Tallinna Ringkonnakohus
otsuse tegemise aeg ja koht
23. september 2008.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-07-13596
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Paavo Randma ja Ene Randmäe
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
10. september 2008.a, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
F.F süüdistus KarS § 200 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 16. mai 2008. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav F.F ja tema kaitsja adv. Jaan Tedder
Prokurör
Natalia Lebed
Süüdistatav
F.F sünd 12.04.1984.a. Eesti kodanik, elukoht XXXXXXXX
töökoht B. E. OÜ, karistatud 08.04.2005.a Lääne-Viru Maakohtu poolt KarS § 184 lg 1, 199 lg 2 p 7,8 ja 263 p 1 järgi 5 aasta ja 6 kuulise vangistusega, koheselt kandis F.F ära 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse, 3 aastat vangistust jäeti tingimisi kohaldamata 4 aastase katseajaga, katseaja lõpp 08.04.2009.a.
Kaitsjad
Adv. Jaan Tedder ja Raul Ainla
Jätta Harju Maakohtu 16. mai 2008.a otsus F.F süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
4.4 Kohtu tõdemus, et F.F on pannud toime varavastase kuriteo, on paljasõnaline. KarS § 121 inkrimineerimisega seonduvalt küsib apellant, kas F.F oli soov tekitada kannatanule kehavigastusi, või oli tegemist vastastikusest arusaamatusest tekkinud mõlemapoolse füüsilise puutumatuse rikkumisega. 4.5 Kohus ei ole kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks lahendanud. Sellist veendumust kinnitab ka kohtu poolt põhjendatuks peetud karistuse liik – vangistus, sest mõlemad F.F-ile süüksarvatud kuriteokoosseisud näevad ette vangistuse kõrval ka rahalise karistuse, millise kohaldamine töövõimelisele ja töökohta omavale süüdistatavale oleks õiglane ja otstarbekas. Seda enam, et F.F on juba vangistuses ligi aasta viibinud. 4.6 Kokkuvõtvalt leiab apellant, et kohtuotsuse tekstist puuduvad sisuliselt tõendid KrMS § 306 lg 2 tähenduses. Sellised puuded põhistaksid kohtuotsuse tühistamise ja õigeksmõistva kohtuotsuse langetamise.
Süüdistatav toetas nii kaitsja kui tema enda esitatud apellatsiooni, taotles õigeksmõistva otsuse tegemist, alternatiivselt aga kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Adv. J. Tedder jäi esitatud apellatsiooni juurde, adv. R. Ainla toetas süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni.
7.5 Süüdistatava kaitsja seisukohaga, et maakohus ei ole tema kaitsealuse käitumise hindamisel järginud KrMS § 306 lg-s 2 sätestatut, kohtukolleegium ei nõustu. Nimetatud seadusesätte kohaselt lahendatakse kõne all oleva paragrahvi lõikes üks loetletud kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused iga kuriteo puhul eraldi. Maakohtu otsuse põhiosast nähtub, et kohus on F.F-ile süüks arvatud KarS §-s 121 ja §-s 199 lg 2 p 4 ettenähtud kuriteod eraldi kindlaks teinud, analüüsides ja tuvastades mõlema teo puhul nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu ning süü eraldi (lk 9-13). 7.6 Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist maakohtu poolt kohtukolleegium ei tuvastanud, seega on taotlus kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks alusetu. 7.7 F.F heidab oma apellatsioonis maakohtule ette, et kohus ei ole tema süü tuvastamisel juhindunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist ning viitab mitmetele Riigikohtu lahenditele. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse põhiosast (lk 9-13) nähtuvalt ei ole kohus KarS §-s 2 lg-s 2 süüteoasjades määratletud õigusliku küsimuse lahendamise metoodikat rikkunud. Maakohus on andnud kontrollitud tõendite analüüsi käigus paralleelselt vastuse süüdistatava tegude koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süüle. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osundada F.F poolt viidatud Riigikohtu otsusele nr 3-1-1117-06, milles seoses deliktistruktuuri järgimisega kohtuotsuse põhjendamisel märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kuna õigusvastasuse ja süü olemasolu eeldatakse, tuleb üksnes kahtluse korral kontrollida seda, kas esineb mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. Seega ei ole alati ja igas kohtuotsuses vaja põhjendada seda, miks kohus leiab, et tegu on õigusvastane ja selle toime pannud isik süüdi. Materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks saab eelkõige lugeda olukorda, kui KarS § 2 lg 2 mõtte väärkäsitlus viis kohtuotsuses ebaõigele materiaalõiguse normile tuginemisele. Midagi sellist aga vaidlustatud kohtuotsuse puhul täheldada ei ole võimalik. 7.8 Nii F.F kui tema kaitsja vaidlustavad apellatsioonides ka maakohtu poolse tõendite hindamise. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtu hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Vastupidi, maakohus on erilise tähelepanelikkusega arvestanud kõigi asjaoludega, mis olemuselt on käesoleva süüdistusasja lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest tuleneb, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kohus on kaalunud kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke ning andnud neile üldhinnangu e teisisõnu – hinnanud argumente kogumis, nagu seda nõuab KrMS § 61. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea nende kordamist KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatust lähtudes vajalikuks. 7.9 Süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega seoses märgib kohtukolleegium veel järgmist. Kaitsja leiab, nagu oleks süüdistusasja lahendamisel tuvastatud kannatanu omakasupüüdlik, oma töökohustuste mittenõuetekohane täitmine, samas jäetakse
apellatsioonis täpsustamata, milles töökohustuste mittenõuetekohane täitmine seisnes. Arvestades tuvastatud faktilisi asjaolusid, võib möönda, et apellant heidab kannatanule kui taksojuhile ette süüdistatavaga tekkinud konfliktile (süüdistatava poolne sõim ja arve tasumata jätmine) omaalgatuslikku lahenduse otsimist sel teel, et ta väljus taksost ja järgnes süüdistatavale. Kohtukolleegium osundab, et kannatanu käitumine on aktsepteeritav KrMS § 217 lg 4 mõttest lähtudes. KrMS § 217 lg 4 sätestab, et kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku võib igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Tegemist on seega nn igameheõigusega. Samas tuleb möönda, et esimeseks isiku käitumist õigustavaks tunnuseks on asjaolu, et tegemist on kuriteoga, kuid kohtukolleegium peab siinjuures märkima, et nn piiripealsetel juhtudel tuleb terviksituatsiooni silmas pidades võimalikud tekkinud kahtlused tõlgendada kinnipidaja kasuks. Kinnipidamisõigus on välistatud nn ilmselgete bagatellrünnete korral, mil õiguskord on arusaadavalt kahjustatud minimaalselt ning ka teo toimepanemise viis ei anna alust rääkida olulisest õigushüve kahjustamisest. Kui tegemist on kinnipidamisega ebakindlatel asjaoludel, tõlgendatakse kahtlused õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. Käesolevas asjas annavad tuvastatud faktilised asjaolud tunnistust sellest, et kannatanul tekkis süüdistatava käitumisest tulenevalt kahjunõude esitamise õigus. Seega kuulub kannatanule ühtlasi ka kinnipidamisõigus vaatamata sellele, kuidas tegelikkuses pärast teo toime pannud isiku käitumine kvalifitseeritakse. Toimepandud süütegu peab sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav olulise ründena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-111-04). Seejuures tuleb silmas pidada, et kinnipidamisõigus pole isikule antud mitte üksnes individuaalse, st tema enda õigusi kahjustava rünnaku ohvriks langemise korral, vaid arvestades arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip „õigus ei tagane ebaõiguse ees“, mis lubabki rääkida kinnipidamisõigusest kui igameheõigusest). Edasiseks analüüsiks (kinnipidamisõiguse realiseerimise abinõu sobivus, vajalikkus ja mõõdukus) aga puudub käesolevas asjas alus, kuivõrd kannatanu kinnipidamisõiguse realiseerimise välistas süüdistatav uue, märksa intensiivsema, vägivaldse ründega kannatanu vastu. 7.10 F.F-ile mõistetud karistusse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut ning oma seisukohti põhjalikult motiveerinud (lk 13-14). Kuivõrd F.F-ile süüks arvatud kuritegude eest näeb seadus karistusena ette nii vangistuse kui rahalise karistuse, siis on maakohus KarS § 56 lg-s 2 sätestatut järgides esitanud veenvad põhjendused selle kohta, miks tuleb süüdistatavale mõista karistuseks vangistus. Apellandi poolt esitatud motiivid – süüdistatava töövõimelisus ja töökoha omamine, ei ole asjaoludeks, mis annaksid aluse maakohtu järeldusi ümber hinnata. Kohtukolleegium on seisukohal, et F.F on põhjendatult KarS § 121 ja 199 lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistatud, talle mõistetud karistus on seaduslik ja motiveeritud. 7.11 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16.05.2008.a otsuse F.F süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
Malle Preimer
Paavo Randma
Ene Randmäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.