1-07-14992\10 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.G.S tunnistati süüdi selles, et tema 24.11.2005 kella 13:30 ajal, juhtides sõiduautot Volkswagen Passat reg nr XXX XXX, millega liikus Tallinnas mööda Järvevana teed Pärnu mnt poolt Tartu mnt suunas teises sõidureas ja alustades ümberreastumist teisest sõidureast esimesse sõiduritta (temast paremal pool olevasse sõiduritta) ca 580,00 meetri kaugusel Järvevana tee ja Veerenni ristmikust Tartu mnt poole eiras järgmisi liiklusnõudeid: LE § 91 nõudeid, mille kohaselt enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid; LE § 130 nõudeid, mille kohaselt peab juht hoidma ohutut külgvahet; põhjustades liiklusnõuete eiramise tagajärjel liiklusõnnetuse. Asudes ümberreastumisele ühtlaselt koormatud kahe sõidureaga teel, tiheda ning lubatud 70 km/h kiiruse piirimail liikluse ja märja teekatte oludes, jättis G.S enne manöövri sooritamist veendumata, et ümberreastumine on ohutu. Ümberreastumisele asudes ei ole G.S kontrollinud, kas tema poolt kavandatav manööver võib takistada temast paremal, esimeses sõidureas samas suunas liigelnud sõidukit, samuti ei ole G.S arvestanud ilmastikutingimusi, ehk seda, et teekate on märg, samuti jättis ta arvestamata liikluse tihedust ja kiirust, et pärisuunas on kaks sõidurada ühtlaselt ja tihedalt koormatud maksimaalse lubatud kiiruse, so 70 km/h piirimail. Kirjeldatud liiklusoludes liiklusnõudeid järgides pidi G.S hoidma ohutut külgvahet ning loobuma kavandatavast manöövrist. Eirates ülalnimetatud liiklusnõudeid, suunas G.S tema poolt juhitud sõiduki (VW Passat r/n XXX XXX) teisest sõidureast esimesse sõiduritta selliselt, et ootamatult takistas esimeses sõidureas sõitnud N. U.i poolt juhitud sõiduauto Toyota Corolla r/n XXX XXX liikumist, mille tagajärjel põrkas Toyota Corolla r/n XXX XXX vasakpoolse esinurgaga vastu esimesse sõiduritta suundunud sõiduauto VW Passat parempoolset taganurka. Kokkupõrkele järgnes sõidukite sekundaarne kontakt (sekundaarne kokkupõrge) mille vältel paiskusid sõidukid külgepidi kokku, jätkates samas liikumist, kaotas sõiduauto VW Passat r/n XXX XXX märjal teekattel juhitavuse ja ületas kahekordse pidevjoone, kaldudes vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku sõiduautoga Opel Kadett r/n XXX XXX, mida juhtis O. K.. O. K.ile tekitati liiklusõnnetuses tervisekahjustusi: rinnaaordi traumaatiline kihistuv aneurüsm; keskseinandi hematoom; vasaku vahelihase rebend soolte ja mao tungimisega rinnaõõnde; mõlema kopsu põrutus; vasakpoolne õhkrind ja mõlemapoolne vedelikrind; põrna ja mõlema neeru põrutus; 5 ja 6 kaelalüli vahemiku ahenemine; rinnakuluu ristimurd; IV-VII roide murrud paremal; VI-VIII roide murrud vasakul; vasaku puusanapa mitmekilluline murd; paremal häbemeluu ülemise haru murd; õndraluu parema serva murd, millised tervisekahjustused on elule ohtlikud nende tekitamise ajal ja sellele järgnevas ravietapis.

11.35.Süüdistataval ja kaitsjal puudus võimalus seda kuulata ja vastu vaielda, omi seisukohti esitada. Sellega on rikutud KrMS § 35 lg 2 nõudeid – õigust osa võtta kohtulikust uurimisest. 3.3 Kohus on ebaõigesti tõlgendanud G.S-i kinnitatut, viimane pole väitnud, et liiklusõnnetuse põhjustas N. U.i tähelepanematus. G.S oli kindlal seisukohal, et õnnetuse põhjustasid N. U.i poolt valitud ebaõiged juhtimisvõtted ja lubatust suurem kiirus. 3.4 Apellant ei nõustu ka kohtuotsuses sedastatuga selles, et süüdistatava ütlused on vastuolulised. Vastuolulisuse võis tingida tõlgi puudumine kohtueelses menetluses ülekuulamisel. Kaitsja ei nõustu kohtuga, et G.S valdab eesti keelt kõrgtasemel, ta isegi vajas tõlgi abi. Kohtu seisukoht on ümber lükatud ka sellega, et ülekuulamisprotokoll tõlgiti G.S-ile, st, oli vaja tõlkida, samas kui tõlki ei ole ülekuulamisel osalenud. Apellant viitab, et tõlgita teostatud menetlustoiming on tühine (KrMS § 161 lg 4). 3.5 Apellant ei nõustu maakohtuga kannatanu O. K.i ütluste käsitlemisel tõestena. Ometi esinesid tema ütlustes vastuolud (eeluurimisel väitis, et teekate oli kuiv, kohtus, et märg). Maakohus ei kahelnud selles, et O. K. ja K. P. kokkupõrget ei näinud. Seega ei saa nende ütlused liiklusõnnetuse mehhanismi selgitamisel olla arvestatavad. 3.6 Apellant on seisukohal, et ebaõige ja oletuslik on kohtu järeldus, nagu oleks tõendatud, et süüdistatava ja N. U.i sõidukite kokkupõrge toimus seetõttu, et G.S ei veendunud enne manöövri sooritamist selle ohutuses. Kohus leidis, et teises reas sõitvad autod, sh. süüdistatav, pidid sõitma kiiremini kui esimeses reas liikunud sõidukid. Kui nii, rõhutab apellant, siis N. U.i auto ei oleks lihtsalt vasakus reas sõitjatele, sh. Passatile järgi jõudnud, kuna need sõitsid ju kiiremini. Selle füüsikareegli tuvastamisega kohtu poolt ei olegi enam alust rääkida G.S-i süüst, ta tuleb õigeks mõista. 3.7 Kohus on meelevaldselt märkinud, et tõenäoliselt võttis süüdistatav hoogu maha, et ümberreastumisest taga liikuvatele sõidukitele aegsasti märku anda. Millele kohus seda märkides tugines, otsusest ei tulene. Kohus rikkus KrMS § 312 p 1, 2. 3.8 Apellant on seisukohal, et N. U. ületas kiirust ja kuigi kohus selle ka sisuliselt tuvastab, on see põhjendamatult kõrvale jäetud. Ka eksperdi sõnul oli mõjuv jõud tagant ette, selleks, et jõud saaks mõjuda tagant ette, peab tagumise liikuva sõiduki kiirus olema mõnevaõrra suurem. Kohus jättis N. U.i poolt sõidukiiruse ületamise tähelepanuta. Ka N. U.i enda ütlused – löök oli väga tugev – kinnitavad tema poolt tunduvat kiiruseületamist ning kui poleks seda olnud, siis füüsikaseaduste järgi ei oleks sellist liiklusõnnetuse mehhanismi saanud tekkida. 3.9 Maakohus on asunud ise hindama, millise aja jooksul süüdistatav mingeid sooritusi tegi. Apellant leiab, et kohtu arvutused on oletuslikud ja tõendamata. Otsuse oletuslikkust kinnitavad ilmekalt otsuses esitatud väited nagu kiirus võis olla, võis vähendada, võis pidurdada jne.

Kaitsja poolt kohtukõnes toodud tõendeid ei ole maakohus kummutanud. 3.10 Apellant viitab ekspertiisiarvamusele ja teeb järelduse, et G.S oli ümberreastumise lõpetanud, st liikus N. U.i ees, kuid viimane ei andnud talle teed, ei vähendanud oma auto kiirust ega pidurdanud ning sõitis Passatile tagant otsa ning oluline on, et jõud mõjus suunaga tagant ette, mitte nurga all, nagu seda kinnitas N. U.. N. U., selle asemel, et pidurdada, andis hoopis signaali, rikkudes LE 93 nõudeid. Samuti rikkus N. U. LE 123 nõudeid ega suutnud peatada sõidukit mistahes takistuse ees. Kaitsja on seisukohal, et N. U. oleks saanud õnnetust vältida. Maakohus ei ole aga tema käitumisele hinnangut andnud. 3.11 Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et G.S alustas pidurdamist pärast esmast kontakti, mis oli ta paisanud tagasi teisele sõidurajale. See on tõendatud ka ekspertiisiga, eksperdi kinnitusel sekundaarne kontakt sõiduautode vahel toimus olukorras, kus Passat liikus pidurdatult ja paiknes teisel (vasakpoolsel) sõidurajal. Kaitsja teeb siit järelduse, et N. U. sõitis Passatile järgi teisele sõidureale ning põhjustas uue kokkupuute Passatiga. Seega on G.S-i poolt juhitud sõiduauto sattumine vastassuunavööndisse põhjustatud Toyota löögist ja selle juhi N. U.i ebaõigete juhtimisvõtete tulemusena, mitte aga G.S-i poolsest liikluseeskirjade rikkumisest. 3.12 Apellant rõhutab, et ekspertiisiaktist nähtuvalt ei saanud autod muud moodi paikneda kui nii, et Passat oli ees ja Toyota taga. Eksperdi ütlused kinnitavad seda, et esmalt oli autode vahel üks kontakt, siis oli vahe ja siis teine kontakt, mis lõppes autode külgepidi kontakteerumisega. Mõjuv jõud esmasel kontaktil oli suunaga tagant ette. Passati vastassuunavööndisse paiskumise põhjustas sekundaarne kontakt, mida näitab pidurdusjälgede suunamuutus. Seda arvestades ei saa õiged olla N. U.i ütlused, et oli vaid üks hetk kui vasakult reastus auto ümber, sain löögi vastu oma auto vasakut esitiiba, tema auto hakkas keerlema teel mitte vähem kui kaks korda. Pidades arvestatavaks N. U.i ütlusi, on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. 3.13 Autode paiknemise ja G.S-i ümberreastumise lõpetamise küsimuse lahendamisel ei arvestanud kohus süüdistatava ütlusi, mis on kooskõlas ekspertiisis sedastatuga. N. U. kirjeldas õnnetuse tekkemehhanismi teisiti. 3.14 Maakohus jättis arvestamata eksperdi kinnituse, et autode paiknemist sõidutee suhtes enne esmast kontakti ei ole liiklusõnnetuse materjalide alusel võimalik kindlaks määrata. Sellest tulenevalt on alusetu ja oletuslik kohtu arvamus autode paiknemise kohta ja sellest tehtud järeldus, et G.S ei olnud ümber reastunud. Kahtlused oleks kohus pidanud tõlgendama süüdistatava kasuks. Apellant viitab Riigikohtu lahendile 3-1-1-1-03. 3.15 Apellant peab ebaõigeks kohtu seisukohta, et N. U.ile ei ole pidurdamise asemel signaali andmine etteheidetav. Apellant leiab, et selline käitumine näitab, et N. U.il oli piisavalt aega reageerimiseks ja õnnetuse vältimiseks. Apellant rõhutab, et füüsikaseadusi arvestades oleks pidurdamisel välditud olnud ekspertiisiaktis tl 47 5. lõigus tuvastatud U.i sõiduauto poolt antud tugev löök Passati küljele, mis oligi põhjuseks viimase paiskumiseks vastassuuna vööndisse, mille tagajärjel paiskus kokku K.i autoga. Eelkirjeldatuga rikkus N. U. LE § 93, mille kohaselt taga sõitev sõiduki juht peab andma teed ümberreastuvale naaberrea juhile. N. U. seda ei teinud. 3.16 Kohtu hinnang, et süüdistatav rikkus LE § 91 nõudeid ja ei veendunud enne ümberreastumist selles, et manöövri sooritamine on ohutu ning ei takista teisi liiklejaid. Kohut

alguses on prokurör avaldanud süüdistusakti ja teinud süüdistust kinnitavatest tõenditest kokkuvõtte /tl 42/. Tõendite vahetu uurimine on toimunud kolmel kohtuistungil /II kd tl 4153; 64-77; 85-88/ ning seda nii süüdistatava kui kaitsja osavõtul, st kriminaaltoimiku materjalid süüdistatava kaitseõiguse rikkumisele ei viita. Kaitsja on tuginenud oma väiteid esitades asjaolule, et prokurör on kohtulikes vaidlustes esitatud süüdistuskõne kirjalikud teesid esitanud kohtule kriminaaltoimikusse lisamiseks pärast kohtuistungi lõppu. Kohtukolleegium osundab, et süüdistuskõnes annab prokurör juba kohtulikul uurimisel kontrollitud tõenditele hinnangu ja esitab omapoolsd järeldused ja seisukohad süüdistatava süü kohta, mis tähendab, et prokuröri süüdistuskõnet kohtulikes vaidlustes ei saa kuidagi käsitada tõendite esitamisena, see on üksnes ühe kohtumenetluse poole seisukohaavaldus, mis oli süüdistatava kinnitusel nii temale kui kaitsjale kohtuistungil jälgitav. Kuidagi pole ka etteheidetav ei kohtule ega prokurörile süüdistuskõne kirjalike teeside esitamine elektroonilisel teel. 5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga selles, nagu oleks kohtueelsel uurimisel teostatud G.S-i kahtlustatavana ülekuulamine tühine menetlustoiming, kuivõrd ülekuulamisel ei ole osalenud tõlk. Maakohus märgib põhjendatult, et G.S valdab eesti keelt kõrgtasemel, kuid sellele vaatamata on ülekuulamisprotokolli sisu talle tõlgitud ning G.S on omakäeliselt eesti keeles kinnitanud, et protokoll on talle ette loetud ja tõlgitud ning tema sõnade järgi õigesti kirjutatud. Ülekuulamisel on osalenud G.S-i kaitsja adv. N. Kikkas /I kd tl 72-74/. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et KrMS § 10 sätted ei kohusta lähtuma menetlust teostades menetlusosalise emakeelest, vaid keelest, mida ta valdab. Menetluse kulg käesoleva süüdistusasja materjalide põhjal ei sea kahtluse alla G.S-i eesti keel oskust kõrgtasemel, kuid samas on talle olnud tagatud ka tõlgi abi. Maakohus on märkinud põhjendatult, et G.S-i elukogemust ja haridustaset silmas pidades on välistatud, et ta ei saanud kohtueelsel uurimisel koostatud ülekuulamisprotokolli sisust aru või et ta kirjutas alla millelegi, mis talle selgusetuks jäi. Seega on kohus ka põhjendatult märkinud, et G.S-i erinevates menetlusstaadiumides antud ütlused on vastuolulised. 5.3 Süüdistatava poolt esitatud seisukoht, et liiklusõnnetuse põhjustasid kannatanu N. U.i poolt valitud ebaõiged juhtimisvõtted ja lubatust suurem kiirus, on tema subjektiivne, ennast õigustav arusaam juhtunust, selle versiooni on maakohus tõendite kogumit analüüsides kummutanud ja oma järeldusi põhjalikult motiveerinud. Samuti peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kaitsja poolt esitatut on maakohus arvestanud ja analüüsinud ning põhjendanud, miks ta leiab, et teised kogutud tõendid kaitseversiooni ei kinnita. 5.4 Kohtuotsusest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid äärmise põhjalikkusega analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, neid omavahel kaalunud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende kordamist KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks. 5.5 Kohtukolleegium osutab, et apellatsiooni osa, mis käsitleb liiklusõnnetuse asjaolusid ja G.S-i süüküsimust, tugineb kahele väitele. Esiteks lähtub apellant süüdistatava ütlustest, mille kohaselt jõudis ta sõidurea vahetuse lõpetada ja liikus N. U.i juhitud Toyota Corolla ees ning teiseks esitab kaitsja oma esimese väite kinnituseks fragmendi liiklusekspertiisi aktist, milles ekspert märgib, et esmase kontakti puhul on süüdistatava poolt juhitud sõidukile mõjunud jõud Toyota Corolla poolt tagant ette. Süüdistatava eelnevalt viidatud ütlused on aga maakohus veenvalt kummutanud, tuginedes mitmetele tõenditele nende koosmõjus,

sealhulgas ka liiklusekspertiisis fikseeritule, mille kohaselt esmase kontakteerumise hetkel paiknesid sündmusosalised sõiduautod Toyota Corolla ja VW Passat teineteise suhtes nurga all (sõiduauto VW Passat oli sõiduauto Toyota Corolla suhtes paremale suundumas). Sellisele järeldusele on ekspert jõudnud sõidukitele tekitatud vigastusi ja sündmuskoha vaatlusel fikseeritut analüüsides – eksperdi arvamuse kohaselt toimus esmane kontakt sõiduauto VW Passat parempoolse taganurga ja sõiduauto Toyota Corolla vasakpoolse esinurga vahel /I kd tl 45-54/. Liiklusekspert on kohtuistungil selgitanud, et esmasel kontakteerumisel oli mõjuv jõud küll tagant ette, kuid kuivõrd esmasel kokkupuutel tekkinud vigastused olid sõidukitel väikesed, siis oli kiiruste vahe väike /II kd tl 70/. Kohtukolleegium on seisukohal, et ainuüksi eksperdiarvamusega on kummutatud versioon, nagu oleks G.S ümberreastumise paremasse sõiduritta lõpetanud, liikunud N. U.i poolt juhitud sõiduki ees ning alles pärast seda sõitnud N. U. tema sõiduautole tagant otsa. Põhistused selle kohta, et G.S rikkus LE § 91 nõudeid, on maakohus oma otsuses esitanud (lk 19-21). 5.6 Apellatsioonis kordab kaitsja juba esimese astme kohtus esitatud väidet, mille kohaselt pärast esmast kontakteerumist sõitis N. U. VW Passatile järgi teisele sõidureale ning põhjustas uue kokkupõrke VW Passatiga. Selle versiooni on aga maakohus välistanud (lk 2122). 5.7 Apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohtu otsus vastuolus Riigikohtu otsustes nr 3-1-194-02; 3-1-1-1-03 ja 3-1-1-79-06 esitatud juhiste ja seisukohtadega, kohtukolleegium ei nõustu. Nimetatud otsustes rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda õiguslik hinnang. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on Riigikohtu poolt väljendatud põhimõtteid järginud, sealhulgas analüüsinud küllaldase põhjalikkusega Toyota Corolla juhi N. U.i käitumist. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-1-03 kirjeldatud tehiolud (esineb tõenäosus ja seda liiklusekspertiisiakti kohaselt, et teisel liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhil olnuks õiguskuuleka käitumise puhul võimalik tagajärge vältida) ei ole kohtukolleegiumi arvates analoogsed, sellist tõenäosust käesolevas süüdistusasjas N. U.i puhul tuvastatud ei ole. 5.8 Mis puutub O. K.i ja K. P.i ütlustesse, siis maakohus ei olegi neid liiklusõnnetuse mehhanismi selgitamisel arvestanud (lk 18). 5.9 Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu järeldused tuginevad kohtuistungil kontrollitud tõendite kogumile, mitte oletustele, nagu seda märgib apellant ning kahtlusi, mida oleks võimalik tõlgendada süüdistatava kasuks, asjas ei esine. G.S-i süüditunnistamine KarS § 422 lg 1 järgi on põhjendatud. 5.10 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on G.S-ile mõistnud põhjendatult karistuse KarS § 422 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus on oma järeldust motiveerinud ning lähtunud KarS §-s 56 sätestatust. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ning apellant pole seda vaidlustanud ega esitanud omalt poolt ühtki asjaolu, mis võiksid tingida karistuse tühistamise ja leevendamise. 5.11 Tsiviilhagi puudutavas osas on maakohtu otsus õiguslikult põhistatud. Maakohus on andnud tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu, näidates ära õigusnormid, mis moodustavad kannatanute nõude rahuldamise materiaalõiguslikud alused. Kohtule esitatud tsiviilhagide põhjendatust kinnitavad tõendid on kohtuotsuses loetletud (lk 11-17), neid on käsitletud maakohtu istungil