida loetakse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ja mis toob kohustuslikult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Samas on ka võimalik, et ringkonnakohus tuvastab apellandi väidete kontrollimisel muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid seejuures tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kui kohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes ning leiab, et seda saab kõrvaldada, siis on KrMS § 340 sätestatu alusel võimalik ringkonnakohtu poolt ka uue kohtotsuse tegemine. 29.1 Süüdistatav B.P on enda apellatsioonis leidnud, et kohus on teda süüdi tunnistades oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Võttes aluseks Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-106-06 väljendatud seisukoha, märgib kohtukolleegium, et KrMS § 339 lg 1 p 8 kehtestab kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks olukorra kui kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt
on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Antud juhul on maakohus kohtuotsuse põhiosas tuvastanud, et B.P käitumises esinevad KarS § 294 lg 2 p 3 ettenähtud tunnused, ta on kuriteo toimepanemises süüdi ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi B.P põhiosas tuvastatud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud. Seega vastavad kohtu järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning apellatsioonis nimetatud menetlusnormi oluline rikkumine pole tuvastatav. 29.2 M.A kaitsja on alternatiivselt taotlenud kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja on viidates KrMS § 339 lg 1 p 8, leidnud, et menetlusõigusnormi oluliseks rikkumiseks on asjaolu, et kaitsja ei saa süüdistusest aru ega saa seega sellele vastu vaielda. Põhistab seisukohta sellega, et maakohus ei tuvastanud M.A nõustumuse konkreetse, st arvuliselt määratletava rahasumma, või muu hüve vastuvõtmiseks. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on ebaõige kaitsja väide, et altkäemaksu lubamisega nõustumise objektiivseks ja kohtuotsuses kohustuslikult tuvastamist vajavaks on altkäemaksuks antud või lubatud sularaha täpne summa. Vastupidiselt kaitsja seisukohale kohtukolleegium leiab, et süüteo esemeks oleva altkäemaksu täpne suurus ei ole antud juhul oluline ning antava sularaha summa ei kuulu süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka. Altkäemaksu andmine on lõpule viidud ka siis kui ametiisik on andja suhtes näidanud üles valmisolekut panna toime seaduses lubamatu teo ka tulevikus antava vara, seejuures raha eest, mille väärtus, täpne summa lepitakse kokku tulevikus ning võib muutuda ning süüteokoosseis on täidetud ka juhul kui altkäemaksu lubatakse anda või antakse andja poolt ametiisikuga seotud isikule. KrMS § 339 lg 1 p 8 ettenähtud olulise rikkumise mõiste on kohtukolleegium juba otsuse punktis 29.1, avanud ning peab M.A osas vajalikuks vaid märkida, et kohtuotsuse põhiosas on maakohus jõudnud järeldusele, et süüdistatav on toime pannud KarS § 294 lg 2 p 3 ettenähtud kuriteo, on selles süüdi ja teda tuleb selle eest karistada. Kohtuotsuse resolutiivosas on nimetatud süüdistuses M.A ka süüdi tunnistanud. Seega puudub maakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa vastuolu ning nimetatud menetlusnormi oluline rikkumine pole tuvastatav. Kaitsja on leidnud, et KrMS § 339 lg 2 alusel tuleb tunnistada menetlusnormi oluliseks rikkumiseks fakt, et maakohus ei rahuldanud kaitsja taotlust kohtueelse menetluse käigus hääleekspertiisi teostanud eksperdi ristküsitlemiseks. Kaitsja ei saanud piisavalt veenvalt seada kahtluse alla ekspertiisi metoodikat ja tulemusi. Maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kohtuliku uurimise käigus, enne kohtuvaidlusi kaitsja poolt vastavasisulist taotlust esitatud, vaid kaitsja ja süüdistatav olid nõus kohtuliku uurimise lõpetamisega ega taotlenud nimetatud eksperdi kohtuistungil küsitlemist/ 3 kohtu köide t.lk.8-10/. Samuti ei ole antud juhul väheoluline fakt, et ekspertiisiaktis eksperdi poolt tehtud järelduse osas puudus vaidlus, kuna kõik süüdistatavad kinnitasid T.F ja J.Pihlaku, kelle hääl
ekspertiisiga kindlaks tehti, omavahelist vestlust telefoni teel. M.A ja T.F vahelist vestlust süüdistus ei kajasta. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt eksperdi kohtuistungile kutsumise ja temalt tõenäolises vormis antud ekspertiisiarvamuse metoodika kohta küsimuste esitamise võimaluse mitteandmine kaitsjale, pole antud juhul käsitatav kaitseõiguse rikkumisena, mida annaks tunnistada KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks. 29.3 I.F-i kaitsja on, viitamata menetlusseadustiku ühelegi sättele, apellatsioonis leidnud, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Selliseks rikkumiseks on kaitsja arvates asjaolu, et maakohus on asunud seisukohale, et I.F on altkäemaksu lubamisega nõustunud, kuid kohtuotsusest jääb selgusetuks, millise õigusvastase teo on I.F toime pannud või on jätnud toime panemata. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud episoodi kohta on kohus otsuse 33 lehel esitanud kohtu poolt vahetult uuritud tõendite sisu ja on nendele toetuvalt oma järeldused ka teinud. Kohtukolleegium leiab, et kui ka möönda mõningast põhistuse puudulikkust, ei ole antud juhul siiski alust tuvastada kohtuotsuses põhjenduse puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kuna otsusest on võimalik aru saada, et kohus on nõustunud riikliku süüdistaja seisukohaga, et R.S-i poolt toimepandud rikkumiste suhtes väärteoprotokolli vormistamata jätmine oli seadusega mittelubatud tegu. 29.4 J.Pihlaku kaitsja apellatsioonis on leitud, et kohus on tunnistades J.Pihlaku süüdi süüdistusest erinevas kuriteos, rikkunud süüdistatava kaitseõigust, on rikutud süüdistatava õigust õiglasele kohtupidamisele, mis on kohtuotsuse tühistamise vältimatuks aluseks. Kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks taotletud ei ole. Kohtukolleegium osutab, et süüdistuse piiridest väljumist on võimalik tunnistada kaitseõiguse rikkumiseks ning ka kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid kohtukolleegiumi seisukohalt pole antud juhul süüdistatava kaitseõigust kahjustatud, et oleks alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kaitsja on selliseks rikkumiseks pidanud asjaolu, et kohus on J.Pihlaku süüdi tunnistanud KrMS § 294 dispositsioonis ettenähtud vara lubamisega nõustumise eest kuigi süüdistus oli esitatud vara vastuvõtmises. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole kohus isiku süüdimõistmisel lähtunud süüdistatava ja kaitsjale uudsest normist võrreldes süüdistusega, ning on sisuliselt, võrreldes esitatud süüdistusega, süüdistatava süüdi tunnistanud kergema kuriteo toimepanemises. Sellise õiguse annab kohtule KrMS § 268 lg 8. Pealegi oli isikule tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses, mida on kaitsja poolt ka realiseeritud. 29.5 Ka teistes eelpool analüüsimata apellatsioonides on leitud, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme. Põhistatud on seisukohta maakohtu poolt ebapiisava motiveeringuga, kuid peamiselt siiski leitakse, et kohus on kas ühele kindlale tõendile andnud ebaõige hinnangu või teinud tõendite kogumist ebaõiged järeldused. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et mittenõustumine esimese astme kohtu motiividega ei anna apellatsioonikohtule alust kohtuotsuse tühistamiseks põhistuste puudumise tõttu kuna otsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohtu otsuses pole süüdistatavate käitumise vastavuse kohta KarS-s sätestatud deliktistruktuuri elementidele piisavat tähelepanu osutatud, on tõendid siiski kajastatud ja kohus on oma järeldused esitanud. Seega ei ole antud juhul alust tuvastada põhjenduste täielikku puudumist ega KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumist. Ringkonnakohtul on õigus, arvestades apellatsiooni piire, apellantide nõuete sisu, tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Kohtukolleegium, hinnates apellantide taotluste sisu ja motiive ning arvestades kriminaalasja mõistliku aja jooksul arutamise põhimõtet, leiab, et apellatsioonikohtul tuleb anda sisuline hinnang apellatsioonides esitatud põhistustele ja taotlustele süüdistatavate õigeksmõistmise või süüdi tunnistamise ning karistamise osas.
Vaidlustatud otsuse süüdi tunnistavast osast nähtub, kuigi pikema analüüsita, et maakohus on nõustunud süüdistuse seisukohaga, et politseiametnike poolt väärteoprotokolli koostamata jätmine oli alati ebaseaduslik ehk tuvastati KarS § 294 ette nähtud süüteokooseisus sisalduv tunnus- seadusega mittelubatud tegu. Ülaltoodud lahendist tulenevalt kohtukolleegium leiab, et hinnates ametiisikute poolt väärteoprotokolli tegemata jätmise õiguspäraseks, seaduses lubatud teoks, ei too see asjaolu iseenesest ainuvõimalikuna kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise vaid võib kaasa tuua KrMS § 268 lg 8 tuginevalt ka teise õigusliku hinnangu andmise tema käitumisele. Kohtutel lasub KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenev kohustus mitte piirduda üksnes süüdistuses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid anda teole, milles süüdistatavat süüdistatakse, omapoolne õiguslik hinnang seda arvestades seaduses ettenähtud piiranguid, eelkõige süüdistuse ja süüdistatava olukorra raskendamise osas.
Tõendamist on leidnud fakt, et T.F-iga võeti V.Beljakovi kinnipidamise järgselt ühendust vaid seetõttu, et viimane aitaks olukorda lahendada nii, et rikkujale ei tehtaks kiiruse ületamise eest väärteoprotokolli ega määrataks kuni 12 000 kroonist trahvi. Omavahelistest vestlustest on arusaadavalt juttu maksmisest, ehk politseiametnikele raha andmisest. Tuvastatud on et T.F“ helistas süüdistatavale T.R-ile ja viimase poolt oli tehtud V.Beljakovile hoopis kiirmenetluse otsus, milles oli väärteo kirjelduseks, et juhtis sõidukit kinnitamata turvavööga/ I kd. t.lk. 127/. Seega on tuvastamist leidnud, et kiiruse ületamata jätmise eest V.Beljakovile väärteoprotokolli ei koostatud ei K.I-na ega ka T.R-i poolt. K.I-na kaitsja väited sellest, et rikkumine oli nõuetekohaselt fikseeritud on vastuolus ülalnimetatud tõenditega ega anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks. Samuti ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks asjaolu, et T.F rääkis telefonis vaid ühe süüdistatavaga. Kaitsjate apellatsioonides väidetu sellest, et T.F“ helistas T.R-ile alles peale kiirmenetluse otsuse tegemist pole tuvastatav. Kiirmenetluse otsuses on fikseeritud rikkumise toimepanemise kellaaeg 16.03, mis aga ei kehtesta aega mil politseiametnik otsustas teha kiirmenetluse otsuse. Kaastäideviimise puhul pole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Objektiivselt kaastäideviimisega on tegemist juhul, kui iga kaastäideviija osalussüüteos täiendab teise kaastäideviija tegevust selliselt, et tulemuseks on ühtne tervik. Kohtukolleegium ei pea veenvaks apellandi väiteid, et koos patrullis olles tegutseti täiesti eraldiseisvalt ja omaette ning tuvastatav on , et kinnipidamisel olid süüdistatavad koos, seega teadsid mõlemad rikkumise sisu ning sellel seadusega kooskõlas reageerimine oli mõlema politseiametniku kohustus. Altkäemaksu andmine ja selle võtmisega nõustumine, kokkuleppe saavutamine ebaseadusliku teo tegemiseks ja tasu eest ebaseadusliku otsuse tegemine, kusjuures toimuvad erinevad telefonivestlused, pole eluliselt usutav vaid ühe patrullis oleva politseiametniku poolt, teise ametniku, antud juhul K.I-na poolt toimuva kaasvalitsemiseta. T.F“on peale T.R-ile helistamist teavitanud J.Veimerit, et kõik on korras, et asi klatiti koha peal ära, et „ tal oli olemas kohapeal“. Jälitustoimingu protokollide sisudest nähtub, et T.F“poolt V.Beljakovi kinnipidanud politseinikele helistamise eesmärgiks oli küll nende kallutamine altkäemaksu võtmisele, et ei tehtaks rikkujale väärteoprotokoll, kuid antud juhul pole tuvastatav kas politseiametnike poolt raha lubamisega nõustumine, selle vastuvõtmine ning rikkuja huvides ebaseadusliku teo tegemine oli kihutamisteoga põhjuslikus seoses või mitte. Kohtukolleegium leiab, et sellekohaste andmetega tõendeid pole kohtule esitatud ja maakohus ei ole sellistele tõenditele ka viidanud. T.F“ ja T.R-i vestluse sisu on teadmata, ning T.F“ja J.Veimeri vestlusest pole seda võimalik tuvastada. Kohtukolleegium leiab, et kuigi T.F“kuritegeliku käitumise kriminoloogiline eripära näitab, et ta tõepoolest võis kallutada politseiametnikke, siis kindlad tõendid sellest puuduvad. Kohtu järeldused ei saa põhineda oletustel, seega pole antud episoodis tuvastatav T.F käitumises talle inkrimineeritud kuriteokoosseisulised tunnused ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.
31.2 14.01.2005 kella 17.10 toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva otsuse on vaidlustanud A.A kaitsja
A.A kaitsja poolt esitatud apellatsioonis on viidatud Riigikohtu lahendites märgitule, et kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja küsimustele mitte vastata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab see aga, et kui avaldatavad ütlused puudutavad ka kaassüüdistatavaid, ei saa nad ütluste andjat nende vastu antud ütluste osas küsitleda ning seega ka ütluste õigsust proovile panna. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-73-07 on märgitud, et kuigi KrMS § 294 p 1 lubab juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, kohtul kohtumenetluse poole taotlusel avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused, peab kohus arvestama EIÕK-st tulevate piirangutega. Eelnev ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud episoodis pole kohtule etteheidetav asjaolu, et kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldunud süüdistatavate osas ei realiseeritud KrMS § 294 p 1 ettenähtud õigust avaldada nende kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Vastavalt kohtuistungi protokollile / II kohtu köide t.lk. 232-236/ pole kohtumenetluse pooled vastavasisulist taotlust esitanud ning kohtuotsuse kohaselt polegi kohus nende kohtueelsel uurimisel antud ütlustele tuginenud. Kaitsja on leidnud, et kohtu poolt tõendina hinnatud jälitustoimingu protokolli, mis kajastab endast süüdistatavate omavahelisi vestlusi, näol on tegemist tunnistaja- süüdistatava ütlustega, mida aga samuti polnud võimalik kontrollida seoses ütluste andmisest keeldumisega. Kohtukolleegium leiab, et jälitustoimingu protokolli tõendina hindamine on kooskõlas KrMS § 63 lg 1 sätestatuga. Kolleegium ei jaga kaitsja seisukohta et jälitusprotokollis kajastatud andmed on võrdsustatavad KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tunnistaja või süüdistatava ütlustega. Tegemist on seaduses ettenähtud iseseisva tõendiga ja kohtul oli õigus süüdistuse tõendatuse ja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel jälitustoimingu protokollile kui seaduslikule tõendile toetuda. Kohtukolleegium leiab, et antud episoodis on tuvastatav ja seda eelkõige jälitustoimingu protokollide alusel, et politseiametnike H.Jüriväli ja A.A poolt oli kinni peetud L.D poolt juhitud sõiduauto. Tuvastatud oli, et sõidukil pole tehtud kohustuslikku liikluskindlustust ega ka ülevaatust ning L.D oli alkoholijoobes. J.Veimer pöördus T.F“ poole, et viimane helistaks A.A-le ja lahendaks probleemi, selgitades, et L.D ootab. Tuvastatav on, et T.F“ helistas A.A-le ja teatas seejärel J.Veimerile, et „tal ei olnud vist niipalju kui vaja seal, midagi leppisid kokku, et veel minu kätte peab kilo tooma“ . Seejärel helistab J.Veimer L.D-le ja viimane teatab, et ta lasti minema, et maksis tonni. J.Veimer ütleb, et ta peab T.F-ile veel tuhat krooni andma ja kokku tuleb siis kaks tuhat, mis on normaalne/ I kd. t.lk. 155-195, 201/. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud tõendite analüüsi pinnal on tuvastatav I,.A.A poolt altkäemaksu võtmine vastutasuks selle eest, et ta jätab ametiisikuna L.D poolt toimepandud rikkumiste suhtes väärteomaterjali koostamata, mis asja tehiolusid arvestades oli objektiivselt ebaseaduslik kuna alkoholjoobes mootorsõiduki juhtimine pole vähetähtis rikkumine. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu süüdimõistev kohtuotsus A.A osas on seaduslik, tema tegevusele on antud õige juriidiline hinnang ning süüdimõistev kohtuotsus ei rajane süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlustele vaid seaduslike ja usaldusväärsete tõendite kogumile ja eelkõige jälitustoimingu protokollis kajastatule.
31.3 13.02.2005 kella 01.50 toimepandud kuriteoepisood. Kohtuotsuse on vaidlustanud süüdimõistetud T.F“span class="ff1"> kaitsja. Kaitsja leiab, et puuduvad tõendid selle kohta, et T.F“ oleks talle inkrimineeritud altkäemaksu vahendamist toime pannud. KarS § 296 ettenähtud süüteokooseis eeldab objektiivsete tunnuste poolest altkäemaksu võtja või- andja palvel või ülesandel altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele või täitmisele kaasaaitamist. Vahendaja poolt kasu saamine pole oluline. Nimetatud episoodis on maakohus tõendid esitanud ja nende uuesti kajastamist ei pea kohtukolleegium vajalikuks. Tõendite seaduslikkust või usaldusväärsust pole kaitsja poolt kahtluse alla seatud. Võttes aluseks esitatud süüdistuse ja hinnates kohtuistungil vahetult uuritud tõendeid, leiab kohtukolleegium, et tuvastatav on, et T.F teeb tema poole pöördunud J.Veimerile selgeks, et altkäemaksu summa osas tingimine või vähem maksmine, maksmata jätmine, võib tuua kaasa järgmine kord rikkumise vormistamise. On tuvastatav, et T.F“ peab läbirääkimisi P.K-ga J.Veimerilt 1000 krooni altkäemaksu üleandmise võimaluste leidmise osas, andes P.K-le J.Veimeri telefoninumbri. Selline T.F“tegevus on õigesti hinnatud kui altkäemaksu vahendus. Maakohus on T.F süüdi tunnistanud esitatud süüdistuses KarS§ 296 lg 2 p 1, 2 järgi. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et juhul kui T.F“poolt altkäemaksu vahendus on tõendatud tuleb tema tegevus kvalifitseerida KarS § 296 lg 1 järgi kuna ta pole lõikes 2 p 1,2 ettenähtud sama tegu teist korda toime pannud ega vahendanud altkäemaksu andmist ametiisikuna. Kohtukolleegium osutab, et altkäemaksu vahendus kujutab endast võtmisele kaasaaitamise erijuhtu, mis on eraldi süüteona kriminaliseeritud ning seega annab varasem altkäemaksu võtmine altkäemaksu vahenduse kvalifitseeriva tunnuse -teistkordsuse. Kui vahendaja kasutab süüteo toimepanemiseks oma ametiseisundit ehk vahendajaks on ametiisik, on see vastutust raskendav asjaolu. Antud juhul T.F“poole pöörduti just seetõttu et ta on politseiametnik, ametiisik, kes oma ametiga seonduvalt tunneb teisi politseinikke ja saab kaasa aidata altkäemaksu võtmiseleandmisele, kelle poolt kokkuleppe saavutamisele kaasaaitamine on võimalik, annab tulemusi just seoses ametiseisundiga. Kohtukolleegium leiab, et T.F“ tegevusele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon ja apellatsiooni alusel selle tühistamiseks alused puuduvad.
O.B lubab Atsiga /L.M/ rääkida ja tagasi helistada. Veidi aja pärast O.B helistab T.F“ tagasi ja teatab, et „ Ats ütleb et kaks“, mille peale T.F ebatsensuurselt väljendades avaldab arvamust L.M-i poolt tema sõbra nöörimisest. Kohtukolleegium leiab, et kuigi on tõendamist leidnud, et O.B ja L.M nimetasid rikkujale ja T.F-ile rahasumma 2000.00 krooni, mida nad on altkäemaksuna nõus võtma, on tuvastatav, et altkäemaksu võtmisele kallutas neid T.F“just oma jutuga G.G-st kui sõbrast, keda tuleks ära lasta ja lubas ise kõik pärast korda ajada. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et politseiametnike poolt altkäemaksu võtmiseks oli vaja vaid neile teatada, et tegemist on T.F“sõbraga ja esitada tema poolt palve rikkujale väärteoprotokolli tegemata jätmise kohta, andes selge viite ka sellise käitumise eest raha saamisest, ehk asjaolu et kuriteo toimepanemisele kallutamiseks mingeid muid meetmeid ei pidanud kasutama, ei anna alust T.F“õigeksmõistmiseks vaid iseloomustab altkäemaksu võtjate äraostetavust. Seega kohtukolleegium leiab, et selles süüdistuses on T.F seaduslikult KarS § 294 lg 2p 3§ 22 lg 2 järgi süüdi tunnistatud ja apellatsioonis esitatud taotlus tema õigeksmõistmiseks rahuldamisele ei kuulu.
Maakohus on selles episoodis leidnud, et T.F ja P.K vabatahtlikult loobusid altkäemaksu võtmisest. A.G pole kellelegi altkäemaksu lubanud ega D.M pole A.G altkäemaksu andmisele kihutanud sest altkäemaksu võtmise juttu rääkisid omavahel T.F“ ja P.K. T.F“ informeeris altkäemaksu võtmisest ka D.M-i ja viimane vabandas tülitamise eest/ otsuse 40 lk/. Kohtukolleegium leiab, et antud episoodis vahetult uuritud tõendite pinnalt on tuvastatav, et A.G, kes juhtis sõiduautot alkoholijoobes, peeti Falck patrulli poolt kinni ja anti üle politseipatrullile kuhu kuulusid P.K ja V.T. Jälitusprotokolli lisadest nähtuvalt helistas A.G tuttav D.M T.F-ile ja seda eesmärgil, et viimane helistaks A.G kinnipidanud meestele. D.M-iga vestlusest T.F-iga on aru saadav, et sõber jäi politseile joobes juhtimisega vahele ja edasi ütleb D.M“ .. nad ei taha, ütlevad, et neil pole midagi rääkida, äkki saad neile helistada“. Edasistest vestlustest P.K ja T.F“ vahel on hetkest kui P.K saab A.G-lt telefoni enda kätte ja saades aru, et helistajaks on T.F“ arusaadav, et jutt on võimalikust ebaseadusliku teo teoimepanemisest A.G huvides politseiametnike poolt/ II kd. t.lk. 132/. Hinnatakse riski probleeme seoses sellega, et turvafirma pidas A.G kinni ning vaagitakse võimalust teha väärteoprotokoll väiksema joobeastme äranäitamisega. Samas tõdetakse, et see on siiski risk kuna Falcki mehed tulevad tunnistusi andma. T.F“ütleb, et „ päris sebida ära ei saa midagi, eksju „, P.K vastusele, et päris ilma ei saa, uurib T.F“uuesti“ ma saan aru jah, no aga jäägid saad vä“. Saab P.K-lt vastuse“ no ma üritan teha, aa mis“, mille peale küsib T.F“ palju ma peaksin, selles mõttes, et ma teda ennast ei tunne, ma tunnen tema sõpra, kes klatib minuga asju“ „ Et palju ma peaksin sinule tooma“. P.K räägib, et võib-olla peaks ta Falcki meestele ka andma , mingi kilokese, ise võtaks ka mingi kolmeka“. Seejärel avaldab T.F“ arvamust, et „see läheb kirveks“, edasi tuleb vestlus sellest, et „hakkavad tõrkuma, et miks nii palju aga sina jäädki sebima“.
Kohtuliku uurimise käigus on P.K kinnitanud stenogrammis fikseeritud kõne sisu T.F-iga, kuid rääkis seda juuresolnud seltskonna maha rahustamiseks. Kohtukolleegium hindab P.K selliseid selgitusi ennastõigustavateks ja eluliselt ebausutavateks. P.K vestlusest T.F-iga järeldub , et A.G-le kergema joobeastme äranäitamisega väärteomaterjalide vormistamise realiseerimist takistavaks asjaoluks oli vaid fakt, et teave joobes isiku kinnipidamise kohta oli saanud ametkondlikult avalikuks ja samuti seetõttu, et kogu maksmisele kuuluv summa, trahvisumma koos altkäemaksuga, oleks läinud liiga suureks, mis oleks võinud kaasa tuua probleeme maksjate poolt. Kohtukolleegium leiab, et tõenditele alusel on tuvastatav, et P.K andis oma nõusoleku ebaseadusliku teo tegemiseks liiklusseaduse rikkuja A.G huvides ja ära olid nimetatud ka võimalikud summad, mida siis peaks P.K-le tasuma seaduses mittelubatud teo eest. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodu alusel on tõendatud P.K poolt altkäemaksu võtmisega nõustumine ja seda T.F“ mõjutusel. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt olukorras, kui väärteo toimepanija juuresolekul ja huvides peetakse vestlusi rikkumise võimalikust fikseerimata jätmisest, ebaseaduslikult leebema õigusrikkumise fikseerimisest ehk rikkujale võimalikult soodsa olukorra loomisest ning räägitakse erinevatest variantidest ja summadest, on realiseerunud politseiametniku äraostetavuse selge näitamine rikkujale ja KarS § 294 ettenähtud kuritegu on lõpule viidud. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega P.K ja T.F“ vabatahtlikust loobumisest. Antud juhul pole võimalik rääkida isiku tahtest süüteo loobumisel. Tuvastatav on, et seadusevastase teo toimepanemisest loobuti vaid seetõttu, et joobes juhist, A.G-st oli teave juba ametkondlikult fikseeritud, kinnipidamine toimus hoopis Falci töötajate poolt, kes olid kohustatud oma tunnistused andma, seega oleks kaasnenud liigne risk ning seega ei saa antud juhul rääkida süüdlaste tahtest sõltumatute asjaolude sunnita loobumisest. Maakohus on sellise asjaolu samuti tuvastanud kuid leidnud, et vaatamata hirmule oli süüdlastel võimalik ikkagi A.G-lt altkäemaksu saada. Samas aga jätab kohus tähelepanuta, et altkäemaksu võtmine eeldab ametiisiku poolt andja huvides õigusvastase teo toimepanemise või toimepanemata jätmise, mille kohus aga on välistanud vaid seoses sellega, et info A.G kinnipidamisest oli juhtimiskeskuses fikseeritud. Kohtukolleegium leiab, et P.K oli nõustunud altkäemaksu lubamisega ja seda T.F“ kihutamisel. Seega tuleb P.K süüdi tunnistada altkäemaksu võtmises kuna tegutses grupis koos V.T-ga ja T.F“tegevus on õigesti kvalifitseeritud ametisiku altkäemaksu võtmisele kihutamises. Maakohus on leidnud, et A.G ei lubanud P.K-le altkäemaksu, kuid P.K tegi A.G teadmata T.F-ile ettepaneku võtta A.G-lt altkäemaksu /otsuse lk. 40/. Kohtukolleegium leiab, et selline järeldus on vastuolus nii süüdistuse kui ka tõendite kogumis tuvastatuga. K.Kaunipaiga ja T.F“vahelisest vestlusest / II kd. t.lk. 130/ on tuvastatav, et D.M-iga sõber jäi alkoholijoobes sõiduauto juhtimisega vahele. D.M palub T.F politseinikele helistada ja rääkida, lubab kõik ise pärast ära klaarida. Seega on tuvastatav A.G, kes teatas juhtunust D.M-ile, soov vabaneda karistusest, kuigi oli selgelt õigusrikkumise toime pannud. D.M-iga ja T.F“ vestlusest on üheselt tuvastatav altkäemaksu lubamine ametiisikule, selleks, et A.G, kes oli õiguserikkuja, pääseks karistusest. Seega initsiatiiv ja huvi altkäemaksu andmiseks tuli A.G-lt. Kohtukolleegium leiab, et A.G poolt toimepandu kuulub süüdistusele vastavalt kvalifitseerimisele KarS § 298 lg 1 järgi kuna ta pani toime altkäemaksu andmise selle lubamisega ametiisikule.
D.M-ile oli esitatud süüdistus KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 2 järgi A.G altkäemaksu andmisele, selle lubamisega, kihutamises. Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud tõenditele kogumis hinnangu andmisel pole tuvastav, et D.M oli isikuks, kes tekitas A.G tahtluse kuritegu toime panna. Tuvastatud on , et A.G, kes oli toime pannud tõsise liiklusseaduse rikkumise, kuna juhtis mootorsõidukit alkoholjoobes, sooviks oli karistusest vabanemine. Antud juhul on tõendatud, et D.M võtab ühendust T.F-iga ja pärast seda kui oli kokku leppinud T.F-iga altkäemaksu edastamisest, asja klaarimisest, tegi A.G-le ettepaneku karistuse vältimiseks rääkida T.F-iga, mida viimane ka teeb. Kohtukolleegium leiab, et tõendite kogumile hinnangu andmisega on tuvastatav D.M-iga poolt altkäemaksu lubamisele tahtlik kaasaaitamine. Kuriteole kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Erinevalt kihutamisest on kaasaaitamine kergem osavõtuvorm, sest teo täideviijal on teotahtlus juba olemas. Seega kohtukolleegium leiab, et võrreldes süüdistusega ja prokuröri apellatsioonis esitatud taotlusega on kohtukolleegiumi poolt tuvastatud D.M-iga käitumises kergema kuriteo tunnused ning ringkonnakohtul on seaduslik pädevus D.M süüdi tunnistada KarS § 298 lg 1- § 22 lg 3 järgi. Kohtukolleegium leiab, et võttes ühendust T.F-iga, lubades ise kõik ära klaarida, selgitades A.G-le võimalust karistusest pääsemiseks, andes talle nõu T.F“helistada, rääkides T.F“ka ainelisest kaasabist A.G-le, osutas D.M vaimset kaasabi ning lubas ka ainelist abi, seega on tuvastatav tema poolt kaasaitamistegu, mis on A.G poolt kuriteo toimepanemisega ehk põhiteoga põhjuslikus seoses. 31.6 08.05.2005 kella 21.18 paiku toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud R.V ja T.F“kaitsja. Õigeksmõistva otsuse M.Nei osas on vaidlustanud prokurör. Tõendite kogumis hindamisel on tuvastatav, et R.V ja M.Nei pidasid Tabasalus kinni sõiduki, mis 50 km/h piirangu vööndis sõitis 79 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust üle 21 km/ h. Vastavalt materjalidele on tõendatud, et I.N, kes räägib meie vormis sõitmisest helistab T.F“ räägib juhtunust. Annab vastavalt palvele telefoni teda kinnipidanud politseiametnikule, kelleks on R.V, ning kes ütleb T.F“ no, viiekümne alas seitsekümmend üheksa noh“. T.F seepeale“ noh nagu ikka või?“. R.V“ No jah , probleeme ei ole“. T.F“ mis ta... aa, ta ise ,. Ta ise jagab matsu..“ Lõpetades R.V-ga vestluse teatab T.F“I.N-ile, et „ seal on kõik okei“ I.N: “ kõik on korras jah“ T.F“„ no nagu alati“/ II kd. t.lk. 166-169/. Antud juhul on tuvastatav, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja kohtulikul uurimisel antud ütlused raha saamisest ja rikkuja äralaskmise põhjendustest on süüdistatavatel erinevad. Maakohtu istungil on prokurör sellele ka tähelepanu pööranud ja süüdistatavad on kinnitanud, et kohtueelsel uurimisel nad selliseid ütlusi andsid ja põhjendasid seda kaitsetaktikaga ja sooviga jääda vabadusse. Kohtukolleegium leiab, et kuigi ristküsitluse käigus maakohtus pole süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud erinevate ütluste avaldamise taotlust rahuldatud, on nad ise seda kinnitanud. Kohtukolleegium leiab, et erinevate ütluste andmine seab kahtluse alla süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse ja süüdistuse tõendatuse ja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel tuleb eelkõige tugineda teistele kogutud ja vahetult kontrollitud tõenditele.
I.N-i poolt kohtuistungil antud ütlustest selgub, et tal oli veel rikkumisi ja ka need olid koos Kaimoviga ning seetõttu ta mäletagi täpselt kes oli 08.05. 2005 roolis kuna seda autot juhivad mõlemad. Tuvastamist on leidnud, et mõlemad politseiametnikud olid teadlikud mootorsõiduki juhi poolsest liiklusseaduse rikkumise sisust ja raskusest. R.V on apellatsioonis väitnud, et rikkumine oli vähetähtis ja ta piirdus suulise hoiatusega. Materjalidest nähtub, et politseiametnike poolt oli fikseeritud oluline lubatud sõidukiiruse ületamine, üle 21 km/ h. Seda õhtusel ajal, asula sisesel maanteel. Kohtukolleegium leiab, et selline rikkumine pole hinnatav kui vähetähtis, mille alusel VTM§ 53 lg 2 kohaselt võib piirduda suulise hoiatamisega. Seega on rikkujale väärteomaterjalide vormistamata jätmine politseiametnike poolt ebaseaduslik. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on tuvastatav, et politseiametnikud tegutsesid koos ja ühiselt. Nii M.Nei kui R.V olid teadlikud rikkumise raskusest, seega lasus neil seadusest tulenev kohustus rikkumisele reageerida seadusele vastavalt. T.F“ ja R.V vahelisest vestlusest on arusaadav, et politseiametnikud toimivad „ nagu ikka, et probleeme ei ole ja rikkuja ise tabab matsu“ nagu ütleb T.F“ ning faktist, et politseiametnikud tagastavad rikkujale väärteomaterjale vormistamata dokumendid ja lubavad lahkuda, on tuvastatav ka seos raha pakkumise, selle maksmise ja väärteokaristuse mittejärgnemise vahel. M.Nei juuresolekul ja nõusolekul jäeti väärteoprotokoll koostamata ja rikkuja ebaseaduslikult karistamata seega sai vaid süüdistatavate poolt ühise ja kooskõlastatud tegevusega kaastäideviimise vormis võimalikuks rikkuja huvides väärteomaterjalide vormistamata jätmine. Kohtukolleegium leiab, et R.V on seaduslikult süüdi tunnistatud, kuid M.Nei õigeksmõistmine ei ole kooskõlas asja materjalidega ning kohtu järeldused ei vasta tõendite kogumile, mis annab aluse kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega M.Nei kuulub KarS § 294 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistamisele. Kohtukolleegium ei nõustu T.F kaitsja poolt apellatsioonis väidetuga, et altkäemaksu võtmine pole toimunud T.F“ kihutamise tagajärjel. Pole tõendatud, et politseiametnikud oleksid enne T.F-iga kõnelemist altkäemaksu lubamisega mingil objektiivsel viisil nõustunud, küll aga on tuvastatav vastava pakkumise tegemine rikkuja poolt. Fakt, et T.F“ poolne helistamine ja viitamine nagu alati käitumisele tema tuttava poolt rikkumise reageerimise peale, piisas selleks, et kallutada politseiametnikke kuritegu toime panema, ei anna alust teda õigeks mõista vaid näitab politseiametnike kooskõlastatud ebaseaduslikku käitumist ja altkäemaksu lubamisega nõustumist vaid telefonikõne peale. 31.7 12.05.2005 kella 23.30 paiku toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud T.F“kaitsja ja T.K suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse on vaidlustanud prokurör. T.F kaitsja leiab, et kohtu poolt hinnatud telefonikõnest on võimatu välja lugeda raha või mõne muu hüve lubamist õigusrikkuja karistamata jätmise eest. Prokurör leiab, et kohtu järeldused T.K teadmatusest U.N-i poolt altkäemaksu võtmise toimepanemisest, on oletuslikud ja vastuolus tõendite kogumiga. Antud episoodis on tuvastatav, et politseiametnikud U.N ja T.K peatasid kiirust ületanud sõiduki. Juht kutsuti politseiautosse ja mõlemad politseiametnikud selgitasid juhile
rikkumise sisu. Tõendamist on leidnud, et I.N helistab T.F“ja selgitab, et teda jälle peeti kinni ja palub politseinikega rääkida. T.F“nõustub ja telefon ulatatakse U.N-ile. Tuvastatav on , et T.F“teda ega tema paarimeest T.K ei tunne, kuid nimetab teisi samas osakonnas töötavaid politseinikke, keda pidavat hästi teadma. T.F küsib, „. No, saab hakkama“?.“ Noo mõtle. Alati, alati on kõik okei“. „ ta ei ole väga paha“. Mõlemad süüdistatavad on andnud ütlusi, et leppisid T.F-iga kokku, et lasevad rikkujal, kes on viimase hea tuttav, lihtsalt ära minna. T.K andis ütlusi, et ta andis dokumendid väärteoprotokolli vormistamata, tagasi ja rikkuja sõitis edasi. I.N-i poolt antud ütluste kohaselt oli kinnipidamise ajal autoroolis G.Kaimov. Kinnitab, et helistas T.F“ja andis seejärel telefoni edasi, et T.F“saaks politseinikega rääkida. Hiljem lasti neil edasi sõita. Arvab, et politseinikud leppisid kokku 500.00 krooni võtmises ja G.Kaimov selle raha andis, kuid kindel selles ei ole. Kohtuistungil oli tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud ja kohtueelse menetluse käigus on I.N kinnitanud, et tegelikult andis 500.00 krooni altkäemaksu politseiametnikele tema. Juhtis sõidukit G.Kaimov. Seega on erinevus antud juhul vaid selles, kes andis politseiametnikele raha selleks, et nad jätaksid kiiruse ületamise fikseerimata ja väärteomaterjalid vormistamata. Süüdistus on esitanud nii G.Kaimovile kui ka I.N-ile, kes tegutsesid altkäemaksu andmisel koos, ühise tahtlusega ja kooskõlastatult grupis. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavate endi ütlustega on tuvastamist leidnud, et nad olid politseiautos koos. Koos rääkisid rikkujaga. Juhi sõiduõigust kinnitavad dokumendid olid T.K käes, seega on loogiline, et viimane ka täidab vajalikud dokumendid, kuid peale U.N-i ja T.F“ telefoniteel vestlust jättis ta rikkumise fikseerimata ja tagastas dokumendid. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavate ütlused sellest, et raha võtmisest ei olnud juttugi, et rikkuja lasti lihtsalt ära kui T.F sõber, ei ole antud juhul veenvad, kuna kumbki süüdistatav T.F, veel vähem tema sõpru, kes olid korduvalt varem väärtegusid toime pannud, ei tundnud. Selline versioon peaks eeldama igasuguse põhjusliku seose puudumise raha pakkumise ja karistuse mittemääramise vahel. Kohtukolleegium leiab, et asja materjalide alusel pole see tõenäoline ega usutav. I.N on altkäemaksu andmises süüdi tunnistatud ja selles vaidlus puudub, G.Kaimovi osas on seoses tema surmaga menetlus lõpetatud. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on maakohus tulnud ekslikule järeldusele, et T.K grupis tegutsemine koos U.N-iga pole tõendatud ning I.N, helistades uuesti T.F“ja rääkides nahaalsetest Saue politseinikest, mõtles selle all teisi politseinikke. Selline kohtu järeldus on oletuslik ega ole kooskõlas sündmuste loogikaga ega ka vestluse sisuga. Üheselt on arusaadav, et jutt on just U.N-ist ja T.K-st, keda T.F“tegelikult ei tunne/ II kd. t.lk. 28/. Antud juhul on tuvastatav, et politseiametnikud tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. Mõlemad valdasid tegu, olid kaasvalitsejad ja nende ühise käitumise tulemusena sai võimalikuks altkäemaksu andmine- võtmine. Väärteomaterjalide koostamata jätmine oli ebaseaduslik, seda enam, et ka suulisest hoiatusest politseiametnike poolt igasugused andmed puuduvad. Ülaltoodud tõendite pinnalt on tuvastatav, et T.K pani toime altkäemaksu võtmise KarS § 294 lg 2 p 3 objektiivse ja subjektiivse koosseisu mõttes. Tegemist oli tahtliku teoga, tegutses grupis, realiseeris altkäemaksu võtmise sellise võimaluse saabumisel.
Puudutavalt T.F“ poolt U.N-i ja T.K kuriteole kihutamist leiab kohtukolleegium, et ülalnimetatud tõendite alusel on tõendatud tema poolt politseiametnike kallutamine altkäemaksu võtmisele. Kogu tema vestluse sisust on aru saada politseiametnike mõjutamine, et tema, kes ta tunneb paljusid politseiametnikke, helistamise puhul on alati kõik okei, et tegemist on tema sõpradega, andes mõista et nad on usaldusväärsed ja politseiametnike poolt toimepandu jääb saladuseks. Kohtukolleegium leiab, et just T.F“ mõjutamise ja kallutamise järgselt otsustasid politseiametnikud altkäemaksu vastuvõtmise poolt. Seega on maakohus teda seaduslikult süüdi tunnistanud ja apellatsioon sellist järeldust ei kummuta. 31.8 14.05.2005 kella 03.50 toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud J.Pihlak’u,, M.A ning T.F“kaitsja. Kohtuistungi protokolli kohaselt / II kohtu köide t.lk. 190-191/ on I.N-i kohtuliku uurimise käigus küsitletud ja kaitsjate poolt ei ole taotletud tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, seega pole tema kohtulikul uurimisel antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seatud. Apellatsioonides on tema kohtuistungil antud ütluste õigsus kahtluse alla seatud motiivil, et ta ei ole seaduskuulekas isik, ta on varem õigusrikkumisi toime pannud. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt antud ütluste, mis toovad endaga kaasa ka tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ja millede usaldusväärsust pole ristküsitluse käigus kahtluse alla seatud, kohtukõlbmatuks tõendiks lugemine vaid seetõttu, et ta pole õiguskuulekas isik, ei ole kooskõlas seadusega ning vastavasisulised kaitsjate väited on asjakohatud. Tuvastamist on leidnud, et I.N juhtis Viimsis mootorsõidukit. Politseiametnike endi poolt antud ütluste ja ka J.Pihlaku ja T.F vestlusest on aru saadav, et juhi poolt valitud sõidukiiruseks oli 110 km/h, mis 40km/h kiirusepiiranguga teelõigul ületas lubatud sõidukiiruse üle 40 kilomeetri tunnis. Nagu J.Pihlak telefonivestluses T.F-ile ütleb „ on lg 3 rikkumine“. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada, et LS § 74 22 lg 3 rikkumine näeb karistuseks ette kuni 200 trahviühikut. Juht kutsuti politseiautosse ja temalt oli tunda alkoholilõhna. Seda kinnitab ka I.N-i vestlus T.F-iga, kus rikkuja tunnistab, et tal tuvastati alkoholijoove. Süüdistatavate selgitused sellest, et nad lasid I.N-i ära kuna rikkumist polnud võimalik tuvastada ja see ei olnudki suur, on vastuolus ülalnimetatud tõendite alusel tuvastatuga ning I.N ise ei eita alkoholijoobes juhtimist. Kohtuistungil ei mäletanud täpselt üksikasju, kuid kinnitab, et tuvastati joove ja hakati protokolli koostama. Tema helistas T.F“ II kohtu köide t.lk. 190/. Teda lubati minema ja ta pani 2000.00 krooni tagumise istme peale. Tuvastamist on leidnud, et M.A ja J.Pihlak viibisid koos I.N-iga politseiautos kui viimane helistas T.F-ile. Tegemist oli öise ajaga ja I.N-i vestlusest on aru saadav, et tema arvates oli juba politseiametnikega kokku lepitud, et ta rääkis nendele, et kas ikka hakkame inimest äratama. J.Pihlak ütleb T.F“ et „ ei ole nagu eriti midagi leppinud“, lisab samas, „no selge siis me katsume hakkama saada“. Tulemuseks on fakt, et I.N lubati lahkuda ning mingisugust karistust talle ei määratud. Kaitsjate viited VTM § 53 lg 2 mis lubab piirduda vähetähtsa rikkumise puhul suulise hoiatamisega pole asjakohased kuna ka alkoholjoobe jääknähud on alkoholijoobe kõige kergem aste ning joobes juhtimine ega ka räige lubatud sõidukiiruse ületamine pole hinnatavad kui vähetähtsad rikkumised.
Kaitsjate väitetele rikkumise tuvastamatuse kohta peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et I.N on ise joovet tunnistanud ning liiklusseaduse rikkumine, väärteo toimepanemine on võimalik selle vaidlustamise korral tõendada mitte ainult tehnilise vahendi näidu vaid ka muude kogutud tõenditega, sealhulgas politseiametnike ütlustega. Kohtukolleegium leiab, et J.Pihlak’u ja M.A käitumises on tuvastatavad altkäemaksu võtmise objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Tegutseti kooskõlastatult, üheskoos, seega grupis, olulise teo panuse andsid mõlemad, tegutseti tahtlikult ja seega on nad seaduslikult ka süüdi tunnistatud. T.F“on esitatud süüdistus selles, et tema kihutas politseiametnikke altkäemaksu võtma. Kohtukolleegium leiab, et telefonivestlusest on aru saada, et I.N-i arvates on teatav kokkulepe juba saavutatud ja J.Pihlaku poolt vestlusest öeldu:,“ ei ole nagu eriti midagi leppinud“ annab aluse tõdeda, et I.N-i poolt on vastavad ettepanekud tehtud. Samas aga J.Pihlaku poolt peale mõttepausi öeldu..“ No selge, siis me katsume hakkama saada „ annab aluse tuvastada, et altkäemaksu vastuvõtmise tahtlus ei olnud välja kujunenud ja selleks tõukeks oli T.F“kõne ja seega on tegude vahel põhjuslik seos tuvastatav ja ta seaduslikult selle kuriteo toimepanemises ka süüdi tunnistatud. 31.9 14.05.2005 aasta kella 13.50 ajal toimepandud kuriteoepisood. M.K on vaidlustanud prokurör L.M-i õigeksmõistmise osas. Prokurör leiab, et maakohus ei ole L.M-i õigeksmõistmisel analüüsinud üksikasjalikult jälitusprotokollis talletatut. Kohus on L.M-i õigeksmõistmist põhistanud asjaoluga, et L.M T.F-iga altkäemaksu võtmisest ei rääkinud ning L.M-i ja M.K kokkulepe altkäemaksu võtmisest pole tuvastatav. Antud episoodis on nii jälitustoimingu protokolli kui ka kohtulikul uurimisel süüdistatavate poolt antud ütlustega tuvastatav, et politseipatrull, kuhu kuulusid M.K ja L.M, peatas liiklusseaduse rikkuja A.Kozlinetsi. Rikkumise sisuks oli tuvastatud nii lubatud sõidukiiruse ületamine kui ka alkoholijoove. Kohtukolleegiumi veendumuse kohasel lasub politseiametnikel kohustus reageerida seadusele vastavalt õigusrikkumistele. Nii M.K kui ka L.M olid teadlikud A.Kozlinetsi poolt toimepandud rikkumistest, milliste puhul ei saa rääkida kui vähetähtsatest rikkumistest, kuna nii kiiruse ületamine aga eelkõige joobes mootorsõiduki juhtimine, pole hinnatavad kui vähetähtsad rikkumised. Seega lasus neil mõlemal kohustus koostada väärteomaterjal. Tõendatud on, et T.F“helistas L.M-i telefonile ja uuris kas rikkuja nimi on Andrei ning andis seejärel telefoni edasi autos istuvale M.K-le. Tuvastatud on, et T.F“ helistab korduvalt L.M-i telefonil ja räägib M.K-ga ning jõutakse kokkuleppele, et A.Kozlinetsi suhtes väärteomaterjale ei koostata, seega pannakse toime õigusvastane tegu ja seda vähemalt 2000.00 krooni eest, mida rikkuja isa lubas maksta. Riigikohtu 3-1-1-16-04 lahendis on selgitatud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada ka kuriteosündmusele eelnenud sündmuste üldisesse kulgu. Eeltoodu alusel kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis väljendatuga, et L.M-i süüd eitavate ütluste usaldusvääruse hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et mõni päev enne
vaidlustatud kuriteosündmust oli L.M pannud T.F“ kihutamisel toime altkäemaksu võtmise, kusjuures 2000.00 kroonise altkäemaksu summa, mida kõik teised süüdistatavad pidasid liiga suureks, nimetas L.M ning paarimehe selgituste kohaselt just L.M ei lubanud väiksema summa eest rikkujaid jutulegi võtta. Seega oli L.M teadlik T.F“helistamiste eesmärkidest, sai ise T.F-iga rääkides aru, et tegemist oli just nende poolt kinnipeetud rikkujaga kellest T.F“rääkida tahtis. Samuti omades eelnevat kogemust nii T.F-iga läbirääkimiste altkäemaksu võtmisest, olles esitanud väikseima altkäemaksu summana 2000.000 krooni, mida ka käesoleval juhul sooviti, saab teha üheselt järelduse, et ta pani toime altkäemaksu võtmise grupis koos M.K-ga. Sellist kohtu järeldust kinnitab fakt, et vaatamata tuvastatud alkoholjoobele lubati mõlema politseiametniku poolt A.Kozlinetsil istuda autorooli ja mootorsõidukit edasi juhtida, kuigi LS § 201 lg 1 kehtestab üheselt, et joobeseisundis juht kõrvaldatakse sõiduki juhtimiselt. Kohtukolleegium peab veelkord vajalikuks korrata, et kuriteo kaastäideviimise kohaselt on täideviija isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks. Antud juhul on tuvastatav, et L.M oli võimalik õigusrikkujale koostada seadusega kooskõlas väärteomaterjalid, lõpetada side T.F-iga, kõrvaldada joobes juht autoroolist, kuid seda ta ei teinud vaid lubas tal lahkuda ja seega sai kuritegu teoks tema tahte ja M.K-ga ning T.F-iga koostegutsemise tulemusena. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et L.M-i poolt M.K-ga grupis tegutsemine altkäemaksu võtmisel on tõendamist leidnud ning L.M tuleb selle kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ja prokuröri apellatsioon selles osas rahuldada. 31.10 17.05.2005 kella 9.50 ajal toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud I.F-i kaitsja. Kaitsja on leidnud, et kohus pole arvestanud süüdistatavate ütlustega, I.F-i osas pole tõendamist leidnud kuriteo koosseisulised tunnused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu süüdimõistev kohtuotsus on seaduslik. Tõendite kogumis hindamisel on kohus tulnud õigele järeldusele, et I.F-i käitumises esinevad asjaolud, mis vastavad temale inkrimineeritud kuriteotunnustele, tuvastatav on süü ja apellatsioonis esitatud väited seda järeldust ei kummuta.
On tõendatud , et R.S pani toime LS § 74 lg 1 ja 75 35 lg 1 ettenähtud väärteod ning I.F, kes teostas politseiametnikuna liiklusjärelvalvet, sellised rikkumised ka tuvastas. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et nimetatud lubatud sõidukiiruse ületamine 20 km/h ja muu rikkumine milleks antud juhul oli kinnitamata turvavööga sõiduki juhtimine tiheda liiklusega linnasisesel teel, pole hinnatavad kui vähetähtsad rikkumised VTMS § 53 lg 2 tähenduses.
Tuvastatav on ja seda eelkõige jälitustoimingu protokolli andmete alusel, et R.S, kes oli rikkujaks, helistas T.F-ile ja ulatas telefoni I.F-ile. Muuhulgas ütleb T.F:“ Kuule, ega ma eriti rääkida ei saa, aga okei. Mille peale vastab I.F: „ Okei aga siis võtad temaga ühendust“/ III kd. t.lk. 239/. R.S helistab T.F“kes küsib: „ Kas sa nendega said kohapeal hakkama või kuidas?“. R.S vastab“ ei mul ei olnud midagi kaasas“. T.F“ ütleb „ No siis ta ütles et nagu minu kaudu. Kas sa summa leppisid kokku, ei?“ Edasi räägitakse
kokkusaamisest ja R.S küsib: “ kui palju selle eest kas viis ja null, null või rohkem“ mille peale vastab T.F“ nojah, ma arvan et viis mitte rohkem“. Seejärel helistab T.F“I.F-ile uurides mis oli rikkumine ja üheselt on arusaadav, et jutt käib sellest, et R.S raha kaasas ei olnud, T.F“räägib, et „ mingi väike soodukas võiks olla, et neli on mõistlik, kuna teine on ju viis, et teeks väikese sooduka „ ja I.F sellega nõustub/ t.lk. 243, III kd. /. Tuvastatud on, et R.S-ile rikkumiste eest väärteomaterjali I.F ei koostanud, kuigi seadusega kooskõlas olev käitumine seda temalt kui rikkumised tuvastanud politseiametnikult nõudis. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud tõenditega on tuvastatud, et I.F nõustus, et ta jagab T.F-iga raha, mille R.S annab ning I.F sai aru, et T.F“antav raha on selle eest, et tema, I.F, jätab R.S-ile väärteomaterjalid koostamata ja lubab tal lahkuda. Kaitsja polt viidatud asjaolu, et I.F-i ja T.F vahel oli summadest juttu 2 tundi peale seda kui ta R.S-i kinni pidas ei oma antud juhu olulist tähtsust, kuna jälitustoimingu protokollist nähtuvalt andis R.S esimeseks T.F“ja I.F-i vestluseks kohe rikkumise järgselt toru I.F-ile. Asjaolu, et siis ei olnud juttu täpsetest rahasummadest, pole tähtis, kuna juba siis T.F ja I.F saavutasid kokkuleppe altkäemaksu võtmiseks ning I.F, öeldes, et „kõik on okei“ käsib T.F võtta R.S-iga ise ühendust. Seega oli enne R.S-i rikkumise suhtes protokolli tegemata jätmist I.F-i poolt juba nõustutud et talle antakse altkäemaksu ehk oli täidetud KarS § 294 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis. I.F-i poolt oli tegu toime pandud tahtlikult. Kohtukolleegium ei tuvastanud mingit kõhklust kuriteo toimepanemisel ega imestust „tavapäraste“ rahasummade suhtes. Politseiametnikuna ta teadis, et paneb toime altkäemaksu võtmise. 31.11 17.05.2005 kella 12.30 paiku toimepandud kuriteoepisood. U.N-i ja T.K KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, T.F“KarS § 294 lg 2 p 3- § 22 lg 2 järgi ja J.Veimeri KarS § 298 lg 1 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse on vaidlustanud prokurör. Kohtukolleegium leiab, et antud kuriteoepisoodis süüdistatavate õigeksmõistmine ei ole kooskõlas seadusega ja prokuröri apellatsioonis esitatud taotlus nende süüdimõistmise kohta kuulub rahuldamisele. Kohtuliku uurimise käigus on kõik süüdistatavad kinnitanud, et J.Veimer peeti kinni kuna ta ületas lubatud sõidukiirust. Lubatud 90 km/ h asemel fikseeriti sõidukiiruseks 117 km/h. Lubatud sõidukiiruse ületamist tunnistab J.Veimer ka oma kõnes T.F-ile, vastates rikkumise sisu kohta, et sõitis 117 km/h. T.F helistas U.N-ile ja tõendamist on jälitustoimingu protokolliga leidnud, et tema poolt öeldi: „ saate ahkkama vä“ ,millele U.N vastab, „ no laadna proovime“. J.Veimeri kohtulikul uurimisel antud ütluste kohaselt tema raha ei pakkunud, T.F-iga rahast juttu ei olnud ja raha üle ei andnud. T.K on samuti eitanud süüd ja kuna tema poolt kohtulikul uurimisel antud ütlused erinevad kohtueelsel uurimisel antutest siis on prokuröri taotlusel varasemad ütlused avaldatud ja kahtlustatavana ülekuulamisel on ta kinnitanud T.F“ poolt kas temaga või U.N-iga telefoni teel vestlust. Politseinikust helistaja on palunud, et nad klaariksid asjad ära, ega teeks väärteoprotokolli, selle eest on kahel korral saanud 500 krooni, mille U.N-iga jagas/ IV kd. t.lk. 12-14/. Selgitab istungil, et ülekuulamine kestis kolm tundi, tema tahtis koju laste juurde, tal oli ükskõik millele alla kirjutas.
Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on ütlused erinevad osaliselt ja seda raha saamise osas, kuid erinevused antud ütlustes annavad aluse seada kahtluse alla tõendiallika usaldusväärsuse. U.N-i polt kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei mäleta ta juhtunut, samuti ei mäleta T.F-iga jutuajamist. Arvab, et kui oli väike kiiruse ületamine tegid nad lihtsalt hoiatuse, 500.00 krooni saamise juhuseid ei mäleta/ II kohtu köide t.lk. 171-174/. Kohtukolleegium leiab, et altkäemaksu lubamisega nõustumisel ei ole süüteokoosseisu seisukohalt oluline kas see leidis aset enne või pärast ametiisiku poolt altkäemaksu andja huvides teo toimepanemist või toimepanemata jätmist. Altkäemaksu lubamisega nõustumine võib väljenduda ka konkludentsetes tegudes. On oluline, et selline nõustumine mingil objektiivsel moel avalduks. Antud juhul pole juttu olnud rahasummadest ega selle kättesaamise viisidest, kuid tuvastatav on, et pärast seda kui T.F“ oli helistanud ja oli arusaadav, et tegemist on tema tuttavaga ehk, pole vaja seda isikut karistada, on U.N kui ka T.K nõustunud õigusvastaselt jätma väärteomaterjalid koostamata ja õigusrikkuja karistamata. Süüteokoosseisuks piisab abstraktsest suhtest altkäemaksu saamise ja ametiisiku poolt toimepandu vahel. Oluline on, et jõutakse ühele meelele. Antud juhul on objektiivselt tuvastatud, et J.Veimer helistas T.F-ile, et viimane veenaks politseiametnikke teda mitte karistama. Seega pole antud juhul veenvad süüdistatavate poolt antud ütlus, et rikkumine polnud oluline, rikkujat hoiatati ja lubati edasi sõita. Selline käitumine on vastuolus T.F-ile helistamise faktiga, kuna sellisel juhul puudus vajadus helistamiseks ja abi saamise palumiseks. Samuti pole vastavasisulise otsuse tegemisest juttu U.N-i poolt T.F“ Siinjuures kolleegium uuesti kordab oma varasemat veendumust, et kiiruse ületamine ja seda 20 km/ h ringis pole hinnatav kui vähetähtis rikkumine, mis annaks aluse rääkida suulisest hoiatamisest. Seda enam, et tegemist oli korduvalt liiklusseadust rikkunud isikuga. Seega oli süüdistatavate käitumine õigusvastane. Kohtukolleegium leiab, et J.Veimer, helistades T.F-ile ja paludes teenet sai aru ja möönis, et tegemist on altkäemaksu lubamisega politseiametnikele vastutasuks tema rikkumisele seaduslikult reageerimata jätmiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et süüteokoosseisu täitmiseks ei pea olema raha üle antud vaid peab olema tuvastatav käitumine mis annab kinnituse õigusvastase teo toimepanemise eest tasu lubamisest ning antud juhul on selline asjaolu J.Veimeri käitumises tuvastatav. Asjaolu, et ta koheselt ei andnud raha politseiametnike kätte, ei anna alust tema õigeksmõistmiseks. Nagu kohtukolleegium on otsuse eelnevates punktides märkinud asetatakse tõenditest tulenevad andmed ka kuriteosündmusele eelnenud sündmuste üldisesse kulgu. Antud juhul pole väheoluline asjaolu, et vaid mõni päev enne nimetatud sündmust oli U.N ja T.K juba T.F“analoogse käitumise peale altkäemaksu võtnud ja maakohus on nende käitumises tuvastanud asjaolud mis vastavad süüteotunnustele. Kohtukolleegium leiab, et politseiametnikud tegutsesid koos ja ühiselt kuna rikkumisest olid teadlikud mõlemad süüdistatavad, mõlemad nõustusid väärteoprotokolli koostamata jätmisega ja süüteokoosseisu olemasoluks pole oluline, kas seadusega mittelubatud tegu pandi toime altkäemaksu andja või kellegi teise huvides. Tuvastatav on et J.Veimer kui õigusrikkuja lubati ära minna ja teda ei karistatud ja seda pärast T.F“poolset helistamist ja politseiametnike mõjutamist kuritegu toime panna. Seega on tuvastatav ka kihutamise ja põhiteo vaheline põhjuslik seos ning T.F“tuleb kuriteole kihutamises süüdi tunnistada. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu järeldus süüdistatavate käitumises kuriteokoosseisu puudumise kohta pole kooskõlas tõendite kogumist tulenevate andmetega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise.
31.12 17.05.2005 kella 14.00 toimepandud kuriteoepisood. YY KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja T.F“KarS § 294 lg 2 p 3- § 22 lg 2 järgi õigeksmõistmise on vaidlustanud prokurör. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri taotlus selles episoodis õigeksmõistva otsuse tühistamise osas kuulub rahuldamisele. Jälitustoimingu protokolli lisas fikseerituga on tuvastatav, et N.E juhtides mootorsõidukit, ületas lubatud sõidukiirust ja ta peeti politseipatrulli poolt kinni. Viibides juba politseiautos helistas T.F“ teatas juhtunust ja palus tal politseinikega rääkida. T.F“ saades aru kes on politseiametnikud, käsib vaid telefon üle anda. N.E annab telefoni T.R-ile. Vestluses on juttu rikkumise sisust ja T.F“ütleb : „ ..selge, nagu alati vä“, millele saab T.R-ilt vastuseks selge nõusoleku“ jah“. T.R-i poolt kohtuistungil antud ütlused sellest, et T.F“ helistas talle siis kui oli juba teinud rikkujale suulise hoiatuse on vastuolus asja faktoloogiaga ja loogikaga kuna sellisel juhul poleks N.E abi saamiseks T.F“helistanud ega palunud viimast aidata ning telefoni politseiametnikule ulatanud. Kohtukolleegium leiab, et isegi kui võtta aluseks , et tegemist oli vaid suulise hoiatusega, pole selline käitumine kooskõlas seadusega kuna üle 20 km/h lubatud sõidukiiruse ületamine linna sees pole hinnatav kui vähetähtis rikkumine. N.E on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et politseiautos oli kaks ametnikku, tema helistas T.F-ile, andis telefoni ühele politseinikule, sai aru, et peab maksma väärteoprotokolli koostamata jätmise eest 500.00 krooni, seda ka tegi, pannes raha esiistmete vahel, pärast seda anti talle dokumendid tagasi/ IV kd. t.lk. 24-25/. Kohtuliku uurimise käigus on muutnud oma ütlusi, ei mäleta et oleks T.F“helistanud, autos oli vaid üks politseinik, tema palus piirduda vaid hoiatusega. Sellega politseiametnik nõustus. Tema tänutäheks ja jootrahaks mida antakse ka restoranides jättis 500.00 krooni esiistme vahele/ II kohtu köide 113-115/. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavad on muutnud oma ütlusi enda ja kaassüüdistatavate käitumist õigustavas suunas. N.E selgitus, et jättis politseiautosse 500.00 krooni nagu jootraha restoranis on sellisel määral ennastõigustav, et muudab täielikult ebausutavaks tema kohtulikul uurimisel antud ütlused. YY on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi/ IV kd. t.lk. 32/, need on ristküsitluse käigus usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud/II kohtu köide t.lk. 111-113/, et olles koos T.R-iga patrullis, fikseeris sõidukiiruse ületamise, rikkumise, kutsus rikkuja politseiautosse, mille roolis oli T.R. Rikkuja, istudes tagaistmel, helistas T.F“ andis telefoni T.R-ile ja viimane rääkis T.F-iga. Pärast seda pani rikkuja 500.00 krooni esiistme vahele, nemad tagastasid dokumendid, rikkuja sõitis minema. Raha võttis T.R endale. Maakohtu istungil on YY andnud ütlusi, et rikkujaga tegeles paarimees, tema ei tea sellest midagi/ II kohtu köide t.lk. 111-113/ Erinevaid ütlusi põhjendab YY sellega, et teda kutsuti ülekuulamisele, selgitati süüdistuse sisu, kuid kogu jutt oli juba valmis trükitud, tema kirjutas vaid alla, tahtis helistada kas sõbrale või kaitsjale, keda tal selle ajal küll ei olnud, kuid talle seda ei võimaldatud. Talle öeldi, et võidakse 6 kuuks vahi alla võtta. Kohtukolleegium leiab, et kahtlustatavana ülekuulamisel oli YY andnud allkirja oma õigustega tutvumise kohta ja kinnitanud ka omakäeliselt protokollis kirjutatu. Tema poolt antud erinevate ütluste andmise põhistus ei ole veenev ja asjaolu, et ta on oma ütlusi muutnud seab kahtluse alla nende usaldusväärsuse ja annab aluse tema ütlused hinnata ennastõigustavateks. Kohtukolleegium on korduvalt eelpool juba käsitanud mõlema politseiametniku kohustust reageerida õigusrikkumistele ning antud juhul pole veenev süüdistatavate kohtulikul uurimisel antud ütlused sellest, et rikkujaga tegeles vaid üks, kes kogemata raha märkas ja endale jättis.
Tuvastatav on , et peale l.T.F-iga vestlust nõustusid mõlemad politseiametnikud altkäemaksu vastuvõtmisega ning isegi kui kokkuleppeliselt kogu altkäemaksuks antud raha omastab vaid üks politseinik, pole alust teise politseiametniku õigeksmõistmiseks. Tuvastatav on ka fakt, et saades aru millise politseiautoga on tegemist, öeldes, et ta teab neid politseinikke küll, ei küsinudki T.F kellega ta üldse räägib, vaid jutt oli kohe rikkumisest ja „ nagu alati tegutsemisest“. Seega fakt, et rikkuja andis telefonis T.R, oli juhus. Kohus on T.F“õigeks mõistnud leides, et ta pole politseiametnikke kallutanud vaid hoopis altkäemaksu andjat. Kohtukolleegium sellise järeldusega ei nõustu. N.E oli isikuks kes helistas ja palus T.F-ilt abi ja T.F oli see, kes leppis T.R-iga kokku tegutseda „nagu alati“, mis edasisest vestlusest nähtuvalt seisnes raha vastuvõtmises. Puuduvad andmed, et enne T.F-iga kõnelemist oleks politseiametnikud näidanud mingilgi määral üles valmidust altkäemaksu võtta. Seega on tuvastatav, et T.F“ kallutas seda tegema ning jällegi peab kohtukolleegium vajalikuks nentida, et asjaolu, et politseiametnike äraostetavuseks piisas vaid ühest telefonikõnest ja fraasist „nagu alati tegutsemise“ kohta ei anna alust T.F õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium leiab, et kohus on kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt ja kohtu järeldused ei vasta tõendite alusel tuvastatule, mis annab aluse vaidlustatud osas kohtuotsuse tühistamiseks ja ülaltoodud tõendite kogum tõendab YY käitumises asjaolud, mis vastavad KarS § 294 lg 2 p 3 ettenähtud tunnustele, kuna tema jättis rikkuja huvides ja 500.00 krooni eest vormistamata õigusrikkumise ja T.F käitumises sellisele kuriteole politseiametnike kallutamise tunnused. 31.13 18.05.2005 kella 20.30 paiku toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud T.F“kaitsja. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohtu poolt tõendina hinnatud stenogramm ei anna alust tuvastada T.F“ käitumises kuriteole kihutamist. Kaitsja on viidanud kohtu järeldusele, et pole tuvastamist leidnud, et T.F“oleks kihutanud politseiametnikku H.U rikkujalt 500 krooni võtmisele, on vaid tuvastatav kokkulepe V.Beljakovile lubade tagastamisest. Kohtukolleegium leiab, et kohtu järeldus sellest, et T.F kihutas H.U altkäemaksu võtmisele selle lubamisega nõustumise vormis pole kooskõlas tõendite kogumiga ning kohtu järeldus on ebaseaduslikult oletuslik. Antud juhul pole tõendatud T.F“poolt suulises vormis H.U kallutamine kuriteo toimepanemisele. Jälitustoimingu protokolli lisast/ IV kd. t.lk. 64/ on vaid aru saada, et T.F küsib rikkumise olemust ja kellega H.U on koos tööl. Seejärel käsib telefoni tagasi anda rikkujale, kellele ütleb, et anna viis sotti ja ongi kõik. Kohtukolleegium leiab, et antud tõendite pinnal järeldada, et H.U kallutamisest piisas vaid faktist, et helistab T.F, kes annab mõista et tunneb rikkujat, jääb siiski oletuseks ega anna alust tuvastada T.F“käitumises altkäemaksu võtmisele kihutamist. Antud juhul pole T.F“ vestluses H.U-ga kasutanud nö tavapäraseid fraase, mis annaksid aluse kuriteo toimepanemisele kallutamist tõendada. Fakt, et T.F saades teada kellega on tegemist koheselt käsib V.Beljakovile anda ametnikule raha ei tõenda politseiametniku kallutamist vaid tema tundmist ja teadmist et viimane on äraostetav 500. 00 krooni eest. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul väikseimgi vihje sellisele kokkuleppele või käitumisaktile mis annaks aluse tuvastada, et T.F kallutas H.U altkäemaksu võtma antud tõenditest ei tulene, seega on kohtu järeldused T.F süüst oletuslikud ning vastuolus tõendite kogumiga ning otsus kuulub T.F süüdimõistmise osas selles episood tühistamisele ja T.F“õigeksmõistmisele.
31.14 18.05.2005 kella 21.30-22.30 paiku toimepandud kuriteoepisood. M.Loorpuu õigeksmõistva kohtuotsuse on vaidlustanud prokurör. Kohtukolleegium nõustub prokuröri protestis esitatud seisukohaga, et kuriteomatkija J.Pärensoni ütlusi M.Loorpuu poolt kuriteo toimepanemise ja süü küsimuse otsustamisel tuleb hinnata koos teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega, sealhulgas jälitustoimingu protokollis kajastatuga. Faktiliselt on kohus oma otsuse tegemisel J.Pärensoni poolt antud ütlused lugenud usaldusväärseks, kuid leidnud, et ainult selle tõendi alusel pole võimalik M.Loorpuud süüdi mõista. Seejuures on maakohus teinud viite ka stenogrammi ja kõneeristuste kellaegadele, ning leidnud, et enne M.Loorpuule helistamist oli altkäemaks juba matkijale antud. Maakohtu poolt usaldusväärseteks loetud J.Pärensoni ütluste kõrvutamisel jälitustoimingu protokolliga on tuvastatav, et pärast T.F-iga vestlust ulatas V.Beljakov teist korda J.Pärensonile telefoni ja seal rääkis juhtimiskeskuses töötav Mati Loorpuu. Viimane selgitas, et kinnipeetav V.Beljakov on tema sõber ja rääkis muud moodi hakkama saamisest. Samuti ütles Loorpuu, et V.Beljakov on usaldusväärne isik ja M.Loorpuu ise on nõus vahendama V.Beljakovi poolt antavat summat. Maakohus on M.Loorpuu õigeksmõistmisel märkinud, et jälitustoimingu protokollis on vaid J.Pärensoni monoloog, kuid pole põhjendanud miks ta ei pea matkija kohtuistungil antud ütlusi sellest, et temaga rääkija tutvustas ennast Loorpuuna, kes töötab politsei juhtimiskeskuses ega ka vestluse sisust, mis kattub a protokollis kajastatuga J.Pärensoni poolt öeldu osas, usaldusväärseteks. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta jälitustoimingu protokollis kajastatu , kus V.Beljakov ütleb T.F“ ma helistasin seal veel inimesele. Ta rääkis temaga midagi...“ T.F küsib „ kellele sa helistasid ?“, mille peale vastab V.Beljakov .“ Matile“. T.F“ seepeale ..“ aa, prefektuurist või“ V.Beljakov „ jaa,jaa, ta rääkis temaga millestki ja kõik.“ Seega on tuvastatav, et V.Beljakov helistas Mati Loorpuule ja tutvustas teda T.F“eesnime pidi, mis annab aluse teha järelduse, et V.Neljakov teab ja tunneb Mati Loorpuud. Sellised andmed ühitavad J.Pärensoni kohtuistungil antud ütlustega ja kummutab täielikult M.Loorpuu ütlused sellest, et temale helistanud vene keelt rääkinud isikut ei tunne, ja politseinikule ütles, et tehku oma tööd. Sellised ütlused ei kattu ka jälitustoimingu protokollis kajastatud J.Pärensoni poolt telefonisse öelduga. Maakohtu poolt on viidates jälitustoimingu protokollides märgitud kellaaegadele, tehtud järeldus, et 20.47 oli V.Beljakovi sõiduk kinni peetud ja kella 21.02 oli altkäemaks V.Beljakovi poolt juba antud. M.Loorpuule helistab alles kell 22.07.58. Kohtukolleegium möönab teatavat minetust jälitusprotokollis kajastatud kellaaegades, kuid vaatamata ebatäpsustele aegades tuleb tõenditest saadud andmed kõrvutada ja sündmused asetada loogilisse järjestusse. Antud juhul on kohus järeldanud, et V.Beljakov andis altkäemaksu J.Pärensonile juba poolteist tundi enne kui V.Beljakov üldse kinni peeti. M.Loorpuu ei eita, vaid kinnitab, et temale helistas vene keelt kõnelev isik, järsku hakkas temaga rääkima eesti keelt kõnelev meesterahvas, kes ütles, et on konstaabel ja teeb tööd/ II kohtu köide t.lk. 123/. Samuti on V.Beljakovi kõneeristustest nähtav, et ta helistas T.F“ kell 21.47.54 , 21.52.24 ja V.Beljakov helistab M.Loorpuule 21.54 ja teist korda 22.08/ IV kd. t.lk.128/. Kohtu poolt tehtav järeldus on vastuolus ka faktiga, et V.Beljakovi kõneeristuste väljavõte ei näita T.F“ 20.00 kuni 21.00 vahelist helistamist. Kohtukolleegium leiab, et hinnates tõendeid nende kogumis on tõendamist leidnud Mati Loorpuu poolt kuriteole kihutamistegu. Ta sai aru, et räägib telefonis V.Beljakovi rikkumise
fikseerinud politseinikuga. Veenab politseiametnikku, et tegemist on usaldusväärse isikuga, et väärteoprotokolli tegemata jätmise eest saab ta raha, et kui ta ise ei julge võtta, siis tema korraldab selle. Selline käitumine on hinnatav kuriteole ja nimelt altkäemaksu võtmisele kihutamisene. Puudutavalt süüdlaste tegevusele antud juriidilist hinnangut kohtukolleegium, väljuvalt apellatsiooni piiridest, leiab, et matkimisele allutatud süüteod jäävad olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. Matkimise korral on toimuv jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millega ei ole võimalus realiseeruda kahjulikul tagajärjel. Selline seisukoht on selgelt väljendatud Riigikohtu 02.12.2004 otsuses 3-1-1-110-04. Seega on Mati Loopuu poolt toimepandu kvalifitseeritav KarS § 292 lg 1- § 22 lg 2 ja § 25 lg 1,2 järgi. 31.15 19.05.2005 kella 9.20 toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud J.N-i ja T.F“ kaitsja. Maakohus on analüüsinud antud episoodis kogutud ja kohtuistungil vahetult uuritud tõendeid ning kohtukolleegium ei jaga J.N-i kaitsja arvamust, et süüdistatav ei osalenud T.F“ja P.Z telefonivestluses, et tal puudus võimalus aru saada milles kokku lepitakse. Jälitustoimingu protokollist tulenevalt on P.Z helistanud pärast kinnipidamist T.F“ keda rikkumise sisust teavitas. Tuvastatud on, et P.Z ulatas oma telefoni J.N-ile ja T.F“lubab talle, et rikkuja jätab sinna midagi, mille peale annab selliseks käitumiseks J.N oma nõusoleku, andes rikkujale toru uuesti T.F-iga rääkimiseks. Seejärel läheb jutt edasi T.F“ ja P.Z vahel juba selgelt raha peale mida P.Z peab J.N-ile jätma. Kuna P.Z T.F poolt nimetatud summat kaasas ei olnud lõpeb nende kõne nii, et P.Z lepib J.N-iga kokku , et ta kas toob raha J.N-ile hiljem või annab selle hoopis T.F“kätte. / IV kd. t.lk. 145.146/. Kohtukolleegium ei jaga apellandi arvamust, et J.N-i ja T.F“ vaheline jutt on sisutu ja sellist lühiajalist jutuajamist ei saa käsitada kokkuleppena vara saamiseks. Fakt, et V.Kurdjavtsev ja T.F“ saavad üksteisest aru ilma pikemate selgitusteta ei anna alust tuvastada, et kokkulepet ei saavutatud kuna J.N annab selgesõnalise nõusoleku temale millegi jätmiseks ning et kokkulepe J.N-iga saavutati näitab ka edaspidine T.F“ja P.Z vestluse sisu. Maakohus on nõustudes süüdistuse sisuga asunud, küll pikema analüüsita, seisukohale, et kriminaalasjas esinenud asjaoludel oli politseiametnikest süüdistatavate poolt P.Z liiklusalase rikkumise suhtes väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsuse koostamata jätmine vaadeldav ametiisikute ebaseadusliku tegevusetusena. Käesolevas kriminaalasja pole vaidlust selle üle, et politseiametnik J.N tuvastas
P.Z käitumises liiklusseaduse nõuete rikkumise, LS § 74 lg 1 ettenähtud väärteo, sõiduauto esimeste küljeklaaside läbipaistvus ei vastanud nõuetele. Kohtukolleegium leiab, et asjakohaselt on kaitsjad leidnud, et nimetatud episoodis pole tuvastatav T.F“ ja J.N-i käitumises KarS § 294 sisalduv koosseisuline tunnusseaduses mittelubatud tegu. Samas ei nõustu kolleegium J.N-i kaitsja poolt esitatud taotluse ja põhistusega süüdistatava õigeksmõistmiseks, kuid jagab T.F“kaitsja arvamust, et süüdistatava poolt toimepandu tuleb juriidiliselt hinnata kui pistise võtmist, mis on ettenähtud KarS §-s 293. Kaitsjate poolt tõstatatud küsimusele kas politseiametnikul oli P.Z poolt toimepandud rikkumise sisust tulenevalt õigus seda hinnata kui vähetähtsat rikkumist, mille eest oli
seadusega kooskõlas vaid suulise hoiatuse tegemine, tuleb antud juhul vastata jaatavalt. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt tuvastatud rikkumist, sõiduauto esimeste küljeklaaside läbipaistvus ei vastanud nõuetele, muid rikkumisi pole tuvastatud, on alust hinnata kui vähetähtsat, mille eest oli seadusega kooskõlas ka VTM § 53 lg 2 alusel suulise hoiatamisega piirdumine ja seega on antud juhul T.F ja J.N-i poolt grupis toimepandul KarS § 293 ettenähtud kuriteotunnused ning T.F“tuleb süüdi tunnistada KarS § 293 lg 2 p 1,3 ja J.N KarS § 293 lg 2 p 3 järgi. 31.16 19.05.2005 kella 13.00 paiku toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud S.I ja T.F“kaitsja. Kohtukolleegium leiab, et S.I ja T.F“süüdi tunnistamine on kooskõlas asjas kogutud ja vahetult kontrollitud tõendite kogumiga. Hinnatud ja maakohtu otsuses kajastatud tõenditest tulenevate andmete paigutamisel kuriteole eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu on tuvastav, et S.I võttis õigusrikkuja huvides väärteoprotokolli tegemata jätmise eest altkäemaksu. Asjaolu, et pole selgelt tuvastatav altkäemaksu summa, pole kuriteokoosseisu välistav. Samuti on tuvastatav, et T.F“ oli S.I kuriteole kallutavaks isikuks. S.I sai juba õigusrikkujalt telefoni saamisel aru, et temaga hakkab rääkima rikkuja huvides viimasele tuttav isik. Rääkijaks oli T.F“kelle poolsest ütlemisest: „ ta peaks rääkima küll“ on arusaadav, et jutt on rahast. S.I annab telefoni rikkujale tagasi käskides T.F temaga rääkida. Kohtukolleegium leiab, et selline ametiisiku käitumine näitab tema äraostetavust ning sellest saab aru nii T.F kui rikkuja, kellele T.F“ka selgitab, et tuleb maksta rikkumise tõsidusest lähtuvalt rohkem kui 1000 krooni. Ka sündmusele järgnenud S.I ja T.F“vestlusest, kus T.F küsib: „ kas rikkuja rääkis midagi mõistlikku?“ vastab S.I korduvalt, et „ta sai normaalselt“. / IV kd. t.lk. 171-174/. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et S.I apellatsioonis esitatud väited, et tema käitumises puuduvad kuriteokooseisulised tunnused on tõendite kogumit analüüsidest kummutatud ning apellatsiooni seisukohad ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja S.I õigeksmõistmiseks. Samuti ei ole T.F“kaitsja apellatsioonis esitatu kooskõlas tõendite alusel tuvastatuga ning asjaolu, et S.I kallutamiseks piisas telefonikõnest ja selgitusest, et rikkuja on isik, kes on valmis altkäemaksu andma, ei anna alust T.F“kui kuriteole kihutaja õigeksmõistmiseks. 31.17 11.06.2005 toimepandud kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud T.F“kaitsja. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et B.I tegi ise ettepaneku altkäemaksu võtmiseks. Antud episoodis tõendina hinnatava jälitustoimingu protokolli kohaselt helistas rikkuja V.Beljakov T.F-ile ja palus rääkida paar sõna. T.F“nõustub ja ütleb B.I-le, et „ seal on kõik ok“. Seega kinnitab, et tegemist on usaldusväärse isikuga, kellelt võib altkäemaksu võtta. Samas on tuvastatav, et B.I räägib rikkumise tõsidusest ning ka rikkujast kui isikust kellel on olnud eelnevalt rikkumisi kuna tal on ajutised load, mida on korduvalt pikendatud. Kuid tahtmata T.F“ära öelda nõustub „midagi mõtlema, või mismoodi“. Seepeale T.F“ ütleb, et „mõelge, rääkige, kui tal ei ole, eks siis ta toob minu kätte, vahet pole, see on kindel mees“. Seepeale B.I:“ ja,ja, no selge, okei, mõtleme“./ IV kd. t.lk. 227-228/.
Kohtukolleegium leiab, et on tuvastatav täideviija teo ja kihutamisteo vaheline seos, ning kaitsja poolt väidetu, et B.I oli juba enne T.F-iga kõnelemist valmis altkäemaksu võtma pole tuvastatav. Seega on T.F“süüdi tunnistamine B.I kui ametiisiku altkäemaksu võtmisele kihutamises kooskõlas seadusega ning apellatsioon ei anna alust süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks. 31.18 08.07.2005 kella 00-00.30 paiku toimepandud kuriteoepisood. kohtuotsuse on vaidlustanud YY.
Süüdimõistva
Andes hinnangu matkija käitumisele peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et matkimine ja provokatsioon on oma olemuselt sarnased süüteo initsieerimise vormid ja väliselt kihutamisele vastav tegu võib olla matkimisena legitimeeritud. Süüteo matkija sarnaneb materiaalõiguslikult kihutajale ja hindamaks millal on tegu lubamatu ja millal lubatud teoprovokatsiooniga tuleb anda üldhinnang nii esmase kahtlustuse alusele ja ulatusele, samuti matkija mõju avaldamise viisile ja intensiivsusele ning provotseeritud isiku individuaalse osaluse ulatusele. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kuritegu eeldabki, et just matkijal tuleb olla aktiivsemaks pooleks. Jälitustoimingu protokolli lisas oleva stenogrammi, mida kõrvutati maakohtu istungil vahetult uuritud audio - ja videosalvestusega, põhjal on tuvastatav, et peale tunnistaja- matkija poolset selget liikluseeskirjade rikkumiste tuvastamist oli mõlemal ametiülesandeid teostaval politseinikul võimalus, õigus ja ka kohustus vastavalt kehtivale seadusele karistada õigusrikkujat, kuid seda ei tehtud. Matkija poolsele palvele kokkuleppele jõudmiseks ilma protokolli tegemiseta küsiti ametnike poolt, et mis mõttes nemad kokku lepivad ja samas politseitöötaja hakkab rääkima, et sellest võivad pahandused tulla. Protokolli tegemata jätmise, politseinikele sündmuskohal raha maksmise ettepanekust väljendus selgelt altkäemaksu andmise soov. Selle asemel, et lõpetada selline ametiisiku mõjutamine ja koostada väärteoprotokoll, hakati rääkima rikkumise tagajärgedest ja lõpuks YY küsib, et kuidas nad siis teevad ja nõustub rikkuja ettepanekuga omavahel ära klaarida ja laiali minna. Seepeale läheb jutt edasi juba summa suurusest ja YY nõustub kolme tuhandega/ V kd. t.lk. 2-5/. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on juba pärast matkija esmast kokkuleppele jõudmise ja raha kohapeal maksmise ettepanekut, tuvastatav valmisolek altkäemaksu vastuvõtmiseks, mis jutuajamise jätkumisel veelgi kinnistub ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt matkija poolne käitumine vaid altkäemaksu andmise- võtmise ettepaneku tegemise näol, on hinnatav lubatud teoprovokatsioonina. YY viited VTM § 53 lg 2 ja tema õigusele rikkujat vaid suuliselt hoiatada, pole antud juhul asjakohased kuna YY ei hoiatanud suuliselt õigusrikkujat vaid vastupidiselt rääkis rikkumise tõsidusest, mis ei anna alust tuvastada, et tegemist oli väheolulise rikkumisega. Kohtukolleegium on korduvalt viidanud mõlema rikkumise fikseerinud politseiametniku kohustustele reageerida rikkumisele seaduse kohaselt. Antud juhul on kohus tuvastanud J.Jüriväli ja T.Kahmi grupis kuriteo toimepanemise ning kohtukolleegium sellise järeldusega nõustub. Kogu sündmus, ülaltoodud matkija poolne jutt väärteoprotokolli koostamata jätmisest, raha maksmisest kohapeal, kokkuleppe saavutamisest ning protokolli tegemata jätmisest, toimus mõlema politseiametniku juuresolekul, teadmisel ja mõlemad politseiametnikud nõustusid altkäemaksu võtmisega ja võtsid ka raha vastu ning jätsid selle eest väärtoematerjalid vormistamata, seega on grupis tegutsemine tuvastatav.
Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et T.Kahmi poolt toimepandu vastab KarS § 294 ettenähtud tunnustele, oli toimepandud tahtlikult ja õigusvastasust välistavad asjaolud pole tuvastatavad ning neid pole esitatud ka apellatsioonis. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi antud epsioodis oli samuti tegemist matkimisega, mis otsuse p 31.14 äratoodud põhistuse alusel toob endaga kaasa teo kvalifitseeimise kuriteokatsena, ei kuulu YY ega H.Jüriväli süüdi tunnistamine lõpuleviidud kuritegudes tühistamisele, kuna tuvastatud on nende poolt ka matkimiseta analoogsete kuritegude toimepanemine ning katsestaadiumisse jäänud kuritegu ei kuulu eraldi kvalifitseerimisele. 31.19 20.07.2005 kella 04.00 kuriteoepisood. Süüdimõistva kohtuotsuse on vaidlustanud B.P. Apellant on märkinud otsuse tühistamise alusena KrMS § 338 p 1, st. kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus. Viidatud ei ole tõenditele, millised jäid maakohtu poolt hindamata, kuid on leitud, et kohus on tõendeid hinnanud vääralt. Antud kuriteo episoodis on kohus andnud hinnangu süüdistatavate O.B, B.P poolt kohtuistungil antud ütlusele. O.B on andnud ütlusi, et olles patrullis koos B.P-ga fikseeris ühe sõiduki kiiruseks 137 km/h, sõitis peaaegu kilomeeter sisselülitatud vilkuritega nimetatud sõiduki järel, kuni peatuti. B.P kutsus sõidukijuhi politseiautosse, tema hakkas rikkumise kohta protokolli kirjutama, kuid mees tahtis teisiti asja lahendada ning asetas raha kahe istme vahele. Ta mäletab, et oli kolm rahatähte, ühe andis mehele tagasi, kaks võttis endale/ II kohtu köide t.lk. 164/. Ka B.P on andnud ütlusi, et nägi kuidas rikkuja , kes istus politseiauto tagumisel istmel võttis midagi taskust ja pakkus, kuid ei näinud täpselt kui palju. Paarimees andis midagi tagasi öeldes, et viimast raha ei võta/ II kohtu köide t.lk. 165/. Peale selle on kohus andnud hinnangu A.Lavingu, kuriteo matkija, poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Need on KrMS § 291 p 1 alusel kohtuistungil seaduslikult avaldatud, vahetult uuritud nagu ka jälitustoiminguga kogutud tõendeid: helisalvestust ja videosalvestust/ II kohtu köide t.lk 158/. A.Lavingu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt võttis ta osa matkimisest, sõitis Pärnu mnt. politseiautost mööda kiirusega 150-160 km/ h. Talle sõitis politseiauto järgi. Kutsuti autosse ja teda autosse kutsunud politseinik, (kohus on vaidluseta tuvastanud selleks B.P) ütles, et ta ületas kiirust ja peab maksma trahvi 1500 krooni ulatuses. Ta tegi ettepaneku raha koha peal maksta ja teine politseinik, ( kohus on tuvastanud selleks isikuks O.B) käskis teha pakkumise. Tema võttis taskust 1500 krooni ja ulatas O.B-le, kes tagastas 500 krooni. B.P istus samal ajal autos ja rääkis vähe/ / V kd. t.lk. 30-32/. Jälitustoimingu protokolli/ V kd. t.lk. 25-28/, mis on KrMS § 63 lg 1 alusel tõendiks, on kohtuistungil vahetult uuritud, nii helisalvestuse kui videosalvestusega võrreldud ja kohus on protokolli sisu kohtuotsuses analüüsinud ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks seda uuesti esitada. Peab vajalikuks märkida, et apellandi väited sellest, et B.P ei võtnud vestlusest osa ning peale rikkujalt raha andmist O.B kätte, ei öelnud“ hea küll“, A.Lavingut ei olnud põhjust karistada, kuna ta ei ületanud kiirust, on ekslikud ja vastuolus kõikide kogutud ja kontrollitud tõenditega. Sealhulgas ka süüdistatavate endi kohtuistungil antud ja eelpool esitatud ütlustega. Kohtus vahetult uuritud tõendite alusel on üheselt tuvastatav, et A.Lavingu poolt lubatud sõidukiiruse ületamine fikseeriti politseiametnike poolt. Talle selgitati, et tuleb maksta
rahatrahv. Mõlemad politseiametnikud olid autos kui A.Laving korduvalt pakkus kokkulepet asi koha peal ära lahendada, et maksab raha koha peal ära. B.P nähes andis A.Laving 1500 krooni O.B kätte, millest 500.00 krooni viimane tagastas. A.Lavingut ei karistatud liikluseeskirjade rikkumise eest vaid temalt võeti vastu 1000.00 krooni ja mille eest jäeti ebaseaduslikult väärteoprotokoll koostamata. Kohtukolleegium leiab, et matkija käitumisest, tema poolsest raha maksmise ettepanekust väljendus selgelt altkäemaksu andmise soov. Selle asemel, et lõpetada selline ametiisiku mõjutamine ja koostada väärteoprotokoll, kästi hoopis teha pakkumine, vesteldi muudel teemadel ja jätkati juttu kokkuleppe saavutamisest. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on juba peale matkija poolset esmast kokkuleppele jõudmise ja raha kohapeal maksmise ettepanekut, tuvastatav valmisolek altkäemaksu vastuvõtmiseks, mis jutuajamise jätkumisel veelgi kinnistub. Altkäemaksu võtmine on juba lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksuandja suhtes üles näidanud valmisolekut seadusega nõutava toimingu tegematajätmiseks pakutava vara või soodustuse vastu. Antud juhul on ülalnimetatud tõendite alusel tuvastatav, et B.P viibis autos koos O.B ja A.Lavinguga ja kuulab kui matkija A.Laving korduvalt pakub kokkulepet, mis seisneb sõnaselgelt politseinikele raha andmises vastutasuks õigusrikkumise protokolli tegemata jätmise eest. Kuigi B.P oli samuti õigus ja kohustus õigusrikkumisele reageerida, ei teinud ta seda, saades aru, et selle eest saab ta raha, seega kuriteo realiseerimisel oli tema teopanus oluline ja kokkuleppel tegutsemine kaastäideviijaga oli saavutatud konkludentsete tegudega kuriteo toimepanemise käigus. Kohtukolleegium leiab, et analoogselt otsuse p 3.14 antud põhistusega peab ka selles episoodis süüdistatavate käitumisele juriidilise hinnangu andmisel märkima, et kuigi altkäemaksu võtmine oli ametiisikute poolt lõpule viidud, kokkulepe altkäemaksu võtmiseks oli saavutatud, altkäemaks oli vastu võetud, tuleb siiski kogu sündmustikku vaadelda teo ühtsuse aspektist. 20.07.2005 sündmused toimusid jälitustegevuse toimingu plaaniga kooskõlas ja ametkonna kontrolli all, tegemist oli matkimisega ning seega oli tegu ühepoolne ilma kahjuliku tegevuse realiseerumiseta. Ülaltoodust lähtuvalt tuleb B.P poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 294 lg 2 p 3 - §25 lg 1,2 järgi. Kuigi ka O.B pani nimetatud episoodis toime altkäemaksu võtmise katse, siis tema teole lõpliku juriidilise hinnangu andmise osas KrMS § 340 lg 3 kohaldamiseks alused puuduvad kuna ta on süüdi tunnistatud ka teistkordses lõpuleviidud altkäemaksu võtmises ja seda matkimiseta.
KarS § 61 lg 1 kohaselt võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-29-04 märkinud, et karistusliik ja -määr on karistusõiguse erineva sisuga mõisted. Karistusliik väljendab karistuse kvalitatiivset tunnust, mis määrab karistuse olemuse. Karistusmäär on aga karistusliigi sisene kvantitatiivne tunnus, mis määrab konkreetse karistusliigi kohaldamise ulatuse. Seega viib KarS § 61 tõlgendamine järelduseni, et selles märgitud "seaduses sätestatud alammäära" all tuleb mõista eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistusliigi alammäära ja ka erandlike asjaolude esinemine ei võimalda karistuse mõistmisel üleminekut põhikaristuse kergemale liigile. KarS § -s 61 on sätestatud võimalus üksnes karistuse kohaldamiseks alla seaduses sätestatud alammäära. Sellest nähtub seadusandja soov kitsendada karistuse kergendamise võimalusi erandlike asjaolude esinemise korral, piirates seda karistusmäära valikuga vaid ühe karistusliigi piires. Seega ei näe KarS § 61 ette põhikaristuse teisele liigile ülemineku võimalust ja apellantide poolt esitatud taotlus G.G-le rahalise karistuse mõistmiseks rahuldamisele kuuluda ei saa. Küll aga lubab seadus mõista süüdlasele vangistuse alla 1 aasta, kuid mitte vähem kui KarS § 45 ettenähtud 30 päeva, kuid seadusest tulenevalt peavad KarS § 61 kohaldamiseks tuvastama erandlikud asjaolud. Apellandid on sellisteks asjaoludeks märkinud süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise, süü tunnistamise ja puhtsüdamliku kahetsuse. Maakohus on karistuste mõistmisel kergendava asjaoluna arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust mis avaldus süü tunnistamises. Kohtukolleegium leiab, et apellantide poolt tehtud etteheide, et maakohus pole arvestanud G.G poolt süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist, pole asjakohane. KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud ülalnimetatud karistust kergendav asjaolu eeldab aktiivset avastamisele kaasaaitamist ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on ebapiisav vaid kahtlustatavana ülekuulamisel oma süü tunnistamine. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et G.G on mõne kuu möödumisel toimunust, andnud vaid üldisi ütlusi, viidates detailide nagu jutujamiste sisu T.F-iga, mittemäletamisele. Ka kohtuistungil antud ütlustes märgib G.G ei mäleta kuhu, kellele raha andis, kes küsis, T.F-iga vestlust ei mäleta üldse, kuigi asja materjalidega on tuvastatud korduv helistamine ning ka T.F“ juurde minek peale sündmusi, ka jälitustoimingu avaldamise, telefonivestluse lindistuse kuulamise järgselt G.G ütleb, et ta ei tea kas lindistus vastab tõele, kellega, millest rääkis, ei mäleta/ II kohtu köide tölk. 236-237/. Kohtukolleegium leiab, et selliste ütluste andmist pole võimalik hinnata kui süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, veelgi vähem aga arvestada KarS § 61 lg 1 ettenähtud erandliku asjaoluna. Teisi erandlikke asjaolusid, pole apellatsioonis kajastatud ja neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus, seega puuduvad seaduslikud alused G.G karistamisel KarS § 61 kohaldamiseks ja temale alla alammäära karistuse mõistmiseks. Maakohus on G.G KarS § 73 alusel täielikult tingimisi karistusest vabastanud ja määranud katseajaks 3 aastat KarS § 73 lg 3 kehtestab katseaja pikkuseks kolmest kuni viie aastani. Seega on G.G-le määratud miinimumtähtajaline katseaeg. KarS § 61 kujutab endast iseseisvat karistuse kergendamise alust ja KarS § 73 ehk karistusest tingimisi vabastamine on samuti iseseisev regulatsioon ning selle kohaldamisel ei ole karistuse kergendamine KarS § 61 alusel võimalik. Analoogne seisukoht on väljendatud ka ülaltoodud Riigikohtu lahendis. Seega ei kuulu rahuldamisele ka apellantide taotlus katseaja lühendamiseks.
Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et G.G-le mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamiseks apellatsiooni alusel seaduslikud alused puuduvad ja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
ettenähtud alused T.F“ suhtes kohaldada karistusest tingimisi vabastamist ning selles osas kuulub maakohtu otsus tühistamisele. Tema poolt toimepandud teod pole väikese raskusastmega kuriteod ning teo tehiolud ega süüdlase isik pole selliste märkimisväärsete erisustega, mis annaksid aluse KarS § 73 kohaldamiseks. T.F“on küll varem kriminaalkorras karistamata isik, ning temal puudub edaspidi võimalus politseiametnikuna töötada, kuid samas pole see asjaolu kuriteo toimepanemisele kihutamist välistavaks faktiks. Kaitsja poolt apellatsioonis väljendatu, et T.F on tunnistanud oma süüd osades kuritegudes, ei anna alust tuvastada tema puhtsüdamlikku kahetsust ja kohtukolleegium selles osas samuti nõustub prokuröri apellatsiooni motiividega. Kohtukolleegium leiab, et ei T.F“poolt toimepandud kuriteo tehiolud ega ka tema isik ei anna alust teda karistusest tingimisi vabastada. Arvestades tema poolt toimepandud kuritegude raskust, karistust kergendavate asjaolude puudumist, kuritegude rohkust, märkimisväärsete erisuste puudumist nii tehioludes kui süüdlase isiku osas, ei kuulu T.F“suhtes KarS § 73 sätted kohaldamisele ning selles osas kuulub kohtuotsus tühistamisele.
karistada 2 aastase vangistusega, mis tuleb lugeda kaetuks raskeima mõistetud üksikkaristusega ning temale mõistetud liitkaristust ei mõjuta.
analoogse lõpuleviidud kuriteo ja seda matkimiseta, seega tema osas pole ülaltoodu alusel kohtuotsuse tühistamiseks alust. Samas kohtukolleegium leiab, et H.L-i süüdi tunnistamine kuriteokatses ei too antud juhul kaasa temale mõistetud karistuse osas otsuse muutmist. Mõistetud sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristus vastab KarS § 56 nõuetele ja ka sellest tingimisi vabastamine on koosõlas seadusega.
M.K on osaliselt tühistatud Riigikohtu 24 04 2009 otsusega nr 3-1-1-10-09
1.1 T.F süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 2 p -de 1 ja 3 järgi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.