1-07-9559\33 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Pärnu Maakohtu otsusega 15.oktoobrist 2007.a. mõisteti N.H süüdi KarS § 199 lg 2 p 8 järgi ja karistati kuue kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja loeti tema karistuseks neli kuud vangistust. KarS § 87 lg 1 p 2 alusel vabastati alaealine karistusest ja allutati ta kriminaalhooldaja järelevalve all käitumiskontrollile üheks aastaks. OÜ Reiu Puhkekeskus tsiviilhagi summas 5800 krooni jäeti lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. N.H mõisteti süüdi selles, et tema 24.03.2007 ajavahemikul kell 17.00 kuni 17.45 tungis Pärnumaal Paikuse vallas Silla külas Jõekalda tee 13 tarastatud hoovis seisnud lukustamata ustega Reiu Puhkekeskusele kuuluvasse sõiduautosse Chevrolet registreerimisnumbriga 30ZBA, kust varastas üldhelivõimendi Star Sound SSA-JS4080D väärtusega 3100 krooni ja bassivõimendi Star Sound SSA-JS2080 väärtusega 2200 krooni. Kokku tekitati vargusega kahju 5300 krooni. Varguse käigus vara lõhkumisega tekitati Reiu Puhkekeskusele varalist kahju 500 krooni. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis väidavad apellandid, et kohtuotsuses , mille nn. põhiosa koostamisele 2008.a. märtsis ei viita ükski märge kohtuotsuses ja millest tekib arusaam, et kohtuotsus ongi koostatud 15.oktoobril 2007.a., on asjaolud ja menetluse käik kirja pandud kohtuniku poolt paljasõnaliste väidetena. Ühtegi kohtuotsuses toodut väidet tõendavat dokumenti toimikus ei ole. Toimikust puudub tõmmis Chevrolet reg, nr. 30 ZBA tehnilisest passist, autoregistri õiend, mis paneks paika omaniku ja annaks ametlikku teavet, kas tegemist on registris oleva sõidukiga või mahakantud masinaga nagu väitis hiljem konstaabel. Reiu Puhkekeskus ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et äriühing on sõiduki ja väidetavalt varastatud võimendite omanik ning on varaliselt kahju saanud. Kohtuistungil jättis kohus välja selgitamata, kes on Raivo Parts ja kas tal on mingit seost Reiu Puhkekeskusega. Vastavad dokumendid toimikus puuduvad. Kohtuotsuse tegemisel on kohtunik eiranud kõiki 24.03.2007.a. toimunud sündmust kajastavaid toimikus olevaid dokumente.

1) kell 18.10 kuni 18.25 koostati konstaabel A.Mõttuse poolt sündmuskoha vaatlusprotokoll ja tehti ka fotod. 2) Kell 18.30 koostas konstaabel väidetava kannatanu ülekuulamise protokolli, kus on kirjast konstaabli oletused voolumuunduri varguse kohta. Tegelikult otsis N.H masinast oma MP 3 pleierit, N.H anti üle politseile, kus tema kohta koostati väärteoprotokoll, millele järgnes ka otsus väärteoasjas 23.04.2007.a. N.H karistati 600 kroonilise rahatrahviga. Kaheks ööpäevaks paigutati alaealine põhjuseta arestimajja. 3) Väärteoprotokollis on kirjas , et tunnistajate ütlusi ei protokollitud, väärteoga ei põhjustatud kahju ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad 4) Samal päeval , s.o. 24.03.2007.a. koostati samaaegselt väärteoprotokolliga ka teatis KarS prg. 266 lg 1 järgi kriminaalmenetluse alustamiseks. 5) Van. konstaabel A.Väljaots koostas samal õhtul ka N.H läbivaatuse protokolli selle kohta, et N.H-lt oli ära võetud osaliselt kasutamiskõlbmatu ja vana taskunuga, millest tehti asitõend. Tõendamata on aga kuritegu, mille asitõendiks nuga olema pidi. Nuga on tuletatud tõend ja väidetav kannatanu on asjast huvitatud isik. 6) Peale seda koostati N.H kui karS prg. 266 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos kahtlustatava kinnipidamise protokoll ja 2 ööpäeva möödudes vabastati N.H arestimajast KarS prg. 266 lg 1 äralangemisega. Apellandid on seisukohal, et käesoleval juhul on rikutud KarS prg. 2 lg 3 sätteid, mille kohaselt ei või kedagi sama süüteo eest karistada mitu korda. Arusaamatu on, mille alusel on alustatud kaks kriminaalmenetlust 24.03.2007.a. ja 16.05. 2007.a., sest mõlemad kriminaalmenetlused on alustatud ühe ja sama süüteo menetlemiseks. Kriminaalmenetluse aluseks olev teade nr. 2670 puudub toimikust. Kuriteoga tekitatud kahju küsimus kuulub kriminaalmenetluses tõendamisesemesse ja selle tuvastamine on menetleja pädevuses. Toimikus puuduvad dokumendid, mis tõendaksid, et nimetatud markidega ja hindadega võimendid Reiu Puhkekeskusel olemas olid ja sõidukis asusid. Ebaõige on kohtuotsuses märgitu, et N.H on kolm korda väärteo korras karistatud, sest kolmas kord on sama , s.o. arutatava süüteo eest. Kohtunik on ära kasutanud olukorda, et alaealisel praktiliselt puudus kaitsja. Määratud kaitsja ei tegelenud alaealise kaitsmisega ei enne kohut ega ka kohtuistungi ajal. 19.06.2007.a. väidetavat alaealise N.H ülekuulamist ei toimunud, talle pandi ette valmiskirjutatud tekst ja konstaabel ning kaitsja veensid teda alla kirjutama. Kaks kuud hiljem kasutati tunnistajatena ka alaealisi, kes ise viibisid samuti selles masinas. Teisi tunnistajaid, kes samuti sündmuskohal viibisid, tunnistajatena üle ei kuulatud. Ülekuulatud tunnistajad, kes ise ka masinas viibisid olid huvitatud ütluste andmisest, mis neid süüst vabastaks ja rääkisid seda, mida neilt kuulda taheti.

5.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et N.H on süüdi temale inkrimineeritud varguse toimepanemises. Kuna menetlus maakohtus toimus lühimenetluse korras ja ka süüdistatav ise ei soovinud kohtuistungil ütlusi anda, siis on põhjendatult lahendatud tema süüküsimus kriminaaltoimiku materjalide alusel. Seejuures on maakohus uurinud kõiki kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendeid, neid analüüsinud ja hinnanud ning tõendite kogumis hindamise tulemusel tuvastanud kuriteo tehiolud ja andnud N.H käitumisele karistusõigusliku hinnangu. Maakohtu poolt kohtuotsuses toodud tõendite analüüs on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtu järeldused on kooskõlas ka tõendite analüüsiga. Kohtukolleegium soostub maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega ning selles osas ei ole apellatsioonis esitatud väited aluseks kohtuotsuste tühistamisele. Sisuliselt taotletakse apellatsioonis maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid eraldi ning ka kogumis ning selle tulemusel leidnud, et N.H-le süüdistuses inkrimineeritud tegevus, on leidnud tõendamist täies mahus.