Kohtulahend

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu

võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu otsusega 30.maist 2008.a. mõisteti Juri Pavlov süüdi KarS § 183 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud; KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat ja 6 kuud. KarS § 64 lg 1 järgi suurendati Juri Pavlovile mõistetud üksikkaristustest raskemat ja mõisteti Juri Pavlovile liitkaristus – 4 aasta pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 järgi loeti Juri Pavlovi poolt eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Karistusaja alguseks loeti 30.05.2006. Jekaterina Petrenko mõisteti süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat. KarS § 68 lg 1 järgi loeti Jekaterina Petrenko poolt eelvangistuses viibitud aeg 30.05.2006 karistusaja hulka. Jekaterina Petrenkol tuleb ära kanda 4 aasta, 11 kuu ja 29 päeva pikkune vangistus. Karistusaja alguseks loeti 12.07.2006. Juri Pavlovile oli eeluurimisel esitatud süüdistus KarS prg. 184 lg 2 p. 1 järgi ebaseadusliku suures koguses narkootilise aine omandamises, valdamises ja edasiandmises, samuti suures koguses narkootilise aine valdamises isikute grupis, ja nimelt - selles et tema 2006 aasta algusest kuni 30.mai 2006, Tallinnas, Kopli piirkonnas omandas ebaseaduslikult tuvastamata isikult korduvalt suures koguses, so vähemalt 10-le inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses narkootilisi aineid – heroiini, fentanüüli, ja 3metüüfentanüüli sisaldavat pulbrit, mida hoidis enda juures ja oma elukohas, aadressil xxxxxxx xxxxx xx-xx ning ajavahemikul märtsist 2006 – 30.maini 2006 hoidsid koos Jekaterina Petrenkoga nende ühises elukohas aadressil xxxxxxx, xxxxx xx-xx. - Samuti ajavahemikul 2006 jaanuarist kuni 29.05.2006 andis korduvalt, ebaseaduslikult narkootilisi aineid edasi tuvastamata ja tuvastatud kogustes tuvastamata ja tuvastatud isikutele. Nii andis tema ajavahemikul 2006 jaanuar kuni 29.05.2006 Tallinnas Kari 4 juures (endine kino „Saturn“) ning Sõle ja Sitsi tänavate vahelises piirkonnas kokku umbes 50 korda 100,00 krooni eest 1 doosi heroiini, fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli sisaldavat pulbrit korraga edasi J. K.le ja teistele tuvastamata isikutele. - Samuti tema, üks kord 2006. aprillis ja teist korda 16.05.2006 kella 14:45 paiku Tallinnas XXXXX XX maja trepikojas andis 100,00 krooni eest 1 doosi heroiini, fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli sisaldavat pulbrit korraga edasi M. M.le. -

Maakohus leidis, et Juri Pavlovi süü selles, et tema 2006 aasta algusest kuni 30.mai 2006, Tallinnas, Kopli piirkonnas omandas ebaseaduslikult tuvastamata isikult korduvalt suures koguses, so vähemalt 10-le inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses narkootilisi aineid – heroiini, fentanüüli, ja 3-metüüfentanüüli sisaldavat pulbrit, mida hoidis enda juures ja oma elukohas, aadressil XXXXXXX XXXXX XX-XX ning ajavahemikul märtsist 2006 – 30.maini 2006 hoidsid koos Jekaterina

Petrenkoga nende ühises elukohas aadressil XXXXXXX, XXXXX XX-XX, on tõendatud ning selles süüdistuses mõistis kohus Juri Pavlovi süüdi KarS prg. 184 lg 2 p.1 järgi. Veel leidis maakohus , et J.Pavlovi süü J. K.le ja süüdistuses märgitud tuvastamata isikutele narkootilise aine edasiandmises ei ole tõendatud. M. M.le narkootilise aine edasiandmise osas leidis kohus, et tõendatud ei ole edasi antud narkootilise aine suur kogus ja kvalifitseeris nimetatud episoodi eraldi KarS prg. 183 lg 1 järgi. Jekaterina Petrenko mõisteti süüdi KarS prg. 184 lg 2 p. 1,2 järgi selles, et tema isikuna, kes on eelnevalt 02.03.2004 Tallinna Linnakohtu poolt süüdi mõistetud KrK § 2102 lg 2 p 1, 2 järgi, hoidis ajavahemikul märtsist 2006 kuni 30.maini 2006 koos J. Pavloviga nende ühises elukohas aadressil XXXXXXX, XXXXX XX-XX eelnevalt J. Pavlovi poolt 2006 aasta algusest kuni 30.maini 2006 omandatud suures koguses narkootilisi aineid – heroiini, fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli sisaldavat pulbrit. 30.05.2006 läbiotsimisel J. Pavlovi ja J. Petrenko ühises elukohas XXXXXXXXX XXXXX XX-XX leiti 20 fooliumvoldikut ja 1 minigrip kilekott, milles kokku 0,50g heroiini (diatsetüülmorfiini), fentanüüli ja 3metüülfentanüüli sisaldavat pulbrit. Samuti omandas J. Petrenko Tallinnas täpselt tuvastamata kohas ja isikult enne kinnipidamist 12.07.2006 kell 14:15 Tallinnas XXXX XX asuvas kaupluses, suures koguses narkootilist ainet, so 29 fooliumvoldikut, milles kokku 0,781g 3metüülfentanüüli ja fentanüüli sisaldavat pulbrit. Juri Pavlov vaidlustab oma apellatsioonis maakohtu otsust järgmiselt

aine valdamist grupis temaga. Ainuke, mida sellisel juhul J.Petrenkole ette heita saaks on see, et ta oli teadlik sellest, et tema, s.o. J.Pavlov valdas korteris narkootilist ainet, kuid ei teatanud sellest politseisse. Leiab, et toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS prg. 184 lg 1 järgi. Süüdistatav Jekaterina Petrenko ja tema kaitsja adv. Owe Ladva taotlevad esitatud apellatsioonides J.Petrenko suhtes maakohtu otsuse tühistamist. Kaitsja taotleb uue otsusega J.Petrenko õigeksmõistmist. J.Petrenko teeb ettepaneku saata kriminaalasi täiendavale uurimisele, et tuvastada tõde. Süüdistatav J.Petrenko leiab, et kriminaalasja materjalides puuduvad tõendid, millised kinnitaks tema süüd temale inkrimineeritud süüdistuses. Kohtul puudusid tõendid tema süüdimõistmiseks. Maakohtu otsus ei rajane mitte tõenditel tema vastu vaid oletustel. Kohus oleks pidanud kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendama tema kasuks. Kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse põhjendused on järgmised.

kohta XXXXX XX-XX Juri Pavlov’i poolt. Vastupidist, s. t. koos valdamist, ei ole tõendatud. Kaevatavas kohtuotsuses on vastuolu – ühelt poolt kinnitab kohus, et „J. Pavlov ei hoidnud ainet või narkootiliste ainete käitlemiseks vajalikke esemeid J. Petrenko eest peidetuna” (otsuse lk. 17-18), teiselt poolt aga jõuab kohus järeldusele, et „ J. Petrenko ja J. Pavlov valdasid koos ... narkootilist ainet” (otsuse lk. 18), seega – ainet hoidis küll J Pavlov, aga valdasid nad seda koos! 2.Jekaterina Petrenko süü narkootilise aine käitlemises 12.07.2006 kell 14.15 paiku Tallinnas XXXX XX asuvas kingapoes on tõendamata ning seega Jekaterina Petrenko’le nimetatud episoodis esitatud süüdistus on põhjendamatu. Episoodi kohta 12.07.2006 on Jekaterina Petrenko andnud ütlusi, et temal ei olnud mingit teadmist välgumihklisse peidetud narkootiliste ainete kohta. Kohtuistungil andis Juri Pavlov ütlused, kuidas ta on peitnud narkootikume ja kuidas sattus (kuidas ta pani) välgumihkli Jekaterina Petrenko kotti. Jekaterina Petrenko’l teadmine selle kohta puudus. Mingeid vastuolusid selles osas Juri Pavlov’i ütlustes ei ole. Juri Pavlov kinnitas, et seda kotti 30.05.2006 läbiotsimisel ei uuritud ning vastupidist käesolevas kriminaalasjas tõendatud ei ole. Kuna KarS § 184 sätestatud teod on võimalik toime panna ainult tahtlusega, siis on kriminaalmenetluse käigus leitud, et välgumihklisse peidetud narkootiliste ainete teadlik valdamine Jekaterina Petrenko poolt vajab tõendamist, ning selleks on määratud pakenditelt leitava bioloogilise materjali DNA ekspertiis. Nimetatud ekspertiis (tl. 142-144) ei ole leidnud pakenditelt Jekaterina Petrenko DNA-d (väide ühe pakendi osas „ei saa kindlalt välistada Jekaterina Petrenko’lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis” ei ole kategooriline ning selle alusel ei saa Jekaterina Petrenko’t süüdistada), vastupidi – ühelt pakendilt leitud DNA osutab mehelt pärinevale bioloogilisele materjalile (ainuke kategooriline väide ekspertiisiaktis). Seega ei saa süüdi mõista Jekaterina Petrenko’t narkootilise aine käitlemises 12.07.2006, kuna tema sellekohase tegevuse puuduvad teda süüstavad tõendid. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles apellatsioonidele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, kuulanud materjalidega ja esitatud seisukohtadele.

ära menetlusosalised, tutvunud kriminaalasja apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele

narkootilise aine käitlemise kõrval iseseisva süüteona. Erinevate tahtluste olemasolu J.Pavlovil, ei ole maakohtu otsusest väljaloetav. Maakohtu poolt J.Pavlovi käitumisele antud juriidiline hinnang on vastuolus Riigikohtu poolt otsuses nr. 3-1-1-51-05 väljendatud seisukohaga. Nimetatud otsuses on Riigikohus selgitanud, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr.3-1-1-4-04 leidnud, et lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Ühtlasi tähendab kirjeldatud seisukoht seda, et kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule. Vastasel korral oleks tulemuseks, et soodsamas olukorras on isik, kes käitleb ainult suurt kogust narkootilist ainet. Olles tuvastanud isiku käitumises ühtse tahtluse suure koguse narkootiliste ainete käitlemiseks, peab kohus KarS §-ga 184 hõlmama ka kohtualusele KarS § 183 järgi süüksarvatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellisel juhul isiku käitumist käsitleda jätkuva süüteona ja lugeda talle KarS § 183 järgi süüksarvatud teod hõlmatuks KarS § 184 alusel süüksarvatuga. Seega tuleb J. Pavlov süüdistuses KarS § 183 järgi õigeks mõista . Käitumine, milles J.Pavlov mõisteti süüdi KarS prg. 183 lg 1 järgi on hõlmatud suures koguses narkootilise aine käitlemisega. Selles osas on J.Pavlovi apellatsioon põhjendatud.

probleemidele. Nii on Riigikohus oma otsuses nr. 3-1-1-18-08 järjekordselt selgitanud, et kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Eelöeldust tulenevalt on kaastäideviimine oma olemuse tõttu selline koosseisutunnus, mille puhul ei ole võimalik ühe täideviija süüküsimuse lahendamine teise isiku vastutusele hinnangut andmata. Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Maakohus on oma otsuses tuvastatuks lugenud, et süüdistatavad elasid koos XXXXX XX-XX asuvas korteris alates 2006.a. märtsist kuni kinnipidamiseni 30.mail 2006.a. Kohtukolleegium nõustub sellekohase maakohtu järeldusega, et tegemist oli süüdistatavate ühise elukohaga. Maakohus on oma järeldust põhjendanud ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi oma otsuses korrata. Sisuliselt on maakohus pidanud piisavaks J.Petrenko käsitlemisel kuriteo kaastäideviijana seda, et ta elas koos J.Pavloviga ja seega pidi olema teadlik, et J.Pavlov hoiab kodus narkootilisi aineid. Sellest lähtudes on leitud, et ka J.Petrenko valdas neidsamu narkootilisi aineid. Maakohtu põhjendus on järgmine: J. Pavlov ei hoidnud ainet või narkootiliste ainete käitlemiseks vajalikke esemeid J. Petrenko eest peidetuna ning seega on eluliselt usutav, et J. Petrenko pidi olema narkootilise aine olemasolust korteris teadlik. Mõlemad süüdistatavad on kinnitanud, et J. Pavlov andis J. Petrenkole ainet tarvitamiseks. Eeltoodu pinnalt ja süüdistatavate kooselu arvesse võttes ei ole eluliselt usutav J. Petrenko ja J. Pavlovi väide, et J. Petrenko ei teadnud seda, et XXXXX XX-XX korteris on narkootilisi aineid. Kohtu hinnangul on tõendatud, et J. Petrenko ja J. Pavlov valdasid koos, ühises elukohas XXXXX XX-XX, suures koguses narkootilist ainet. Ühelt poolt on

suutnud maakohus tõendada vaid asjaolu, et J.Petrenko pidi olema teadlik korteris narkootiliste ainete olemasolu ja seega valdas koos J.Pavloviga neid. Teiselt poolt aga maakohus märgib korduvalt, et J.Pavlov andis J.Petrenkole narkootilist ainet tarvitamiseks, mitte J.Petrenko ei võtnud seda siis, kui tal vajadus tekkis. Veel enam, maakohus, tunnistades J.Petrenko kaastäideviijaks, heidab süüdistusele ette, et süüdistust ei ole J.Pavlovile esitatud selles, et ta korduvalt andis J.Petrenkole narkootilist ainet tarvitamiseks. Kohtuotsuses on maakohus märkinud ( lk. 16), et J. Pavlov tunnistas, et tarvitas ainet ise ja andis seda edasi ka J. Petrenkole, kuid ainult ühe korra. J. Petrenko kinnitas samuti, et J. Pavlov andis talle tarvitamiseks narkootilist ainet, kuid tegi seda mitu korda – J. Petrenko väide, et „ei ole lugenud, mitu korda” viitab kohtu arvates asjaolule, et neid kordi oli rohkem kui paar korda. Samas ei ole J. Pavlovile süüdistust J. Petrenkole narkootilise aine edasiandmises esitatud ja kohtul ei ole õigust süüdistuse piiridest meelevaldselt väljuda. J.Petrenkot süüdistatakse korteris narkootilise aine valdamises koos J.Pavloviga. Kohtukolleegium märgib, et valdamine tähendab sisuliselt hoidmist, s.o. enda käes pidamist. Valdus on tegelik võim asja üle. Tegeliku võimu all mõistetakse isiku võimalust asja valitseda. Kohtukolleegiumi arvates ei saa rääkida narkootikumide valdusest, kui isikul ei ole võimalust seda ise tarbimiseks võtta sealt, kus see narkootikum füüsiliselt asub vaid selle peab temale andma iga kord isik, kes selle omandas ja kes peab ka ennast selle valdajaks. Süüdistustest tulenevalt asus J.Petrenko J. Pavlovi juurde elama siis, kui viimane juba valdas oma elukohas narkootilisi aineid. Nimelt süüdistatakse J.Pavlovit vaidlusaluses korteris narkootiliste ainete hoidmises alates jaanuarist 2006.a., J.Petrenkot aga alates märtsikuust. Kohtukolleegium ei jaga seisukohta, et asudes elama korterisse, mille elanik valdab narkootilisi aineid , tekib korterisse kolijal valdus ebaseaduslikult vallatavatele ainetele ja seda olenemata sellest, et ta saab ka millalgi teada, et korteris on keelatud aineid. Maakohtu seisukohast ei saanud J.Petrenko kasutada väidetavalt ühiselt vallatavaid narkootilisi aineid oma äranägemise järgi, neid andis temale J.Pavlov. Teada on ka , et XXXXX XX-XX korteri läbiotsimisel leitud narkootiliste ainete pakenditelt ei ole leitud mingeid jälgi J.Petrenko DNA-st. Kohus on seletanud seda asjaolu sellega, et J.Petrenko oli ettevaatlikum kui J.Pavlov, et ta varem samalaadse kuriteo eest süüdimõistetud isikuna tegutses nii, et ei jätnud kuskile jälgi. Kohtukolleegiumi arvates on selline maakohtu järeldus oletuslik. Kohtukolleegium leiab, et jälgede puudumine korterist leitud narkootilist ainet sisalduvatel mini-gripp kotikestel ja voldikutel, on tunnistus sellest, et J.Petrenko ei tegelenud ka nende pakendamisega, mis oleks olnud kohtukolleegiumi arvates piisavaks tõendiks tunnistamaks kaastäideviimist. Maakohtu järeldus, et J.Petrenko oli teadlik narkootiliste ainete olemasolust korteris, ei ole piisav tema süüdimõistmiseks nende narkootiliste ainete kaaskäitlemises. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et need asjaolud , milliseid on maakohus arvestanud J.Petrenko süüküsimuse lahendamisel

vaidlusaluses episoodis ja nimelt: sektsioonkapi riiulilt läbiotsimise käigus valmislõigatud fooliumtükid; akna juures maast leiti üks minigripp kilekott; et J.Petrenko ise tarvitab narkootikume ning on neid saanud ka J.Pavlovilt; - et need asjaolud ei tõenda seda, et J.Petrenko valdas koos J.Pavloviga suures koguses narkootilist ainet kuna need ei kinnita J.Petrenko poolt kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidmist ning ei viita ka tema olulisele panusele süüteo toimepanemisse. Kuna maakohus on oma otsusega tunnistanud tuvastatuks süüdistatavate kooselu ning lugenud nad elukaaslasteks, siis ei ole J.Petrenkole ka etteheidetav see, et ta ei teatanud politseisse J.Pavlovi poolt kodus vallatavatest narkootilistest ainetest, kui ta ka sellest teadis (Riigikohtu otsus 3-1-1-97-05).

tegemist kahe erineva KarS § 184 lg-s 1 sisalduva teoga. Kohtukolleegium ei nõustu sellega. Teoühtsuse aspektist lähtudes on tegemist siiski ainult ühe teoga, mis seisnes narkootilise aine omandamises. Omandamisega kaasnes J.Petrenkol narkootilise aine valdus . Oluline on seejuures märkida, et tegu aktiivse käitumise mõttes on seotud vaid omandamisega - valdamine oli sellega kaasnev passiivne käitumisakt. Tuvastamist ei leidnud, millise eesmärgiga J.Petrenko kõnealuse narkootilise aine endale soetas. Iseseisvaks teoks KarS § 184 lg 1 mõttes oleks näiteks narkootilise aine omandamine vahendamise, samuti edasiandmise eesmärgil. Isiku käitumise subjektiivne külg ulatub sellisel juhul kaugemale pelgalt narkootilise aine omandamisest, olles kantud teistest, kaugeleulatuvamatest eesmärkidest. Midagi sellist kriminaalasjas aga tõendatud ei ole ja selles ei ole J.Petrenkot ka süüdistatud. Selline ainult formaalsete kriteeriumite alusel süüksarvatav käitumine viiks kriminaalõiguslikult lubamatu objektiivse vastutuseni. Seega lähtub kohtukolleegium eeldusest, et J.Petrenko tahtlus oli suunatud narkootilise aine omandamisele, mitte aga eraldi veel selle valdamisele ning asub seisukohale, et J.Petrenko pani talle süüksarvatud tegevusega õiguslikus mõttes toime ühe teo - suures koguses narkootilise aine omandamise, millega kaasnes sama narkootilise aine valdaine (Riigikohtu otsus nr.3-11-4-04).

J.Pavlovile maakohtu poolt mõistetud karistust lähtudes temale maakohtu poolt mõistetud liitkaristuse suurusest.. Samas arvestab kohtukolleegium süüdistatavatele mõistetavate karistuste diferentseerimisel seda, et J.Pavlovi käitumises esineb mitme seaduses ettenähtud narkootilise aine käitlemisviisi tunnuseid – omandamine, valdamine ja ka üks ohtlikumaid – edasiandmine. J.Petrenko osas langeb ära üks kuriteoepisood ja sellega seoses ka üks kvalifitseeriv tunnus – grupp. Samuti langeb ära teises kuriteoepisoodis üks inkrimineeritud käitlemisviis. Kohtukolleegium peab õiglaseks vähendada ka J.Petrenkole maakohtu poolt mõistetud karistust. Seejuures arvestab kohtukolleegium J.Petrenkole karistuse mõistmisel asjaolu, et tema käitumises on tuvastatud üks narkootikumide käitlemise viis – omandamine. Asjaolu, et J.Petrenko on ka varem samaliigilise kuriteo eest karistatud, on arvestatud juba tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. Nimelt on see asjaolu KarS prg. 184 lg 2 p.2 kvalifitseerivaks tunnuseks, mis mõjutab ka kohaldatava seaduse sanktsiooni alammäära ja on kõrgem võrreldes J.Pavlovi suhtes kohaldatava seaduse sanktsiooni alammääraga. Kohtukolleegium nõustub nende asjaoludega, milliseid on arvestatud maakohtu poolt J.Pavlovile ja J.Petrenkole karistuse mõistmisel ja ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Süüdistatavatele karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium ka maakohtu otsuses toodud asjaolusid, milliseid on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Ene Randmäe

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.