1-07-14660\16 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

antud ütluste vahel esinesid vastuolud. Kohtul tulnuks arvestada, et V.H võis ütlustes oluliselt eksida. 2.3 Pole tõendatud, et apellant lõi kannatanut rusikaga kuklasse. Tunnistajad J.P ja V.R kinnitasid, et nägid sündmust algusest peale – kannatanu hoidis D.E kõri alt kinni ja S.L läks vahele, mille peale kannatanu kukkus nurga poole. Patsiendikaardi nr 5927 andmed kinnitavad tunnistajate ja kohtualuste ütlusi. Kuklavigastust ei ole täheldatud. 2.4 Ei ole tõendatud, et S.L oleks löönud kannatanule korduvalt rusikate ja jalgadega näkku. Keegi asjaosalistest ei ole seda tõendanud. J.P ja V.R oleksid pidanud vähemalt esimest lööki kuklasse nägema. Tunnistajad ja apellant ei olnud toimunu alguses D.E-ga koos, apellant väljus koos tunnistajatega suitsetama pärast seda, kui D.E ja kannatanu olid juba väljunud. Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks on usutud kannatanut, kelle sõnul apellant olnud koos kaassüüdistatavaga juba varem väljas. 2.5 Kuna ei ole tõendatud kannatanu löömine apellandi poolt üldse, ei ole ülejäänud kohtuotsuse motiivide kohaselt apellant kannatanule kehavigastusi tekitanud. Maakohus on välistanud, et kannatanu kukkumise tagajärjel kolm hammast kaotas. Seega on välistatud ka, et ta jõuga selja tagant tõmbamise tõttu oma hambad kaotas. Kannatanu on ise kinnitanud, et kaks hammast löödi tal välja muru peal ja viimase hamba väljalöömise hoobi sai D.E-lt . Pärast lööki kuklasse olnud tal hambad alles. 2.6 Ebaõige on maakohtu järeldus, et süüdistatavate käitumiseks kannatanu suhtes puudus põhjus. Kannatanu poolne vägivald D.E ja teiste õpilaste suhtes ei olnud süüdistatavatel ununenud.. Kannatanu vägivaldsest käitumisest olid teadlikud nii õpetajad kui õpilased. D.E polnud siiani suutnud seda koolivägivalda unustada. 2.7 Kuivõrd apellant ei ole kuriteos süüdi, ei ole õige tsiviilhagi rahuldada. Teisalt tekkisid tsiviilhagis kohtuistungil tõsised kahtlused. Tsiviilhagi suurus on ilmselt liialdatud. Puudub ka põhjuslik seos kannatanule tekitatud vigastuste ja nõutud kahjusumma vahel. Pole välistatud, et osa vigastusi oli kannatanul juba varem. Põhjuslikust seosest saaks rääkida juhul, kui 22.10.2006.a oleks tuvastatud täpselt kõik vigastused, milliste ravimiseks kahjutasu nõutakse. Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tõendamist, et kannatanule oleks 22.10.2006.a üldse lõualuu vigastus tekitatud. Raviplaanis on näidatud ulatuslik luukadu kannatanu ülalõuas. Raviplaanist ei tulene, et luukadu on tingitud 22.10.2006.a traumast. Luukadu oleks pidanud esmasel ülevaatusel olema kohe märgatav ja tulnuks dokumentaalselt fikseerida. Dr V.V on tuvastanud ebakvaliteetse juureravi, kuid jätnud selle täpsustamata (millistel hammastel). Ka kannatanu alalõuas on näidatud puuduvaid hambaid. Dr V.V pidas võimalikuks, et esitatud raviplaanis võivad protseduuride käigus tulla muudatused. Ka kalkulatsioonis toodud summa võib muutuda sõltuvalt laborihinna ning materjali hinna muutustest, käibemaksumäära muutustest.

6.1 Mõlemad apellandid on väljendanud seisukohta, mille kohaselt puudub maakohtu otsuses põhjendus. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu selgitustele KrMS § 339 lg 1 p 7 sisu ja mõtte kohta – kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-85-00; 3-1-1-47-04). Otsuses nr 3-1-1-43-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et eelnev tähendab sisuliselt seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole KrMS §-s 339 lg 1 p 7 sätestatut rikkunud. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, neid omavahel kaalunud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium peab apellantide seisukohta silmas pidades vajalikuks rõhutada sedagi, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1-139-05). 6.2 Kohtukolleegium ei nõustu ka S.L ja tema kaitsja seisukohaga selle kohta, nagu oleks maakohus rikkunud KrMS §-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, st kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on korduvalt oma otsustes selgitanud, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumiseks tuleb lugeda olukorda, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, kus kohtuotsuse põhiosas kohtu tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu ( nt Riigikohtu lahendid 3-1-1-55-06; 3-1-1-3-07) Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kohus põhistab otsuse põhiosas süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas mõistab aga sama isiku süüdi või vastupidi. Vaidlustatud kohtuotsusest selliseid vastuolusid võimalik täheldada ei ole. 6.3 Seega on taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks ja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 alusel põhjendamatu. 6.4 Alternatiivselt taotlevad S.L ja tema kaitsja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist tõendite ebaõige hindamise tõttu maakohtu poolt. Taotlus ei ole põhjendatud. 6.5 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa järeldustega ega pea nende kordamist täies mahus vajalikuks, kuid S.L apellatsioonis esitatud väidete kohta märgib järgmist.

6.6 Vaieldamatult on tuvastatud, et 22.10.2006.a öösel tekitati V.H-le olulised tervisekahjustused – löödi välja kolm ülemist hammast, põhjustati parema silma prillhematoom, ülahuule haav ja turse, marrastused vasakus silmanurgas ja verejooks ninast. Kohtuistungil kontrollitud tõendite pinnalt on välistatud võimalus, et kirjeldatud vigastused oleksid tekkinud muul moel kui seda süüdistuses kirjeldatud viisil või kellegi teise poolt peale S.L ja D.E. 6.7 Süüdistatavate versiooni kohaselt lõi D.E kannatanule rusikaga kõhtu, kannatanu võttis seepeale D.E rinnust kinni, mille peale D.E kannatanule rusikaga vastu nina lõi. Samal hetkel tuli S.L ja tõmbas kannatanu ära. Kannatanu kukkus ja S.L hakkas teda püsti aitama. Silmas pidades kannatanule tekitatud vigastuste hulka ja iseloomu, on ilmselge, et süüdistatavate ütlused ei sisalda toimunud sündmuse kohta objektiivset ja täit informatsiooni ning kui siinjuures arvestada veel S.L arutlust sellest, et kannatanu hambad võisid välja kukkuda tema selja tagant tõmbamisest, siis ei ole võimalik süüküsimuse lahendamisel süüdistatavate ütlustest lähtuda. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et kohtul tuleb tõendeid analüüsides muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-74-05). Maakohtu poolt tuvastatud tehiolusid arvestades ei saa S.L väidete puhul kõne alla tulla nende „eluline usutavus“. 6.8 S.L viitab oma väidete kinnituseks tunnistajatele K.K-le, J.P-le ja V.R-le, kellede ütlused on maakohus apellandi arvates põhjendamatult arvestamata jätnud. Kohtukolleegium peab aga vajalikuks osundada, et nimetatud tunnistajate ütlustest järeldub, et nad ei olnud toimunu vahetud pealtnägijad või ei ole lihtsalt soovinud nähtut objektiivselt edasi anda. Nii nähtub K.K ütlustest, et ta nägi, kuidas D.E V.H rusikaga kõhtu lõi, siis aga kadusid nad nurga taha. Nägi veel, kuidas V.H tuli abikaasaga rahvamajja tagasi. V.H oli vigastatud /tl 7173/. J.P on kinnitanud, et oli koos V.R-ga rahvamaja trepil, temast möödus V.H naine, tema läks naisele järele, kuid V.R nurga taha ei tulnud. Samas möönab J.P, et D.E ja S.L tegid V.H-le liiga /tl 79-82/. Tunnistaja V.R ütlustest nähtub, et ta ei näinud muud kui V.H nurga taha tõmbamist S.L poolt ning et ajal kui V.H nurga taha jooksis, seisis tema trepil. Kuulis, kuidas keegi rahvamajas karjus, et kaklus käib. Tema teada olid nurga taga kolm meest – S.L, D.E ja V.H /tl 82-85/. Seega tuleneb eelviidatud tunnistajate ütlustest, et nad ei näinud rahvamaja nurga taga toimuvat ning nende ütlustest ei saa kuidagi järeldada, et süüdistatavad neile inkrimineeritud tegusid toime ei pannud. Maakohus on oma järeldustes põhjendatult tuginenud kannatanu enda ja tunnistaja V.H ütlustele, kuivõrd need on vastavuses kannatanul haiglas tuvastatud ja patsiendikaardil fikseeritud vigastustega. 6.9 Mis puutub apellandi viitesse, nagu kahandaks tunnistaja V.H ütluste usaldusväärsust asjaolu, et on kannatanu abikaasa, siis kohtukolleegium seda tõsiseltvõetavaks ei pea ning osundab, et tunnistajad K.K, V.R ja J.P olid süüdistatavate sõbrad ja sugulased. Ka ei nähtu kohtuistungi protokollist, et V.H ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust oleks kohtumenetluse pooled kahtluse alla seadnud /tl 73-76/. 6.10 Kohtukolleegium peab vajalikuks veel märkida, et apellandi seisukoht, nagu poleks tõendamist leidnud, et kannatanule oleks 22.10.2006.a üldse lõualuu vigastus tekitatud, on