1-07-6816\15 - Viru Ringkonnakohus - lahend.ee

3.J. T. episoodis – end süüdi ei tunnista. Jalgratast ta ei saanud tagastada, kuna talt varastati see ära poe „Omega“ juurest. Tal polnud mõtteski ratast endale jätta. Lähtudes eeltoodust palub K kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Omab kindlat töökohta, maksab makse, peab üleval 2 alaealist last ning tal on tugevad terviseprobleemid. Ringkonnakohtu istungil jäi D.K oma kaebuse juurde ning väitis, et tema teist korda S.D tütre korteris, xxx ei käinud ega televiisorit ei hõivanud. Puhtsüdamliku ülestunnistuse kirjutas vaid seetõttu, et tahtis koju minna. Vorsti ilma maksmata võtta ei olnud tal mõtteski, olles küll just vabanenud arestimajast, käis ta kodus ning võttis sealt raha ning raha ostu eest tasumiseks oli tal taskus. Miks müüjad nii agressiivsed olid, ta ei oska öelda. Jalgratta omastamise tahtlust tal samuti ei olnud, tema tahtis vaid sõita ning pole tema süü, et ratas tema hoole alt ära varastati. Prokurör L.Prokopenko palus jätta apellatsiooni kui põhjendamatu rahuldamata. Palus muuta süüdistust, kuna seal on viga ning märgitud S. D suhtes toimepandud kuriteo kohaks xxx asuva korteri. See korter oli tegelikuks S.D elukohaks, aga kuritegu pandi toime S.D tütre A. D. korteris xxx, kus antud ajal viibis S.D . Kaitsja A.Umuršadjants leidis, et asjas on menetlusseaduse rikkumisi, on avaldatud ilma põhjenduseta tunnistaja D.N ütlused, süüdistus ei ole korrektne, S.D episoodis on kuriteo kohaks märgitud vale aadress. Ei ole välja selgitatud , kas vorst oli müüjate poolt takistuste tekitamisel süüdistatava käes või oli ta selle enne seda pannud tagasi letile. Otsuses pole motiveeritud, miks ei saanud vorsti röövimist lõpule viia. Ja kui süüdistatav kogemata tõukas ühte müüjat, siis on see vägivallategu, mitte röövimine. S.D on kirjeldanud televiisori röövimist mitmel erineval moel, - ühel korral, et sisenenud noormees sõnagi lausumata lõi teda vastu pead, teisel juhul- et küsis- miks ta solvas V. – ja ka maha kukkumise koht on

1-07-6816 erinev- küll koridoris, küll vannitoas. Ka S.D puhul on võimalik vaid vägivallategu ning vargus. Viru Ringkonnakohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri, ning tutvunud kohtuistungi protokolliga ning selle kaudu avaldatud dokumentidega leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks ei ole piisavat alust. Kohus nõustub apellandi ja süüdistatavaga, et süüdistusaktis on märgitud S.D. löömise ning televiisori hõivamise kohaks xxx, tegelikult toimus sündmus xxx. Tuleb lahendada küsimus, kas antud eksimus süüdistuses on olulise tähtsusega ning muudab kehtetuks edasise kriminaalmenetluse antud teos. Maakohus on küll fikseerinud otsuse sissejuhatavas osas, et süüdistus on esitatud teo toimepanemises xxx, kuid on jõudnud tõendite käsitamisel tulemuseni, et sündmus toimus xxx, lähemalt aadressi muutust analüüsimata. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses olev viga aadressis ei ole nii suur, mis tingiks D.K õigeksmõistmise antud teos. Asjas on kogutud piisavalt tõendeid ( S.D. ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, tunnistaja V. V. ütlused), selle kohta, et S. D viibis 18.04.2004 oma tütre korteris xxx, kui sinna tulid D.K ja I.V. Sama kinnitab ka D.K oma apellatsioonis, kus ta märgib, et ta ei viibinud xxx, vaid oli sel ajal hoopis xxx. Seega ei ole vaidlust selles, et korter, kus viibis nii S.D. kui D.K ja I.V. asus xxx. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kõik menetlusosalised nõustuvad S.D asukohaga Estonia pst 34-10 süüdistuses nimetatud kuupäeval. Seega ei ole vale aadressi märkimine süüdistuses sellise tähtsusega, mis muudaks süüdistust sellisel määral, et ei oleks võimalik käsitada antud sündmuse muid aspekte. Maakohus avaldas õigesti ning võttis süüdimõistva otsuse aluseks S.D kohtueelses menetluses antud ütlused, D.K äratundmise kannatanu poolt, sündmuskoha vaatlusprotokolli. Tema ütlused on avaldatud põhjendatult, sest kohtule on esitatud tõend rahvastikuregistrist, millest nähtub, et S.D on surnud. Antud tõendid on küllaldased ning puudub alus neis kahelda. Asjaolu, et S.D ütlustes on väikesed variatsioonid, kas D.K ütles enne löömist midagi või ei öelnud või kas ta oli vannitoas teadvuseta või koridoris- ei muuda tema ütluste sisu mitteusaldusväärseks. Põhilistes tegudes, et korterisse sisenes D.K , see on noormees, kes oli selles korteris eelnevalt koos I.V käinud, lõi teda rusikaga korduvalt vastu nägu, mille tõttu ta kaotas teadvuse ning sel ajal hõivati korterist televiisor. Ringkonnakohus juhib antud episoodis tähelepanu sellele, et tunnistaja A.D ütluste avaldamiseks ei olnud küllaldast alust. A.D oli kaks korda saadetud kohtukutse, mõlemal korral tuli kutse tagasi märkega „ hoiutähtaja möödumisel „. Mingeid muid seaduses ettenähtud toiminguid –järelpärimisi, sundtoomine, tagaotsimine- kohus ei teostanud. Seega tulevad A.D ütlused tõendite kogumist välja jätta kui alusetult avaldatud. Arvestades asjaolu, et A.D ei olnud sündmuse vahetu pealtnägija , vaid kuulis seda alles oma ema S.D käest, ei ole tema ütlustel D.K süü tõendatuse seisukohalt erilist tähtsust. Seega ringkonnakohus leiab olevat D.K süü S.D röövimises tõendatud. Järgmise teo, see on 11.09.2004 , vorsti röövimise katse toimepanemises Estonia pst. 32-50 asuvast kauplusest „Anita“ loeb ringkonnakohus samuti tõendatuks. Ka siin on kohus rikkunud menetlusseadust ning alusetult avaldanud tunnistaja D.N ütlused. Kohus on lugenud, et seoses tunnistaja poolt 05.11.2007 esitatud avaldusega ja lapse sünnitunnistuse koopiaga esineb tal pidevalt põhjendatud takistus kohtusse ilmumiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et nimetatud avaldus oli esitatud vaid kohtuistungiks 07.11.2007. viimane kohtuistung toimus 01.02.2008, sinna enam D.N ei kutsutudki ning keegi tema kutsumist enam ei taotlenud. Seega, kui 02.02.2008 istungile tunnistajat ei kutsututki, siis ei olnud alust

1-07-6816 ka tema ütluste avaldamiseks ja ka need ütlused tuleb tõendite kogumist välja jätta. Olenemata aga D.N ütluste väljajätmisest on D.K süü vorsti röövimise katses tõendatud J.R ütlustega. Seda ei eita ka süüdistatav ise, et vorsti võttis ta külmletist ise, seda kellegi käest küsimata. Kui süüdistatav tahtis kauplusest lahkuda, siis müüjad takistasid teda, ta pani ( viskas) vorsti käest ja võimalik et tõukas ( lõi ) ühte müüjat , et kauplusest ära minna. Vorsti eest oli tasumata, kui ta selle omavoliliselt võttis ja kauplusest lahkuda tahtis. J.R ütlused on nii kohtueelsel uurimisel kui kohtuistungil ühesugused ning nendes ei ole alust kahelda. Tegemist on katsega, tegu jäi lõpule viimata süüdistatava tahtest mitteolenevatel põhjustel, seega ei ole tegemist vabatahtliku loobumisega. Ei ole alust rahuldada D.K kaebust ka J.T suhtes toimepandud kelmuses . Vaidlust ei ole faktis , et J.T jalgratas oli süüdistatava valduses ettekäändega, et ta tahab sõita. Jalgratast süüdistatav ei tagastanud, vaid andis J.K , kelle käest ta ratta sai, erinevaid ütlusi ratta asukoha kohta. J.K sellest, et ratas olevat tema käest ära varastatud, ta ei rääkinud. D.K ei ole ratta varguse faktis ka politseisse pöördunud, seega tema ütlused ei ole usaldusväärsed ega ole leidnud kinnitust ühegi muu tõendiga. Maakohus on õigesti kahe kelmuse eest mõistnud eraldi karistused, sest üks neist moodustab kogumi katseajal toimepandud kuritegudega, viimane aga ,K.B mobiiltelefoni väljapetmine, on pandud toime peale katseaja lõppu. Selle eest mõistetud karistus tuleb liita KarS § 65 lg 2 alusel eelneva kuritegude kogumi eest mõistetud karistusega ja liitkaristusega, milline on saadud KarS § 65 lg 2 alusel . Maakohus ei ole seda teinud. Maakohtu poolt mainitud Riigikohtu otsuse alusel paralleelselt karistuse kandmine ei baseeru seadusel ning Riigikohtu hilisema praktika kohaselt toimub liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 2 sätete järgi. ( Riigikohtu otsus 3-1-1-31-06). Sellest tulenevalt tuleb tühistada karistuse paralleelselt kandmine ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 4 aastat vangistust. Kohus juhindub KrMS § 338 p 2 ; 340 lg 2 p 6 ; 342; 344; 345